kolmapäev, 28. september 2016

Ma pole enam solvunud ja kurb, vaid juba päris vihane!

Kirjutan ma millest kirjutan, olgu see jutt nii positiivsetest elamustest kui tahes, ikka algab kommentaarides üks igavene targutamine raha annetamise teemal! No kuulge, aitab juba ehk! Kas ma olen kunagi kelleltki küsinud raha? Ei ole ju... Jah pangakonto number seal on märgitud, aga see ei kohusta kedagi mitte millekski. Keegi ei pea mulle annetama, ise teate, mida oma rahaga teete!

Kui ma hakkasin Perekoolis teemasid tegema, siis arvestasin, et tuleb igasuguseid kommentaare. Ja olin meeldivalt üllatanud, kui sain hoopis positiivset tagasisidet. Need, kes püüdsid mind siis mutta trampida, oli d kogu aeg ühed ja samad "käod"- perekoolis see hea asi, et näitab ära, kes kui palju ,millal postitanud on ja pole raske siis jälile saada, kes õelutseb. Blogimagi hakkasin selle peale, et palju rohkem oli mõistmist ja posiitvset vastukaja...

Nüüd aga tundub mulle järjest rohkem, et see blogi on muutunud ühe kindla seltskonna "süljetopsiks". Anonüümseid saab IP aadressi järgi kindlaks teha ju teadupoolest vaid ametlikult ja ma ei välista, et ma selle sammu ka kunagi astun, kuna mul on konkreetsed kahtlusalused olemas...ma nimesid ei maini, jäägu see nendele endale äratundmiseks!

Minu blogi eesmärk on lihtsalt kirjutada ühe natuke teistsuguse inimese igapäevaelust ja rõõmudest-muredest. Arutleda ja selgitada üldsusele, mis võib ühel või teisel puhul juhtuda, kui midagi kuskil viltu läheb... Selgitada, et ka minusugused on inimesed ja et psüühiline puue ei ole vaimupuue, nii et mulle peaks ette "nämmutama" mida ma peaksin süüa tegema ja kuidas raha säästma ja kas suitsetama jne! Ma ei ole KORDAGI küsinud kelleltki raha, ma pole isegi süüa küsinud, sest ma saan kuidagimoodi hakkama. Annetuskonto on tehtud mulle vaid selleks, et kui tuleb mingi ootamatu väljaminek- läheb mõni kodumasin rikki, jään haigeks vms. Ja kuigi ma võiksin seda raha sealt iga kell välja võtta ,ma ei tee seda! Jah, kujutage ette ,isegi  SUITSURAHA  mul pole vaja sealt võtta!

Ühesõnaga- palun lõpetage see igas teemas ette heitmine, et ma raha küsin! See kontonumber pole seal pandud teiesuguste jaoks, vaid on mõeldud inimestele, kes osakvad minu lugudest nende tegelikku olemust välja lugeda ja mõista, et saan igapäevaeluga suurepäraselt hakkama, kuni... kuni kõik stabiilne on ja laabub. Mind pole vaja õpetada ka süüa tegema- ma pole kogu aeg üksi elanud, et ma poleks nagu söögitegemisega kokku puutunud (sest üksi eriti ei viitsi jah alati, nagu kusjuures paljud inimesed) . Tean, mis asi on hoidistamine, olen teinud mahlu ja moose, olen sügavkülmutanud toiduaineid- aga mul pole selleks praegu vastavaid hoiutingimusi ja ega ma ise väga suur hoidiste sööja pole ka...selle purgi moosi  paari kuu jooksul mida ma tarvitan, jõuan ma poest ka osta. Ja marjul või seenel käimiste kohta- appi, kas te üldse lugeda mõistate, ma olen juba korduvalt selgitanud, et mu selg ei kannata küürutamist-kükitamist- püsti tõusmist tunde järjest!

Ja suitsetamine- no kelle asi see ausalt on! Ma ei tule teie nina alla oma sigaretiga vehkima ja nagu ma kord kirjutasin, et see 6 eurot suitsu peale nädalas, pole küll nii katastroofiline väljaminek, et sellest draamat teha.

Jah, seekord olen tõesti tige! Kuigi tahtsin hoopis millestki muust kirjutada... Aga vaadake nüüd kõik kommenteerijad peeglisse ja tuletage meelde, kui palju te üldse olete minu tegemistega kursis? Tundub, et paljud isegi ei loe tegelikult mu blogi, vaid lihtsalt vaatavad- aa, uus postitus, tuleb jälle meenutada, et see inimene ainult kerjab, sest mine sa tea-äkki kellelgi hakkabki kahju ?

Ah ja, te ootate minult positiivsust ja mitte "virinat"! Aga kas te ise olete mulle kunagi öelnud, et ma olen tubli vms ja mitte ainult etteheiteid teinud???

See postitus on siis vastuseks neile käputäiele inimestele, kes iga teema alla ühesuguseid kommentaare panevad! Teised lugejad ja ma tean, et minu igapäevaste keskmiselt 500 lugeja hulgas on 99% toredaid inimesi, ärge palun solvuge! Te ju teate ise, et pole mitte midagi sellist teinud, millele ma siin postituses vihjasin!



teisipäev, 27. september 2016

Kohtumine blogilugejaga. Tartu muljed vol.2

Sain eelmise postituse all nahutada, et miks ma ei rääkinud sellest, kuidas läks mu kohtumine blogilugejaga :) No ei tahtnud jah postitust enam pikemaks venitada ja pealegi leidsin, et see ei haaku kohe kuidagi minu lapsepõlvemeenutustega. Mida sünnipaiga külastamine igal juhul kaasa toob, ükskõik kus see ka asub ja milline lapsepõlv olnud on.

Tagasi lapsepõlvemaalt, Supilinnast mööda jõeäärset alleed- vot see on Tartus mu lemmikkoht olnud vist küll juba ajast mil end mäletan- Turuhoone juurde jõudsin just täpsel ajal. Tegelikult oli mul algul tobe kahtlus (no kogemused jälle rääkisid minus ) ,et see blogilugeja ,kes küll nimetas end naisenimega, ei olegi üldse naine :D vaid keegi tutvuda sooviv ja oma arust jube kaval mees. Et lähme šašlõkki sööma jne. Sorry, M. ,aga mul tõesti olid alguses sellised tobedad mõtted- no eks omajagu on neid igasuguseid pimekohtinguid ka nähtud-kogetud-kuuldud.

Väga tore umbes ehk minuealine naine oli tegelikult. Selgus, et ta on jälginud mu tegemisi juba Perekooli esimestest teemadest peale. Loomulikult anonüümselt, olles kägu...nagu enamus ikka. Ja selgus loodetud tõsiasi, et siiski on veel keegi, kellele mu lugu pole mitte ilkumist väärt vaid kes tõesti saavad aru, et olukord lihtsalt ongi selline ääretult tobe. Otsi lahendusi kust tahad- ikka on nokk kinni, saba lahti ja vastupidi. Sest meie riigis lihtsalt on sellised huvitavad seadused ja ametkonnad, mis suudavad eelnevalt öeldu koheselt ära nullida või ümber pöörata. M. soovitas mul suhelda omavalitsusega- no muidugi, väga hea soovitus, aga ma ju teen seda niigi pidevalt. Ja Tallinn on veel selles mõttes huvitav linn, et igas linaosavalitsuses on omad seadusepunktid, mida järgida, mingi oma põhikiri vms.

Kuna šašlõkk on ikka enamasti selline ürituste juurde kuuluv toit ja kuskil pubis-kõrtsis grillpanni peal tehtul pole ikka seda õiget šašlõkimaitset tavaliselt- võin ka eksida muidugi, sest minu väljas söömas käimised piirduvad ehk korraga paari aasta jooksul ja need ka siis tavaliselt Hesburgeris või rikkam olles Peetri Pizzas- siis sai otsustatud Ristiisa Pubi kasuks. Asub lähedal ja M. teadis, et seal on normaalsed toidud ka üldsielt. Teadsin seda kohta juba ammu, kuid sees käisin esmakordselt. No kujundusel polnud vigagi, ajastutruu stiil ja pildid seintel. Muusika vist pidi ka nii ajastuga kokku käima, igatahes minu maitse see polnud- ei ole kunagi jazzi jms hinnanud. Aga õnneks oli see nii vaikne, et üldse ei häirinud ja läks nagu päris meelest ära. Teenindus oli väga viisakas ja söögid tõesti ülimaitsvad!

M. tegi kohe selgeks ,et ma telligu mis tahan, tema teeb välja. Õnneks oli seal hinnakiri küllaltki ühtlasel tasemel- alateadlikult hakkasin otsima muidugi kõige odavamat praadi, aga selgus, et samas hinnaklassis oli valik päris lai. No mida teab minusugune pubitoitudest- kõik ju nii huvitav ja raske valik :) Läksin suhteliselt "lollikindla" klassika peale- küüslaugukartul ja paneeritud sealiha koorekastmega. No võite muidugi naerda, et näe- anti võimalus midagi uut proovida, aga jobu valis ikka tavalise asja- aga ma tundsingi vist sel hetkel kõige tavalisema lihatoidu isu.

Söök oli super ja portsjon paras. No muidugi tellisin ma endale magustoiduks jäätisekokteili :), M. võttis samal ajal kohvi. Vauu, kui suur klaas seda kokteili oli! Ja muidugi ülihea...

Millest me vestlesime? No lühidalt öeldes- kõigest. Minu maailmavaatest, minu elukogemustest, minu diagnoosist... Ja oli super kuulda, et ta mõistis mind, ega pidanud mu juttu mingiks väljamõeldiseks ega õpitud abituseks. Seega- blogis jääb vist inimestele lugemise põhjal ikka hoopis teistsugune mulje, kui neil, kellega ma kohtunud olen. Huvitav, pean ennast küll üsna heaks oludekirjeldajaks, aga tundub, et tegelikult jõuab minu tõeline olemus inimesteni alles silmast silma kohtudes. Kusjuures, see mulle eriti ei meeldi...kas ikka hinnatakse siis inimest välimuse järgi?

