pühapäev, 29. oktoober 2017

Laisk blogija, sest mitte midagi ei toimugi.

Vaatasin, et viimasest sissekandest on taas peaaegu nädal möödas ja kindlasti oleks aeg midagi kirja panna. Aga mida? Elu on tohutult rutiinseks muutunud- mitte et ta seda varem polnud- aga no viimsel ajal ei olegi muud, kui ainult üks hall ja pime ning kohutavalt rõhuv aeg. Selline tunne on justnagu see madal hall taevas lausa vajuks kogu raskusega mulle peale... ma ei oska seda kuidagi kirjeldada, aga kohutav ängistus on kogu aeg. Tean, et see on igal aastal samamoodi ,aga ikka ei ole veel sellega harjunud ega oska sellega toime tulla. Ehk vajaksin sel perioodil tihedamat psühhiaatrilist ning psühholoogilist abi? Ehk see aitaks? Aga seda ma katsetada ei saa, kuna vastuvõtu järjekorrad on tohutud. Erakorralisse pöördumiseks aga ma ei leia ,et põhjust oleks, kuna see on pidev ja korduv probleem juba sellest ajast, mil ma end mäletan.

Olen siin vahepeal natuke üle päris tüki aja ka töökuulutusi jälgima hakanud. Kuid samas- mis töötegijat minust enam on, kui ma juba ei saa ennast toastki välja ajada ja ütlen järjest kõiksuguseid kohtumisi,  nö "kauba järel" käimisi jms ära. Kusjuures, seda olen ma hakanud viimase poole aasta-aasta jooksul sageli tegema, varem ei tulnud minu puhul see kõne allagi. Praegugi peaksin juba mitu päeva tagasi olema käinud ühe raamatu järel, mille ma osta.ee oksjonilt 10 sendiga sain, kuid esimene kord kirjutasin ,et tulen paar päeva hiljem ja nüüd muidugi on seegi tähtaeg möödas. Ja mina... ma ei suuda end lihtsalt riidesse panna ja hämarast toast sama hämarasse ja liskas veel rõskesse õue ajada. Tean, et sellises staadiumis oleksin ma juba päris kindlasti võimeline ka tööle lihtsalt suvalisel hommikul teatama- sorri, aga ma täna ei suuda.

Töökuulutuste jälgimine muidugi pole ka tulemusi andnud, sest enamuses on ikka peamiselt kaks mustrit neis pakkumistes. Kas tööaeg vahetustega- kord õhtu, kord hommik või siis tööpäevad pikad 10-12 tundi. Ja koristajakohti..olen juba vist maininud, et ei oska lihtsalt vajalikult tasemel koristada.  Mõtlesin siin üks öö oma oskuste peale- jah ,mul on magamisega päris suured probleemid tekkinud viimastel aastatel ning eriti viimasel paaril kuul.  Ja leidsin, et tegelikult on mu oskused sellised, millega polegi midagi peale hakata :D Olen kogenud asjade pakkimisel kolimiseelselt, asjade sorteerimisel -näiteks kui keegi kolib kohta, kus eelmise omaniku asjad on sees ja vajavad sorteerimist-,  võiksin jalutada beebiga mõni kord nädalas (aga tänapäeval paljudel lastel puudub kindel režiim, ning on kombeks anda iga tunni aja järel või sagedamini tissi, no kuidas sa siis saadad hoidja lapsega kuskile jalutama, pead ikka ise minema)

Sorteerijaks tööle minna? Ja, see oleks hea mõte, kuid tavaliselt just asuvad need töökohad kuskil transpordipeatustest kaugel (Humana sorteerimiskeskus) või siis on jälle need kaks tavalist probleemi- kas vahetused või pikad tööpäevad. Kui saaks kuskile nt abis käima hakata paar korda nädalas ja 4-5 tundi korraga... see oleks super. Aga päris tasuta ma seda ka teha ei tahaks, nagu Uuskasutuskeskuste vabatahtlikud. Kui saaks no paar eurigi tunnis või siis endale tasuta asju  välja sorteerida! Siiamaani mind on küll selle jutuga saadetud sinnasamusesse, aga tegelikult oleksin ma sellel alal täitsa "omas elemendis".

