Me tegime selle ära- ehk üks üritus, millesarnast pole Eestis varem olnud!

Et kõik päris ausalt ära rääkida, siis peab vist alustama päris algusest. See on minu puhul tegelikult vägagi üllatav ja oli seda aastakümneid ka minu enda jaoks. Nimelt on mul lapsest peale üks omapärane huvi- ja, arvestage lugejad sellega, et kui naerate mind välja, naerate välja ka kõik need teised 900+ inimest, kellel sama huvi on- mulle meeldivad vanad lapsevankrid. Mitte just need päris vanad, aga no kuskil 60-ndatest alates kindlasti. Ja kuskil nii 1995 aasta mudeliteni välja, tänapäevased pöörlevate ratastega ja kolmerattalised jne...no ei meeldi.

Huvi sai alguse juba varases lapsepõlves. Mäletan, et isegi numbrite loendamise sain selgeks tänavail vastutulevaid lapsevankreid kokku lugedes. Loomulikult olid kõikvõimalik paraadid ja rahvakogunemised siis minu lemmikkohad, igatahes oskasin vabalt tuhandeni lugeda enne kooliminekut ja muidugi ka siis neid numbreid kirjutada- pidasin vist isegi omamoodi "päevikut" kuhu märkisin ära mitut vankrit ma sel päeval nägin  :) Tollel ajal ma muidugi olin ka ise tohutus beebivaimustuses ja mängisin nukkudega, nii et ei pööranud sellel mingit erilist tähelepanu.

 Sellel ajal oli tavaline, et lapsed jäeti vankritega poe vms akende alla, kus siis nutma hakanud beebisid kiigutasid sageli möödakäijad. Mina käisingi sageli algklassi õpilasena linnas just eesmärgiga, et saan mõnda "titat kiigutada"  Tekkisid tutvusesd laste emadega, sain mitmel korral loa jalutuskäikudel kaasas käia jne.

Okei, sain suureks, aga lapsevankrid paelusid mind endiselt. Lastega või mitte, aga vankrifänn olin ikka. Aastakümneid häbenesin seda, kuid siis hakkasin otsima netist infot, et kas ma olen tõesti ainus selline, või on neid kuskil veel. Ja avastasin Venemaal sellise grupi, Saksamaal koguni mitu sellist ja ka lausa vankrimuuseume erinevates riikides. Jälgisin aastaid Venemaa vankrikollektsionääride- just, seal on inimesi, kellel on kogus 10-20 retrovankrit, kusjuures lapsi neist paljudel väikeseid polegi- tegemisi ja eelmise aasta novembris otsustasin "kapist välja tulla".

Arvasin facebookis seda gruppi luues, et ehk mingi paarkümmend liitujat ehk tuleb, kuid juba esimese nädalaga oli meid üle saja. Ja nüüd, kus grupp pole veel aastatatki tegutsenud, on meid juba tänahommikuse seisuga 935. Ning liitujaid tuleb pea iga päev juurde. Ka meil Eestis on vankrite kollektsionääre ja on minu suureks üllatuseks ka neid naisi, kes tahavad oma beebile just mingit 30-40 aastatagust vankrimudelit. Minul endal mõistetavatel põhjustel vankrit pole, küll aga on mul ligi 2000 pildiga pildikogu arvutis ja ma täiustan seda pidevalt. Lisaks on mul viitsimist uurida infot erinevate mudelite kohta ning tihtipeale pöördutaksegi grupis minu poole küsimusega- mis mudel ja mis ajast see on?

