laupäev, 23. juuni 2018

Jaanipäev üksinda. Vingun jah, ja mis siis!

On jaaniõhtu ja ma istun üksinda kodus, kuulan raadiost ,kuidas promotakse jaanipidusid ja kuidas tegelikult võiks või peaks täna õhtul ja öösel käituma. Paras masohhist ikka olen- aga ei suuda ka rutiinist väljuda ning Raadio Elmar on olnud lahutamatu osa mu päevast juba paarkümmend aastat. Ja ma ei oska ilma selleta, kuigi pühade aegu ja tegelikult kevadel-suvel üldse öeldakse seal selgelt välja ,kuidas peab elama. Kevadel armuma, suvel pidutsema... miks seda kõike niimoodi peale surutakse ja jäetaksegi mulje, et teisiti elada on sama hea, kui mitte elada.

Hea küll, raadio kinni ja muusika arvutist käima. Ning üksinda tantsima. Jah, tore on see küll, aga mingeid emotsioone ei tekita. Ah õigus, emotsioone ma ei oskagi enam tunda, olen muutunud täiesti tuimaks .Ootan nagu kogu aeg mingit vau!efekti, midagi erilist igast päevast, aga ei oska rutiinist välja tulla. Vastseliina laat oli super, kõik oli nii nagu pidi olema, natuke kirumist raha "käestsulamise" kohta kuulus muidugi ka asja
 juurde :D  Võrus aga...ma poleks ealeski uskunud ,et ka minuni hakkab kunagi jõudma selline nooruspõlve nostalgia ja et ma ei suuda kuidagi leppida, et minu kunagine kodumaja pole enam kunagi endine. Ja ometi on mul sealt halbu mälestusi rohkem, kui häid..

Ma ei tea, mida ma tahaksin. Tean aga seda, et midagi on valesti, väga valesti. Ma ei taha suhelda sõpradega, sest enamasti on nendega suhtlemine vaid toas istumine või siis näiteks jaanipäeval ühekordse grilli peal vorstide sussutamine kuskil metsa all. Kui kuulan ,kuidas pidutsevad teised, kui kuulen ,kuidas sõprade seltskond on kogunenud kellegi hoovi ja grillitakse-tantsitakse-lauldakse...ma ei tea, kas ma suudaksin siiski sellises seltskonnas vastu pidada, sest nende pidude juurde kuulub ju enamasti ka alkohol, aga juba ligi 10 aastat ma ei talu purjus inimeste seltskonda. Jah, ma kardan, et nendega midagi juhtub, kardan näha kaklemisi ja traumasid . Kõlab tobedalt ma tean ja see ongi tegelikult tobe, kuid see hirm tekkis mul pärast oma elu esimest ja ainukest (vot see on küll uskumatu!)füüsilise koduvägivalla juhtumit. Psühholoog nimetas seda algselt traumajärgseks stressiks, kuid minu puhul see ei kadunudki ära.

Kuid samas ma tahan rutiinist välja, tahan et mul oleks seltskond ja mitte 2-3 erinevast ringkonnast sõpra, kes on küll igati toredad, aga keda ühise sõpruskonnana küll ette ei kujutaks. Olen tihti mõelnud et otsin üles mõned oma vana Võrumaa seltskonna, kuid 20 aastat on möödunud ja aeg on meid kõiki kindlasti muutnud, nii et möödunut ei saaks enam eal tagasi. Ja on küsimus kas ma tahaksin näha neid inimesi kellegi teisena, kui oma mälestustes? Kas nemadki tahaksid mind kohata, kas nad mäletavad üldse...?

Ma olen väsinud ühiskondlikust survest, et jaanipäeval peab nii olema ja et kevadel peab nii tundma ja et suvi on pidutsemiseks... Ma tahaksin olla selline nagu ma olen, ilma et kogu aeg kuskil kuklas tiksuks teadmine, et ma elan valesti. Meedia surve on nii kohutav! Arvasin, et suudan seda võtta taas nii rahulikult nagu jõulude ajal, aga vahe on selles, et jõulusid pole ma kunagi tähistanud, jaanipäeva aga varasemalt küll ja küll. Kuid kõik need inimesed, kõik need sõbrad on nüüd laiali, enam ei pääse ma teise Eesti otsa mõnusatele küla jaanipidudele, kus ehk saaks veel mõne vana tuttavaga kokku...

Saaks see tänane päev juba kord läbi! Lihtsalt heidaks pikali, tekk üle pea ja kui vaid suudaks uinuda nii vara..

teisipäev, 19. juuni 2018

Pikem postitus lähipäevil!

Kuna jõudsin täna alles Võrust tagasi- loomulikult sain kuhjaga ka laadamuljed Vastseliinast ja ehk ka mõned pildid- siis ma vajan pisut aega puhkamiseks. Igasugune rutiinist kõrvalekaldumine tekitab minus natuke stressi ning ärevust ikka.. isegi positiivsed emotsioonid väsitavad. Nii et varuge veel päev-paar kannatust!

esmaspäev, 11. juuni 2018

Järgmine nädalalõpp-Vastseliina laat..ei suuda otsustada.

Aega ju on, aga see on täitsa minu moodi, et ma närvitsen ja mõtlen mitu nädalat ette iga vähegi erilisema sündmuse puhul. Ja  Vastseliina Maarahva Laat on seda minu jaoks olnud..jah nüüd juba mingi 25 aastat küll selline, millelt olen ma puudunud ehk 3-4 korda. Samas enamasti on see alati lõppenud ka enda kirumisega, et oli mul jälle vaja kulutada.. no ainuüksi Tallinnast Võrru sõit on küllaltki kulukas ettevõtmine-  endisel odavbussifirmal tuli pähe "geniaalne" mõte: algselt kaotada ära Tallinn-Võru liin ja siis hiljem ka Tallinn-Tartu anda üle teisele vedajale. No tõesti ÜLIANDEKAD :(  Ja jutt, et LuxEkspressiga saab ka soodsalt alates 3-st eurost- ei ole mina veel täheldanud neid soodasid pileteid Tallinn-Tartu või Tallinn-Võru liinidel. Ei väida loomulikult, et neid pole, aga nendele peale sattumine õigeks ajaks on küll puhas õnnemäng.

Vastseliina laada kohatasud on meeletud, nii et sinna oma odavate ehetega minek oleks praktiliselt suurim rumalus, mida teha. Rahvast liigub seal küll kümneid tuhandeid aga just see ongi selle laada võlu- olla üks sellest meeletust rahvamassist, minna kaasa selle meluga, lihtsalt käia ja vaadata ringi ilma mingi kindla eesmärgita...lihtsalt moodsalt väljendudes chillida. Kuid viimastel aastatel on muidugi saanud mulle tohutuks rahakoti nuhtluseks pärlimüüjad, keda seal tavaliselt alati vähemalt kaks on ja no kellest mööduda ilma materjali ostmata ei tule kõne allagi. Ja muidugi ma leian kohe vabanduse endale- aga kaks mitmepäevast ja kindlasti veel mitu ühepäevast laata on tulemas ja ehteid teha mulle meeldib ja neid on vaja ka ju müügiks valmistada- ühesõnaga kaubareisiks kujuneb see laat. Ja enda kirumiseks tagantjärele...

Ma olen säästmise võtnud endale vist lausa kinnisideeks! Ja see tegelikult teeb mind väga ärevaks ja paneb kuidagi kogu aeg hirmu tundma, et äkki ma pean jälle millegi jaoks oma säästudest midagi võtma. Kuigi vaja oleks osta endale üht-teist sellist, mida kaltsukast ei saa. Nagu minu ahvatluseks avati Tallinnas nüüd uue ja soodsa Poola kauba pood, kus avamispildil olid näha juba hinnad 2-3 euri...uute asjade eest sellised hinnad, see lihtsalt paneb säästukarbi poole vaatama ja ennast vägisi tagasi hoidma, et mitte anda järele kiusatusele omale kohe midagi vajalikku osta.

Ja veel Vastseliina laat kah! Ma tean ,et selleks ma võtan sealt seda raha, aga kas ma saan selle kunagi ka tagasi panna? Tõenäosus selleks on tegelikult 95% ,aga kui juhtub just see 5%...  Täitsa lõpp, probleem siis, kui raha pole ja probleem ka siis, kui raha on :D No ma kohe oskan.. aga eks see olegi minu omapära, mida on ka varasem elukäik kõvasti mõjutanud. Ei oska kohe kuidagi vabalt võtta, ma ei mõtle arutut raiskamist laadal sašlõki söömise või 10-eurose lõhna ostmise peale, aga näiteks sellised asjad nagu laevasõit Aegnale või millegi vajaliku ostmine (no nt pesu või mingi käsimüügiravim ,mida läheb ikka aeg-ajalt vaja) ...ma ei suuda selleks oma rahakarbist paari eurotki võtta. Lihtsalt ma olen iseenda peale ka vihane, et ma seda ei suuda..

Jah, mul on jälle natuke selline mõõnaperiood, mis aeg-ajalt ette tuleb. Ma istuksin parima meelega toas, aga ka siin ma ei suuda end koristama sundida- kuigi mulle võib homme külalisi tulla. Ma ei suuda jälle isegi poodi minna, rääkimata sellest ,et eile plaanisin jälle- oh, lähen täna linnaserva maasikaid korjama. Just see, et ma üks hetk planeerin ja järgmisel hetkel võib mõni täiesti tähtsusetuna näiv pisiasi selle plaani lihtsalt ära nullida. See pisiasi on sageli nii tühine, et ma ei saa ise ka aru alati, mis see on. See võib olla näiteks hommikul raadiost esimese asjana kuuldud minu arvates äärmiselt nõme laul, hommikune tõdemus, et pagan, ma pean poodi minema täna kindlasti- muidu pole homme hommikul midagi süüa. See võib olla lihtsalt ehitusmüra akna taga, mis mind mingil hetkel häirib, teisel ei pane ma seda tähelegi. See on seletamatu, kuidas sellised tühised asjad võivad mind mõjutada. Aga siinkohal ei suuda aidata ka psühholoog, tundub pigem ,et psühhiaater peaks minu raviskeemi üle vaatama ja võibolla mingeid teisi ravimeid kirjutama hoopis. Eks reedel, kui siis järjekordne 3 kuud visiitide vahet mööda saab, selgub. Ja kui ei selgu...siis psühhiaatri ma vahetan küll välja, ma olen juba tükk aega kaalunud, et kas ta on üldse parim spetsialist minu jaoks...


reede, 1. juuni 2018

Aegnale metsmaasikale ja ujuma...jajah, nagu alati :)

Paar päeva tagasi oli facebookis Aegna saare kogukonna grupis pilt, kus olid suured punased metsmaasikad. Pildi all kommentaarides imestati muidugi, et no see pole ju ometi võimalik- maikuus maasikad metsa all. Aga postitaja väitel oli pilt tehtud just paar minutit tagasi. Hakkasin kohe laevagraafikut uurima. Mh, see nädal kehtib veel sõiduplaan nädalavahetustel, edaspidi hakkab laev iga päev peale teisipäeva käima. No okei, reede kuulus ka nende mõistes nädalavahetuste alla, seega mis muud kui sadamasse.

Esimene halb üllatus- buss jäi hiljaks. Meil Tallinnas mõtlevad ametnikud küll ma ei tea mis kohaga- ajusid küll kindlasti ei kasuta nad selleks :)- et korraga pannakse kinni mitu suurimat liikluse tuiksoont! Kuna sadamasse saamiseks oleks vaja kas sõita kahe erineva bussiga või siis ühega nii, et hiljem ületada tiheda liikluse ja aeglase fooritsükliga tänav, siis muutus asi juba suhteliselt kahtlaseks. Ümberistumise bussist olin niikuinii maha jäänud, seega lootus oli jalgsi kohale jõuda. No lootus teadagi... Buss istus Kalamajas mitu minutit ummikus, jõudis siis lõpuks Linnahalli peatusse, jõudsin üllatavalt kiiresti sadamasse ja ...siis oli pilt selge :) Ei ole selles süsteemis küll midagi muutunud! Ikka on mingi x arv broneeringuid, mida sama päeva hommikul netis ei näe, ikka on nendel broneerijatel pagasit mitme inimese jagu, ikka on tallinnlase rohelise kaardi omanikud need, kellele öeldakse, et "teil pole mõtet passida, " No pagana pihta, mille pärast nad seda soodustust siis üldse tegid, see on ju tegelikult sama hea kui bussijuht teataks- broneerige sõit eelmüügis ja rohelise kaardi omanikud sõidavad tasuta...juhul kui bussi mahuvad.

Mina näeksin lahendust tegelikult tihedamas laevaliikluses. Praeguse seisuga paneb küll vägisi mõtlema, et raisata oma lemmikpaika minekuks 6 eurot ja kindlustada sellega? koht edasi-tagasi laeval. Aga on see ikka nii oluline...maasikaid saab kindlasti mujal ka korjata, ujumise (rohkem siis küll jalgupidi vees kõndimisiga) on raskem- ma ei kannata rahvarohkeid randasid.