Kirbukad ja laadad aga peaksid jääma! Sest kui on üldse midagi; mida ma lükkan edasi või millest loobun vaid ilma tõttu; siis seda on just need. Olgu mul tuju milline tahes, võtan rahustit ja lähen ikka! Eilegi vedasin end mõneks tunniks Telliskivisse, kus kunagine klient Ülemiste Täika ajast, S. on lausa kullatükk ning laseb mul oma kohale mõningate asjadega tulla, et ma saaksin mõne eurogi. Ma olen talle siiralt tänulik, sest nt eile saadud 10.50 oli mulle selle kuu ainus lisasissetulek (aa, mingi paar euri Nõmmel oli ka vahepeal) ning olin suhtelisel mures juba, et kuidas 5 euroga nädal aega hakkama saada. Nüüd on olukord lahenenud ja lahenenud taaskord nii, et ma pole pidanud laenama ega abi küsima! Ja selle üle olen ma tegelikult väga uhke!




pühapäev, 22. oktoober 2017

Uus hobi-ehk ka tulutoov- ja paljastatud kommentaator!

Nüüd siis tuli kommentaaridest välja, et vähemalt üks sapipritsija on Tallinnas tegutsev perearst! Kunagi, no sellest on ikka tõesti aastaid möödas- isegi ma enam mäleta täpselt, kus ja milleks ma selle abipalve tegin, sest teadupoolest ma konkreetselt küsin abi ainult erandjuhtudel- ta kandis mulle raha. Ja nähtavasti hakkas ta mind sotsiaalmeedias jälgima. Sest kuidas muidu ta mu blogist kohe teada sai ? Juba eelmisel sügisel oli meil temaga nii blogis kui facebookis tuline vaidlus Euroopa abipaki ja Toidupanga ja üldse minu olukorra teemadel. Tookord sain nii vihaseks, et kustutasin kogu teema ja facebookis muidugi blokkisin ta ka ära. Aga pagana kahju, et ma ei saa või ei oska? teda siit ära blokkida!!

Tead, kui sul oma rahast nii kahju on, siis ma tuleksin su vastuvõtule ja viskaks selle raha sulle näkku! Korjaks selle tarbeks kasvõi taarat... Selle asemel ,et viisakalt küsida oma raha tagasi tuled sa minu virtuaalsesse hoovi mind tänitama!  Eriti kibestunud inimene ikka... ja siis räägid veel minu vingumisest. Tuleb välja, et ega see tavapärasest erinev mõtteviis- eluviis, mida sa meedias ja oma patsientide seas propageerid polegi nii kõrvalmõjudeta :D

Aga sain nüüd end välja elada konkreetse isiku , mitte enam anonüümse "mürkmao" peale! Ja ausalt, olen poole rahulikum, sest no selle inimese arvamus ei lähe mulle küll ABSOLUUTSELT korda :D Kusjuures ma kahtlustasin teda isegi varem juba teatud sõnavõttudes, kuid see tundus mulle nii mõttetu kibestumisena ja nii lapsikuna, et ma ei uskunud eriti. Aga jah...  Küsimus on ainult selles- mille pagana pärast sa inimene seda blogi üldse loed ,kui suhtumine minusse on selline ?