Aga nüüd eelmisel pühapäeval toimus Eestis ühes väikelinnas midagi sellist, mida siinmail pole kunagi varem toimunud. Esimene Retrovankrite Kokkutulek! Jah, mina olin üks korraldajatest! Muidugi ma ei teinud seda üksi, tänan siinkohal ka teisi ,kui nad seda blogi lugema juhtuvad.. Meid polnud küll palju- etteteatamise aeg jäi natuke lühikeseks, sest idee paiskas üks grupi naistest õhku alles juuli keskel- aga meid võeti nii soojalt vastu, et tegelikult polnud üldse meie arv oluline. 19 retrovankrit erinevatest ajastutes veeres sel päeval läbi Põltsamaa linna, kus toimus samal ajal ka kodukohvikute päev. Paljudes kohtades oli meid oodatud (kohalikud organisaatorid-grupiliikmed olid infot usinalt jaganud), kuid kuna ilm oli kehv, siis ..tegelikult ma mõtlen tagantjärele ise ka, et oleks võinud ikka rohkem kohtades käia... me kõikjale ei jõudnud.

Nii liigutav oli minna oma grupiga "sebral" üle sõidutee- kui kõik peatusid ,filmisid, lehvitasid ja hüüdsid kiidusõnu! Nii liigutav oli mööda linna kolonnis liikuda, mööujate heatahtlike pilkude saatel ja näha kuidas inimesed olid end lausa tänava äärde rivistanud, et vaadata ja meile lehvitada. Pea igal sammul tuli keegi meie juurde ja ütles midagi stiilis "et appi kui vahvad te olete!" ja meenutasid siis, kellel või kelle lapsel või naabril oli olnud just selline vanker. See ühtekuuluvustunne, see positiivne vastuvõtt... on enam kui kindel, et see kokkutulek ei jäänud viimaseks ja suure tõenäosusega toimub see ka järgmisel aastal Põltsamaal.

Sellised kaelasildid olid kõigil osalejatel! Aitäh Tiina, Taimi ja trükikoda ValiPress!

Grupi administraatori avakõne meie kogunemiskohas Trollitralli Vahvlikohvikus

Esimene pikem peatus Põltsamaa mõisa juures

Üks pildike rongkäigust. Vihma sadas ja ma muidugi täiesti ebafotogeeniline ,nagu ikka. Aga täitus ük soov-jalutada linnatänaval retrovankrit lükates. Minu eksponaat rongkäigus siis 80-ndate keskpaiga Läti toodang Liepaja exportmudel

Nostalgia. Hoiatus-sel nädalal tuleb üks nostalgiateema veel, seekord positiivsem !

Oli kord suur ja turvaline riik. Oli riik, kus ei pidanud keegi muretsema sellepärast, et kas tal homme või aasta pärast on ikka töö ja kodu. Oli riik, mis oli maailma suurim ja kus võis reisida subtroopilisest kliimast peaaegu arktilisse välja. Lisaks veel loendamatud paraskliimas asuvad metsad, mererannad ja järved. Selles riigis polnud ühtegi söötis põllumaad, polnud ühtegi lagunevat tühja laudahoonet ega nõgestesse kasvanud töökoda... Polnud isegi eriti neid sissevajunud katustega ja kinnilöödud akendega talumaju, rääkimata kortermajadest, mille ümber mängisid lapsed, akende all vankris magasid imikud, maja ees pingil istusid memmed (see viimane on küll  ainus asi, mis sellest idüllist veel alles on, kuid kauaks...)

Selles riigis, selle riigi ühes osas sündis ja kasvas tüdruk. Tal polnud küll väga vedanud sellest mõttes, et tema vanemad ei reisinud mööda suurt kodumaad ringi ja paljud ihaldatud asjad jäid ka tal saamata -erinevalt tänase päeva vastupidisest probleemist, kus on küll kõike peale raha, oli siis probleeme sellega ,et raha ju oli, aga kaupa oli ilma vastavate tutvusteta raske kätte saada. Kuid tüdruk oli siiski rahul, tal oli kõik eluks vajalik, tal oli kindel siht silme ees, ta kasutas oma mängudes pidevalt oma unistusi ja need polnud pelgalt mööduvad lapseea unistused. Tüdruk oli juba ammu teismeline, kuid ta teadis siiski, et tema tulevik on kindlustatud...