No läks tänase päeva üks plaan nässu, aga õnneks on Vanalinna Päevade raames täna vähemalt kaks üritust, kuhu minna. Seetõttu ma ei olegi just eriti endast väljas, kuigi see Aegna laevaühendus ja meeskonna suhtumine reisijatesse saaks endiselt hindeks 2-. Mulle ei meeldi üldiselt lasteetendused, aga täna on kuskil Toompargis (hahaha, nad veel umbmäärasemalt ei suutnud kirjeldada seda paika, park ju suur ja lai) etendus mu lemmikraamatu Meisterdetektiiv Blomkvist põhjal. Jah, uskumatu, aga seda raamatut lugesin ma alles mingi aasta tagasi juba mitmekümnes kord ja endiselt paelus! Üldiselt see vist oligi ainus lasteraamat, mida ma hiljem täiskasvanuna lugenud olen.

Pärast on aga Tornide Väljakul rahvaliku muusika pidu ja seal esineb üks fantastiliselt elurõõmus ning vitaalne memm- Kihnu Virve.  Mulle meeldivad tema laulud, mulle meeldib tema lihtne, siiras ja vahetu esinemine... natuke isegi mõtlesin enne Aegnale mineku plaani, et kas sinna või ...kes teab, äkki viimast korda esineb Kihnu Virve siin. No kuna laevast jäin maha, ju siis oli ikka nii määratud, et sellele peole pean minema...

Vahepealseteks paariks tunniks küll midagi tarka tegevust ei tea. Aga eks näis.. peaks vist tegelikult korra pärlipoes käima- Swarovski kristallidega kõrvarõngaste valik on väga niruks jäänud ja hetkel on just igasugused koolilõpud jms päevakorral, ehk siis ka Telliskivis oleks neil turgu (lootusetu optimist, eks :D) Üldiselt peaks tegema üldse "luuret", et kas Viru tänaval keegi enam üldse oma lilli või käsitööd müüb... Vanalinna päevad võiks olla päris hea variant ju..

Lahe on see et aknaid  ei saa kodus lahti hoida- maja taha tehakse vist parklat ja üle tee on ehitusel kaevetööd just lõppemas ning pannakse asfalti, ehk siis kuuma asfalti lõhn ...ei ole just mu lemmikodüür :D No eks tuleb ära kannatada, see pole õnneks või kahjuks mitte ainult minu eluaseme eripära praegusel hooajal!


esmaspäev, 28. mai 2018

45-nda eluaasta algus- väsitav ja edukas.

Paar päeva tagasi siis täitus mul järjekordne aastaring. Seekord juba siis saan kirjutada oma vanusesse kaks ühesugust numbrit. Kuskil oli selle kohta liikvel ka ütlus- juudijuubel :) Mingit suuremat tähistamist ei olnud- päeval käis Brigitta õnne soovimas ja õhtul oli väike grillimine rannas Merka ja tema pere ning K.-ga. Ehkki mu lemmik on sašlõkk, ei ütle ma kunagi ka grillvorstikestest ära. Esialgu mõtlesin küll teha päris alkoholivaba istumise liivaluidete vahel, aga siis võtsime siiski ühe väikese siidri. Hästi mõnus selline vaikne õhtu oli.

Vahepeal on olnud minusuguse eraku- tegelikult kas ma ikka olengi nii erak või lihtsalt väsin kiiresti oma eripärade tõttu- päris väsitavad aga huvitavad ajad. Plika oli siin ja käisime Kalamaja päevadel ning ka selle suve esimene Soome reis sai tehtud. Olen ju Viking Club liige ja neile on sünnipäevakuul kingituseks päevakruiis kahele. Helsinki kesklinnas on nüüd juba kohti, mis enam millegagi ei üllata ja kus oskan juba täiesti ilma kaardita liikuda. Nojah, minu kaardilugemise oskus on muidugi üldse omaette teema :) Käisime Linnanmäki lõbustuspargis ja tõdesime, et ilma rahata ei ole seal ikka praktiliselt midagi teha. 4-5 tasuta atraktsiooni, neist pooled ikka päris "titekad". Kinnine vaateplatvorm, mis tõusis aeglaselt posti mööda üles, tegi mõne rahuliku tiiru linna kohal, tuues seesolijatele imelised vaated rohelisest ja ohtrate veesilmadega linnast, oli peaaegu ainus mis tõesti oli superelamus. Aa ja muidugi minu esimene 4D filmikogemus ka. Oli mingi ruum Meremaailmas, kus 3 minutilise seansi ajal võis kogeda läbi ekraani hiigelhai rünnakut. No ma ei tea, minu arust oli see pigem naljakas kui õudne, kõige jubedam oli minu jaoks seal pimedas ruumis orienteerumine, et sinna õigele kinoplatvormile saada ja seal püsti seismine, kui platvorm liikus paaril korral. Teenindaja veel enne seansi algust ütles, et kui on liiga jube, et siis kohe teatada -vist oli mingi paanikanupp ka kuskil siis. Lastele ehk olekski jube olnud, aga mina lihtsalt naersin iga kord kui hai "ründama" tuli ja tekitas ekraani purunemise efekti. Ju ma siis ikka olen nii realist, et ei unusta korrakski ära tegelikkust.

Helsinki mulle meeldib. Sõitsime trammiga linnas ringi, mina suutsin ka seal üles leida pärlipoe :) ja muidugi päris ilma ostuta ei lahkunud. Viiekas jäi ikka sinna maha...etteruttavalt peab aga mainima ,et sain selle nädalavahetusega selle ikka päris mitmekordselt tagasi.

Laevasõit tagasi aga oli infopõua tõttu igavam, kui tavaliseslt. Lihtsalt polnud kuskil mingit märget, et mis kell ja kas üldse toimub karaoke ja puudus info ka selle kohta, et enne peaesinejat esineb hoopis palju parem kollektiiv. Seega me vaatasime ajaliselt, et kuskil midagi ei toimu ja läksime poodi aega viitma. Tagasi tulles aga kuulsin ma juba ootesaali, et keegi laulab laivis. No pagan! Ja oligi- viimene karaoke-esineja.Normaalne siis! Ja mina olin harjutanud juba mitu päeva ühte laulu, millega seal kuulajid pahviks lüüa. Sest kuigi ma pole eriline laululind- pigem ikka vares- siis seda laulu ma olen paljude aastate jooksul tuhandeid kordi küll raadio saatel, küll iseseisvalt laulnud. Kes mu raamatut on lugenud, see teab ,millisest laulust jutt on..

Ja nagu sellest veel vähe! Baaris, kus pidi tulema esinema mingi tundmatu nimega groove-bänd, olid laval kõige ehtsamad Soome tantsumuusika tegijad. Nö "sült" siis. Ja nemad laulsid veel kaks laulu ning lahkusid...asemele tuli siis see reklaamitud groove-bänd ja no see ei kannatanud küll üldse kuulata!

Peale Plika kojusõitu, õigemini vist küll võiks öelda koolisõitu, ma lihtaslt võtsin aja maha paariks päevaks ja tegin ehteid juurde. Oli ju tulemas Haabersti Kevad...kauaoodatud superlaat. Vahepeale jäis siis ka vaikne sünnipäeva istumine ning laupäeva hommikul olin kella 10 paiku Õismäel kohal. Nagu tavaliselt olid meil kõrvuti kohad K-ga ja olime igaks juhuks tellinud ka telgid- kes teadis et see kuumalaine ka siis kestab. Tegelikult tuulevarjuks kulusid need siiski ära, ehkki müügitulust võtsid nad küllaltki arvestatava summa minu mõistes. Seekordne Haabersti Laat jäi natuke tagasihoidlikumaks mulle, kuigi jah- ehted olid endiselt kuum kaup.

Aga mis Haaberstis puudu jäi, sai Kakumäel, kodukohvikute päeval MTÜ hoovis topelt tagasi tehtud! Summadest rääkimata- selle kevade "kassarekord" on mul kõigi aegade parim! Ja kusjuures AINULT ehete müügist! Nii et, vigisejad,,kes mu tooteid nõmedateteks vms nimetavad...paistate targemad välja ,kui vait olete. Ja see käib ka mõne teatud kommenteerija kohta üldse...

Ah ja, eelmise postituse all oli keegi tark kirjutanud umbes, et ma nagu küsiksin PIDEVALT abi! No ikka eriti tore küll- olen ehk üldse kokku oma elu jooksul 7-8 korda abi küsinud ja see on siis pidevalt või? Häh, klounid ikka küll!

Uskumatu ,et jõudsin üldse nii pika postituse kirjutada, tegelikult olen ikka päris läbi omadega. Väsimusele lisaks paaris kohas ka natuke päikesepõletust- no nii tavaline minu puhul, kasutagu ma mis kaitsevahendit tahes. Ja no jalad on praegu tõesti nagu pakud all ning imekombel ma suutsin isegi poodi komberdada üle hoovi. Järjekorras seistes ja tagasiteel oli küll vandumist, et kus mu mõistus ikka oli, maksimaalse raskusega poekotti valutavate jalgade ja kangete puusadega tasiida. Aga no nüüd ma küll paar päeva lihtsalt vedelen! Sest laupäeval... hahahaha, et ma ka ei õpi- lähen sinna, kuhu mõtlesin enam mitte kunagi minna :D


reede, 18. mai 2018

Lihtsalt minna, sõita, avastada.. see õnnestuski!

Mul oli siin vahepeal periood, kus lihtsalt toimus nii palju ja samas justkui mitte midagi. Alustasin siin postitust Eurovisioonist- ainus telesaade või-show mida ma aastaid järjepidevalt vaadanud olen. Alates siis Eesti laulu valimisest kuni finaalini välja, olenemata kes finaali pääsesid. Selleaastane võidulaul tekitas kahetisi tundeid. Mnjah, lauluga siin nagu küll midagi eriti pistmist pole. Samas aga on kiiduväärt laulja enesekindlus-kui mina siin mingi 15 kilo pärast põen mõnikord, siis mida peaks temasugune veel tundma? Nii et, kui hinnata inimese erilisust, siis läks võit õigesse kohta. Aga Eurovisioon peaks ju olema idee järgi lauluvõistlus...nii et, ei ole ma sugugi see erand, kes Iisraeli võidu peale lakke hüppaks.

Siis alustasin postitust, kuidas ma proovisin laada päevajuhi ametit ja tegelikult sain kenasti hakkama, ainult et laat kui selline oli ...umbes 30 müüjat ja saja ringis külastajaid. Kusjuures, ma olin algselt sinna end veel müüjaks reganud, appi kuidas tegelikult vedas, et sain pisikese preemia selle eest, et ruuporiga ringi käisin ja püüdsin neid väheseidki inimesi ostma motiveerida kaupu tutvustades.

Aga tegelikult jõuan ma nüüd siis postituse tuumani! Kirjutasin kord, et mulle tohutult meeldiks lihtsalt minna ja sõita kuhugi, avastada uusi kohti, jäädvustada mõned pildid mälestuseks ja üldse, lihtsalt veeta terve päev autoga sõites ja peatudes, seal kus ise tahad. Mitte nagu bussiga, et peatumine on vaid peatuses. Üks hästi armas ja tore blogilugeja haaras sellest soovist kohe sama postituse alla kinni. Ma ei olnud tegelikult üldse nii mõelnud seda postitust kirjutades, et keegi peaks nüüd kohe niimoodi reageerima. Aga üllatus oli suur! See naine, bloginimeks saab talle ta kunagine hüüdnimi Kessu, kirjutas mulle meili peale, et kuhu ma minna tahaksin. Eee...hea küsimus muidugi, olin küll oma arust pool Eestit läbi käinud, aga kui hakkasin kaarti vaatama siis ikka neid "valgeid laike" oli tohutult. Ja kuna olid ka veel jubedad ilmad, siis oli aega ka mõelda. Loomulikult jõudsin juba arvestada, et Kessu tegi emotsiooni ajendil ettepaneku ja noh jutuks hea- lihtsalt nii palju on inimesed emotsioonihoos öelnud midagi sellist, millele tagantjärgi mõeldes haarad kahe käega peast kinni. Aga soojade ilmade tulles ma kirjutasin talle ja sai paika pandud suund, kuhupoole autonina keerata. See oli Virumaa. Läänest-idani ja vastupidi, mööda Tallinn-Narva maanteed.
Mina Eesti suurima tehismäe taustal. 

Järgnevat osa postitusest ma kirjutan juba teist korda, sest oskasin peaaegu valmis postitusele viimast pilti lisades ja seda redigeerides- millegipärast lisas süsteem pildi valesse kohta ja ma hakkasin seda eemaldama- eemaldada  peaaegu KOGU oma valmis postituse :D No ma ikka kohe olen andekas kõiges, mis puutub piltide lisamisse :D 

Okei siis. Järgmine peatus oli Sinimägedes. Ilus koht aga memoriaal kuidagi oli liiga tagasihoidlik minu arust. Võibolla see muidugi ka tundus lihtsalt üle tee asuva kireva ja uhkete monumentidega kalmistu kõrval. Sinna me ei läinud, sest see oleks võtnud vabalt mitu tundi, et kõike seda omanäolisust näha.

Narva linn tervitas meid suvise leitsakuga. Hiljem muidugi selguski, et sel päeval oligi kuumarekord just seal. Tänu sellele ei võtnud me pikemat retke ette, kuigi arvestades Narva omapära- tupikuga lõppevaid parke ja ilma tupikumärgita tänavaid, sai ikka mitu kilomeetrit jalutatud. Isegi Kessu mainis pärast, et tema oli seal päris väsinud. Ja huvitaval kombel oli see ka minu jaoks ainus koht, kus ma lausa ootasin, millal me auto juurde tagasi jõuame. Lihtsalt see palavus ja kaks tarka nagu olime, oskasime ka veepudelid autosse jätta. Lähim pood aga jäi tee peale ette alles siis, kui autoparkla põhimõtteliselt juba paistis. 