Hea küll, jäägu see siis selle inimese "luukereks kappi" või karmavõlaks! Vähemalt üks kanditaat on mul teada, kelle ma oma uue perearsti otsingutel kohe kindlasti välistan... Räägin parem sellest mis vahepeal toimunud on, ehk siis oma uuest hobist (mida ma tahaksin ka kunagi raha teenima panna, kui juba vilumust rohkem on) ning üleüldiselt. Praegu on mul küllaltki keerulised ajad, sest lisasissetulek peaaegu puudub. On olnud paar Vanalinnas ja Nõmmel müügipäeva, kuid välitingimustes hakkab juba päris külm, ning enam üle paari tunni vastu ei pea. Ei ole halba ilma, on vale riietus... noh ,osaliselt võib see ju mul nii ka olla, et pole igaks ilmaks vastavat riietust, aga üldiselt ma pole veel elu sees avastanud, milline see "õige ilma õige riietus " oleks. Lihtsalt olen kohutvalt ... külmavares ei saaks ka öelda, sest kuumus üle 23 kraadi ka mulle ei meeldi....Ja ei lähe need suvalistes kohtades müügid ka eriti. Eile sain näiteks Nõmmelt kahe tunniga 2.50. No päevane söögiraha tegelikult ju...  Täna ehk katsetan ka, kuid ausalt- väga ei ole tuju.

Aga minu uus hobi on heegeldamine. Suuri asju teha tundub mulle igav ja pealegi ma ei tea, kuivõrd tulusaks selline asi võiks kujuneda. Aga minu esimene soperdis on siis selline :
Kuna need on üldse esimesed ,mis ma tegin, siis läks selle tegemisega ka ikka omajagu aega ning oli ka paar hetke ,kus mõtlesin heegelnõela nurka visata :D Aga huvitama hakkas, et mis siis lõpuks välja tuleb. Ja mul oli selleks tegelikult põhjus ka- vennatütar sai kuu alguses poja ning kuigi vennaga me ei suhtle, siis tema lapsed on (niipalju kui neid tean) lahedad.  Tema telliski minult siis papud oma titale, tahtis muidugi osta, aga mina ütlesin, et need on kingituseks. Tegelikult on isegi natuke piinlik kinkida asju, milles -vähemalt minu enda teada- on päris mittu viga ja ebatäpsust :D Aga no arvestades, et ma teadsin varem heegeldamisest paari põhisilmust ja olin papude tegemist ainult kõrvalt näinud (mamma töötas aastakümneid kodus beebipapude heegeldajana ühele käsitööartellile) , sain siiski midagi tehtud. Ja isegi hakkas huvitama, nii et mul on praegu käsil paralleelselt kaks paari- hetkel on eri tooni lõngadega raskusi, pole ju selliseid asju kodus ja osta see kuu eriti ei saa. Kuid järgmisel kuul ma lähen Võrru, ning seal on väga palju allesjäänud lõngu aastate tagant. Osa kindlasti enam ei sobi millekski, aga mis sobivad, need ma saan endale. Ja no loomulikult tasuta asjade kastidest kaltsuka ukse taga võib ka midagi   harutamiseks leida... leidsingi juba kah.

Huvitav, kui mul hakkab heegeldamine ükskord vigadeta sujuma, kas beebipapusid keegi ostaks kah? Või on need iganenud asjad? Põnev igatahes..

Reedel sain toiduabi, aga no sellel ma pikemalt ei peatu. Pakk läks jagamisele, sest tangained, must tee ja tume šhokolaad mu menüüsse ei kuulu ja kahte pudelit õli või kümmet konservi või ... midagi seal oli veel rohkem, ma ära ei tarvita. Kohvi ,suhkru, õli ja lihakonservidega olen nüüd pikaks ajaks varustatud... eks see paki sisu võiks natuke muutuda küll iga kord. Aga eks mina aitan siis teisi ,kes selle pakisaajate nimekirja ei kuulu, kuid kellele kuluvad eelmainitud asjad ära. Ja pealegi- kasud sees mul ka- kuna kott saab alati seal ikka päris raske (isegi poole koguse puhul) ,siis tagasi peaksin ma tulema taksoga. Parem siis vahetan nö üleliigsed asjad paki sisust transpordi vastu välja  :D 

Ja hetkel nagu midagi muud polegi toimunud... Ootan natuke juba järgmist kuud, et Telliskivisse terve koht regada ja et Võrust avastada huvitavaid asju ning teha seda ,mida ma kõige paremini oskan- sorteerida ning pakkida. Ning muidugi jõululaatade hooaega..




teisipäev, 17. oktoober 2017

Rahast ja vaese kohta ebatavalisest toitumisest! Kaalujälgijatel paluks mitte lugeda!