Mis juhtus edasi, seda teavad kõik. Ka on seesama tüdruk siinsamas blogis varem sellest kirjutanud. Nüüd sõidab see keskealine naine läbi ühe killukese kunagisest suurest kodumaast, näeb bussiaknast võsastunud põlde, lagunevaid laudahooneid, töökodade varemeid- mõne juures roostetab veel kunagine veoauto või traktor- näeb sissevarisenud katustega majavaresid, mis vaevu paistavad metsistunud õunapuude ja kõrgeks kasvanud heina seest välja. Buss peatub maa-asulas, kus isegi keskpäeval liigub vaid paar-kolm inimest. Needki ebakindlal sammul vaevaliselt poe suunas.. Teisel pool järve seisavad kortermajad- kahel on aknaavad klaasideta ja justkui tühjad silmakoopad kaugusse vaatamas, kolmandas on mõnel aknal veel klaasid ees. Jälle üks kunagine paik, kus inimesed elasid, töötasid ,kasvatasid lapsi... Siiski ,kuskilt tuleb maaelule nii omast  (kuigi linnainimese jaoks ebameeldivat) sõnnikuhõngu. Keegi siin siiski peab veel loomi... ah, kindlasti on see keegi, kes ostis just selleks maa siia mahajäetud piirkonda, et hakata talutootmisega tegelema !

Ja kui palju on selliseid asulaid veel selle mõnesaja ruutkilomeetrise maa peal! Veel 30 aastat tagasi...need asulad olid olemas, neis polnud tühjade aknakoobastega või sissevarisenud katustega maju, neis olid koolid paarisaja lapsega, lasteaiad mitmekümnega, neis oli pea iga päev näha, kui sünnitusmajast toodi koju teki sisse mähitud pambuke... Jah, osad mehed istusid ka siis külapoe taga, aga sealsamas popsus traktor ja põld sai siiski pärast paari lahja õlle joomist korralikult haritud. Kui see korralikult ei saanud...no siis võis see tööline saada ülemuse halvakspanu preemiast äravõtmise näol või halvemal juhul - no seda muidugi tehakse ka tänapäeval- saadeti ta häbiga minema. Vahe oli aga selles, et tollel ajal oli selline ärasaatmine suureks häbiks ja süüdlasel oli oma rumaluse pärast eluks ajaks "märk "juures, nüüd aga on see muutunud aga nii tavaliseks ja salastatuks, et mitte keegi ei saa isegi tänapäevasel infoajastul seda teada. Ning satubki järgmine tööandja taas samasugusesse ämbrisse...

Ma igatsen seda aega. Jah ma tean, et enam pole sellist elu ka mitte seal teisel pool piiri. Ka seal on meeletu liiklus linnades, klaasist ja led-tuledest ärihooned, ning võsasse kasvanud maa-asulad paari memmekesega...  Kuid ma igatsen seda turvatunnet ja kindlust tuleviku ees... ma igatsen oma purunenud unistusi- ei mitte unistusi, need olidki juba reaalsuseks saamas- ma igatsen veel minna maa-asulasse, kus kauplus-söökla ees peatuvad Zigulid ja UAZ.-id, kus poe akende all magavad vankrites titad, kellele mõna aasta pärast juba lasteaias hakatakse õpetama mängudes nende võimalikke tulevasi erialasid- ehitajad, müüjad, õpetajad, arstid, kokad... Ja mitte keegi neist ei tea, mis asi on beyblade, mis virtuaalselt verd purskavad arvutimängud, kus 8- aastane laps oskab endale ise leiba või kartulit praadida ja 3-aastane ei jookse enam mähkmetes ringi. Kui saaks veel korraks sellesse aega tagasi minna!!!

Aeg läinud jälle, aga kuhu?