Tartuskäik lõppeski siis sellega, et peale paari tundi Ristiisa pubis, viis M. mind autoga bussijaama- jube pikk maa muidugi oli ka :D, aga aitäh, Sulle M. selle ja väikese kingituse eest ,mis Sa mulle autos andsid. Meepurk kulub külmetuste perioodil vägagi ära ja üle hulga aja ma isegi avastasin, et mulle on hakanud Kalevi šokolaad maitsema- vahepeal ma vist olin selle maitse kas ära unustanud või siis oli mul saanud sellest kunagi parematel aegadel kõrini....

Bussisõidust suurt midagi ei mäleta, magasin nagu tavaliselt peaaegu Tallinnani välja. Kõht üle hulga aja ülimaitsvat toitu täis ja terve päev värskes õhus- no minusugusele supermagajale reiside ajal sellest piisas :)

Järgmise postituse teemat ma hetkel ei luba midagi kindlat. Kuigi mul on praegu üks eriline või mitte siis nii väga eriline- kuidas võtta- eluetapp, mida ma küll üldse ei oodanud ega soovinud, kuid ma olen ju ka kõigele vaatamata lihtsalt naine...ma ei tea, millal ja kas ma sellest kirjutan. Ma pean iseendas selgusele saama kõigepealt. Tean vaid üht, et elada ma tahan üksi, aga kas ma üldse mingit suhet tahan, seda ma ei tea ja ausalt öeldes, olen praegu väga suures segaduses ja ärevuses.

Aa, mõneti hea ka- saab mõtted vähemalt mõneks ajaks oma rahaprobleemidest kõrvale :D

pühapäev, 25. september 2016

Me kõik oleme pärit oma lapsepõlvest...

Sel nädalal käisin külastamas oma sünnilinna Tartut. Algselt see oli mul võetud nagu suveplaanidesse, aga kui nüüd just päris täpne olla, siis sügis tegelikult algaski alles järgmisel päeval :) Küll on hea, et olemas selline reisimisvõimalus, nagu SimpleEkspress! 2- euroga edasi-tagasi Tartus käia pole ju üldse paha... Broneerimine ja planeerimine mitu nädalat ette mulle küll eriti ei meeldi ega sobi. Seekord olin ka eelmisel päeval poolhaige- ei tea ,kas midagi imelikku söönud või siis mingi viiruselaadne asi- nii et kahtlesin päev läbi mingi paar liitrit kummeliteed ära juues, et kas ma üldse jõuangi minna.

No õnneks olin juba õhtul suhteliselt normaalses olekus ja sõit järgmisel hommikul oli ka tavapärane. Tartus oli paras pettumus ilma suhtes- kui hommik Tallinnas oli päikseline ja tuuletu, siis Tartus olid pilved ja vastik rõske põhjatuul. Tundus ,nagu võiks iga hetk sadama hakata. No tore, mul muidugi polnud vihmavarju ka kaasas :) Õnneks siiski ilm selgines.

Kella 4 paiku pärastlõunal oli mul kokku lepitud kohtumine ühe blogilugejaga, sinnani aga oli üle kolme tunni aega. Olin ammu tahtnud külastada oma lapsepõlvepaiku ja seadsingi sammud Supilinna poole. Mälestused, mis viimasel ajal üldse järjest rohkem mu mõtteisse trüginud olid, said muidugi sellest hoogu juurde. Ja eks lapsepõlv mõjutab tegelikult meie kõigi järgnevat elu, seepärast postitan siia ka väikese kokkuvõtte oma lapsepõlvest.

Sündisin niisiis Tartus. Agulitüdrukuna. Selle järgi võiks arvata, et olen igasuguseid vempe ja lollusi teinud, kuid tegelikult oli kõik hoopis vastupidi. Meie majas elas üks väga õel naabrinaine- tegelikult mina ei saanudki aastakümnete pärast, täisealisena, kohtudes arugi, et ta  nii õel oleks olnud. Aga no vähemalt minu vanemad ei saanud temaga läbi. Ja nende omavaheline, vahel päris inetu, tülitsemine kandus edasi ka lastele. Naabrinaisel oli minust paar aastat vanemad kaksikud pojad, eks ema eeskuju nakkas ka neile ja ega ma eriti väljas mängida siis enam ei tahtnud. Ega väga ei lubatud ka mind üksinda õue- arvati, et L. tuleb kohe kallale mulle ja tema poisid ka. Tagantjärele mõtlen, et kas see olukord ikka oli nii hull, okei, poistega oleks võibolla natuke kismaks läinud, aga kes siis poleks lapsena oma eriarvamusi vahel jõuga lahendanud.

Olin kodune laps. Ema töötas kodus käsitöölisena, kuid temalt ma ei pärinud küll mingit annet. Tema oli heegeldaja, mina aga ei oska heegelnõela enam käeski hoida vist- koolis oli käsitöötunnis seda viimati vaja teha. Tegelikult oleksin ma tahtnud lasteaias käia. Eriti pettunud olin ma minnes 6-aastasena nullklassi ( oli tol ajal selline lasteaia ja kooli vaheline etapp), kui enamus lapsi rääkisid oma lasteaia mängudest ja sõpradest, mina aga olin ainult vahepeal naabermaja tüdrukutega kodu mänginud.

Koolis siiski kohanesin ma kenasti. Pinginaabriga hakkasime kohe sõbrustama, sain selle sõpruse pärast ka oma esimese korraliku keretäie :D See juhtus siis, kui me esimeses klassis peale kooli nägime sireenidega tuletõrjeautot koolist mööda sõitmas ja mõtlesime naiivselt, et leiame üles kuhu see sõitis. Ma ei mäleta küll, et oleksime leidnud, aga seda mäletan küll ,et mõlemad saime õhtupimeduses koju ilmudes ( käisime õhtupoolses vahetuses koolis) nahutada. Mäletan, kui solvunud ma selle pärast olin- ma ju ei teinud midagi halba oma arust!

Esimesed kolm klassi käisin ühes koolis. Nagu ikka selles eas, vahetusid sõbrad ja poolehoid tihti. Paar sõbrannat olid siiski, kellega me enamuse aega koos olime. Kuid siis sai mu vanematel naabrinaisest ja temaga sõdimisest lõplikult kõrini ning me vahetasime elukoha teise linnaossa. Neljandasse klassi läksin uude kooli... No üldiselt polnud vigagi, aga igatsesin tohutult oma vana klassi järele. Sellel kooliaastal jäin ma raskelt haigeks- gripi tüsistusena südamelihasepõletik ja puudusin terve veerandi koolist. Kodus kuidagi siiski õppisin ja klassi lõputunnistusele tulid ikka neljad-viied. Tol aastal olin ma ka kooli autahvlil...

Korter, kus me elasime, oli aga väga kehv ja talvel oli ühes toas lausa lumehang. Selge see, et sinna jääda ei oleks ka mina tahtnud... aga ma ei tahtnud Tartust ära minna. Kuid kes mind ,11 aastast plikatirtsu kuulas...

Mäletan selgelt oma kolimispäeval öeldud sõnu- pange tähele, siin hakkab minu kannatuste rada pihta! Kust ma selle prohvetlikuks osutunud lause võtsin... ma ei tea seda siiani. Aga juba esimesel koolipäeval Võrus (kuhu me siis mingil mulle siiani ebaselgel põhjusel kolisime), sain ma täiesti ilma põhjuseta omale solvava hüüdnime ja sealt see kõik algas... Koolivägivald muutus peagi ülelinnaliseks minu mõnitamiseks- kusjuures ma pole vaatamata sagedastele juurdlemistele ja arutlemistele spetsialistidega sellele põhjust leidnud!  Olin siis just jõudmas murdeikka ja elasin seda kõike väga dramaatiliselt läbi. Kindlasti võibki minu haigestumise päris algpõhjusi sealt otsida...

Peale kooli lõppu olukord palju ei muutunud. Kui, siis vaid niipalju, et tekkisid esimesed tuttavad, keda ma naiivaselt oma sõpradeks pidasin. Tegelikult tahtsid need teismelised poisid vaid lollitada aga mina olin oma arust jube armunud. Tekkisid rivaalitsemised teiste tüdrukutega, vahepeal jälle mitu aastat noorema naabriplikaga lapsik poiste luuramine... ja kõike seda kroonis veel ka kodune mitte just eriti soosiv suhtumine isa poolt. Mis tegelikult kohati võttis ikka päris inetuid mõõtmeid... miilitsa kutsumine rahumeelselt hoovi  kogunevatele poistele ja minu tuppavedamine kaaslaste ees olid veel suhteliselt leebed  :D

Veel paar aastat hiljem, aga siis ma olin juba aastatelt praktiliselt täisealine- ma vahepeal mõtlen, et äkki minu teismelise trotsiaastad hilinesid tänu sellele, et õiges pubekaeas olin ma enamuse poolt põlatud ja üksik hing- hakkasid mind paeluma "pahad poisid" No ikka päris pahad ... Tagantjärele olen mina ja vist on ka paljud teised lähedased muidugi aru saanud, et see lihtsalt on paljudel tüdrukutel üks etapp suurekssaamise teel.  Aga siis olid ikka kodus kogu aeg tülid ning hakkasid esinema esimesed paanikahood ja ägestumised... kahjuks ei tulnud keegi selle pealegi ,et see polegi mitte ainult tesmelise tujudest tingitud...

Usun, et mind oleks saanud ravida täiesti terveks, kui mu psüühikahäired oleks avastatud kohe peale nende tekkimist. Aga kes siis 80-ndate lõpus ja ehk ka 90-ndate algul seda arvata oskas... Nüüd ma lihtsalt olen leppinud oma kroonilise depressiooni, ärevuse ja "viltukasvanud isiksusega."  Rohtude igapäevane võtmine küll leevendab enamasti kõiki sümptomeid, aga ma olen siiski  stressiolukordades tihti ettearvamatu...