See postitus tuleb nüüd ühe kommentaatori idee põhjal, kes tunnistas,et ka tema on üks neist naistest, kes kokkamise asemel teeks ükskõik mida muud :) Ning imestas kuidas ma tulen oma võimaluste juures niimoodi toime, et söön enamasti valmistoitu või-tooteid. Kui nii mõtlema hakata ,siis ega see päris tavaline olukord pole jah. Ning kindlasti hakkan ma nüüd saama virtuaalselt piki pead ja jalgu, et olen paks ja et selline toitumine panebki mu tervise tuksi jne. Aga siinkohal mainin kohe ära kaks asja.

 Esiteks- ülekaal tekkis mul 11 aastat tagasi, kui mul oli esimene üldnarkoosis operatsioon ning mingi asi pani sealjuures mu ainevahetusele põntsu. Mina, kes ma olin kogu aeg olnud normaalkaalus ,kaalukõikumine nii 2-3 kilo piires, võtsin järsku paari nädalaga üle 10 kilo juurde!  Ja kusjuures ma ei saanud peale oppi eriti süüa ega midagi...

Teiseks järgneva 10 aastaga on mu kaal põhiliselt samaks jäänud, kõikumised 5 kilo ringis ning vähem. Hetkel olen ma oma kõrgkaalus, kuid juba hakkan leidma, et mõned väiksemad riidedki mahuvad selga. Nii et ma ei saaks küll väita, et minu ülekaal sõltuks vaid toidust ja vähesest liikumisest, sest olen samamoodi söönud .. jah, võimalusel kogu elu. Minu toitumisharjumused pole muutunud, aeg-ajalt lihtsalt eelistan ühte tootegruppi teisele.

Rääkides oma toitumisest, siis kaks põhilist komponenti on piima- ja jahutooted. Jah, minestage nüüd, aga magusad saiad- eriti Juubelisai- ning saiakesed .Viimaste suhtes olen ülivaliv- aga samas hinnaklass neil kõiil suht sama- mulle ei maitse pärmi-lehttaignast saiakesed ja pirukad, kuid enamik tootjaid just neid eelistabki teha. Ja Juubelisaia (õnneks!) Maximas ei müüa! Õnneks, sest muidu ma vist üldse muud ei söökski, kui mul muidu isud vahelduva iga mõne kuu järel ,siis see on küll juba aastaid olnud vaieldamatu lemmik. Hommikul üks päts kohvi kõrvale ja enne õhtut ei ole kõht tühi. Kui siiski on... õhtuse söömisega on mul üldjuhul nii, et eriti kehvadel aegadel ma nihutasin lihtsalt hommikusööki pealelõunasse, et õhtuse söögi peale raha ei peaks kulutama. Seega ma olen täiesti harjunud kaks korda päevas sööma. Minu taktika on süüa aeglaselt, süüa nii et tihtipeale võtab söögikord aega tund või rohkemgi. Istun samaaegselt arvutis või vaatan telekat (viimasel ajal on viimane mul küll rohkem sisustuselement) ja näksin suutäite kaupa.