Kuid Narva on kindlasti koht, kuhu ma kunagi uuesti tahan minna! Esiteks see võimas tunne seista jõe kaldal ja näha teisel pool hoopis teist riiki, hoopis teist maailma võrreldes Euro-Eestiga. Jah, mind on see Euroopa Liit oma tobedate seaduste ja mis viimasel ajal mind eriti tigedaks ajab, toidu solkimisega- nt jookides suhkru stevia või veel hullem mingi aspartaamiga- täiesti ära tüüdanud! Aga poliitika on selline asi, mis tekitab alati eriarvamusi ja juba eelmainitust piisab kindlasti nii mõnelegi kommenteerijale, et mind "tiblaks" nimetada ja soovitada mull Venemaale kolida. Kusjuures...see viimane mõte mulle isegi meeldiks, ainult et selleks on vaja algkapitali kasvõi viisa taotlemiseks. Venelastega pole mul mitte kunagi probleeme olnud, rahvus iseenesest on kuidagi siiram ja julgem suhtlema...
Ujuda siit üle ei tasu. Esiteks läheb siit kuskilt piir ja teiseks on vool selles jões väga kiire ning veekeeriseid väga palju. Aga küll tahaks kunagi sattuda sinna teisele poole...


Narvast vaid mõne kilomeetri kaugusel, Narva-Jõesuus õnnestus mul sellel aasta ka esimest korda varbad sooja liiva suruda ja poole sääreni merevette minna. Uskumatu- elan paarsada meetrit rannast eemal, aga sinna ei lähe! Jah, ma ei julge käia rannas ,kus on palju rahvast, häbenen oma päevitamisele mittealluvat valget keha vist või siis hoopis seda et kuidas ma ikka lähen lihtsalt piki randa kõndima, kui isegi lapsed ujuvad. Seepärast ootan aega, mil hakkab Aegnale laev sõitma ja loodan väga, et seal on ka meeskonnas mõni muutus toimunud, sest paaril tüübil seal oli ikka väga tõsiseid probleeme suhtlemisega!
Naljakas poos on tingitud sellest, et nagu tavaliselt oli mul seljas maksiseelik ning et hoida seda enamvähem kuivana, siis kerisin seelikusaba ümber jalgade :D 


Narva-Jõesuu on üks huvitav linn. Seal pole mitte ühtegi teeviita isegi mitte nii suurele magistraalile nagu Tallinn-Narva maantee. Seega suutsime me kõigepealt vales suunas mitu kilomeetrit sõita. Ehk oleks ka see tee meid lõpuks viinud maanteele kohale, aga 7 kilomeetrit teeremonti... ei tundunud just eriti ahvatlev. Ots ümber ja tagasi. Mina olin vahepeal juba päris veendunud, et jõuame uuesti Narva välja ja et küll me sealt juba siis maantee leiame. Aga Kessu keeras mingile täiesti suvalisele külavaheteele- täiesti huupi kusjuures- ning üllatus-üllatus mõne kilomeetri pärast oli Tallinn-Narva maantee.

Kessu arvas millegipärast, et meil jäi Ontika pankrannikul käimata, et see jäi meie selja taha. Mul aga on küll ülikehv orienteerumisvõime, aga see-eest väga hea nimede, ka kohanimede mälu. Ja Sillamäest läbi sõites hakkasin hoolega teeäärt jälgima ning peatselt oligi silt- Valaste juga ja Ontika paari kilomeetri kaugusel. 

Vot see oli võimas vaatepilt! Kahjuks ei saanud alumisele platvormile seda ilu vaatama ja no mina ei saanud oma kõrgusekartuse tõttu ka ülemise platvormi turvapiirdele päris ligi minna. Aga Kessu jäädvustas selle imelise vaate mu telefoniga.
Päike paistis natuke vastu ja pisut tuhmiks jäi, aga siiski...imeline looduse kunstiteos.
Mina aga pildistasin kaugemalt vaadet Ontika pankrannikult merele..

Seal mingis pisikeses suvekohvikus tegime ka lõunapausi. Hinnad olid uskumatult soodsad. Sašlõkk vaid 3.-eurot, no mis seal enam mõelda, eks :) Ma küll ise maksma ei pidanud, sest Kessu lubas ise võõrustaja olla. No ütleme, et see polnud mulle just harjumuspärane ja tegi hetkeks kohmetuks, kuid siis lisasin sašlõkile juurde ka oma teise lemmiku- jäätisekokteili. Leti ees püüdsin veel ise arvest osa tasuda, aga sellest ei tulnud midagi välja :) Olgu siis sedakorda nii...

3 -eurone sašlõkk oli tegelikult küll kanalihast, aga kuna ma polnud varem kanalihasašlõkki söönud (vist pidasin kuidagi mõttetuks ja maitsetuks) siis üllatus oli suur- sellel oli isegi maitse! Ja portsjon oli päris korralik. Jäätisekokteilist pole muidugi mõtet rääkidagi, seda ma vist võiksin lõputult juua :) 

Aeg oli uskumatult kiiresti läinud. Ja juba oli päris õhtu käes, kui jõudsime edasi oma viimasse petuskohta Rakverre. Seal ma siis sain natukene pingutada trepist üles Vallimäele ronimisega, isegi tegin natuke endale liiga, sest südames olid pisted ja hingamisel oli justkui blokk ees veel mitu minutit tagantjärele. Aga ma ei teinud sellest väljagi, sest taaskord avanes ilus vaade. Linnus oli küll kahjuks juba suletud, aga nagu ikka kõik Rakvere külalised, kohustuslik tarvapilt sai tehtud.

Külastasime siis ka Rakvere teist "kultuskohta"- Põhjakeskust. Eh,tavaline kaubanduskeskus, isegi pärlipoodi polnud!  Ei viitsinudki seal pikemalt peatuda. Ja keerasime autonina Tallinna suunas. Uskumatult kiiresti möödus tagasitee. Juba Kiiu, juba Maardu ja juba minu esimene elupaik Tallinnas- Lasnamäe, Seli asum. Koht, kuhu ma küll eriti enam ei satu, sest see eeldaks ekstra sinna minekut, aga kuhu sattudes käib alati südamest jõnksatus läbi. 

Jah, mulle meeldib ka mu praegune elukoht, aga Lasnamäe on jäänud kuidagi eriliselt lummavaks! Või on see mingi alateadlik mälestus sellest, et oli see ju see paik, kus me elasime Raineriga ligi kaks aastat koos, selleks et mõista. hoolimata meie tunnetest on meie eluviisid liiga erinevad selleks, et paarina jätkata. Jah, ma pole Rainerit unustanud, ei ole seda teinud juba 15 aastat aga see ei tähenda enam ammu seda, et ma nutaksin päevade viisi või otsiksin tema kohta pidevalt infot vms. Ta on küll taas kadunud, läinud kuhugi oma teed, aga ma tean, et isegi kui me enam iial ei kohtu, südame kaugemasse soppi jääb ta mulle igaveseks. 

Õhtul koju jõudes pool kümme ei olnud mul mitte mingisugust väsimust. Mängisin paar arvutimängu, lugesin päevauudised läbi ja alles siis läksin magama. Kuid järgmised paar päeva ma küll ei tahtnud kellegagi suhelda, ega kuskile minna. Esimesel õhtul Maximasse end siiski vedasin ja järgmisel päeval käisin koduasumis väikese ringi jalutamas ning kukksuin raha raiskama- ostsin ItalianaKingast endale uued madalad ja imekerged suvekingad 7.90. Kirun end tegelikult veel nüüd paar päeva hiljemgi, kuigi kingad on mugavad. Aga no see olen ju mina...

Uh, seekord läks õnneks ja postitust ei kustutanudki :D Isegi pildid said õigetesse paikadesse teksti vahele paigutatud...








pühapäev, 6. mai 2018

Kordaläinud kevadpäev.

Tuleb üks igav postitus teemal, mis vist ainsana suudab mulle rõõmu valmistada! Kui see üldse ongi rõõm- ma ei tea, ma ei oska seda ära tunda. Mu psühholoog ei soovita mul ka väga põhjalikult juurelda selle üle ja nö "ennast kuulata", sest ma kippusin seda liiga tihti ja palju tegema. Võibolla aga on see nüüd lõpuks ometi ka K-E poolt esimene vale soovitus :) Ehk see "enda kuulamine" ei teinudki tegelikult mu enesetunnet halvemaks, nagu tema võitis? Olen tegelikult olnud terve elu selline analüütik nii enda kui lihtsalt mind huvitavate teemade suhtes.Nojah, depressioon ja ärevus on olnud mu tüütuteks kaaslasteks samuti kogu elu...nii et on see siis juurdlemisest, või millestki muust? Hah, jälle juurdlesin, eks :D

Eile oli imeilus ilm. Eelmise postituse lõpuks ma soovisin, et laupäeval oleks päike. Ja seda oli! Oli nii, et jätkus terveks päevaks ja vaadates ilmateadet ehk veel terveks nädalakski! Kassisaba asum kesklinnas pole mulle küll eriti tuttav, ma päris täpselt polegi uurinud, mis tänavad sinna kuuluvad jne- no pole tegelikult väga sügavat huvi ka, sorry kohalikud, ma pole eriline ajaloo- ja koduloouurija-  aga sellegipoolest ma osalesin selle piirkonna Kevadpäeval. Nimetage nüüd mind omakasupüüdlikuks või mida iganes, aga ma toetasin siiski ka kohalikku seltsi tegemisi oma osalustasu ning loosiauhindadega ja lõpuks tänasin korraldajaid pisikeste kingitustega . Sest nad olid tõesti teinud supertublit tööd!

Mina jäin päevaga rahule ka veel selle tõttu, et see oli mu selle hooaja esimene väliüritus ning kui ma siin vahepeal juba pessimistlikult mõtlesin, et mu ehteid enam üldse ei ostetagi ja ma pean midagi välja mõtlema (tean, et te paljud tahate mulle soovitusi nüüd anda, aga tänan küll, kuid ma pean ikka iseendas selle huvi üles leidma! Ja alati võitlusvalmina toimetuleku eest oleksin võimeline ka seda tegema, peale mõningast madalseisu!), aga eilse päeva kokkuvõte ning ehete jääk päeva lõpuks kinnitas vastupidist. Huvilisi on jätkuvalt ja igas vanuserühmas! Lihtsalt see ongi selline "laadakaup" mitte kirbukateema. Summat mainimata võin öelda, et oli üle keskmise ja olen õnnestunud nüüd taas seoses eelmise kuu lõpus laekunud tallinnlase pensionilisaga ning eilsege suutnud natuke raha kõrvale panna, ning endale ka paar jäätisekokteili lubada :D

Huvitav seik oli see, et ma ostsin eile hommikul kioskist suitsu ja märkasin seal valikus tulemasinaid, millel olid erinevate eurorahade kujutised. Ja ma ei tea miks, ma nagu tundsin, et kui ma selle ostan, siis läheb mul hästi ja et ma peakski sellest tegema nö "laadatsäksi" :) Ja ostsingi, 80 senti maksis- veidi küll kallim teistest sama otstarbega asjadest- aga ma usun mõnikord asjade jõudu. Ning mis see siis oli- kas aitas mu ebausk (see kõlab muidugi suht tobedalt, aga mul on ka üks talisman varasemast ajast, mille mõju ma enam eriti tajunud polnud viimasel ajal), või lihtsalt juhus ning ilus kevadilm, aga eilne päev oligi super. Välihooaeg on edukalt alanud ! Kui sel aastal ainult neid tobedaid vihma-tuule-külmapäevi vähem oleks...

Tänan ühte blogilugejat tema toodud kingituse eest- päris huvitav, ma juba veidi uurisin- ja teisi, kes tulid ja ütlesid, et nad tundsid mu ära,  loevad mu blogi, elavad kaasa ja soovisid vaid kõike paremat!

neljapäev, 3. mai 2018

Sõprusest, kriitikast ja muidugi ka anonüümsetest kommentaaridest.

Uskumatu! Kui ma kirjutan sellest, mis mul on hästi ja mille üle ma ;kas just rõõmu tunnen, aga vähemalt mida ma tunnen oma elus hästi olevat; siis sõimatakse ,et olen tänamatu ja et tegelikult parasiteerin maksumaksja kulul (ei tea ,kas needsamad "maksumaksjad" siis on pigem nõus paadunud retsidiviste luksusvanglates üleval pidama :D) .Ja kui ma räägin sellest ,mis minu arust on kas ebaõiglane või mis mul lihtsalt halvasti on, siis öeldakse kohe, et ma virisen ja halan. Ja siis veel öeldakse minu kohta "kärss kärnas, maa külmunud" ! Mõni kommenteerija võiks vist küll ise pigem peeglisse vaadata!