Tartu, Herne 56- maja kus sündisin, minu kunagised aknad olid kaks vasakpoolset all.





neljapäev, 22. september 2016

Olematu kunstianne ja mittemeeldivad tehnikad- kas sellest tuleks siis midagi head välja?

Tegelikult oli mul täna plaanis teha üks teine postitus oma eilsest käigust sünnilinna Tartusse ja kohtumisest ühe väga meeldiva inimesega blogilugejate hulgast. Ning pisut meenutada lapsepõlve. Aga viimase postituse peale tuli jälle lisaks väga mõistvatele ja toetavatele kommentaaridele soovitusi laiendada oma hobidevalikut ja taas tekkis õhku küsimus- kuidas teha midagi, mis minu arust üldse polegi ilus ega huvitav. Võimalik et mul lihtsalt on olematu kunstianne ja ma ei oska nende asjade ilust aru saada? Aga vabandan sinu ees, soovitaja, ma tean ,et sa tahtsid kõige paremat, aga ... no mulle ei meeldi TÕESTI ükski nendest asjadest ja tehnikatest. Võibolla ma olen lihtsalt vanamoeline ja hindan nõukaaegseid iluväärtusi- klaas,kristall,sädelevad jõuluehted- aga ma pigem arvan ,et see on mõlemad kokku. Selle vanamoelisuse (mingi osa minevikus kinniolemisest on ka üks minu isisksusehäire sümptom) juures, on ka see, et tegelikult ma üldse mingit käsitööliiki ilusaks hakkasin pidama, täielik ime.

Ja probleem ju, tuletaks meelde, ei olnud üldse selles, et mu ehteid ei osteta või et ma ei leia asju, mida müüa! Ei, probleem, kui seda üldse selleks nimetada, on müügikohtade vähesus ja meeletud osalemistasud. Reeglina tuleb need ka broneerimisel ette maksta, nii et kui see summa on ikka 40-50 eurot korraga (käsitöömessi puhul nt) ,siis seda mul ju kuskilt võtta polegi. Ja, ma võin selle tagasi saada, võin ka ületada topelt, aga kui ikka raha osalemistasu ülekandmiseks pole, siis broneeringut lihtsalt ei arvestata. Mõnes kohas tõesti tehakse ka erandeid ja nendes olen ma ka osalenud- no muidugi 4-5 tunnise laada eest 25 eurot maksta pole ka minu arust just eriti tark kulutus.

Hakkasin tegelikult uurima ka geelküünalde valmistamise kohta, sest need on taas ühed vähestest käsitööasjadest, mis mulle ilusad tunduvad. Ja kui ma saaksin kuidagi üle oma hirmust kuuma küünlageeli valamise ees- see kuidagi tundus nii jube, mul käed ka värisevad ja ennast ära põletada nagu küll ei tahaks- siis selle ma võtaksin ehk isegi ette. Muidugi ma peaksin veel täpsemalt uurima, palju see geel ja taht jms maksab, abi ma selle uurimisel ei vaja- tean väga hästi, kus neid müüakse.

Ma kaldun siiski arvama seda, mida ma juba ühes varasemas postituseski mainisin! Et kui midagi teha hingega, siis on tulemused ikka kordades paremad kui lihtsalt -ah, teen- suhtumise juures. Ja kui mulle ikka ei tundu nt lapitehnika ilus ega huvitav...no ma võin sellega ju hakkama saada, aga ma ei teeks seda huvi ega hingega, sest see ei kõneta mind kohe kuidagi. Olen millegipärast täitsa kindel, et neid käkerdisi ei ostaks küll tõesti mitte keegi :D

Ja rahaliste annetuste suhtes toonitan ikka ja jälle- kes tunneb, et ma olen seda väärt ja tahab aidata, siis ta VÕIB seda teha ! Aga nagu ma siin ka eelmise postituse kommentaarides märkisin, siis mind saab aidata ka sel moel, et tuua mulle asju, mida endal vaja pole, aga mis kirbukatel võiksid minna.  Teen copy-paste oma kommentaarist selle kohta. Algselt oli see siis vastus ühele lugejale, kes selle idee välja käis.

"Ei taha end välja näidata liigse pirtsutajana. Aga jah,teatud asjad kirbukatel tõesti lähevad ja teatud mitte.
Esiteks peavad olema asjad kõik TERVED ja PUHTAD. Puhastamisega või ka ise tegeleda. 
Kindlasti lähevad kaubaks mänguasjad- eriti häält tegevad ja/või liikuvad loomad, autod, nukud jne. Lasteriietest lähevad hästi puhtad ja korralikud ja kaasaegsed beebiriided, eriti bodyd, tudukad ja hooajakaup. Suuremate laste riietest on eriti hinnas poiste riided seal kuskil 98 suurusest alates. Jalatsid 23-31 number on minev kaup. Üldse ei osteta riideid ega jalatseid sellistele 10+ vanuses lastele ja noortele. 
Täiskasvanute riietest on hinnatud KAASAEGSED asjad. Riided alates M suurusest eriti. Jalatseid ka alates 38 numbrist, eriti ei otsita kontsakingi. 
Alati lähevad väiksemad kodutarbed (läheks suuremad ka, aga need ei mahuks mu kohvrisse ja kuna transporti pole peale bussi-trolli-trammi, siis üle ühe kohvritäie ma kuhugi kaasa võtta ei saa)- töökorras peavad olema kindlasti. Lauanõudega on keerulisem, neid ostetakse valikuliselt ja seal on terve hunnik kriteeriumeid, mis määravad, kas on ostetav kaup või mitte.
Ma ei tahtnud seda siin välja tuua algselt, sest ei taha külge saada viriseva ja valiva inimese tiitlit. Aga saage palun aru, et kui ma elan 24 m2 korteris, kus panikpaiku peaaegu pole, siis... ma lihtsalt ei saa kõike kokku korjata! 
Ja lisaküsimused asjade suhtes on alati oodatud nii siia, kui ka mu meilile!"













esmaspäev, 19. september 2016

Riigi petmine? Võibolla, kuid minu jaoks tähendab see ellujäämist!

Viimasel ajal on minuga ühendust võtnud mitmed lugejad, kes oma sõnade järgi ei taha midagi halba, aga tunnevad huvi, kuidas ma saan niimoodi riiki petta. Et teenin nö "mustalt" ja saan siis veel toetust. Kas ma peaksin end süüdi tundma? Jah, aga samas ka ei...sest kas peaksin ma tundma end siis süüdi selles, et invaliidsuspensioni ja toimetulekutoetuse summad on nii väikesed ja et osalise ajaga töökohti leidub ka põhiliselt vaid puhastusteeninduse valdkonnas, kus minust mu haige selja ja liigeseprobleemide tõttu mingit töötegijat poleks? Pealegi on need tööd kas hommikul vara või õhtul hilja ning lihtsalt bussid ei liigu vajalikel aegadel...

Jah, ma oleksin muidugi parema meelega legaalselt tööl, saades palka, mis oleks esiteks juba stabiilne sissetulek võrreldes laatade-kirbukatega. Ja teiseks poleks mul siis vajadust toetuste järele. Aga kui seda ei võimaldata? Kui pension oleks 250 asemel 450 elaksin ma vabalt ära ilma täiendava toimetulekutoetuseta... Aga selline summa on ulme isegi vanaduspensionäride jaoks, mis me siis räägime veel minusugustest, kes on riigi poolt tihti üldse "vaeslapse" ossa jäetud! Paljud soodustused ei kehti meiesugustele...

Kas ma olen siis süüdi selles, et ma lihtsalt ei saa elada keskmiselt 370 euroga kuus, makstes sellest üle poole korteri eest ja lisaks veel mitukümmend eurot sideteenuste ja ravimite eest?  Otsida odavam üürikorter, on vist kõige absurdsem soovitus selles valdkonnas ,mida ma kuulunud olen :) Tõepoolest- need soovitajad vist ei ole kordagi vaadanud kinnisvaraportaale, kus 12 m2 kööktoa eest küsitakse 200 eurot ja muidugi veel tagatisraha ja igakuiselt kommnuaalarveid! Mul vedas tänu sellele MTÜ-le ja kuigi sellega kaasneb, minu jaoks vahel väga tüütu, toetatud elamise teenus- see tähendab tugiisiku pea iganädalast külaskäiku ja vestlust (mul ju eriti muud tuge vaja polegi, kui vahest ehk ka abistamist koristamisel kuskilt raskesti ligipääsetavast kohast, kuhu ma isegi parima tahtmise juures ise ei ukerda), olen ma rahul. Sest 24 m2 eest maksta 150 eurot... see kaalub väikese ebamugavuse igati üles.

 Ja samas igal pool räägitakse puuetega inimeste aktiivsusesevajadusest ning kaasamisest ellu igasuguste hobide ja huvitegevuste näol. Jah, ka minul on ju tegelikult HOBI, aga ma olen osanud selle hobi sujuvalt muuta ka väikeseks abiks toimetulemisel!  See ei ole aga stabiilne sissetulek ja sellepärast ma ei tunnegi absoluutselt mingit süüd riigi ees, kui olen kirbukal ja panen mõnikord tasku poole toimetulekutoetuse suurusest summast, sest samas teinekord ma ei saa ehk kohamaksugi tagasi. Ja kuigi eestlaste kadedus on teada, kas siis tõepoolest leidub selliseid inimesi, kes loevad sellist  pisikest omapoolset abi enda eluga toimetulekul, suureks riigipettuseks?

Hetkel kandideerin taaskord ühele töökohale, mida ma tegelikult väga tahaksin. Olen selle firmaga kaua koostööd teinud, kusjuures ka samal ametikohal, kuhu hetkelgi kandideerin. Tookord ei lõppenud küll kõik eriti viisakalt.- lihtsalt üks isik saatis mu ülemustele edasi erakirja, millele ma temalt vastust ootasin- ja kuna mul oli oma ettevõtluse plaan ka juba ammu olemas, siis polnud tegu ehk maailma sõbralikuma töösuhte lõpetamisega. Aga ma tunnistan, et läksin ka ise natuke liiga endast välja :D
Ega eriti lootust kindlasti pole jah... aga kaotada pole mul ju ka mitte kui midagi!