Piimatoodetest on viimasel ajal hakanud meeldima kodujuust karulaugupestoga. Sellega on küll nii ,et ma pole proovinud täielikult ühte toidukord ainult sellega läbi saada- ehk siis ma ei tea, kas see ületaks mu rahalisi võimalusi, kui mõttetu lukstoit mis kõhtu ei täida, või on see täiesti arvestatav hommikukohvi kõrvane. Aga see nii uus toode ka veel, et jõuan katsetada. Paar kuud tagasi oli mul müslivaimustus. Siis oli pakk piima päevas tavaline asi. Umbes samaaegselt olid mu nõrkuseks ka kohupiimapastad- eriti metsmaasika või kakao omad. Et natuke toitvamaks seda saada, siis tükeldasin sinna sisse  tavalisi küpsiseid.

Lihatoodete koha pealt... vot see on kindlasti asi, mida ma tahaksin süüa palju rohkem, kui ma praegu söön, aga siin on kaks "aga". Esiteks rahaline seis ja teiseks eeldaks liha söömine kodus kokkamist, sest paarist kotletist valmistoidu letist küll söögikorda ei saa. Rohkema ostmine aga käiks üle jõu. Ning loomulikult- ennem ostaksin kilo sealiha, kui kilo valmistoiduletist šnitlseid vms.  Aga kuna söögitegemine mind kohe kuidagi ei huvita, siis tihtipeale ma lihaleti ee mõtlen küll, et peaks ikka ostma -aga kes krt seda valmistama hakkab :D. Ja siis tulevad alateadvuse kuskilt sopist taas esile need mustad mõtted- milleks elada, kui peab ainult ennast sundima. Ei, parem teha siis ikka võimalikult palju vaid seda ,mis huvitab!

Ma ei pea ennast halvaks kokkajaks, eks seda on ju elus pidanud omajagu tegema ka. Tavaliselt on alati kõik mu toitudega rahul olnud, mõnikord isegi ma ise (kes tavaliselt omatehtud asju ei söö) .Olen valmistanud ka külmlauda peiedeks ja sünnipäevadeks, nii et oskamatuses asi kindlasti pole. Mulle lihtsalt  ei meeldi pliidi või köögilaua taga mässata. Kuid, kui mul on tulemas külalised või ma tahan lihtsalt teha endale pidulikumat lauda (vana-aastaõhtul eriti) ,siis valmistoidu lettidest ei osta ma küll peaaegu kunagi midagi.

Rahaline pool sellisel toitumisel. No mina olen tõesti sellega juba nii harjunud, et minu jaoks on see loomulik. Samas üldjuhul mul üle kahe euro päevas söögile ei kulu, miks on poearved tavaliselt 6-7 eurosed- ma ostan sageli paariks päevaks ette. Ostaks rohkemgi, aga paljud minu menüüsse kuuluvad asjad ei ole enam hiljem... no ei ole head. Ja teine probleem näiteks pikemaks ajaks varumisel on ka see ,et see eeldaks mitu korda päevas poes käimist, kuna ma ei jaksa kanda eriti palju korraga. Ja no ega ei meeldi vaadata ka neid suuri poearveid, mis sest et tean, et see on mitmeks päevaks varutud kraam.  Lisakuludeks on mul nädalas kaks pakki (või isegi vähem ) suitsu, ehk siis maksimaalselt 6.70 ning paar-kolm korda nädalas ka 1,5 liitrine maitsestatud mineraalvesi, mahl või limonaad (e- ained mind ei huvita, nii et nende suhtes kommenteerida pole mõtet) .