Üldiselt olen ma sellega nõus, et mu postitused on viimasel ajal küllaltki mõttetuteks muutunud. Tundub, et taas on mu elus jõudnud kätte periood, kus ma lihtsalt olen ega tunne ühtegi sügavat emotsiooni. Peale hirmu ja ärevuse, mis on lihtsalt nii loomulik osa minust, et ma sageli ei pööragi sellele tähelepanu. Ma ei ütle tihti enam välja oma tegelikke arvamusi, sest ma ei taha kedagi solvata -ma tean et lihtsalt paljusid asju ei mõistaks isegi mu lähimad tuttavad. Ma tean küll, et sõbra käsi pole alati mitte see, mis paitab, vaid võib vahel ka kõrvakiilu anda- ja ma ise olen sellega enamasti ka nõus, kui see "kõrvakiil" ei muutu just tunniajaseks näägutamiseks. Anonüümsete kriitikat ma jah talun kehvasti, sest inimesel peab olema piisavlt julgust, et öelda oma nime alt välja, mida tal öelda on. Anonüümne sapipritsimine ja provokatsioonid näitavad ainult inimese argust... Sõprade kriitika on aga hoopis teine teema, kui see just ei muutu eelpool nimetatud pidevaks minu allasurumiseks. Sõber üldjuhul peaks nagu oskama ka aru saada, kuskohast see piir läheb...

Mis puutub minu "sõbrakäesse" siis tundub mulle tihti ,et selle "kõrvakiilu andmise" asemel ma lihtsalt olen vait, selle asemel et öelda näiteks- sorry, ma ei viitsi täna suhelda, sorry mind ei huvita see teema -või mida iganes. Ma ei taha kedagi solvata ja kuigi ma pole eriti lähisuhete inimene, ei taha ma siiski kaotada neid väheseidki, kes mul on. Ma lihtsalt tahan mõnikord, ja viimasel ajal seda üha tihemini, üksi olla. Ma ei tea, mis minuga toimub- teadupoolest olen ma sageli ju endalegi mõistatus, mille vastuse leian tavaliselt vaid siis, kui on midagi pöördelist juhtunud-muutunud. Osaliselt on kindlasti minu halvenenud enesetunde, kui seda tuimust üldse halvenemiseks pidada, põhjuseks ka meeletud ravijärjekorrad ja haigekassa vähene rahastatus krooniliste haiguste ravis. No hakake nüüd kõik mind tänamatuks saamatusehunnikuks nimetema, eks! Aga ma tunnen tõesti ,et kolme kuu tagant 45 minutit psühhiaatrit ja umbes sama harva siis ka 45 minutit psühholoogi vastuvõttu, on minu jaoks selgelt vähe.
Õnneks on mul tugiisik (ma nimetan teadupoolest oma toetud elamise spetsialisti niimoodi) ,kes käib küll paar-kolm korda kuus minu juures ja temaga saab vestelda nagu oma psühholoogiga. Aga justnimelt konks siin ongi selles, et tema käib minu pool, mitte ei käi mina tema vastuvõtul. Sest tema vastuvõtul käimisel ei oleks esiteks meil niipalju aega suhelda, kuna tal on teised kliendid ka ja vastuvõtt toimub nö "klientide ühiskodus", kus segamatult vestlemiseks tahes-tahtmata aega ei jää. Teiseks peab toetatud elamise raames see inimene käima mingi kindla arvu tunde just kliendi kodus. Kuid mulle ei meeldi külalised... Ei, inimene on väga tore ja asjalik, tõesti parim varasematest oma kolleegidest, kes minuga tegelenud on, kuid ma ei tunne ennast vabalt, kui tean et keegi tuleb minu poole ja ma pean võibolla oma turvalisest ,kes tahab nimetagu mugavustsooniks, kuigi tegelikult see on minu turvaline rutiinsus-minu kodu on minu kindlus-tunne, välja astuma. Koristama põhjalikumalt, retuuside ja salkus juuste asemel ennast natuke korralikumaks sättima (vot see on asi, millest ma aru ei saa, miks ma seda nii väga vihkan!) vms.

Laupäeval on Kassisaba asumis kevadine perepäev. Esimest korda käisin ma selle asumi üritusel möödunud sügisel, kui oli kirbuturg ja laat. Kuid nagu eelmisel aastal ikka, hakkas paari tunni pärast paduvihma sadama ja kasum jäi tagasihoidlikuks. Seekord kirbukat pole, kuid mingi väike laadaala on käitöölistele ning toitlustajatele ikka. Nii et -pöidlad pihku, et laupäeval päike paistaks!

teisipäev, 24. aprill 2018

Kõige kiuste- ma olen enda üle uhke!

Teatud inimesed üritasid mind taas nii foorumis, kui ka siin kommetaarides mutta trampida... no mis teha, kui mõnel on nii igav elu või siis mingi lapsik ja argpükslik vihavaen, mis paneb anonüümselt nõmedusi pilduma, selle asemel, et asju täiskasvanulikult omavahel selgeks rääkida!? Kuid kõigi teie kiuste- ma tõusin taas sellest mudast, ehk siis arvestades mu blogi nimetust võiks öelda -tuhast. Ja edaspidi ma, vähemalt mingi aeg, kommentaare enam ei kustuta! Eks siis lugege kõik, kui madalale mõned inimesed laskuvad!

Aga just see viimase aja mõnituste laviin on pannud mind mõtlema selle üle, kuidas ma tegelikult olen ju kõigest alati välja tulnud. Ja kes ei taha mõista, see ärgu mõistku! Ega ma ise ka ei ole just rõõmus paljude asjade üle, mis on olnud ,aga ma tean, et see oli antud olukorras kõige parem lahendus. Jah, ma olen paindunud, kui ma pole kunagi murdunud vaid kangekaelselt taas end sirgu ajanud esimesel võimalusel!

Olen uhke, et hoolimata kõigest olen suutnud jääda iseendaks ja julgen öelda "ei". Kusjuures see on oskus, te võite vaielda vastu, aga kõik seda ei suuda. Isegi foorumis on tihtipeale olnud selliseid teemasid, kus inimesed kurdavad just selle "ei " sõna suutmatuse pärast. Mina ei lase ennast kellelgi sundida tegema midagi vastumeelselt! Pigem olen ma selles suhtes isegi liiga jäik... aga samas-kus on see piir.

Olen uhke, et ma pole läinud näiliselt kergema vastupanu teed ning jooma hakanud! Enamus minu olukorras oleks seda juba ammu teinud... Elada vastumeelset kooselu lihtsalt selleks, et mitte tänaval olla...tegelikult te küll mõnitate seda ning nimetate mind L. tähega algavalt  jne, aga päriselt- paljud teist oleksid reaalselt olnud nõus elama kuu või paar tänaval, kogudes  nt pudeleid korjates raha korteri üürimiseks - tööle ju ilma elukohata ja seetõttu ka suhteliselt kehvade enese eest hoolitsemise võimalustega inimest keegi ei taha võtta. Eriti, kui tööotsijate buum on kõrgpunktis ja valida on tihti sadade või tuhandete seast.

Jah, mul oleks olnud sadu võimalusi hakata samamoodi jooma, kui enamus kodutuid! Mul kahjuks on väga noorest peale olnud tutvusringkond selline, kus ilma viina- (eriti veel salaviina tol ajal) pudelita ei möödunud pea ühtegi päeva. Ja taaskord- mul oli valida vaid kas täieliku üksinduse või siis ...no olgem ausad, lõbusa seltskonna..vahel. Ma aga olin noor ja tahtsin suhelda, internetiajastu polnud veel vähemalt ääremaadele jõudnud, ning ma valisin selle tee, et minust sai erinevate korteripidude vms sündmuste "pildi kokku paneja" järgmisel päeval. Kuid väikses piirkonnas mõjutas see ühiskonna suhtumist minusse, ning sellest ringist välja saada... see oli väga raske ning aastakümneid kestev protsess. Aga ma sain sellega hakkama! Ja sain hakkama nii, et ma ise olen enamasti alkoholi tarbinud vaid paaril korral aastas paari ühiku suurusjärgus (ühik siis keskmiselt pudel õlut või klaas kokteili) .Aga et ükski inimene pole täiuslik, siis tegelikult on mu elus olnud ka kaks perioodi, kus ma kõndisin üsna piiri peal.. Kuid ma olen uhke, et ma ei astunud kordagi sellest piirist üle ja lihtsalt ütlesin "ei"... Ning viimasest "piiri peal olekust " on möödas ligi 20 aastat!

Ma olen uhke, et vaatamata sellele, et mu blogis on paljude süljetopsina üleval ääres see kontonumber- kuhu päris ausalt, on poole aasta jooksul vaid 5.-eurot laekunud- saan ma HAKKAMA ! Ma ei tea, kuskohast on võetud arusaam ,et ma kerjan abi ?! Ah ja, kui mul on olnud vaja välja vahetada katkine diivan, siis ma tõesti küsisin abi ühes facebooki grupis... jube kerjamine, eks. Ah et ma saan riigilt toetusi? Nojah, aga samas kui need toetused on väljamõeldud ja on leitud, et ma kuulun sinna sihtgruppi, siis milles probleem? Ah et teie kõigi, ehk maksumaksjate raha?! Aga kui teie rahaga tehakse mingi reklaamüritus, luuakse mingi mõttetu logo riigile või korraldatakse "pingviinide paraad"...kas te siis leiate et teie raha kulutatakse otstarbekamalt?

Huvitav paljud teie hulgast suudaksid 140 euroga kuus toime tulla? Makstes sellest sideteenuste eest keskmiselt 20 eurot, ostes ravimeid umbes 10 euro eest kuus ja ...oi jaa, nüüd siis tuld!- suitsu ostes ümardades 18 euro eest kuus? Ja kui kade või siis kiuslik peab olema inimene, kes siis veel ähvardab kuskile teatamisega, kui on leitud võimalus keskmiselt 50 eurot kuus juurde teenida?! Naeruväärne ju tegelikult...

Igatahes- ma olen uhke, et ma olen just selline! Iseteadev, iseseisev,hakkamasaav, ja ikka ning alati paremat lootev...


pühapäev, 15. aprill 2018

Eelmise postituse lisa ning laadahooaja algus.

Poleks ealeski uskunud, et see minu jaoks nii enesestmõistetav postitus sellise negatiivse vastukaja sai! Jah, ma ei tea ehk tõesti päris täpselt isegi, kas mind takistas seda viienda korruse korterit vastu võtmast füüsiline või psüühiline probleem- ebameeldiv asukoht, kahtlased naabrid vms. Kuid sõimamise ja näägutamisega saavutasid kommenteerijad vaid selle ,et ma hakkasin end nii halvasti tundma, et mõtlen järjekordselt blogimise lõpetamise peale. Kuid samas ei mõistnud mind ka mõned sõbrad...Ja ma ei teagi tegelikult siis täpselt, mis mind selle korteri juures häiris- lihtsalt oli halb aimdus või ei tundunud aeg õige. Ühesõnaga- lisaks füüsilisele oli siin segamas ka psüühiline faktor.

Nüüd, laadahooaja alguses on mul pingeid ja närvitsemist niigi küllalt, kolimine tundmatusse ja ebameeldivasse kohta minu jaoks terveks igavikuks- kuu on mulle VÄGA pikk aeg-  ei mahu küll kuidagi mu ellu. Ma võin olla tugev, kuid seda ainult teatud piirini ja eelmise postituse järel olin ma murdumispiirile väga lähedal. Isegi nii et...ma parem ei kirjuta, et mitte uut sõimulaviini kaela saada.

Selle kevade esimene suurem laat on siis möödas. Ei olnud eriti hea tulemus, TTÜ Lasteasjade turud ei ole kunagi küll eriliselt kasumlikud olnud, aga seekordne jäi isegi väga lahjaks. Loomulikult olen ma õnnelik ka selle 17 euro üle mis mul koju jõudes taskus oli, aga mnjah... polnud päris see summa mille järgi ma sinna oma arust läksin :) Aga esimene läheb ikka sageli aia taha ja kui nii võtta, siis selle aasta esimesed müügipäevad olid isegi päris edukad. Telliskivis isegi õnnestus päris aasta alguses saada kahekordselt see summa...

Nüüd on mul aprill ning mai kõik nädalavahetused broneeritud. Stressi kui palju.. Jah ,viimasel ajal on mulle varem nii tohutult meeldinud laadal müümine muutunud stressirohkeks ja väsitavaks. Küll tahaks loota, et see on vaid ajutine madalseis mu psüühhikas, mingi depressiooni ägenemise periood vms. Tundub, et lasen vist uued antidepressandid välja kirjutada, pikaaegne Flux`i võtmine enam ei mõju nii nagu peaks. Või aitab mind juba lihtsalt paar positiivset laadakogemust? Või mingi eriline päev...ma ei tea veel, mis see olema peaks, aga üks mis kindel- kevadel mu väljasliikumised ainult Maximaga ei piirdu. Kõige raskem on endiselt sundida end välja minema, riideid vahetama ja juukseid kammima-sirgendama. Saaks no ometi sellest vastumeelsusest lahti! See on vist küll juba pea aasta mind vaevanud..

Palun ärge enam mulle sellest viienda korruse korterist kommenteerige! Mingi põhjus seal oli, miks see mulle nii absurdse pakkumisena tundus ja ma olen sageli ka iseendale mõistatus, mingi mitme tundmatuga võrrand millele ei suuda ei mina, ega ammugi siis veel need inimesed, kes minuga kokku puutunud pole, lahendada.

Aga üldiselt- kas mu blogil ongi enam üldse mõtet? Ma tean et vahepeal on väga igavaks läinud, aga mu elu selline ongi tavaliselt. Kas olen ma tõepoolest suutnud ka oma senised poolehoidjad lõplikult välja vihastada sellega, mida ma selgitada ei suuda ja mida enamus  lihtsalt vingumiseks pidas?

pühapäev, 8. aprill 2018

Kuuks ajaks kodutuks, või hüvasti remondiunistus.