Viimasest postitusest jälle nii kaua möödas! Samas tundub kogu aeg, et kell seisab ja aeg ei liigu üldse. Ja sealsamas -appi kuhu see aeg kaob! Kui aga mõtlema hakata ,siis mis on erilist toimunud... Aegnal sai teist korda käidud- lõpuks ometi jõudsin ka Põhjaranda ja püsisin isegi umbes minuti veepinnal ,liikudes edasi ehk meetri, ilma käsi ega jalgu põhja panemata. Teile naljakas, aga minu jaoks suur saavutus. Kohe nii suur ,et kordasin seda mitmel korral ja kuigi edusamme polnud, olin ma rõõmus sellegi vähese üle-et ma polnud kaotanud vahepealse ajaga oma oskust vee peal püsides mõni hetk tasakaalu hoida .

Lootsin mustikaid korjama ka minna, kuid põõsaid oli- mustikaid enam mitte. No loogiline, ega ma pole ju ainus marjuline seal. Nii ma siis lihtsalt jalutasin mööda saart ringi, mitmel korral mõtlesin ajatäiteks randa tagasi minna juba. Aga laiskus sai võitu- see veest väljatulemine ja kuivatamine ja ootama mil jalad kuivaks saab et liiv maha ja kingad jalga...eh, eks teinekord. Kuigi sel suvel seda teist korda vist enam ei tule :) Aga no Stroomis käisin veel eilegi jalgupidi vees...natuke jahe oli küll juba :D

Ja mis ma ülejäänud aja tegin? Vot siinkohal on täielikult kas "sõber Alzheimer" külas, või ma ei teinudki tegelikult mitte midagi :) Tegelikult siiski...ühe lähiajal toimuva üritusega seoses, on mul olnud omajagu tegemist. Aga üritusest ma räägin täpsemalt alles, siis kui see möödas on. Kes on mul facebookis sõbralistis, need teavad niigi. Tegemist on siis nulleelarvega üritusega minu jaoks, sest on inimesi, keda sama teema väga huvitab, aga kes osaleda ei saa ja lihtsalt natuke aitavad enda lohutuseks ja selleks ,et huvikaaslastel kõik sujuks. Minu jaoks on selle ürituse ettevalmistamisel olnud kõige rohkem arvutis suhtlemist ja tegutsemist, vähesel määral ka käsitööd.

Enne seda eelmainitud üritust on mul aga järjekordne laat Võrus. Nii et sellel suvel juba kolmas kord! Kuna mu ehtevalik on nüüd kameede näol ka pisut laienenud, siis erilist hirmu miinustesse jäämise ees polegi Kuigi ei õnnestu neid kameesid müüa ikka päris selle hinnaga, nagu tahtsin... vähemalt Telliskivis (nojah, see muidugi on eriline võrdlusetalon kah :D ).Eh, ma peangi minema swarovskeid juurde ostma...oi pagan kuidas tegelt ei viitsiks end täna jälle liigutada...aga eks ma ikka lähen, sest homme vbolla ma sõidan juba Võrru ära. Paar päeva ehk õnnestub jälle tasuta  maakonnaliiinide ühistranspordi teenuseid kasutada ja käia kas mõnes tuttavas ja sageli meenuvas, või siis sootuks mõnes uues paigas. Siis on Võru Linnapäevade kontserdid, igasugu tasuta üritused ja laupäeval siis see ,millepärast ma lähen- suur laat. Pühapäeva hommikul vara ärgata, 7.15 bussi peale jõuda...ja siis ,kui ma olen selle ürituse eestvedamisega õnnelikult ühele poole saanud, ning veidi puhanud, olen blogis tagasi. Varem ei julge lubada...Võrus vist on endiselt internetiga probleeme ja no kui ikka vähegi võimalik, siis tahan reisida.

Arvutivaba nädal- laat, ringreis Võrumaal, kohtumine minevikuga.. ja meeletu kuumus.

Alustuseks- kes ütles, et õhk on tasuta? Praeguste ilmadega maksab õhk umbes 24.99, sest niipalju maksab hetkel odavaim toaventilaator poodides. Ilma selleta ei ole võimalik peaaegu üldse hingata, õnneks on täna väljas tuult, aga mida seal teha, kui liikuda ei jõua ja nuti-pluti sõltuvust ka ei ole tekkinud- et siis nagu istuks kuskil pingil ja näpiks telefoni. Õnneks avastasin ma eile, et õhtul on Stroomi rannas päris palju privaatsust, et õhtune jalutuskäik merevees teha ja keegi ei vaataks mind kui valget varest.