Ja kui nüüd niimoodi kalkuleerida ja lahti seletada, siis ikkagi jääb küsimus- kuhu raha kaob? Toidu peale umbes 70 eurot kuus, suitsu peale 20... nojah, eks ravimid ja majapidamistarbed ja vahest harva ka mõne soodsa leiu kaltsukast või delikatessi laadalt ostangi vaid oma puudetoetuse (see 35 eurot ei lähe toimetulekutoetuse arvestamisel arvesse, nii et on pisike lisaraha nagu) või laatadel teenitud raha  eest. Ah ja, kuidas ma unustasin-maksud on ju ka, sest toimetulekutoetuse jaoks arvestatakse maksude hulka vaid eluasemekulusid, aga mitte tänapäeva eluks nii vajalikku telefoni ja internetiteenust. Vahelepõige- tegelikult puudega inimesele on see lausa eluliselt vajalik sageli, sest paljud ei käi oma tervise tõttu üldse toast väljas.  Nojah, selle aasta laadahooaeg on olnud muidugi...tegelikult tahaks ropusti öelda " per....s" ja kui  vahepeal paningi paarkümmend eurot kõrvale, siis järgmise kuu internetimakseks vms väljaminekuks oli juba vaja seda kasutada. Ma leian siiski, et igal inimesel, ka minusugusel on õigus endale kasvõi paarikümne euro eest kuus midagi erilist lubada- olgu see siis jäätisekokteil, mõni riideese, midagi hobiga (tegelikult siis minu jaoks juba rohkem küll tööga) seonduvat või mingi haruldane toiduaine, mida saab vaid vastavatelt üritustelt.

Kui mul oleks igakuiselt, jah just igakuiselt stabiilselt, 50 eurot rohkem raha, siis sellest vähemalt poole suudaksin ma vabalt kõrvale panna tuleviku tarbeks. Jah, kindlasti mitte esimesel paaril kuul, sest siis ostaksin ma lihtsalt oma koduapteeki SOS ravimeid külmetuse või erinevate valude vastu, ning liigeste jaoks vajalikku Bio-Glükosamiini jt mineraalaineid ,mida minu eas naine juba tarvitada võiks. Ning varuksin koju ka pesupulbrit-seepi-šampooni. Eelmisel laadahooajal see ka nii oli, suutsin natuke ka kõrvale panna ja näiteks käia mõnel kontserdil.,teha jõulukinke ning osta käsimüügist rohtusid ning elada ka talveperioodi ilusti üle- no muidugi oli mul eelmisel aastal ka üks paarisaja eurone annetus- kahjuks küll ei piisanud sellest selleks, et teha teoks see unistus, mille jaoks mu raha üldse... jah ,seekord küsisin tõesti. Kuna aga annetajad ei soovinud seda tagasi, siis ma kulutasin selle lihtsalt selleks, et osta midagi, mida muidu ehk osta ei saa. Kuhu see kulus, mis ma ostsin- no tõesti, lööge või maha, nüüd pea aasta hiljem ei mäleta.


neljapäev, 12. oktoober 2017

Hallid argipäevad ja kohe ka tumedamad mõtted.

No nii vihale ajab see, et ma ei tea peaaegu kunagi ette, mismoodi ma lihtsalt järgmisel päeval või isegi tunnil tundma hakkan! Täitsa ilma põhjuseta võin ma hommikul ärgates mõelda, et lähen käin näiteks Humanates soodusmüügil või et lähen kaugemale toidupoodi. Ning paari tunni pärast lihtsalt samamoodi põhjusetult leida- aga ma ei taha minna. No näiteks eile sai lubatud oma "tegevusjuhendajale" -oojaa, kui kõrini on mul sellest korteriga kaasas käivast tüütusest- et las ta siis täna tuleb, aga praegu ma mõtlen ainult, et krt, kuidas saaks välja keerutada ,et ta ei tuleks.

Ma ei vaja tegevusjuhendajat. Ma tean ise ,mida ma teen ja mida teha tahan ja millal. Mul pole intellektipuuet. Aga MTÜ ,mille kaudu ma selle korteri sain on mõeldud just neile... ja seega pean ma leppima, et ka mind käib keegi paar-kolm korda kuus "jälgimas-kontrollimas". Olen sellest nii tüdinenud, et vaatan vahest ringi avatud üüriturul, aga sealsed hinnad on lihtsalt jubedad. Ja korter iseenesest on ju päris okei, asukoht on hea, kõik lähedal...naabrid ka normaalsed (suve lõpus probleeme tekitanud läbustajad visatigi välja korteriomaniku poolt) . Aga jah, kodutunnet mul tekkinud ka pole. Või ma lihtsalt olen muutunud nii tundetuks, et ma ei tea enam, mida tähendab midagi tunda? Tihti jääb küll selline mulje.. Kõik on kuidagi nii tühi, nii hall ja argine. Aga mis peaks teisiti olema, seda ma ka ei tea. Pealegi ei taha ma muutusi, kardan neid vist.