Küll tahtsin kirjutada üle hulga aja ka midagi positiivset ja seda, et olen rõõmus ja kõik on ilusti! Aga vist on need rahulikud ajad niivõrd rutiinsed ja midagi ei toimugi, et polegi millest kirjutada. Jah, kevadised ilmad on mind meelitanud toast välja pisut pikemaid käike tegema, ehk siis kui ma suudan end LÕPUKS OMETI välja vedada, siis päris üle hoovi Maximaga mu väljas käimine ei piirdu. Muidugi üritab K. mind toast välja vedada ka siis, kui mul selleks üldse mingit tuju pole :D Nüüd päikselisemate ilmadega tal see vahest isegi õnnestub, kuigi ma olen pigem selline üksik uitaja, kes sageli võtaks pikemad käigud üksinda ette. Aga küll ma jõuan ka seda!

Kuid eilne päev lõi natuke mu rahuliku elu segamini! Nimelt helistas MTÜ juhataja, kes teatas, et neil on võimalik minu korteriremont ette võtta kasvõi kohe, kui mul oleks võimalik kuskil kuu aega olla. Nende tugikeskuses esiteks poleks kohti ja teiseks nad vist juba aimavad, mismoodi ma seal oleksin- ma ju ei sobi teistega päevast päeva koos olema. Noh jah, kena küll- remonti on vaja ning ma unistan juba ammu dušikabiinist või alusest vähemalt väikese põrandas oleva lohu asemel ja sellest, et põrand enam ei vajuks jala all, kui ma astun ja muidugi talvel tahaks soojemat tuba (uh, ei taha üldse mõeldagi, et kunagi tuleb jälle see neetud talv!) .Aga ...kuhu ma läheksi? Võrus on, mõnes mõttes isegi õnneks, praegu remont majas, kus Plika päraniks saadud korter on. Õnneks, sest praegu, kõige kuumemal laadaperioodi alguses, kus on juba vähemalt 6 üritust pooleteise kuu jooksul Tallinnas , ei tahaks ma kohe kuidagi minna Võrru igavlema ja loobuda.. võibolla vägagi korralikust lisasissetulekust.

Pakkusin juhatajale sii välja, et saan juulis kuu aega Võrus olla. Niikuinii mul seal kaks mitmepäevast laata siis. Oli tunda häälest, et ega see teda väga ei rõõmustanud, tema oleks tahtnud ikka kohe kõigega ühele poole saada (no tegelikult mina ka, sest see pinges olemine ja teadmatus ja mõte taas, kuhu minna ja mida võtta kaasa jne...see on mulle kohutav ja sunnib juba teist päeva järjest rahustit võtma, mida üldiselt üliharva juhtub). Kirjutasin siis Plikale ja mis selgus- juulis on tal endal korteris remont, kuna ta elukaaslasel ja ühel peretuttaval on puhkused ja majaremondi järel on loomulikult palju vaja teha et korter elukõlbulikuks saaks. Nii et sõelale jäi august. Iseenesest poleks ka paha variant- augustis on Antslas suur Hauka Laat ja no kuidagi saaks sinna transpordi ikka, see paarkümmend kilomeetrit. Ja augusti keskel on ka Võru linna sünnipäev koos suure laadaga.

Helistasin oma tugiisikule, et vot, asjalood on nii ja et MTÜ juhataja on leidnud remondivõimaluse, aga mina saaksin kuhugi ajutiselt elama minna alles augustis- ütlesin ka, et me rääkisime enne juulist ja et ega see plaanide muutumine sellele inimesele väga ei meeldiks. Tugiisik lubas igaks juhuks uurida, et äkki on neil mulle midagi pakkuda või kui pole, et siis räägib sellest augustiplaanist.

Eile õhtul helistas mu tugiisik siis tagasi.. Ja ütles,et MTÜ-l on välja pakkuda asenduskorter liftita majas 5-ndal korrusel. Teate, ma ei osanud isegi mitte vihastada ega nutta... teatakse ju mu seljaprobleeme, põlveliigeste valusid, südame seisukorda ja seda et ma ei tohi pingutada- isegi koormustesti arstide järelvalve all ei lastud mul teha- ja siis pakutakse mulle välja kuu aja jooksul iga päev mitu korda päevas 5-ndale korrusele ronimist, enamasti veel käeotsas paarikilone poekott või...oi jaa, nädalas korra ka ligi kümnekilone kohver, mida ma vaevu jõuan Telliskivi kirbukale teisele korruselegi vinnata, olles seejärel tükk aega õhupuudusest hingeldades seina najal enne kui saan hakata asju lahti pakkima. Tegelikult ma olin isegi veidi solvunud selle pakkumise peale...kuidas nad küll ei mõista. Ja tugiisiku jutust polnud ka just aru saada, et ta mind mõistis (esimest korda muide, see tugiisik on teeninud ära minu kõige suurema usalduse täpselt nagu   K-E ,mu kuldaväärt psühholoog)...mulle jäi kuidagi tunne ,et ta pidas mu kategoorilist keeldumist koos põhjendustega lihtsalt jonniks. Soovitas mul mõelda järele...mida ma mõtlen, kui ma ei saa isegi K. poole kolmandale korrusele ronida ja kui Võrus oli Plika pool, siis viiendale korrusele ronisin 15 minutit ja olin üles jõudes täiesti läbi. Ja seda siis paar korda päevas maksimaalselt ja paar päeva jooksul...

Augustisse remondi edasilükkamine ei tule ka vist kõne alla. Ega ma pole ainus kelle korter remonti vajab... Nii et taaskord- nokk kinni, saba lahti ja vastupidi! Nagu mul tavaliselt..




laupäev, 31. märts 2018

Kardioloogi visiit ning hirm uue laadahooaja ees.

Jõudsin siis viimaks niikaugele, et käisin ära perearsti juures ja lasksin teha ka analüüsid. Lasksin pole just parim sõna kirjeldamaks seda, mis tegelikult vereanalüüsi andes laboris juhtus, aga vähemalt see õnnestus. Selgus, et selles on kõik korras- kilpnääret ja kolestorooli ja hemoglobiini kartsin kõige rohkem, aga esimesed olid ideaalses korras ja kolmas...no veidi oleks võinud kõrgem näit olla. Aga südant kuulates leidis arst, et midagi on justkui valesti. Liigne südamekloppimine ja kiire pulss. No arvasin algselt, et ehk olin ikka närvis ja sellepärast, aga EKG näitas ka hiljem midagi mittetavalist. Sain saatekirja kardioloogile. Tõtt öeldes- ma tahtsin seda juba ammu, sest millegipärast huvitas mind selline protseduur nagu südame koormustest oma tulemustega. Teadsin, et rahulolekus võib olla mul nagu kõik korras, aga väiksemagi pingutuse järgselt on südame juures tuikav valu ning õhupuudus pole ka võõras.

Loomulikult oli kardioloog venelane, nii et ma valmistusin juba temaga tema keeles suhtlema, aga tegelikult ta siiski sai eesti keelega päris ilusti hakkama. Hästi rahulik meesarst, kohe selline, kelle kabinetti minnes polnud isegi minusugusel mingit ärevust ega hirmu. Ta vaatas põgusalt mu EKG paberit ja küsis, kas mul on kunagi olnud südamega mingit probleemi. Jah, mul on olnud! Mul oli 10 aastase lapsena südamelihase põletik ja seda ikka nii karmilt, et kuu aega ma ei tohtinud praktiliselt voodist tõustagi. Ja kogu edaspidiseks kooliajaks olin kehalise tundides eriprogrammi peal (muidugi kasutasin ma seda vahepeal ka lihtsalt viilimiseks :D )

Kardioloog ei hakanud üldse uut EKG-d tegema, lihtsalt kuulas südant ja pulss oli 105. Seda täiesti pingevabas olekus. Ja ma muidugi küsisin veel ,et see on praegu rahulikult ,aga mis koormustest näitaks :D Blond noh.. ei mõelnud selle peale üldse, et see 105 rahulolekus on liiga kõrge. Arst ütleski kohe, et koormustesti mulle ei tehagi, sest siis oleks mul pulss kohe 200. Ja et lapsena põetud müokardiit annab mulle endiselt tunda... Küsisin, kas on see ikka kindlasti sellest, et ma ju ülekaalus ja ärevik jne. Arst ütles, et ülekaal siinkohal küll põhjuseks pole, et see kaal pole veel selline, mis ohtlik oleks...uuris igaks juhuks millal mul viimane suurem kaalukõikumine oli. Hahaha, ma ei mäletagi...vist mingi 4-5 aastat tagasi :) Nii ma talle vastasingi. Seega välistas ta koheselt selle põhjuse.. Ka ärevuse kohta ütles ta, et see on kindlasti osaline põhjus, aga peamine on siiski lapseeas põetud haigus.

Ja nüüd ma siis pean lisaks oma psüühikaravimitele ka südamerohtusid võtma! Vähemalt kord aastas pean ma läbi tegema kahekuulise ravimikuuri, õnneks läheb see maksma 15 eurot... kartsin hullemat.

Teemat vahetades. Ja keda see ei huvita, siis nemad võivad selle lõigu vahele jätta. Lihtsalt- see on minu blogi ja ma kirjutan sellest, mis mulle oluline on!
Lõpuks ometi, maikuu on mul juba kõik nädalavahetused broneeritud, isegi pidin tegema valikuid, kuhu minna ja kuhu mitte! Aprilli kohta on ka kaks märget kalendris, mis tegelikult paneb isegi natuke imestama- tavaliselt toimus aprillis juba rohkem välilaatasid. Selline tunne on, et need korraldajad ootavad kõik täpsemat infot ilma kohta, et siis suure hooga ja kiirustades midagi korraldama hakata. Ja pagana pihta...jälle maikuu laupäeviti siis. Ehk siis mitmekordne valik ,kuhu minna ja kuhu mitte. Broneerida ja jälle tühistada broneeringuid...tegelikult ei meeldi see mulle üldse, sest mulle tundub millegipärast, et tühistades ei ole ma enam usaldusväärne järgmiseks korraks sama korraldajaga üritusel.

Ma ei julge enam ehteid teha! Jah, ma olen niipalju saanud positiivset tagasisidet laatadelt, mul on enamikes kohtades oma klientuur väljakujunenud- keda just meelitab minu toodete lihtsus ja odav hind ning sooduspakkumised, mida ma hulgiostajatele teen- aga ma kardan .Tean, et see kõlab tobedalt ja ongi kindlasti tobe, aga ma ei saa kuidagi lahti mõttest, et äkki sel aastal pole enam mõtet... Muidugi talvehooaeg Telliskivi kirbukal ei andnud just erilist lootust ka. Seal osteti vaid Swarovskitega kõrvakaid, kui üldse midagi.  Loomulikult on need müügis ka kõigis teistes kohtades olnud...no ja mida ma vigisen, mujal on alati ostetud ka teisi! Aga olen saanud ka kommentaare ning hinnanguid stiilis "algelised ja koledad" ja mõnikord ma olen kriitika suhtes väga tundlik. Mõni hinnang lihtsalt mõjub rohkem ,kui teine. Algelised- jah, ma ei ole teadupoolest suurem asi õppija-edasiareneja! Aga koledad...maitsed on erinevad! Kuid ausalt öeldes, ma ei saa aru ,miks Telliskivis neid isegi ei vaadatud? Ja see teebki närviliseks ja tekib lootusetuse tunne- mille pagana pärast ma neid siis teen, kui neid enam ei osteta?! Et see mulle lihtsalt hobikorras tegemine alguses oli, see ei tule mulle enam üldjuhul meeldegi... see tundub nii tühine ja mõttetu sel juhul.

Ma usun ja loodan siiski, et esimene kordaläinud ehete müügipäev annab mulle taas selle tegemisejõu ja -tahte tagasi!

esmaspäev, 26. märts 2018

Ei saa-ei taha-ei oska.. võrdusmärki siin pole!

Taas üritas üks kommentaator oma teraval moel mulle selgeks teha, et just need kolm fraasi tähendavad tegelikult ühte ja sama asja. Uskumatu, et inimestel pole mitte mingisugust loogilist empaatiavõimet, mõistmist, et kõigil ei ole võrdsed võimalused või isiksuseomadused! Ma juba hakkasin vahepeal lootma, et niipalju on räägitud depressioonist ja psüühikahäiretest meedias, et inimesed on hakanud aru saama sellest tegelikult lihtsast tõest, et öelda depressioonis inimesele- "sa lihtsalt ei taha seda teha"- on sama kui öelda pimedale- "sa lihtsalt ei taha näha seda". Ja jälle suutis keegi mind üllatada oma võhiklikkusega..Äkki siis on temasuguseid inimesi veelgi? Kes teab? Igal juhul ma otsustasin natuke siis valgustada oma suhteid eelmainitud kolme fraasiga.

Inimeste võimed on erinevad. Mõni on õppimisvõimeline elukestvalt kõrge eani, teisel aga piirdub võime uusi asju õppida juba algkoolis. Kusjuures ei pruugigi tegemist olla vaimupuudega- oma juba selgeks saanud valdkonnas võib see inimene olla ülimalt andekas ja tubli, lihtsalt uued asjad "ei hakka talle külge"  Näiteks on inimene osav puutöös, sest seda on ta õppinud juba lapsest peale naabrimehe kuuris, kuid ta lihtsalt ei suuda õppida matemaatikat ega võõrkeeli. Need lihtsalt jäävad tema jaoks võõraks, isegi kui ta kogu hingest TAHAB osata Pythagorase teureemi või vene keelt- ta lihtsalt ei saa, ei suuda... Ta läheb arsti juurde onma muret kurtma ja saab sealt vastuse- aga sa ju oskad hästi puutööd, milleks sulle see vene keel vms. Ta pole haige, ta ei pea hakkama ravimeid võtma sellepärast, et talle ei jää pähe valemid või võõra keele grammatika.