Niikaua aga, kui ma pole tööle saanud, on mul ka ju vaja kuidagi elada... Viimsi laat oli paras pettumus- kuigi üldkokkuvõttes sain ma sealt keskmise paarikümne eurose kasumi- sealt nagu oleks rohkem oodanud. Ja tean inimesi ,kes jäidki konkreetselt miinusesse- K. näiteks kulutas transpordile ja poolele kohamaksule rohkem, kui suutis teenida- siis sinna vist järgmine kord väga ei tõmba... Küll aga on tulemas Pelgulinna Muhemängud, kuhu ma sain heatahtlikke korraldajate tõttu tasuta müügikoha ja mingi aeg on ka Stromkal taas perepäev koos laadaga ( loodetavasti ei ole seekord sellist ilma nagu eelmisel Stroomi ranna laadal :D)

Sorri riik, aga kui sa ei võimalda mul muudmoodi elus püsida, siis ma jätkan pisikeste pettustega, seniks kuni ükskord saan kas sinult eluks piisava sissetuleku või saan tööle!


neljapäev, 15. september 2016

Rutiin. Enamasti see mulle meeldib.

Viimased päevad olen olnud laisk blogija. Nojah, ega midagi erilist juhtunud ju pole ka. Enamus ajast olen olnud kodus, sest no lihtsalt nii raske on mõnikord end riidesse panna ja toast välja ajada. Kui ma olen selle imeliku tõrke endas ületanud- kusjuures ma ei saa ise ka aru, mis mul viga on- siis pole probleem hommikust õhtuni erinevates poodides käia või niisama ajaviiteks mere ääres jalutada.

Ajaviiteks?! Kui nüüd aga päris ausalt öelda, siis hoolimata sellest, et ma pole ikka veel tööle saanud, ei ole mul ka aega. Kuhu see kaob, ei saa ma mõnikord isegi aru :D No üks ajaröövel on muidugi ka arvuti, eriti kuna ma sain suvel Võrus käies külge "kaardimängupisiku" arvutis"- ennetan juba eksiarvamusi ja ütlen, et tegu pole pokkeri ega mingite muude tasuliste mängudega, vaid kõige tavalisemate turaka jms mängudega portaalis vint.ee- siis läheb aeg vahest nii, et ei saa arugi.

Ja teine tegevus ,mis aega võtab... arvasite ära- ehete tegemine. Kuna praegu on veel viimased sügislaadad ees ja eelmine nädalavahetus müüsin ma rohkem kui pooled oma valmis ehetest ära, siis tegelikult selle asemel ,et siin arvutis passida, võiksin ma istuda oma köögilaua taga ja meisterdada midagi, mida müüa sellel laupäeval, 17. septembril Viimsi Mega Laat-Kirbukal. No minu puhul nii tavaline, jätta kõik asjad ikka viimasele minutile... eriti kui hobist on hakanud saama mõnikord juba töö- mida häbi-häbi mulle!- ei viitsigi alati teha. Aga see on jällegi see imelik alustamise tõrge- kui olen juba alustanud, siis pole mingi probleem teha ehteid mitu tundi järjest. Enam kui kindel- kui ma praegu läheksin neid tegema, siis enne pimedat ma ei lõpetaks.

Kas mul igav ei ole, võiksite küsida? Vot justnimelt see ongi imelik, et kuigi mu kõik päevad on äravahetamiseni üksteisega sarnased, ei ole mul igav. On küll masendushetki, mil ma ei taha voodistki end üles ajada, aga et ma otsiksin mingit muud tegevust... kindlasti ma leiaksin ka seda, kui ma tahaksin. Võiksin ju palju rohkem suhelda K. või Merkaga, võiksin ju palju tihemini helistada oma Haapsalu sõpradele... Aga tegelikkus on see, et ma mõnikord lihtsalt lülitan kõik oma tuttavad facebooki vestlusest korraks välja - andke andeks sõbrad, ma mõnikord lihtsalt ei oska? taha? jõua?  suhelda- ma olen mõnikord nagu mingis oma mullis ja kui keegi selle lõhub, siis mõnikord ma vihastan, aga mõnikord on mulle just seda "raputust" vaja.

Isiksusehäire ongi selles mõttes ülikeeruline diagnoos (tegelikult võiks öelda ka haigus vist) ,et ma olen tihti, kui viitsütikuga pomm ja ma ei saa ise ka aru ,miks ma niisugune olen. Aga olen end siiski pideva psühhoteraapia ja ravimite mõjul suutnud ennast nii palju ohjata, et tõsise plahvatuseni mind enamasti viia ei õnnestu. Ehk kõige viimane teravam konflikt oli siis blogis ühe teatud kommenteerijaga ja reaalelus Aegna laeva meeskonnaga , sellest juttu siin http://tuhastt6usta.blogspot.com.ee/2016/07/minu-jaoks-toeliselt-harukordne-suvepaev.html

Ma tean, et suudan tahtmise korral leida endale ka teisi tegevusi, aga kas selles ongi üldse midagi halba, kui ma vahest lihtsalt ei viitsi ja ei taha. Ja tegelikult- mingis mõttes ma käin ka tööl ju- minu tööks on ehete valmistamine ja nende müümine.:D

Haa, ja muidugi selle asemel, et minna kribinal-krabinal ehteid tegema, oli mul vaja registreerida end järjekordsele kaardimänguturniirile :D .D :D Einoh...
Niipalju siis suutsin täna asjalik ka olla, et käisin Mega Kirbukal oma leti korrastamas ja valikut muutmas :)

pühapäev, 11. september 2016

See kuu (ja ehk ka pool järgmist! ) ma tõesti ELAN !

Tegelikult ma mõtlesin, et kas ja kuidas seda üldse postitada, aga siis otsustasin lõpuks siiski näidata, et pole ma nii lootusetu luuser midagi, kes ainult teiste abist sõltub. Kuigi ...mõrudaks teeb selle asjaolu see, et tegemist on ainult ajutise kergendusega, on see siiski midagi erilist minu jaoks viimaste kuude jooksul.

Ma teadsin ,et Haabersti laadad on alati super! Aga ikkagi olin eelmine öö peaaegu magamata ja kui magama jäingi nägin mingeid absurdseid unenägusid- ärevus oli nii suur, nagu läheksin esimest korda tööle või kooli vms. Minu puhul oli see varem isegi väga tavaline, aga siis nagu kadusid need vastikud unenäod päris pikaks ajaks ja nüüd olen taas hakanud viimastel nädalatel igasugust jama unes nägema ning meeletult vähkrema. Hommikuks on padjad põrandal ja tekk külje all :D

Aga hommikul ärgates polnud ma erinevalt tavalisest üldse uimane! Kõik kulges sujuvalt kuni bussisõiduni- no kirun juba vist sajas kord neid ajuvabasid ja ajast maha jäänud bussigraafikuid- siis tuli esimest bussi oodata 10 minutit ja edasi sõiduks veel mõni minut kauem. Seekord ise ka natuke loll- oleks ju võinud arvutis reisiplaneerijaga kellajaliselt paika panna. Aga samas kui ikka busse tihemini ei liigu ,siis ei aita see graafiku paikapanemine ka midagi...

Õismäele jõudes kirusin kõigepealt K-d, kellega me kõrvuti kohad võtta tahtsime, et ta oli valinud peaaegu viimase müügiplatsi! No kui loll võib üks inimene olla, arvasin ma tol hetkel täiesti siiralt :D ja küsisin korraldajatelt, et kas äkki enam mujale ei oleks võimalik kahte kõrvuti kohta saada, tingimusel ,et seal oleks ka pink- minu müügilett. Korraldaja aga lohutas koheselt, et meie kõrvale tuleb mee müüja ja et tegelikult on ju Õismäe tiik ja sealne allee ringikujuline, siis ...no olgu.

Mida kirjutada müügipäevast? Järjekord, vaikus, järjekord... Ja kusjuures ei olnudki seekord ostjateks mitte lasteaiaealised mudilased oma vanematega, vaid just sellised varateismelised- kes tavaliselt on kõige väiksem ostjate grupp. Ja erinevas eas inimesed ostsid kaelakeesid ja isegi kameesid! VAHEMÄRKUS- äkki hakkan kameede tegemise peale isegi mõtlema, pean ainult uurima ,palju nende toorikute ja liimide jms hinnad on:D- nii et jälle never say never, eks. Kaelakettide ja ripasite hindu ma olen juba vaadanud... no seda summat nagu eriti ei raatsiks välja käia. Aga samas osteti mul ära ka peaaegu kõik käevõrud ja vähemalt pooled kõrvarõngastest!

Mis ma siis teenisin? Väga palju, oleks kõige lihtsam öelda :D Aga jah, kes teab millal mul taas õnnestub kasvõi ligilähedaseltki sama palju teenida... See summa on praktiliselt samapalju, kui jääb mul üle toimetulekutoetusest peale kommunaalkulude maksmist- ehk siis esimene number on 5...

Kui mul on korraga selline rahasumma käes, siis see on minu jaoks haruldane hetk! Hea oli, et ma juba enne olin ostnud väikese purgi mett- ainus looduslik ravivahend peale kummeli, mille toimes ma olen veendunud. Hiljem ma lihtsalt poleks raatsinud enam seda 4.-eurot välja käia... Täna hommikul poodi minnes jalutasin ma ka vist pool tundi riiulite vahel ringi enne kui üldse suutsin midagi korvi poetada. Ja valik oli ikka vana  lihtne- leib, latt vorsti, kilo kartulit ja kohvikoor- ainus mida ma nüüd siis lubasin juurde, oli karbike küpsiseid.