Mis on elu mõte? Kas pidev enda sundimine midagi tegema? Mis tähendab elurõõm? Jah, ma ei mäleta seda. On pisikesed rõõmud nt kordaläinud laadapäevast, soodsat ostust, mõnest tulevikus kasulikuks osutuda võivast tutvusest vms. Aga mida ma tegelikult tahaksin, seda ma ei teagi vist enam. Jah, üks mõte mind kummitab küll kogu aeg -ma tahan avada enda poe ja olla iseenda tööandja, mitte kellelegi alluda. Kuid selle ma peaksin küll unustama...see teeb mulle lihtsalt haiget, sest ei saa ealeski sellist raha kokku ,et ruume rentida. Või siis tegelikult leppima lihtsalt selle kui paratamatu faktiga, nagu ma olen leppinud oma välimusega. Ning kellele see probleemiks on ,siis -see tema probleem, mitte minu.

Järjekordselt on mul nädalavahetus nurjumisele määratud. No selle aasta puhul pole enam mitte midagi imestada! Võibolla saan väikese lauanurgakese Telliskivisse, ehk saan sealt 10 eurot- loomulikult suureks abiks seegi, aga no alati ju loodaks ikka rohkemat :) Aga muidu mõtlesin Haapsalu turul toimuvale laadale minna, õnneks on mul kombeks mitte enne kohatasusid maksta, seega ma tegelikult kaotan vaid kahe Simpleekspressi pileti raha. Ja seekord see taas vaid 2 eurot..kahe pileti eest.

Vist hakkab vaikselt sügismasendus ligi hiilima. Ei oskagi millestki eriti kirjutada... Mineviku teemal, millest eelmise postituse kommentaariumis jälle keegi juttu alustas, ma rääkida enam ei viitsi. Kes mõistavad ja tahavad mõista, teevad seda niigi, kes ei mõista ei hakka seda iialgi tegema! Aga tulevikku hetkel ma küll mingit ei näe, ma ei unista enam mitte millestki, sest kõigi unistuste täitumiseks on vaja ... raha. Ja seda paluks mitte tõlgendada jälle abikerjamisena, nagu teatud inimesed seda kogu aeg arvavad!!! See on lihtsalt reaalne fakti konstanteerimine.

neljapäev, 5. oktoober 2017

Elu läheb edasi !

Neil, kes ütlevad ,et olen kibestunud ja egoistlik võib isegi õigus olla! Aga mis siis, see olen mina ,see on minu elu ja ma ei peagi kõigile meeldima! Just niimoodi alustan ma tänast postitust sellepärast, et ma ei peatu eriti eelmise nädala sündmustel. Ütleks ehk nii, et kõik juhtus küll äkki, aga samas keegi ju pole igavene. Ning sujus kõik nii nagu sujuma pidi. Kui hakata mõtlema, siis olid need paar nädalat ikka ühed pikimad nädalad küll, tagantjärele mõeldes. Ehk siis just seetõttu, et nii palju mahtus neisse. Emotsionaalselt- no ma ei peatu sellel, sest ma ei saa ise ka endast aru, mida ma tegelikult tunnen. On raske, aga on olnud ka raskemaid üleelamisi... Ja ma olen toime tulnud kenasti.

Stress ja lein jms võib vist vahel ka avalduda rohkem kehaliste sümptomitena.Mina, kes ma tavaliselt ei jää viirushaigustesse, suutsin Võrus endale selle ikka külge haakida. Ja siiamaani käib köha parasjagu närvidele. Ja väsinud olen, meeletult kaua olen hakanud magama hommikuti peale Võrust tulekut- ei tea ,kas sellel on ka mingi seos. Või on see tingitud lihtsalt hallidest ilmadest ja sügismasendus hakkab tasahilju ligi hiilima?