Kui seesama inimene satub keskkonda, kus nõutakse vene keele oskust- jah, siis võib mõni eelmainitud kommenteerija taoline öelda- "vingats, ei oska, ei saa, ei taha...laisk oled" Kui seda ütleb üks inimene, siis okei, elab üle, kui aga seda hakkab korrutama terve saalitäis inimesi, siis võib see tekitada inimesele vägagi haiget. Sest ta ju tahab.. tahab osata õppida võõrkeelt, aga ta ei saa. Ta lihtsalt ei saa.. miks, seda ei tea parimadki geneetikud ega spetsialistid.

Ei saa ju panna balletti tantsima inimest, kellel pole head koordinatsiooni lapseeas juhtunud trauma tõttu, kus tema tasakaaluorgan sai pöördumatult kahjustada! Mis kasu on sel juhul tahtmisest? Tal võib isegi olla oskus teha mõningaid balletisamm, kuid kui ta on sealjuures kohmakas, keegi ei võta teda siis ju balletikooli vastu. Tahtejõud võib tal ju hea olla, ta võib püüda treenida neid samme päevas kümneid kordi, aga kui koordinatsiooni ikka pole...mis kasu tahtejõust siis on.

Kui mina näiteks ütlen, et ei suuda teha korralikke pilte, sest mu käsi väriseb (arvan ,et sellele see kommentaator vihjaski eelmise postituse juures) ,siis tegelikult teeb see ikka päris haiget. Jah, ma tahaksin loomulikult teha selgeid pilte, aga ka minul on koordinatsiooniprobleem. Olin lapsena uppumisohus, vee alla paar minutit ja pääsesin sellest "vaid" tasakaaluprobleemidega. Tasasel pinnal päevavalges ei saa sellest keegi aru, aga pimedas olen ma ära eksida suutnud isegi 60m tuttava teelõigu peal. Ja ka käte värisemine või mõned kohmakamad liigutused on sellest tingitud. Ka olen ma millegipärast üks neist "piiratud õppimisvõimega inimestest" ja olen seda olnud ikka algklassidest peale. Ja mis siis, et ma ei suuda õppida uusi oskusi, et ma ei suuda näiteks õppida kasutama arvutis paljusid programme või..no ei ole suutnud siiamaani selgeks saada kudumist, ikka ei saa ma isegi mitte silmade loomisega hakkama...tegelikult ma ei tea enam ise ka, naerda või nutta või vihastada selle peale :D. Aga mul on hea sõnavara, ma tunnen huvi poliitika vastu, ma olen julge oma arvamust avaldama.. Ma ei häbene üldjuhul oma välimust, kuigi seal on mida võiks ju mõnigi teine inimene väga häbeneda, ma suhtlen ja olen hea klienditeenindaja. Olen ma siis kohe "laisk ja saamatu" et ma kududa ei oska? Ah ja, te arvate muidugi nüüd, et ma ei taha kududa! Huvitav, miks ma siis lõngu ostsin ja kogusin ning lootsin, et saan sokikudumisega veelgi rohkem lisaraha teenida- no tundus ,et see on asi ,millega ma võin toime tulla- jajah, selgub et siiski ainult tahtmisest selle õppimiseks ei piisa.

Ja ei saa mööda minna ka tegelikult veel ühest aspektist- rahalistest võimalustest. Ei saa ju öelda tänaval elavale kodutule (oletame, et tegu on sellise inimesega, kes ei joo, ka neid on tegelikult kodutute seas küllaga), et kuule, pakutakse üürikorterit 600 eurose sissemaksega, koli homme sinna sisse. Kuskohast see inimene selle raha võtab, millest ta kiirlaenu tagasi maksma hakkaks, kui tema sissetulek on ainult töötu abiraha ja tema vanus 50+ ei anna just erilist lootust kiireks töölesaamiseks?  Aga muidugi ta TAHAB seda korterit ja pääseda külmast garaažiboksist, kus ta hetkel peatub...Kuid ta ei SAA ! Siia ju pole võimalik võrdusmärki..panna? Või siiski on...? No minule igatahes paistab see olevat ilmvõimatu..

Ühesõnaga- enne kui hakkate kellelegi ütlema võrdusmärgiga "ei saa=ei taha=ei oska" siis mõelge minut aega, kas mitte ei või olla sellel inimesel mingi teine põhjus, miks ta mingit asja ei tee.

neljapäev, 22. märts 2018

Üks pidevalt kummitav unenägu..

Kunagi meeldis mulle oma unenägusid üles märkida ja uurida nende tähendusi unenäoseletajate järgi. Peatselt aga sain aru, et see kõik on täielik jama ning tegelikult võib üks ja sama detail või sündmus erineva inimese unenäos sootuks teist asja tähendada. Hakkasin juurdlema oma unenägude üle puhtpsühholoogilesest vaatenurgast ja üllatus- see toimiski. Sattusin sellest juurdlemisest ja märkide ning tähenduste otsimisest lausa sõltuvusse ning mässisin ennast alateadlikusse ärevusse . Ja muidugi ise imestasin, et miks ma end jälle kehvemini tunnen.. Rääkides sellest KE vastuvõtul, sain ma alles aru, millise karuteene olin endale teinud. Niigi olen üks igavene juurdleja ning tagantjärgi arutleja... nüüd veel püüan unenägusid ka mõista..no lootusetu juhtum, eks!

Aga viimasel ajal on taas hakanud mu unenägudes paar motiivi pidevalt korduma ja see ajab mind tegelikult üsna segadusse. Ma näen pea igal ööl unes, et olen kuskil maamajas, olen seal nagu kellelgi külas- aga ma ei näe kellel. Ma näen seal inimesi, keda ma tegelikult ei tunne, kuid unes on nad mulle kõik tuttavad. Ja ma nagu ootan seal majas kohtumist siis nende inimeste sõbra või vennaga, kelle pärast ma siis olengi sinna tegelikult läinud, kuid ma ei ole kunagi näinud, kes see "sõber" või "vend" on. Ma ainult tean, et ta peab sinna tulema, ma tean ja ootan, suhtlen majas elavate inimeste ja nende külalistega, teadmises, et pean paari päeva pärast linna sõitma ja ärevuses, et kas oodatud kohtumine üldse aset leiabki. Ma näen selgelt, kuidas otsin välja parima pesu kohtumisel selga panekuks, ma näen selgelt, kuidas arutlen oodatava mehe lähedastega, mida teha süüa selleks ajaks, kui ta töölt? tuleb ja mida ma peaksin arvestama, kuidas talle veelgi enam meeldida. Tundub nagu ma oleksin sinna maamajja sattunud eesmärgiga see mees "endale saada" aga mehel kas on sellest täiesti ükskõik või ta ei teagi ,et ma seal olen ja teda ootan...

Esimest korda peale selle hämmastavat selgete emotsioonidega unenäo nägemist, mõtlesin lihtsalt et appi mis tobedus :) Teisel hommikul aga hakkasin endalegi üllatuslikult juurdlema ning meenutama, kas mitte pole minevikus olnud midagi sellist juhust. Uskumatu, aga isegi mu kirjust minevikust midagi sellist ei meenunud! No, ühesõnaga suvaline totrus ikka, arvasin ja lõpetasin juurdlemise. Kuid see ei andnud mulle ikka rahu...ja muidugi nägin ma seda und iga kord, kui uinusin taas ja taas. Varieerusid ainult kohad, ma ei mäleta nende inimeste nägusid ega nimesid, aga kogu aeg on kindlad detailid- maamaja, kellegi ootamine ja pesu valimine-õhtusöögi üle arutlemine ja teadmine, et varsti pean linna tagasi sõitma. Kus asub see maja, kus on see linn,kuhu ma pean sõitma, keda ma ootan... see unenägu hakkab mind vaikselt juba vihale ajama.

Äkki keegi oskab midagi sellist selles lahtimõtestada, mida mina ei oska või pigem siis väldin juurdlemist? Kõige parem oleks mõelda, et ah, see on vaid uni, aga need kummalised korduvad detailid... maamaja hingelt linnainimese unenäos, mingi pere või seltskond kelle nägusid ma ei näe ja nimesidki võibolla ei tea, kuskile linna ,koju?,sõitmise planeerimine... Ja siis see ootus..keda ma ootan, miks ma seal majas olen ja teda ootan...  Eh, vajan vist lihtsalt seda, et keegi kinnitaks mulle- jah, see on vaid uni ega tähenda midagi.

pühapäev, 18. märts 2018

Vahepeale üks müügi- ja reklaamipostitus ..

Üle tüki aja mõtlesin, et võiks Teile näidata oma viimase aja tegemisi ka piltides. Aga ma pole ikka suurem asi fotograaf esiteks ja teiseks on piltide lisamine postitusse mulle suhteliselt keeruline ettevõtmine. Selle postitusega läks mul ligi 2 tundi aega ja ikka jäid mingid kujundusevead sisse. Ma lihtsalt enam ei jõua sellega tegeleda, kes tahb vingugu selle üle, aga ma tunnen juba end lootusetult selles valdkonnas. Ja andsin parima. Sest postituse sisu on ju tegelikult arusaadav. Jah, seda võib nimetada ka väikestviisi netipoe leheks, sest kõiki neid tooteid saab minult osta ja kõrvarõngaid saab tellida veel teistes toonides ka. On erinevaid siniseid, punast, oranži, roosasid, mitmevärvilisi, valgeid, musti, halle... ja seda mõlemas suuruses. Teen ühesõnaga kõrvarõngaid ka tellimuse peale.

Nii et head vaatamist ja no kellele ei meeldi- maitseasi! 




Swarovski kristallidega niklivabad kõrvarõngad. Kristalli suurus 14,4x4 mm. Hind 7.-eurot, koos karbiga 8.50

Swarovski kristallidega niklivabad kõrvarõngad. Kristall 14,4x14 mm. Hind 7.- eurot


Swarovski kristallidega niklivabad kõrvarõngad. Kristall 14,4x14 mm. Hind 7.- eurot

Swarovski kristallidega niklivabad kõrvarõngad. Kristall 10,3x10 mm. Hind 3.-eurot




Swarovski kristallidega niklivabad kõrvarõngad. Kristall 10,3x10 mm. Hind 3.-eurot

Need on siis minu viimase aja hitt-tooted. Kuna Tellisivis üllataval kombel neid muidu ülipopulaarseid 50 sendiseid ehteid ei ostetagi.
Aga kuna ma ei müü mitte ainult käsitööd, vaid teen ka natuke "äri", siis lisan ma sellesse postitusse mõned pildid ka teistsugusest kaubast.


Lotta &Lassi kevad-sügiskombekas poisile. Suurus 80, mulle aga pigem tundub, et läheb veel suuremalegi. Väga korralik .Värvilt tegelikult tumedam sinine, aga kuidagi pilt näitab tuhmimalt, valgus sai vale vist valitud :) Tuule ja veekindel materjal tundub olevat. Hind sellele 10.-eurot, aga tingimisvõimalusega.


Kevad-sügiskombekas, suurus 80. Korralik ja puhas. Hind 6.-eurot


Tennised nr 31. Kantud ,aga täiesti terved ja minu arust väga ilusad. Pilt pole jälle parim, aga tegelikkuses on hästi mugavad ja kerged. Hind 5.-eurot, tingimisvõimalusega



Lillevaas, pärlmutter. Kõrgus umbes 30 cm. Terve ja korralik. Hind 4.-eurot

reede, 16. märts 2018

Mis toimub mu elus? Ootus..

Ma ei ole jälle endast kaua märku andnud, sest lihtsalt pole midagi erilist toimunud, millest saaks ka siia kirjutada. Mõnes mõttes ma kirun ennast, et olen oma blogi reklaaminud kõigi facebooki sõprade seas ja ma tean et seda loeb ka üks inimene, kellest mul oleks kirjutada.. Aga ma tean, et ta eeldab kas otseütlemist või vaikimist..hetkel ma usun just viimast. Ei, kui sa seda loed, kallis sõber, tea ,et kõik on korras, lihtsalt minu jaoks on uudne olukord. Ja uudishimulikele etteruttavalt- ei, mul pole uut armusuhet ega kooseluplaane ammugi!