Ja kogu aeg tiksub kuskil alateadvuses painav mõte- see raha saab ju ka kunagi ükskord otsa. Ja varsti on lõppemas ka laatade hooaeg... Töökohaga läks mul, võiks öelda- nagu alati. Ehk siis, sain vastuse- kahjuks on hetkel kõik vajalikud töötajad olemas, aga jätame teid reservi! No "reservis" olen ma vist küll juba mitmekümnes kohas :D

Mis saab edasi? Elaks meeleldi päev korraga ja ei muretseks tuleviku pärast, kuid ma ei oska ega ole seda kunagi osanud. Naudiks hetkelist rikka inimese tunnet- aga see raha ju saab siis otsa :D Ei, ma pigem lihtsalt ELAN, kui ma vaid ise ka teaksin, kuidas seda teha ilma selle tüütu sisetunde kuradikeseta, kes kogu aeg mulle otse südamesse sosistab  "varsti on raha läbi, varsti on laadad läbi, varsti..."

Ja lõpetuseks paar lihtsat pilti ka eilsest kaunist sügispäevast Haabersti tiigi kaldal...
See "udukogu" on siis minu uus kohver! Ostetud Teie annetuste eest...aitäh!
See oli siis minu müügilett. Kõrval K. oma mänguasjade lauaga- tõeline lastemagnet :D
Kohstuslik pilt laadamelust. Kusjuures huvitav, avastasin täna hommikul ürituse kodulehelt peaaegu samasuguse pildi. Pildistatud siis nähtavasti samast kohast...
Ja selline oli taevas Haabersti kohal hetk enne päikeseloojangut...




reede, 9. september 2016

Seekord- rohkem, pilte vähem juttu. Ehk homme siis kõik Haabersti Laadale !

Haabersti laatasid-mis toimuvad igal kevadel ja igal sügisel- olen ma alati suure õhinaga oodanud. Sest nendel osalemine vaid 5.-eurose müügipileti eest terve päev kauni Õismäe tiigi kallastel on igal juhul üks meeldiv elamus. Ja ka müük on neil mul alati korralik olnud (kahjuks muidugi jääb mulle seal mõni maitesv ahvatlus ka tihtipeale ette :D ). Kuid siiski suurema osa teenistuse eest saan ma jälle paar nädalat muretumalt elada...

Homme siis taas alates kella 10-st olen ma seal kohal! Kaubaks loomulikult ehted ja mõned paari hea tuttava poolt just müügiks mulle antud hooajalised riided- villased sokid lastele, paar jopet ja kingad ja võib-olla veel midagi üllatavat, mis esmapilgul kohe meelde ei tulegi.

Seekord on mul ehete hulgas ka midagi natuke väärtuslikumat, mis saadeti mulle kord ühe pakiga ehtedisaineri poolt
http://tuhastt6usta.blogspot.com.ee/2016/08/ullatuspakk-ehtedisainerilt-ehk-hakkan.html.

Suure osa neist asjadest olen ma juba maha müünud, palju on ka Mega Kirbukas müügil hetkel- jaa, ma sain sinna kuuks ajaks rentida aluse vitriinis, kus ma saan siis aeg-ajalt oma kaupa uuendamas käia ja hind oli seal SUPERSOODNE- ei tee küll reklaami, aga see oli isegi odavam ,kui ühe päeva osalustasu Telliskivi  kirbukal :D

Ja nüüd siis mõned pildid müügile tulevaist ehetest ning väike reklaam ka oma müügikohale Mega Kirbukas, Mere pst-l.
See siis minu müügialus Mega Kirbukas. Pildi kvaliteet on...no ütleme, et mitte just parim, sest läbi klaasi pildistamine on omaette ooper :D

Ja  need asjad on siis kindlalt müügis homme Õismäe tiigi kaldal!


Swarovski südamed. Hind 3-euri ja muidugi laadale omane tingimisvõimalus :D
Swarovski. Hind samuti 3-euri, koos tingimisvõimalusega
Swarovski südamed. 3.-eurot koos kauplemisvõimalusega :D
Milleflori klaas. Hind ...no ütleme ka ,et nii 2-3 euro piires.
Kamee. Selles tehnikas on mul veel mitu paar kõrvarõngaid, kõigi hinnaks 1.-euro paar
Lihtsalt imeilusad ja kerged... Hind 2.-eurot
 Ja minu isklik lemmik- swarovski kristalliga kaelakee. Ma arvan, et 5.-eurot selle eest küsida pole just väga palju... pealegi laadal on hinnad alati natuke läbiräägitavad :D

Ja loomulikult on väga palju uut kaupa ka minu nö kampaania 3+1 toodete hulgas! Kus siis üks paar kõrvarõngaid või üks käevõru maksab vaid 50 senti, aga ostes korraga 4 asja, saate need 1.50 eest!
Nüüd jääb siis loota veel vaid ilusat ilma ja palju rahvast, sest Haabersti Sügise raames toimub seal lisaks laadale ka kontsert erinevate esinejatega ja lastele on seal ka olnud alati põnevaid tegevusi!








kolmapäev, 7. september 2016

Raske mõista, kerge hukka mõista...

Teadsin, et pean mingi aeg selle postituse tegema sest esiteks kindlasti on paljud blogilugejad lugenud ka mu raamatut, mis 2006 aasta, ühe taaskord segase eluperioodi lõpul ilmus. Ja teiseks, kindlasti leidub ka lihtsalt neid inimesi, kes on selle teemaga üht või teistpidi kokku puutunud, ning kuna liikvel on kümneid (kui mitte sadu) valearusaamu, siis pidasin ma vajalikuks rääkida kuidas asjad tegelikult olid ja miks nii läks, nagu läks.

Emotsionaalselt on selle kirja panek mulle kahel põhjusel väga raske. Esiteks just need valearusaamad ja "rongaema" tiitel. Teiseks aga seetõttu, et sellest postitusest ei sõltu mitte ainult minu, vaid ka ühe nüüdseks juba 19 aastase tudengineiu elu. Nii et palun kommentaatoritelt nii enda kui tema nimel diskreetsust ja kui keegi kuskil midagi liiga isiklikku ütleb, siis see kommentaar lihtsalt eemaldatakse. Nimetan seda inimest, kelle senisest elust nüüd palju juttu tuleb lihtsalt Plikaks.

Alguse sai kõik 26 mail 1996, kui oli just eelmisel päeval olnud minu sünnipäeva ja mina ,nagu ikka ainukese kaine inimesena ,koristasin peojääke ja pesin nõusid . Olime oma sõbrannadega (väga toredad tüdrukud, aga ühe suure probleemiga- alkohol- juba mitu nädalat maal nende tuttavte juures, sest teadupoolest olid mul kodus suhted isaga äärmiselt kehvad (kunagi varem ma seda ka mainisin) ja ma tahtsin sealt niipalju kui võimalik eemal olla.

Hoovi sõitis hall Opel. Autost väljusid U. (kes mulle siis väga meeldis) ja täiesti võõras noormees. Nad kutsusid mind maakonna teise otsa kellegi tuttava sünnipäevale ja ma polnud vastu. Oleks ma siis vaid teadnud... Nad kumbki ei tuikunud, ega ajanud ka mingit eriti lolli juttu ja ma istusingi autosse.

Õige pea peale sõidu alustamist taipasin ,et see polnud hea mõte. Esiistmel käis käest kätte liitrine viinapudel ja kiirus kasvas kruusatee jaoks liiga suureks. Palusin peatuda, kuid juht küll aeglustas mingiks ajaks sõitu ja U. rahustas, et tegemist on vana rallisõitjaga, nii et olgu ma mureta. Vana rallisõitja või mitte ,aga see pilt on mul eluaeg silme ees: lauge kurv metsvahelisel asfaltteel, kiirus 140, puu... ja vaikus.

See vaikus võis kesta küll vaid mõne hetke, kuid tundus nagu oleks ikka olnud ilmatu aeg möödas kui ma silmad avasin. Nina oli verine, jalal valutav haav ja kole külm oli. Esiistmetel istujad olid näoli armatuurlaual, nii et ma vist karjusin päris kõvasti. Siis tõstis autojuht pea- tal polnud ühtegi kriimugi ja vandus ropult oma auto pärast, siis toibus U.- temal oli vist natuke huul katki ja kerge uimasus.

Mul hakkas halb. Ma tundsin, et pean autost välja saama. Üks tagumine uks oli kinni kiilunud, teisest pääsesin välja. Ma ei mäleta järgnevat eriti. Kuulsin kuskilt nagu läbi udu juttu, et auto peab kähku kellegi juurde parandusse saama ja et kähku peab tegema, enne kui "mendid" tulevad. Tahtsin küsida "aga mina? kas ma ei vaja mitte arsti?" ,kuid ei saanud sõnagi suust.

Tükk tühja maad ja järgmine mälupilt tuleb sellest, kuidas me kõndisime kolmekesi mingi minu jaoks täiesti tundmatu asula suurte majade vahel ringi.. Oli pime, mul oli külm, jalg valutas... kuid meestel oli meeles vaid see, et - oh selles majas on alati napsu! Kui ma oleks teadnud kasvõi umbkaudugi kus ma olen, siis oleksin ma asunud linna suunas hääletama- kuigi kahtlane ,kas mind sellise verisena ja lonkavana oleks keegi auto peale võtnud- 90-ndatel olid teistsugused eluvaated ja suhtumised.

Edasine jutt läheks pikaks ja ei oleks ka eriti oluline. Kui vaid, et õhku võib jääda küsimus- miks ma ei lahkunud? Aga kuhu ma oleksin pidanud minema, kui kogu aeg anti lubadusi ,et auto saab paari tunni pärast korda ja nii me veetsimegi öö mingis punkris, kus teised köögis viina jõid ja mina kussutasin ,ise šokis ja väsinud olevana korteriperenaise paarikuist beebit. Järgmisel hommikul selgus, et meestel polnud üldse autoga kiiret, kiire oli vaid jõuda esimesse külapoodi ja siis teatasid nad, et ei tea ka ise kuspool maantee on. Nende olekust muidugi võis seda uskuda ka ,et nad enam ei teadnud. Ja mina olin terve päeva oma valutava jalaga, näljasena, magamata nendega koos mööda võõrast alevikku kolanud, uskudes, et kohe-kohe tuleb päästev kõne (autoomanikul oli juba siis mobiil), et saame minema. Kuid juba saabus hilisõhtu...