Aga vahepealne aeg on olnud üsna kirev. Võrus toimuva Lastefestivali laat läks täitsa korda, üldse oli see festival ülimalt hästi orgunnitud minu arust. Palju ma seal muidugi ringi käisin, aga niipalju kui nägin, oli väga lahe. Ja kui palju rahvast! Ei mäletagi, millal viimati Võrus niipalju rahvast oli, vanasti oli folk selleks tõmbenumbriks, aga nüüd on selle festivaliga küll midagi väga tõsist juhtunud- nii leiget rahva huvi nad vaevalt loodaksid.. Esimene müügipäev oli Lastefestivalil väga hea, teise päeva rikkus aga ära kuum ilm, mis põhjustas mulle päris korraliku kuumarabanduse, napilt jõudsin Plika korterisse ja seal siis viskasin pikali ning toibusin vaikselt külma vee rätikuid otsmikul hoidmisega. Selle päeva sissetulek jäi poole kehvemaks, aga üldkokkuvõttes tasus käik siiski ära.

Laupäeva õhtul toimus suur kogupere kontsert Tamula rannas, kus esinesid minu jaoks isegi täiesti mõistlikud artistid- Getter Jaani ja Birgit. Kolmandast esinejast, Kalle Sepast ma ei arvanud midagi, tema enda laulud, mida raadios leierdatakse on küll ( taaskord subjektiivselt minu arvamus) nõmedad. Aga kuna ta esitas seal vanu tuntud lugusid ja laulis duette, siis see esinemine oli täitsa võimas.  Mina ei saanud seekord lava ees esimeste hulgas olla, sest Plika suutis olla nii "andekas" et läks ujudes lava taha (otse veepiiri ääres oli lava) kontserti kuulama ja ma valvasin ta asju pisut vaiksemas kohas...ainsas kohas kus istuda sai. No loomulikult ma pole pahane, ega midagi ,aga see lihtsalt polnud väga minu moodi- istuda kontserdi ajal kuskil eemal ja ainult kuulata. Vees oli muidugi eriti hea kuuldavus olnud...aga mina kuulsin ka hästi.

Esmaspäeval oli jube kuumus, üllatus-üllatus, eks. Käisime Uuskasutuskeskuses kampaaniapäeval ja kui Plika ostis vaid ühed bikiinid, siis mina leidsin sealt päris palju asju, mda pärast kirbukatel pakkuda. Äri on äri noh... Ülejäänud päeva molutasime niisama, algselt oli mul plaanis teisipäeval tagasi sõita, aga siis selgus et kolmapäeval saab Võrust Tartusse 1-eurose piletiga (seal veel liigub Simpleekspress) ja no mõtted olid kohe muutunud. Seda enam, et kuna Võrumaal on tasuta maakonna transport kah, ning oli mitmeid kohti kuhu tahtsime minna. Etteruttavalt- jõudsime neist vaid kahte :)

Teisipäeva esimene reisisiht oli Rõuge Ööbikuorg ja vesioinad seal. Uh, see matkarada- mäest üles, mäest alla, vahepeal trepid ja vigased trepiastmed kah. Oli minu jaoks päris ränk ja tänu sellele läkski meil seal ehk rohkem aega, kui ma arvasin algselt. Mulle tegelikult meeldisid kõigist sealnähtud asjadest enim kolm- muinaseestlaste eluase, mille ajalootudengid olid mõni aasta tagasi sinna mäe peale ehitanud, suur külakiik ja allikad. Aa, suurem vesioinas oli ka mõnus ja jahutav. Rauaallikast võtsime pudelitäie mineraaliderikast vett kaasa, kusjuures veel ja veel on ikka tõesti maitsevahe, seda vett ma võiksin juua liitrite viisi vist, samas kui kraanivett üle poole klaasi ei kannataks.