Tegelikult saabki minu elu kokku võtta sõnapaariga lõputu ootus. Ja see on olnud kogu aeg nii.. ma pole kunagi suutnud täielikult õnnelik olla. Kõige rohkem õnnele sarnenev tunne on mul olnud ilusa ilmaga laatadel olles. Uskumatu, aga just see ongi see ,mis mulle kõige olulisem on! Ja seda ma nii tohutult ootan taas...kuid ootusega kaasneb minu jaoks alati ka hirm. Hirm, et kõik ei lähe siiski nii nagu ma ootan. Eelmine aasta seda ka näitas, et nii ongi võimalik- laadahooaja lõpuks polnud mul sentigi suudetud kõrvale panna, sest tavapärase 14-15 laadapäeva asemel oli umbes 5-6. Ülejäänutele olin küll kas regatud ja jätsin lihtsalt kohale minemata jubeda ilma tõttu, või läksin kohale päiksepaistelisel hommikul, maksin kohatasu ja paari tunni pärast pidin metsiku tuule või paduvihma tõttu asjad kokku pakkima. Ja kuna ma maksin seal koha eest ja muidugi olin ostnud kaupa ning ehtematerjali, siis nendel jäin ma konkreetselt miinustesse. Eks äri ongi alati riskiga seotud...kuid teist sellist aastat enam ei peaks mu närvid küll vastu :)

Ja jälle ma tüütan lugejaid sellega, mis mulle kõige tähtsam on! Kuigi viimasel ajal olen ma avastanud enda jaoks uue huvi- lauamäng Scrabble. Vint.ee portaalis on praegu mingi arusaamatu mõõnaperiood üleüldiselt. Ja seal käin ma nüüd vähem. Kuid olen kahel õhtul, põhimõtteliselt siis poole ööni, olnud oma uue sõbra pool ja mänginud seda lahedat sõnamängu. Kusjuures see on ka üks vähestest kaardi- või lauamängudest üldse nii arvutis kui reaalis, kus ma olen temaga kas võrdne või isegi natukene tugevam :D Nüüd ma selle eest saan muidugi :D :D :D

Aga muidu jah- ootus. Ootan kevadet, ootan müügihooaja algust, ootan sooja ja päikest. Ootan seda, millal valmivad maasikad ja saan minna oma lemmikkohta Aegna saarele neid korjama, üldse mulle tohutult meeldib laevasõit ilusa ilmaga ja Aegnale tahan ma juba lihtsalt sellepärast. Ootan, mil tuleb siis tasuta bussisõit maakonnaliinidel, et ma saaksin lõpuks ometi avastada Harjumaad, käia ...Pakri poolsaarel, või Tuhalas või- no ma ei teagi kus kõikjal veel, sest neid kohti kuhu minna oleks nii palju. Aga jah, kõge aluseks on siiski normaalne ilm.. Seega suurimaks ootuseks ongi tegelikult just see.


neljapäev, 8. märts 2018

Naistepäev- kas jäänuk nõukaajast?

See on juba vana leierdatud teema kindlasti, aga vaadates, kuidas mehed ja ka vanemad daamid väljuvad poest lillekimpudega, samas olles mõne tuttavaga sellest vestelnud, ei ole see asi teps mitte selge. Niipalju kui on inimesi, niipalju ka eriarvamusi, selge see. Aga miks me võtame näiteks halloweeni ja sõbrapäeva omaks ning miks me halvustame naistepäeva? Mis seob meid Ameerikaga- kustkohast need eelmainitud "pühad" pärinevad suuremalt jaolt (tegelikult andke andeks minu võimalik ebatäpsus, sest ei viitsi hakata googeldama ja pikemalt uurima)? Samas nõuka-ajast on pärit tublisti üle poole meie rahvastikust...

Kas mitte pole asi selles, et oleks justkui iga eestlase püha kohus halvustada kõike, mis seondub vahepealsete aastakümnetega? Sest jah, kuna elan piirkonnas ,kus suurem osa inimesi on muukeelsed, siis enamasti on ka need mainitud lillebukettidega vastutulijad mitte-eestlased. Kuid vaadates millise säraga silmades nemad soovivad üksteisele sel puhul õnne... no ma ei tea, mis selles halba on. Ja miks eestlased ostavad suure hurraaga kokku karvaseid mänguasju valentinipäeva kinkideks või lihavõttepühadeks mune ning jäneseid, samas kui roosikimbuke oma kaaslasele või parimale sõbrannale oleks ju sama ilus žest?!

Ja ometi on isegi kalendris naistepäev märgitud! Ning eestikeelne-eestimeelne (haa, viimasel ajal ikka küll väga kommertslikuks hitiraadioks muutunud!) raadiojaam Elmar tuletab ka pidevalt meelde, mis päev täna on...

Väga popp on võrrelda naistepäeva ja emadepäeva. Kuid need on siiski kaks täiesti erinevat asja! Esiteks ei ole kõik naised emad ja uskuge, on ka naisi kes ei teha kunagi emaks saada, kuigi samas on väga naiselikud ja vajavad tähelepanu nagu kõik teisedki. Vot see on küll natuke iganenud suhtumine minu arust, et kõik naised peavad tahtma lapsi ja kui nad ei taha, siis pole nad üldse mitte keegi, veel vähem naised! Rääkides peresuhetest veel- no mis emadepäeva tähistamine saaks olla peres, kus ema on padujoodik ja päevade viisi ei-tea-kus, või siis peres, kus emal lihtsalt pole pere jaoks aega, sest karjäär-reisid-iluprotseduurid on kordades tähtsamad. Ja on veel tegelikult palju erijuhtumeid... no kes tahab, näidaku näpuga siinkirjutaja suunas kasvõi..

Nõuka-aja jäänuk või mitte, aga mina ostan täna küll endale tulbikimbu vaasi ja arvaku teised mis tahavad!

reede, 2. märts 2018

Tallinn-Võru-Tallinn ja kõikehalvav külm.

Ehkki mu sõrmed ei kuula arvutiklahvidel külma tõttu enam eriti sõna ja teki alt ei tahaks ninagi välja pista, ei hakka ma kohe virisema ilma ja oma "küprokikuudi" üle. Ma lihtsalt pidasin kirjutamises pausi, sest polnud midagi kirjutada- mitte midagi ei toimunud. Ja ega selliste ilmadega -haa, lubasin mitte selle üle kiruda, eks :) ei toimugi niikuinii midagi, eriti kui ise veel pooltõbine olla. Õnneks vaadates kalendrisse on lootust ,et ehk paari nädala pärast saan juba normaalselt elama hakata, ikkagi märts juba ju..

Ainus vaheldus viimase paari nädala, või siis sellest eelmisest postitusest tänaseni kulgenud aja jooksul ,oli Võrus käimine. Plikal oli sünnipäev ja mul oli selleks ajaks bussipilet juba aegsasti võetud. Ning kuigi sellise külmaga ma üldjuhul ei astu kodust sammugi välja, siis niipalju ma siiski suutsin end kokku võtta. Ja oli tegelikult väga lahe nädalavahetus ja esmaspäev. Olime kolmekesi- mina ,plika ja tema elukaaslane- ning selles seltskonnas on meil olnud ikka kombeks lauamänge või kaarte mängida. Seekord olid siis valikus Alias ja Tuhat- meie traditsiooniline kaardimäng.  No neid sõnaleiutisi Aliases... lihtsalt piisas kui panna sõnas rõhk valesse kohta ja välja tuli hoopis midagi muud, kui pidi tulema. :D

Esmaspäeval sain targemaks selles, mida ma tegelikult teadsin juba ammu- et välja sööma minnes, kui mul ka see võimalus kunagi on- ei tasu kunagi katsetada mingit võõrast gurmeerooga. Kui see just polegi eesmärk, et lihtsalt riskida ja proovida... Meie plaan oli aga mina pubisse sööma ja piljardit mängima- sünnipäevalaps tegi välja. Mina olin toiduvalikul igav kuid tark- sealihasnitsel murulaugukastmega, ainus esialgu paberi põhjal õlgukehitama panev asi oli fritüüritud bataat. Ka Plika valitud pastaroog olevat olnud okei. Aga kui tema mehele toodi lauda ilmatu suur taldrik pisikese pardifilee tükikese ja paari supilusikatäie roosade terakestega ( pärlkuskuss pidi olema) ning selle ümber kollane aprikoosikastmetriip, siis ei osanud küll keegi meist ei naerda ega vihastada. No mida vihastada, kui ise ta tellis ju selle :D Pardifilee oli üllatava kombel päris söödav olnud ,aga seda kuskussi saime veel tükk aega tagantjärele naerda. Mis teha, kui ikka olime kõik maalt ja hobusega selle toiduaine suhtes !

Piljardit mängiksin ma vist küll igapäev kui mul vaid oleks keegi, kellel viitsimist ja võimalust oleks minuga kaasa piljardiklubisse vms tulla. Ja just päevasel ajal, mitte õhtul, kui purjus noortekambad saali hõivanud on ning kui ümberkaudsetest laudadest ainult kommenteeritakse teisi kohalviibijaid.  Ma ei ole just eriti osav mängija...pigem on mulle saavutus see kui ma ühegi mängu kolmest võidan ja sedagi tänu vastase veale tihtipeale. Aga nagu kaarditurniiridelgi arvutis- tähtis pole võit vaid osavõtt. Ja ma naeran heameelega ka ise oma saamatuse üle, kui ikka millegi totaalselt tobedaga hakkama saan. Olen selles mõttes hea võistleja mängudes, et oskan ka kaotada ja enda üle nalja teha..

Ja kui armas pisike karvakera neil Võrus on! Neljakuune kassipoiss Suslik... täiesti oma nime vääriline väike kiskjahakatis. Mänguhiirt tuuseldas nii, et  ise poleks küll tol hetkel talle ette jääda tahtnud :D Ja kuidas ta hiilis ning ründas pehmete käppadega kõiki, kes liikusid tema mänguajal toas ringi... no ülimalt armas on selline pisike pätt küll. Kuid ma ei võta siiski endale sellist, sest ma ei tea, kauaks mul jätkub püsivust... ma ei taha juurde tekitada ühte väikest segaduses karvapalli, kes mingil hetkel peab oma harjumuspärasest kodust lahkuma turvakodusse vms.

 Hakkasin asju kohvrist välja võtma... nojah, abiline kohe kohal :)

Kõigepealt vaja voodi korralikult segi pöörata, siis hiir kaissu ja tuttu kerida... On ikka elu kassipojal !


Koju jõudes ei saanud esmapilgul arugi, kas olen toas või õues. Termomeeter näitas +10. Jah, see on täiesti ebanormaalne, mis siin korteris toimub! Eile sai siis tugiisikuga koos kutsutud kohale korteriühistu esinaine, kes siis selgitas, et see korter on külm ,kuna see püstik oli vanas ühiselamus köögiosa, siis polnudki siin paksemaid seinu ette nähtud. Kuid ühistul on unistuseks lähima paari aastaga selle majaosa fassaad soojustada. Ning üllatus-üllatus..küprokikunn on teinud siin ikka sellist omaloomingut, et ühistu esineine isegi ei teadnud sellest midagi varem. Nimelt on see "geenius" ühe köögiradika lihtsalt kinni ehitanud...seda see seina ja kapi vahel olev 10 cm küprokirant tähendaski, mitte disainielementi. Nüüd siis järgmisel nädalal peaks üks MTÜ esindajast meesterahvas tulema vaatama, mis siin teha annab ja mis mitte. See radikas on peidetud kusjuures nii lolli kohta, et pool kööki tuleb ära lammutada selle kättesaamiseks... 

Nii. Postitan ära ja lähen taas kuuma kakaod või teed tegema...kuues kruusitäis täna siis juba. Ja mina ,kes ma üldiselt sooje jooke üldse ei joo... nojah, selles toas on nad kuumad ehk kõige rohkem paar minutit :)





kolmapäev, 14. veebruar 2018

Minu päris- ja virtuaalelu.

Vaatasin oma eelmise aasta veebruarikuu postitusi ja kohkusin isegi- muutunud pole midagi. Suhtumine roosa-punasesse valentinipäeva on täpselt sama. Ja ka minu suhtlemine sõpradega on sama harv ,kui siis. See nüüd küll on asi mille üle ma uhkust ei tunne, aga ma ei tunne enam rõõmu lihtsast "small talkist" ja üldisest niisama lobisemisest. Ma tahaksin sõpru, kes ütleksid mulle ,teades et kuskil kõrtsis esineb mingi minu lemmik- davai, lähme... Ma tahaksin sõpru kellega nt minna Soome kruiisile ja tagasiteel laevas karaoket laulda... Ma tahaksin ka ,et mul oleks sõber, kes omaks autot ja lihtsalt helistaks ning ütleks- lähme sõidame kuhugi. Ja veel vajan ma lihtsalt sellist sõpra, kes tavalise üldise jutuajamise keskel minult küsiks- kuidas sul TEGELIKULT läheb...või lihtsalt kallistaks. Jah, pool kuningriiki mõne kallistuse eest :D Mul lihtsalt on nii tohutu lähedusevajadus..

Leian end järjest rohkem virtuaalmaailmas. Või, tegelt- kas see just ongi rohkem, viimased paar aastat on olnud just sealsed sõbrad ja tuttavad mulle liigagi olulised. Liigagi, sest seal ma saan olla mina ise- seltskonna hing ja naljahammas. Või siis teistega jälle rääkida mind huvitavatel teemadel- see on virtuaalmaailma võlu, et mõttekaaslased leiavad teineteist kasvõi tuhandete kilomeetrite kauguselt üles- või siis mõnele lähedasemale südant puistata. Kuigi- need südamepuistamised jõuavad harva minu tõelise sisemuseni.. Ja on asju ,millest ma pean igavesti vaikima . Neid teavad vaid mu psühholoog (tegelikult ei tea ka tema enam väga palju, sest meie kohtumised on pikkade järjekordade tõttu üliharvad) ning tugiisik. Jah, ma vajan inimest ,kellele ka neist teemadest rääkida ja siis taas pühkida pisarad ja manada näole- kõik on korras -mask.