Läksime lihtsalt ühe suvalise maja juurde ja  rääkisime pererahvale juhtunud avariist ja sellest ,et pole kuskile minna. Perenaine nägi mind ja lõi käsi kokku- appikene, see tüdruk vajab ju arsti! Aga autojuht ütles, et on ju purjus ega taha pahandusi ...

Perenaine vaatas mu veritseva jala üle ja leidis ,et luumurdu küll pole aga võibolla on kas tugev põrutus või väike mõra. Ta sidus mu jala kinni ja siis sain ma eelmisest hommikust alates esimest korda süüa- ega siis meestel külapoest minu jaoks kasvõi šokolaadi ostmiseks raha ei jätkunud

Öömaja oli sauna eesruumis, kus oli kaks voodit ja üks madrats. Ma vajusin kohe esimesele voodile ja uinusin silmapilkselt... Ärkasin aga millegi vale asja peale- keegi kasutas minu une- ja šokisegast olukorda lihtlabaselt ära ja kui ma sellest aru sain, siis oli juba hilja.... U. oli hiilinud minu kõrvale ja mind põhimõtteliselt vägistanud selja tagant.

Oli juba varahommik ja ma läksin nuttes majarahva juurde öeldes, et ma tahan koju sest mul on jalg nii valus. Peremees hea inimene, viiski mind linna... pärast paaritunnist uinakut aga hääletsin ma taas maale "närve puhkama"

Kuu aega hiljem jaanipäeva paiku hakkasin tundma vastumeelsust suitsu vastu. Ma ei tahtnud enam olla ka ruumis ,kus suitsetati. Läksin koju ja tundsin üha selgemalt, et midagi on valesti. Läksin arsti juurrde ja sain teada, et olen umbes 7 nädalat rase. Vastava tõendiga sõitsin siis maale U. juurde, et arutada mis edasi saab. Aga U. hakkas ajama täiesti absurdset juttu- laps pidavat olema mu ekspeika oma ,kellega me juba mingi pool aastat lahus olime. Nojah...

Ehkki mul mingit emainstinkti polnud- tegelikult nii varases staadiumis küllaltki tavaline asi ju- siis lapsed ja nende eest hoolitsemine mulle meeldisid. Ja kui poleks olnud ka iiveldustunnet igasugu pagariäridest ning kohvikutest möödumisel- hahaa, mina, tohutu saiakeste sööja, ei talunud nüüd enam nende lõhnagi :D- polnud midagi teistmoodi. Sain veel tuttavaks ühe kena noormehega, kes muidugi sai aru minu olukorrast ja nõustus lapse omaks tunnistama. Ning tahtis abielluda. Oleks ma siis vaid teadnud, et see oli poisi ja tema suguvõsa plaan nooruk sõjaväest ära päästa!

Sünnitus oli väga raske. Kuna mul tegelikult oli juba ärevushäire koos sellega kaasnevate lihaspingete ja lõdvestumisvõimatuse ja krampidega, siis kaaluti mingi hetk isegi keisrilõike võimalust. Sain küll epiduraali, kuid see ei mõjunud mulle absoluutselt. Lisaks oli seal üks jube õela suhtumisega ämmaemand ja ma polnud ka sõnadega kitsi, nii et 12 tundi täielikku õudust.

Plika sündis apgari hindega 9. Aga ma olin pettunud endas, pettunud, et ma ei tundnud ikka veel mitte midagi. Kogu raseduse aja olin ma vaikselt lootnud, et ehk juhtub ka minul nii, nagu väga paljudel naistel- et emainstinkt tekib alles last nähes. Aga ma küll hoidsin väikest oma kõhul ja vaatasin teda, kuid olin tundetu..

Rinnaga toitmine ei õnnestunud. Ja olin väga väsinud. Päeval oli laps minu juures, kus ma hoolitsesin tema eest nagu vaja, ööseks viidi ta õdede hoole alla. Raske sünnituse järgselt olin haiglas 5 päeva ja lootsin kogu aeg, et midagi mu tundemaailmas muutub, kuid mitte. Plika oli rahulik laps ja ma hooldasin teda meelsasti, kuid see oli sama tunne, mis varem lapsehoidjana töötades oma hoolealuste vastu...

Kodus olid ees ootamas siis mu vanemad ja G. , kellega meil olid juba abieluavaldusedki sisse viidud. Tegelikult olime Võrru esialgu tagasi tulnud vaid selleks, et ma tahtsin seal sünnitatada- muidu me elasime Pärnus G. sugulaste juures. Siis aga otsustasime siiski paikseks jääda. Ma lootsin ikka emainstinkti tekkimist, hoolitsesin lapse eest ja olin pealtnäha väga uhke noor ema, kuid ma tundsin end kuidagi valesti...

G. suutis umbes poolteist kuud peale Plika sündi mu isaga tülli keerata- no see polnud muidui eriti raske ka- ja nii me siis ühel kevadisel varahommikul läksimegi esimese Karksisse viiva bussi peale. Kui mõelda seda minekut... lapsevanker koos seal magava beebiga, all pakiraamil lapsevann täis topitud kilekotte, G. tassis käes lahtivõetud lapsevoodit... see võinuks alles olla vaatepilt ja jutuaine, kui keegi sel ajal Võrus üleval oleks olnud

Karksis peatusime paar päeva G. sõbra pere juures. Magamisest polnud juttugi, sest kuigi Plika oli harjutatud mul juba algusest peale kindla režiimiga sööma ja magama, siis võõrustajate pool aastat vanem poeg leidis just, et öö on parim aeg voodis end püsti ajada ja kilkama hakata. Loomulikult ärkas selle peale väiksem üles ja kogu 1- toalise korteri unerahu oli häiritud.

Need sõbrad leidsid meile siis korteri Mõisakülasse. Tegelikult oli seal vist mängus ka G. ema käsi, kes elas samuti Mõisakülas kuid paar kilomeetrit kaugemal. Meie korter asus viimases raudteeäärses barakkis, seal oli küll külm vesi sees, aga mingeid muid mugavusi mitte. Liskas veel pime (otse maja vastas teiselpool kitsast teed oli pikk kuuride rida) ja varakevadel porine asukoht, lähim pood kahe kilomeetri kaugusel, lähim telefon umbes sama kaugel aga teises suunas... ja mina veel sünnitusest toibumata, poolnälginud- sest G. ei teinud esialgu katsetki tööle minna- kas oli see, siis minu depressiooni algpõhjus või mitte, aga paremaks see mu olukorda ei teinud kohe kindlasti.

G. läks Pärnusse sugulase juurde tööle. Ah ja, vahepeal me olime käinud tema sugulase soomlasest boyfriendi Toyota kaubikuga Võru abiellumas! Pulmareisiks sõit kaubiku tagaosas Võrust Pärnusse, esiistmel G. sugulane paarikuist Plikat süles hoidmas. Abiellumist tõestas vaid paber ja kuldne sõrmus. Viimasest aga sai juba paar nädalat peale "pulmi" , kui G. Pärnus oli esimese palgaga lihtsalt "üle lastud" (nagu ta väitis) 100 krooni, mille eest ostsin kolm pakki piimapulbrit lapsele ja paki suitsu endale- jah olin hakanud uuesti suitsetama, sest see tõesti mõjus mulle rahustavalt.

Jõin mitu päeva ainult kummeliteed. Siis sai kummelgi otsa...jäi vaid vesi. Lapsesöögist oli järel viimased pool pakki... Läksin ämma käest abi küsima, kuid mind saadeti pikalt. Paar suitsu vist anti ainult...

Kõigest hoolimata oli laps alati puhas ja kuiv, kõht täis ja teraselt ümbrust uudistav beebi. Ise olin söömata juba mitmes päev, aga kuskilt ma sain mingi jõu... ehk oleks tekkinudki niimoodi aegupidi ka emainstinkt, aga mu tervis ütles lõpikult üles...

Kuskilt oli Plika saanud kõhuviiruse. No see oli selle kevade teema Mõisakülas... Ja just siis, kui ma tundsin, et hakkan väsima ja otsustasin taaskord minna ämma paluma, ei maganud laps enam terve öö ja hommikul oli näha, et tal on kõhuga midagi valesti Ta ei söönud ka enam... Ma jooksin läbi porimülkaks muutunud raudteeäärse tänava Mõisaküla Hooldekoduni, kus asus lähim telefon. Kuidas ma sinna jõudsin, ei tea. Kuidas ma suutsin selgeks teha, et vaja on kiirabi ja mitte ainult mulle, seda ma ka ei tea. Mäletan ,et kiirabiautoga sõitsime mööda barakkide tänavat, iga maja juures seisma jäädes ja kuulatedes, kust kostab lapse nuttu. Ma ei mäletanud enam, kus ma elan!!!

Õigesse kohta saabununa polnud pikka juttu- laps tilgutite alla vedelikupuudusest ja mina haiglasse kaasa. Minust aga polnud seal mingit kasu, ma vaid värisesin ega suutnud rääkida ega liikuda. Midagi kuskilt meenub, et kuulsin kui läbi udu, et lapsega on korras, see on lihtsalt viirus ja ta vajab turgutamist ja vajusin põrandale magama. Alles siis taipasid arstid, et ma vajan kõigepealt paari suutäit süüa ja siis rahulikku und. Kuid ärgates ma endiselt ei rääkinud ega liikunud. Põhjust nagu ei olnud, igaks juhuks sõidutati mind kiirabiga Viljandi haigla teise osakonda paar kilomeetrit eemal. Seal vaadati mind üle, ma suutsin läbi värinate juba rääkida ja ma rääkisin kõigest mis viimastel kuudel juhtunud oli. Ning siis ütles arst mulle" Sellisena ei ole teist ei endale ega lapsele kasu! Teie olukord on kriitiline ja nüüd otsustage, kas lähete otsekohe kiirabiga koju ja jätate lapse arstide hoole alla, või jääte siia osakonda"

Jämejala haiglasse jäämine mind hirmutas. Seega lasin ma end kiirabil koju sõidutada. Kusjuures kiirabi personal oli veel nii hoolitsev- nad ostsid mulle leiba, vorsti, kohvi ja andsid ka 5 krooni... Nädal aega ma siis puhkasin, helistasin algul iga päev haiglasse, kui lõpuks ütles üks arstidest- puhake ja ärge muretsege mitte millegi pärast.