Jah, see jube sügis! Sel aastal mõtlen ma päris hirmuga selle peale, et laadahooaeg oli niru ja sissetulekud kesised, aga hinnad on märkamatult pea kõigis valdkondades tõusnud. Kujutate pilti- mu lemmikleib, mis veel paar päeva varem maksis 79 senti, oli üleöö tõusnud 99 sendi peale! Mida hekki ,eks?! Aga nagu ikka- ma ei oska toidu arvelt kompromisse teha ja söön seda, mida ma tean, et on hea. Õnneks on kategoorias "peenleivad" veel ka endiste hindadega tooteid olemas... kauaks muidugi :) Rukkileiba ma ei söö eriti,sest see tekitab mul kõrvetisi, teraleivad... sorri, aga mulle tunduvad nad kuivad ja maitsetud nagu saepuru : Subjektiivne hinnang muidugi.

Käisin eile üle hulga aja taas psühhiaatri juures. Tegelikult vist selle spetsialisti vahetuse peale võiks küll mõtlema hakata vaikselt.. Mulle ei meeldi see, et tema niigi pooletunnisest vastuvõtuajast läheb pidevalt alguses ligi 10 minutit ootamise peale, mil ta mind üldse kutsub. Ja siis ülejäänud aeg on niivõrd lühike, eriti kui tema vastuvõtule on järjekorrad mitu kuud. Psühholoog aga jääb endiseks kindlasti, sest kuigi me vahel ka vaidleme natuke ja mõnikord tema kabinetist välja astudes muigan põlglikult tema soovituste üle, siis tegelikult on tal enamuse ajast alati õigus ja ma saan sellest mõnikord aru alles lihtsalt hiljem. Ja tal on oskus oma arvamusi mulle niimoodi selgitada, et ma ei saa tavaliselt hiljem ise ka aru, et ma mitte ei tegutse omaenda mõtete, vaid KE soovituste järgi. Uskumatu aga tõsi- ma ikka vahest võtan soovitusi kuulda ka! Isegi, kui ma esmapilgul tahaks neile soovitajatele ühte teatavat sõrme näidata :D

Täna käis Sid linnas. Oli algul tulles täitsa kaine isegi. Siis käis korra asju ajamas-pangas ja poes vist- ja tuli tagasi liitrise siidriga. Nujah... Ta ei jäänud kauaks, pidi oma järjekordsele haltuurale minema õhtupoole. Ja ma siis ei tea ,kas ta sinna ka jõudis, igatahes oli ta õhtul helistades juba päris "oma loomulikus olekus" :)

Homme loodan kohtuda Raineriga. Einoh, kahel rindel ikka päris lahe olla, eks :D Tegelikult ongi selles asja tragikoomiline külg, et ma ei taha mingit tõsist love-stroryt, aga ma tahan samas, et mul keegi oleks. Ja tunded on mul küll vaid ühe vastu, aga isegi temaga ma ei näe seda "päris" ühist tulevikku. Ning teine, kellel arvatavasti on minu suhtes tunded (niipalju kui alkohoolist läbiimbunud inimesel neid olla saabki)  jätab mind just tänu oma elustiilile ükskõikseks, aga ma ei oska talle ka lõplikult "ei " öelda. Kusjuures- intiimsuhteid pole mul kummagagi, jajah, ka Sidiga enam juba ammu mitte. Noh, saite nüüd siis teada ka midagi väga isiklikku, millest enamus blogijaid vabalt kirjutavad, aga mina "vanakooli" inuimesena pigem väldi seda teemat. Ning tõin selle praegu välja vaid selleks, et keegi ei saaks mind l... tähega algavaks naisetüübiks nimetada.