Väsitavad Rõuge mäed ja trepid seljataga, minul jalad peaaegu nagu puupakud tuimad ja samas megavalusad all, läksime bussipeatusser. Järgmine sihtpaik Ruusmäe ja Rogosi mõisapark ning järv. Mõisapargis oli mõnus varjuline... järve kalda ääres oli ka paat vabalt võtmiseks ja sõudmiseks, aga kuna see oli poolenisti vett täis, siis me seda ei puutunud. Oi ma kadestan tegelikult inimesi kes ujuda oskavad ja kellel on koordinatsiooniga kõik nii korras, et võivad kaelani vette minna ja ei kaota tasakaalu. Mina koperdan juba põlvini vees olles ja liigun seetõttu eriti kohmakalt (üks põhjus, miks mulle ei meeldi rahvarohked rannad) Plikal õnnestus ju taas ujumas käia, mina jahitasin end ainult viimase kaasavõetud allikaveetilga ja poest ostetud värskaga.

Ruusmäel leidis aset ootamatu kohtumine. Sellest ajast on möödas mingi 25 aastat, kui mul seal tekkisid paar tuttavat kohalikku "möllumeest". Noh noorte asi- ikka pidu ja külavahel lollitamine ja paljudel muidugi selle juurde ka suurem alkoholitarbimine. Aga need peod polnud igapäevased, ma muidugi ei tea, mis on saanud teistest meie "pundi" noortest (peale "kuldse kolmiku" kaksikõdede). Kuid Ruusmäe külapoest ja seal kõrval istuvatest meestest möödudes, küsis üks järsku " Kullõ, ega sa omete Raili olõ`i?" Mina teda esmapilgul ei tundnud, vaatasime Plikaga mõlemad lolli näoga, et mis -kes-kus :D Siis aga hakkasin mõtlema, et äkki see on üks neist ammustest tuttavatest. Ja oligi... Täitsa lõpp, mis ikka alkohol inimesega teha võib! Kunagisest välimuselt kenast ja siledast lihtsalt "vahepeal võtjast" on saanud habetunud ja tõmmunäoline külapoe joodik. Vanuselt peaks ta nii minuealine olema, aga julgelt võiks öelda, et 50+. Meil (õigemini mul, sest Plika oli vait ) polnud väga kaua aega temaga rääkida, buss pidi mõne minuti pärast minema. Aga see kohtumine jäi mind natuke kummitama ja tekitas mõtte, et mis küll saab tänapäeva 20-aastastest ,kel on iga nädalavahetus või tiheminigi eesmärgiks "kadugu mõistus ja käpp maha" joomine- jube pulli saab ju- nii 25-30 aasta pärast. Kas siis pole mitte neid poe taga istujaid veelgi rohkem, sest mulle tundub küll, et iga aastaga on noorte joomine hullemaks läinud? Ma polnud sellist laostumist ausalt öeldes varem näinud oma tuttavate seas...muidugi jah, ma pole veel suuremat osa oma toonastest sõpradest-tuttavatest-peokaaslastest kohanud ka veel. Ja ma ei tea ,kas ma ikka üldse enam tahangi neid üles otsida ja näha...

Lõppu lisan taas mõned pildid. Teadagi see on minu kõige tüütum ja ebameeldivam osa blogimise juures- saada pilte normaalsuurusse ja õigetesse kohtadesse...prr

Vaade Rõuge linnuvaatlustornist. Ei, mina sinna ei roninud!

Kuuma ilmaga kõige mõnusam koht!

Muinaseesti talunaine  suppi keetmas :D Pajaks käekott...nojah :D

Esikoht...seekord mitte virisemises kindlasti. Mingi poodium kuskilt ammustest aegadest oli sinna jäänud

Vesioinas. Kahetaktiline pump siis mis kaugemalt kostub nii ,nagu oleks mingi rullnokk tümpsu põhja keeranud :D

Üks paljudest allikatest- Rauaallikas

Uskumatult ilus maastik...