Nädala pärast pidin sõitma Jämejalasse arsti juurde, et ta saaks vaadata minu psüühilise oleku üle... Hääletasin sinna ja arst vaatas mulle otsa ning lausus "Laps saaks täna haiglast välja, aga parem oleks, kui ta saaks mõni aegki olla kellegi vanavanema või sugulase juures, või hoiame teda haiglas edasi, aga see siis juba maksaks" Mul tuli esimese variandina pähe -Võru...

Paar telefonikõnet ja järgmisel päeval tulid mu ema ning poolvend Võrust Viljandi haiglasse lapsele järgi. Mina panin niikaua kõik ta asjad kokku ja siis nad läksidki. Ma ei mäleta, mida ma siis tundsin, aga see oli pigem vist mingi kergendus- jah, lapsel on tõesti parem enam-vähem tervete vanavanemate, kui vaevu jalul püsiva minu juures.

Sain Mõisakülas kaltsukasse tööle. G. oli juba teatanud, et tema tagasi ei tule ja kuna mul polnud raha Võrru sõiduks ning üürivõlg oli ka tekkinud, siis töötasin pea aasta seal, kuni poe pankrotti minekuni. Siis sõitsin Võrru, lootuses hakata korralikku pereelu elama ja last ise kasvatama, aga aasta oli möödas ja tekkimata jäänud tundeid ikka ei tekkinud. Lisaks olid juba tekkinud kasvatuslikud erinevused ja ma aegamööda leppisin sellega, et mul on lihtsalt väike õde.

VAHELEPÕIGE- on vägagi reaalne, et tunded oleksid siiski tekkinud, kui ma olen kohe peale lapse sündi saanud hakata elama rahulikku ja stabiilset pereelu, aga ma polnud ju veel harjudagi jõudnud uue elukorraldusega ega toibunud rängast sünnituskogemusest, kui ees ootasid mitmetunnised bussisõidud, kolimised, nälg, üksindus ja selle loogilise jätkuna vaimne kokkuvarisemine.

Võrus sain ma tööle linnalähedasse maapoodi. Kuna kodused suhted olid pingelised (teadagi kellega ma seal mitte kuidagi ühist keelt ei leidnud! ) ,siis asusin elama ühe kohaliku mehe juurde. Paari aasta pärast suleti külapood euronõuetele mittevastavuse tõttu ja ma jäin töötuks. Koju minna ma ei tahtnud, minu vähesed kodusolemised lõppesid sealse pingelise õhkkonna tõttu enamasti minu paanikahoo ning kiirabi kutsumisega- ja kõike seda nägi pealt ju ka paariaastane laps.  Selge see, et otsisin taas võimaluse lahkuda... ja kuna mul polnud endalgi normaalset kohta kuhu minna, siis last ma mingisse suvalisse urkasse kaasa ei võtnud.

Sel perioodil jäi mu ema leseks. Alguses mõtlesin, et nüüd pöördun koju tagasi, aga tegelikult polnud pinged sugugi kadunud. Õli valas tulle naabrite suhtumine ja ma tundsin lausa juba füüsiliste sümptomitega, et mu psüühiline tervis vajas keskkonnamuutust. Ma ei hakanud ema traumeerima, et jätaksin ta täiesti üksi, ilma ka lapsest ,keda ta kolmekuusest peale kasvatanud oli. Ja ma läksin taas... esialgu Tartusse, seat edasi Järvamaale jne.

Elu kulges tõusude ja mõõnadega- kolimised, suhted koduleidmise eesmärgil, töökoha vahetused ja siis pikem stabiilsuse periood, kui olin saanud pideva sissetuleku invaliidsuspensioni näol- lõpuks ometi ma tunnistasin ka endale, et minu ebastabiilsed tujud ja seletamatud ärevushood ja pidev pingetunne, ei möödu iseenesest- nagu ma kogu aeg naiivselt lootsin. Selleks ajaks aga oli Plika juba koolilaps, tal oli välja kujunenud oma tutvusringkond, ta oli harjunud Mammaga (nagu ta nimetas mu ema) elama ja ma ei hakanud enam vahele sekkuma. Teadsin oma kogemustest väga hästi, kuidas mõjub õrnas eas lapsele elukohamuutus ja Võrru tagasi ma ei tahtnud ise enam mingil juhul minna. Esiteks paelus mind juba siis väljavaade Tallinnasse tulekust, teiseks olid Võrus tekkinud minu kohta igasugused kuulujutud ja et säästa kogu pere närve, siis ma küll käisin seal päris tihti, Plikaga saime väga hästi läbi- nagu õed- kuigi ma arvan, et Võru taolises väikelinnas polnud enam isegi tema jaoks saladus kes ma  tegelikult olin.

Vanemlikest õigustest olin juba aastaid varem loobunud. Sest muidu poleks nad saanud asenduspere toetusi riigilt, ega ka kohalikult omavalitsuselt. G.-st olin lahutatud, aga see mees maksis rahulikult tegelikult täitsa võõrale lapsele elatisraha. Ka minult mõisteti see välja, kuid vahel on ametnikud ka inimesed ja asjaajamiste tulemusena ma sain olukorra niikaugele, et kui võimalik ,maksin, kui mitte...siis . Omalt poolt loomulikult pidin andma kohtule (ega need asjad käisid ju kõik ikka kohtu kaudu, isegi kui vabatahtlikkuse alusel !) ka kirjaliku lubaduse, et ei hakka ootama Plikalt kunagi materiaalset tuge. Et kui ta tahab, siis aitab ,aga minul pole õigust midagi nõuda.

Nüüd on Plika esimest aastat üliõpilane. Esialgsete plaanide järgi peaks temast saama loodusainete õpetaja... Ja me suhtleme endiselt praktiliselt iga päev- küll helistame, küll vahetame fb-s kirju (aa, ja selle postituse ma saadan ka kõigepealt talle "modereerimiseks", et kas ma talle millegagi siin liiga pole teinud vms :D ) Ja, ka Soomes käisime koos temaga- see siis vastus ühele kommentaariumis küsijale! Kõik Võrus toimunud grillimised, maakonnas toimuvad laadad (kus osalustasud mul müüjana osalemiseks mingit võimalust ei jäta)- kõik me teeme ühiselt. Nagu õed kunagi...

On keeruline panna 20 aastat ajalugu ühte postitusse, aga ma sain sellega hakkama! Kes korraga lugeda ei viitsi, tehku vahepeal kohvi ja mõned võileivad või tegelegu lihtsalt pakilisemate asjadega. Aga ma ei tahtnud seda teemat ka kuidagi "jupitada", sest ausalt öeldes- ka endal sai kergem, et ma vähemalt PÜÜDSIN  selgitada, miks kõik on nii läinud. Ja kas ikka "rongaema" on õige tiitel naisele, kes tegelikult tegi otsuseid mõeldes oma lapse heaolule ja stabiilselt, turvalisele kasvukeskonnale?








esmaspäev, 5. september 2016

Suvekokkuvõte ja mis on uut septembrikuus.

Eelmise postituse all olevatest kommentaaridest sain niipalju tuge, et otsustasin mõne eriti mürgise ussi salvamisest mitte välja teha ja edasi blogida! Ja lihtsalt ei tasu imestada ,kui mõni kommentaar kaob- see on minu blogi ja ma valin ise, mida ma seal näha tahan ja mitte. Häid soovitusi pole kunagi ülearu, aga kui ma vastan, miks mulle võibolla see konkreetne asi ei sobi või mis probleemid on mul sellega on- psüühika ja isiksusehäirete skaala on väga lai, peaaegu piirideta- siis pole mõtet saata järgnevaid kommentaare stiilis- aa, mõttetu kerjus jne. Sellised pidevad mahategevad kommentaarid meenutavad juba nagu koolivägivalda (millest ma kahjuks tean võibolla isegi rohkem kui mõni lugeja!) ,kus lihtsalt mõeldakse välja põhjus konkreetset inimest maha teha- hoidku veel selle eest, kui see inimene ongi siis suutunud öelda või teha midagi, mis neid häirib- ja lumepall ongi verema pandud!

Septembri alguses on mul iga aasta vastandlikud tunded. Aastakümneid olen rõõmu tundnud sellest, et ei pea enam kooli minema. Teisalt on aga kahju, et jälle suvi möödas ja mida ma siis olen saanud selle suve plaanidest ka ellu viia. Sel kevadel tegin endale väikese suveunistuste plaani ja muidugi pooled punktid neist ei täitunud...

1. Süüa ükskordki suve jooksul mingil laadal või üritusel sašlõkki. TEGEMATA. Sest ikka ja jälle pidasin seda 5-7 eurot liiga suureks summaks, et korraga välja käia

2. Läheb samasse kategooriasse- juua vähemalt kolmel suveüritusel talukalja või jääjooki. TEHTUD. Lihtsalt mõnikord peab endale midagi maitsvat lubada, eriti asju mida saab vaid kindlates kohtades-üritustel

3. Grillida vähemalt 1 kord suve jooksul. TEHTUD. Seekord see plaan sai isegi ületatud!  Oma Haapsalu sõpradega sai grillihooaeg alustatud juba 7. mail Teeme Ära talgute raames, kus mina osalesin lapsehoidjana, et lapsevanemad saaksid rahulikult võsas mütata ja prügi korjata. Teine grillimine oli minu sünnipäeva ajal mai lõpus Suurupi (no ma loodan ,et on ikka õigesti meeles see kohanimi) kaldapealsel. Ja kolmas ning neljas kord olid Võrus, kus me lihtsalt otsustasime istuda lähedastega aeda maha ja proovida UFO grillil erinevaid tooteid. Kusjuures enamus uutest maitsetest ei kõlbanud üksmeelselt meie kellegi arust mitte kuhugi, Teriaki grill-liha ja sašlõkk La tomatina olid parimad!