Tahtsin küll rõõmsamat postitust teha, kuid millegipärast need sõnad lihtsalt purskusid mu seest välja! Ja kuigi on ju tegelikult kõik okei- mul on kodu, mul on piisavalt raha (haha, seda muidugi võiks alati rohkem olla :D), mul on -no mina üldiselt nimetan kirbukaid-laatasid oma tööks- töö. Mis mul viga peaks olema? Ah ja mõned terviseprobleemid ja meeletud arstijärjekorrad- pole muidugi ainult minu probleem, see on kellegi kõrge tegelase tegemata töö!

Ei, tegelikult on ju kõik korras! Ja ma ootan kevadet, ootan aega, mil poleks seda vastikut põhjatuult ja hall-valget maailma ! Ootan muidugi ka aega, mil on taas põhjust rohkem ehteid valmistada (ja mõelda ehk midagi uutki välja) ning igal nädalavahetusel on valikuvõimalus- kuhu seekord oma laadakohvriga minna.

teisipäev, 6. veebruar 2018

Muutumine iseennast kaotamata.. kuidas?

Viimasel ajal ma pole enam endaga grammigi rahul. Tahaksin midagi oma elus muuta, aga ma ei tea mida. Ja samas- kas muutunud mina oleksin üldse mina ?  Ja kes ma üldse olen...arvasin ,et tugev ja iseteadlik naine, kes enam ei paindu kunagi teiste inimeste soovide järgi. Aga kas ikka olen? Olen saanud väga palju kriitikat oma eluviisi  kohta. Alates söögitegemisest kuni kodukoristamiseni välja. Ja isegi ,kui need tulevad inimestelt, kes mulle head tahavad, mõtlen ma siiski, kas mu elustiil on tõepoolest nii vale, et on vaja midagi kardinaalselt muuta. Ma ometi ei ole ju näljas ja tulen rahadega oma võimaluste kohaselt hästi toime- ainult erakorralised väljaminekud lööks mind rivist välja ja seda kindlasti ka siis, kui ma suudaksin kuus paarkümmend eurot rohkem säästa nt ise pidevalt köögis vaaritades. Mu elamises ei ole üleliigset kola, ja seal ei pea "hüppama karguga" . Jah, tunnistan, et vahel on nõude kuhi kraanikausis paar päeva ja põrandahari seisab nukralt nurgas nädalajagu... või vaatan mitu päeva kuskilt laua äärest turritava tolmurulliga tõtt, enne kui viitsin selle sealt minema kupatada. Aga ma ei nimetaks end räpakotiks. Jah, külalisi ette teatamata vastu just ei võtaks, aga maksimaalselt poole tunniga oleks mu elamine korras kasvõi presidendi enda vastuvõtuks.

Olen oma elus püüdnud palju kordi painduda kellegi teise soovide järgi, tegema kompromisse ja loobuma oma mugavustsoonist. Varem või hiljem on need püüdlused lõppenud krahhiga. Isegi kui ma suudan aasta või paar püüda harjuda teistsuguse eluga, mingil hetkel tuleb piir. Ja tegelikult rikun ma  "muutunud elu reegleid" igal võimalikul juhul, kui mind keegi ,kes on pannud mind muutuma, mind ei näe. Näiteks elades aastaid tagasi koos Raineriga- jah, kujutage ette, isegi temaga elades jäin ma siiski iseendaks ja ta õnneks võttis mind just sellisena nagu olen- kuid oli asju ,millest ta ei saanud kunagi teada. Näiteks, et ma võisin küll kodus igapäevaselt kokata ja neid sööke ka süüa, aga nii kui ma üksi koju jäin ,jooksin poodi omale jogurtit või kommi vms ostma. Ja varjasin oma pesukapis tihtipeale paari šokolaaditahvlit või kommipakki, et siis üksi kodus olles neid rahulikult hommikumantlis arvuti taga istudes süüa. Ning mitte paanitsema paari taldriku pärast kraanikausis. Ka oli mul siis ja varem-hiljemgi kooselude ajal kombeks poes käies osta kasvõi üks kohuke või jäätis või mingi pisike šokolaad, ning see lihtsalt koduteel ära süüa. Kui mu elukaaslane oli näiteks mitmepäevasel komandeeringus või mingil muul põhjusel( jajah, ilkujad teavad kohe kindlasti ,mis põhjused need olid ja ma ei hakkagi ümber lükkama neid fakte) ,siis süüa ma ei teinud, elamises lasin tekkida väikse mugava kaose koos tolmukihiga :D ja ma tundsin end vabana.

Samamoodi on tegelikult lugu ka meikimise ja oma välimuse eest hoolitsemisega. Minu jaoks piirdub enda eest hoolitsemine just puhtusega. Jah, ma olen vahest nädalaid üksi olles ka siin veidi leebemate nõuetega enda suhtes- üksi toas istudes kannan suvalisi (aga alati PUHTAID )riideid ja juuksed on salkus- sest ah kes mind näeb. Aga vahepeal oli mul päris mitu aastat komme, et ilma silmalauge toonitamata ja küüsi lakkimata ma toast välja ei lähe. Püüdsin siis õppida kasutama jumestuskreeme ja lainereid jms. Ostsin odavat "turukosmeetikat" kokku ja... mingi hetk lihtsalt jäidki kõik need asjad riiulile tolmu koguma. Nüüdki vahest vaatan neid seal, loksutan küünelaki pudeleid ja tõden pidevalt, et jälle mingi on ära kuivanud :D ,pühin tolmu lauvärvide karpidelt ja mõtlen ,et peaks äkki kasutama neid hakkama- aga kust leida motivatsiooni ning kes garanteerib, et ma poole aasta pärast jälle ei otsusta- ah, ei viitsi.

Kuskil keegi on öelnud, et inimene peab ise tundma sisemist sundi end muuta. Ma justkui tunneksingi seda, kuid ei oska kuskilt alustada. Alustada teadmisega, et niikuinii varsti olen ma "muutunud minast" tüdinenud.




teisipäev, 30. jaanuar 2018

Keskeakriis või väsimus igavikuna näivast sügisest?

Ma pole oma lugejaid unustanud, kuid lihtsalt on üheltpoolt väga igav ja teisalt jälle väga pingeline aeg. Vist tõsine keskeakriis mul ikka :) Midagi ei toimu ja samas olen ma sellega rahul, samas jälle justkui ootaks midagi. Ma ei tea, millest see sisemine rahutus tuleneb... on see talvetüdimusest ja sompus ilmast, tunnetest- aga millistest sel juhul-  või tervisest.  Ja kui ma vaid teaks isegi ,mida ma ootan :)

Rutiin. See ju tegelikult sobib mulle nagu teada. Ja samas on mul põhjust rõõmustada ka oma majandusliku seisu üle- kardetult kõige raskem kuu jaanuar osutus üllatavalt heaks! Telliskivi kirbukatel just... aitäh S. ,et sa seda mulle oled võimaldanud ja võimaldad ka edasi! Sellest on ikka väga palju abi, kui ma ei pea maksma 12 eurot kohamaksu...vahel on isegi see 6 eurot poole koha eest väga suur summa, eriti kui müük alla kümne euro jääb (pole sugugi haruldane minu vähese ja sageli ka "vale" kauba juures).

Kuid miks ma siis hakkan lihtsalt mingil suvalisel hetkel nutma? Miks ma ei tea enam ise ka, mida ma tahan ja kas üldse ongi midagi halvasti või mitte? Olen enamuse ajast väsinud ja tahaksin ainult magada. Unistan päevast, mil oleksingi 24 tundi teki all ja magaksin ,kui uni peale tikub . Tegelikult oleks mul see ju võimalik, aga ma kardan ka- äkki krt hakkabki meeldima selline vedelemine :D Ja just see tobe kohusetunne, et ma nagu peaksin midagi tegema- aga mida?- või süütunne et ma ei tee midagi- aga mida jälle?- sunnibki mind mingil hetkel end ikka riidesse panema ja üles tõusma. Enamasti aga sellega mu energia piirdubki... ülejäänud päeva jooksul on hea ,kui ma end üle hoovi poodigi suudan vedada. Uuskasutuskeskustes on soodusmüügi päevad, võtan kogu aeg hoogu et sinna minna ja K. kutsub juba teist päeva endaga kaasa neis kolama. Ja mina- ma aina otsin ettekäändeid ja kusjuures ise usun ka neid. Sest ma ei tea ju tegelikult, mis on see põhjus, miks ma selline olen viimastel kuudel. Isegi ma ei oska öelda, kaua mul selline imelik seisund kestnud on, mõnikord arvan, et juba terve möödunud aasta, teinekord aga jälle et sügisest peale
.
Aga äkki on põhjus siiski peamiselt ilmas? Oli ju eelmine aasta praktiliselt kogu aeg üks sompus ja hall "s*tt suusailm" Ma ei ole küll rannas peesitaja tüüp, aga päikseliste ilmadega on mul enestunne kohe parem. No muidugi, üks päikseline päev kuu jooksul ei muuda siiski midagi kardinaalselt, aga ikka ... D vitamiini vaegus? Huvitav ,seda ei tohiks mul nagu olla, sest piimatooteid söön palju ja enamasti on D vitamiinisisaldus korralik... Kas ikka endiselt rauapuudus- aga ma nagu ei teaks, et rauapuudus päikesest sõltuks :) Nüüd saan ehk küll oma perearsti vahetamisega ühele poole- MTÜ tugiisik leidis lõpuks arsti, keda ta arvas piisavalt kannatlikuks minusuguse jaoks. Kui ta mind nüüd ka nimistusse võtaks, oleks super!  Mnjah, super... esimese asjana tuleb mul niikuinii üle elada jube protseduur- vereanalüüs :(  Aga ma tean ,et peaksin seda niikuinii tegema, et saada selgust ka oma kummalise väsimuse suhtes.. krt, hea meelega laseks seda teha narkoosimask näol :D :D või ma ei tea.. naerugaasi sisse hingates vms :D :D

Ise ma loodan tegelikult kõige rohkem siiski seda, et nii kui päev muutub pikemaks ja päikest hakkab rohkem olema, et siis ma lihtsalt nagu võluväel muutun taas energiliseks, aktiivseks ja seltskondlikuks ka reaalelus, mitte ainult virtuaalmaailmas.  Selliseid imelisi muutumisi on mul kevadeti ikka tavaliselt olnud... uh, mul on kõrini sellest lõputust sügisest!

esmaspäev, 22. jaanuar 2018

Soorollid tänapäeval, mis siis tegelikult on õige ?

Paar päeva tagasi kuulsin Elmari raadio tutvumissaates "Õhus on armastust" -prr, nii nõme pealkiri sellel saatel-  ühte murekirja mehelt, kes on hädas ligitikkuva naiskolleegiga. Tähenärijatele selgituseks- mul mängib raadio kogu aeg taustaks ja spetsiaalselt seda saadet ma ei kuula :)  Ja mulle meenusid kõik need nõuanded naisteajakirjadest ja -portaalidest, kus õpetatakse, et naine võib ise astuda esimese sammu ning mehele läheneda. Samas aga räägitakse teisal, et mees on "jahimees" ja tema peaks olema algatajaks pooleks tutvumisel või suhte loomisel.. Ka selles saates rääkis suhteterapeut sama ...

Kus on siis see tõde? Olen ise kogenud mõlemaid variante. Nii seda ,kus mees ootabki naisepoolset märguannet ,et tahab midagi enamat heast läbisaamisest, kui ka vastupidist reaktsiooni. Kuskohast siis läheb see piir? On asi vanuses või milleski muus? Või on see ikka täpselt nii ,nagu loodus on seadnud- mees on jahimees ja naine tema saak? Nii palju on neid erinevaid kirjutisi ja cosmopolitani stiilis õpetusi, kuida meest võrgutada, kuidas suhet alustada, kuidas flirtida nii, et mees langeks "lõksu" ja hakkaks arvama ,et just tema võtab naise, mitte naine teda. Hm, siin ju tegelikult jälle dilemma- naine peab võrgutama, aga mees peab arvama, et tema võrgutab...

Kellele üldse need soovitused suunatud on? Enesekindlatele naistele väidetavalt...aga kas enesekindla naise on vältimatu omadus on siis ka pealetükkivus? Või olen ma taas millestki valesti aru saanud või kivistunud põhimõtetega, ega tea tänapäeva maailmast enam midagi? Mina tean, ja nagu saatest tuli välja, siis ikka leidub veel "vanakooli" mehi... kas nemad on siis mingid kiviaja jäänukid? Aegadest, mil tüdrukud istusid tantsupidudel seina ääres reas ja ootasid, et keegi neid tantsima võtaks... Teises kohas aga öeldakse, et kui naine end ahvatlema paneb, ei löö ükski mees nö "risti ette". Et mehed on alati seiklusteks valmis. Ja neid teisi kohti on oluliselt rohkem kui esimesi, kui keegi kuskil naistefoorumis kurdab, et mees ei läinud tema lähenemissooviga kaasa, on see mees automaatselt "möku", "mühakas" "tuim ja mõttetu tüüp" või "šovinist". Kuid millised mehed siis isekeskis nimetavad naisi l..deks ja milliseid naisi? Kas need on siis tõepoolest "mühakad" või on neil veel õigesti paigas soorollid? Aa, nad on vanamoodsad kindlasti...cosmopolitani arvates vähemalt. Luuserid jne...

Mis siis tegelikult õige on? Kas naine peaks olema see, kes esimese sammu teeb? Või siiski ootama "seina ääres" ,millal teda märgatkse?