4. Käia lihtsalt sellel suvel ükskord oma sünni- ja varase lapsepõlvelinnas Tartus. Lihtsalt sõita odavbussifirmaga sinna, uidata Toomemäel ja Supilinnas, kolada mööda linna ilma igasuguse plaanita ja kiirustamata ja odavbussiga tagasi. TEGEMATA. Kusjuures ma ei saagi täpselt aru, miks see tegemata on jäänud ? See vist küll nüüd puhas laiskus :D. Aga samas -selle jaoks pole veel hilja, tegelikult suvi ju kestab veel ja Tartus on ilusa ilmaga alati ilus!

5. Käia kasvõi Soomes. TEHTUD. Kusjuures vaevalt ,et ma seda oleksin heade inimeste abita teha raatsinud...tean ju ennast küll, kuidas unistada ma ju võin, aga kui teema on seotud rahaga, siis viimasel hetkel lööb mingi blokk ette.

6. Käia kordki ujumas. TEHTUD. Vääna-Jõesuus oli tore ja minu jaoks tõesti oli  harukordselt huvitav järgnev autosõit mööda Harjumaa pankrannikut. No ehk vähem tore oli muidugi see, et mina, kes ma kogu aeg olin kindel- et oh, mulle ei hakka päike jalgadele kunagi peale- istusin pärast I-II astme päikesepõletusega just JALGADEL mitu päeva kodus :D

7. Osaleda vähemalt viieteistkümnel laadal või kirbuturul müüjana. TEHTUD. Tegelikult ma küll mingil hetkel jätsin arvepidamise pooleli, aga kui veel juurde arvestada Nõmmel  ja Vanalinnas müümas käimised, siis on võimalik ,et see arv isegi on palju suurem. Ja veel mitu laata-kirbukat on veel kalendrisuve jooksul ees!     10. september on Õismäe tiigi ääres Haabersti Sügislaat, kus ma olen iga aasta kohal olnud ja 17.septembril toimub Viimsis kuskil kaubanduskeskuse parkimismajas? suur kirbukas. Kus see täpselt asub, seda ma veel isegi ei tea, aga juba olen end registreerinud müüjaks  :)

8. Välikohvikus pitsat süüa ja külma jooki kõrvale juua. TEGEMATA.  Põhjus- pitsa hind isegi kõige tavalisemas Peetri Pizzas on jälle selline, mis paneb taskus münte kõlistama ja mõtlema- ah, teinekord. Muidugi seda teist korda tavaliselt ei tulegi :D

9. Oo ja- jäätisekokteili kasvõi kord suve jooksul! TEHTUD. No taaskord- tuleb siiski midagi endale lubada ka...

10. Ja see pole küll nüüd päris suveplaan, vaid plaan üleüldiselt- tööle saada. TEGEMATA. No ei sõltu kõik ikka minust ka...

Nii et tegelikult võiks ju suvega isegi rahule jääda?!

Kindlasti olete tähele pannud, et ma kirjutan väga palju sellest, et tahaks süüa seda ja teist ja kolmandat? Vot tegelikult on see üks osa minu olukorra traagikast- ma olen tegelikult paras gurmaan ja valija toidu suhtes. Ning kas olen ma ka oma eelnevate raskete aegadega oma organismi ja seedimise suutnud kihva keerata, või on see osa minu psüühilisest probleemist. Igatahes on minu puhul nii, et kui ma söön midagi vastumeelseslt- lihtsalt kõhutäiteks- siis mul hakkab sees keerama ja tihtipeale ma reaalselt oksendangi selle söögi välja. Kusjuures -sellele fenomenile pole arstid siiani jälile jõudnud. Selline häire aga loomulikult on minu rahalises olukorras täitsa paras Saatuse nöök :D

Aga eelmisel nädalal sain ma oma tuppa uue mööbli! Vana kolaka riidekapi asemele leidsin netikuulutusest sktsioonkapi koos riidekapiga, mis isegi mu väikesesse tuppa mahtus. Ja sellel on klaasiga baarikapp, nii et mind kogu aeg elus saatnud 80-ndate stiili ihaldus- klaas ja kristall klaasi taga- saab nüüd lõpuks ometi taas teoks.!
No ei ole just midagi moodsat ja mitte ka ehk parimas seisukorras, aga igal juhul mulle meeldib!
See eelmise üürniku poolt ise seina ehitatud riiul oli mul varem  poolenisti riidekapi varjus Ja kõik mu klaasid ja kristall (hahaa, viimast mul hetkel veel eriti polegi, sest ma ei hakanud seda kuskile varjupanemiseks üldse otsimagi) olid varem kapi varjus. Nüüd ei oska isegi seda tühja pinda kuidagi ära täita :D
Ah ja, hiired! Need on mu talismanid! Vana indiaani (või oli see maiade?) tarkuse järgi on hiir minu tootemiloom. Ja no tegelikult on nad mulle lapsest peale meeldinud ka...
Ja see on siis koht ,kus ma oma suurema osa kodusoleku ajast veedan :D Mõnus kodune segadus ka pildile jäänud... Varem, enne uue kapi saamist oli mul arvuti seal nurgas ,kus praegu on telekas, aga kuna ma olen väga väike telekavaataja, siis tegelikult otsenähtavus voodilt istudes telekaekraanile on igal juhul olemas ja rohkem vaja polegi





laupäev, 3. september 2016

Mulle teeb haiget...

Jah, mulle teeb haiget inimeste mõistmatus, mis eriti on välja löönud minu viimase postituse all! Kus ma just kirjutasin lootusrikkalt, et varsti võin tööle saada ja et võimalik ,et enne seda veel saan ühe tuttavaga mõlemale kasuliku diili teha... Ja ikka leidub keegi, üldiselt on vaid kaks IP aadressi millelt need valusad kommentaarid tulevad, kes tahab uskuda vaid seda, mida ta kas ise arvab või on lasknud endale ajupesu teha inimestel, kes mind mingil põhjusel ei salli. Ja ärge tulge nüüd ütlema, et ainult minul on selliseid inimesi! Selle jutuga näitaksite te välja lihtsalt, kui ülemääraselt kõrge ego teil on või siis vastupidi- kui igavad ja tühised inimesed te olete, et teist on inimestel lihtsalt ükskõik...

Sellistel hetkedel mõtlen ma päris tõsiselt, et blogimine ei olnudki üldse hea mõte. Ja kas mu elu üldse on midagi väärt, kas mitte ei peaks lõpetama selle mõttetu eksistentsi, kus niikuinii keegi mind ei mõista ja ei usu mind, rääkigu ma mida tahes? Jah, võibolla minevikus olen ka mina vigu teinud, kes seda poleks. Aga kas mineviku taak peab igavesti kaasas käima? Oma alateadvuses on see mul niikuinii kogu aeg olemas ja tihti meenub mingitel täiesti suvalistel hetkedel, ma mäletan nii enda tehtud vigu kui ka seda, kus olen haiget saanud kellegi teise süül. Ja ka viimasel juhul on mul sageli süütunne, et kas tegelikult siiski ma ise polnud seda kõike ära teeninud? Oma psühhoterapeudiga rääkides on ta mulle selliste mõtete puhul alati öelnud, et mul on liiga tugev kohuse- ja süütunne (ja siin viimase portituse all kommenteeris üks "tark" et mul pole kunagi kohusetunnet olnud! )ja et ma peaksin end lõpuks ometi minevikust vabaks laskma. Aga jah, paraku pole minu isiksusehäired enam täielikult välja ravitavad, ma lihtsalt pean nendega elama õppima...

Loomariigis süüakse nõrgemad teiste pooltt ära. Linnud nokivad millegipoolest erineva liigikaaslase surnuks... Aga inimesed on veel julmemad! Öelda depressioonis inimesele, et kõik mis ta räägib on vale või lihtsalt virin, see on kui pidev vee poolt kivi murendamine. Ja nii varisevad kokku ka kõige tugevamad kaljurahnud...

Hetkel olin ma sunnitud üle mitme nädala taas rahustit võtma... Oma igapäevast antidepressanti võtan ma niikuinii iga päev, aga erandkordadel jääb ainult sellest väheseks. Nii endast välja suutis mind viia üks kommenteerija!

Ma soovitan blogist lahkuda kõigil, kes käivad siin vaid selleks, et mind mõnitada ja alusaetult süüdistada! Palun leidke keegi terve inimene, kelle peale oma viha välja elada, depressioonis inimesed on sellise pideva psühhoterrori mõjul teinud nii mõnedki eluga lõpparve. Ja seda te ju ometi ei tahaks, et mõni sellistest juhtumitest teie hingele jääks..

Mõtlesin täna kirjutada hoopis sellest, mis uut mu kodus on vahepeal toimunud on... mõtlesin lõpuks lisada ka mõned pildid oma lihtsast elamisest. Mõtlesin kirjutada taas ühest kordaläinud laadapäevast ja üldse sellest, mis on hetkel hästi... aga tuli välja hoopis selline postitus. Nii et ma tõesti olen kõhkleval seisukohal, kas on üldse mõtet edasi blogida, kui niikuinii mind ei usuta ja arvatakse ,et lihtsalt kerjan abi. Kui ma midagi üldse "kerjan", siis on see mõistmine....

P.S. Kui need mõnitajad siin uuesti välja ilmuvad, siis nende kommentaarid ma lihtsalt kustutan! Nii et ärge imestage, head inimesed, kui paari tatipritsija kommentaarid kustutatud.