pühapäev, 21. oktoober 2018

Vananaistesuve lõpp ja minul teine noorus.

Hetkel on siis ilmade poolest lausa harukordne sügis, mis polegi veel muutnud mind rusutuks ja masendunuks. Kuid sellelegi vaatamata ei ole mul just parimad ajad. Nagu teismeline ootan ma elult väljakutseid ja põnevust, sealsamas aga ihkan turvalist rutiini ja kardan muutusi. Võin piiritult armuda korra nähtud inimesse ja põdeda nädalate viisi teadmises, et ma ei saa teda kunagi endale, võin suhelda vanade sõpradega ja tunda, et tegelikult on see nii pagana hea, et nad mul olemas on. Ja siis jälle tahta midagi muud...ihaldada kättesaamatut, teadmata isegi ,mis see olla võiks.

Jah, ma tean, et võrreldes enamiku inimestega on mul palju vähem võimalusi. Keskkond, kust olen pärit, majanduslik olukord, tervislik seisund, välimuse defekt (olen konkreetselt välja uurinud, mismoodi sellest vabaneda ja palju see maksab- ja ma ei maini seda summat ega kirjelda protseduure lähemalt, keda huvitab, küsigu minult meili teel). Kuid viimasel ajal on mind haaranud selline rahutus, et... ma  justkui ei taha enam niimoodi jätkata. Mingit muutust vajan, aga ma ei oska alustada kuskilt. Ei oska või siis pigem ei julge. Jättes kõrvale rahalised võimalused... Ma võiksin ju hakata näiteks end meikima, värvima juukseid ja mida iganes, aga siinkohal ongi taas see "aga" - ma võin teha kõike, kuid üks viga jääb. Nii et kas üldse on mõtet hakata midagi teisiti tegema, kui tegelikult ma jään ikka endiseks?

On aasta igavaim aeg. Kaks kuud ei toimu mitte ühtegi laata- ma ei pea laatadeks neid iga nädalavahetusel kaubakeskustes toimuvaid 30.-eurose kohatasuga poolvääriskivide ja meemüüjate kokkutulekuid- ainult Telliskivi kirbukad ,kus on koharaha tagasi saaminegi tegelikult üsna küsitav. Detsembris aga mul täiega vedas- ma saan MTÜ kaudu suurele Tallinna Jõululaadale oma ehteid müüma minna! Seda kuuldes tundus see lausa uskumatu- olin ju ammu unistanud kõiksugu käsitöömessidest ja jõululaatadest, kus käib kümneid tuhandeid inimesi. Olen siiralt tänulik neile, kes seda mulle võimaldavad! Lisaks on tulemas veel vähemalt kaks jõululaata ja kuna mul on ka igasugust jõuluteemalist kaupa, mida käsitöölaatadel müüa ei saa, siis üks kord pean ma siiski ka Telliskivis katsetama.

Kuid see rahutus...igatsus kättesaamatu järele, nutuhood ja masendus. Ning sealsamas ülevoolav rõõm mingist pealtnäha täitsa tühisest asjast, mõnest sõnast või mõnest facebookis jagatud naljast, ning sealsamas kuulda raadiost mingit teatud laulu ja langeda taas "musta auku". Ja vahepeal lihtsalt magada, magada selleks, et mitte tunda ja magada selleks, et aeg lihtsalt edasi läheks.


esmaspäev, 24. september 2018

Lihtsalt märguanne, et olen olemas!

Ei juhtu mu elus viimasel ajal enam ammu juba midagi põnevat! Laadahooaeg on ka kohe-kohe läbi saamas ja mitu kuud jubedat sügistalvist aega on ees. Prr, tahaks talveunne jääda :D  Mitte päris praegu, aga kuskil kuu aja pärast küll, siis kui ka viimane laat on läbi ning tervise poolest kõige kehvemad ajad on ees.

Kustutasin oma eelmise postituse, sest millegipärast olen hakanud märkama juba ammu, et tänapäeval inimesed ei viitsi enam süveneda millesegi ja nopivad kontekstist välja mingid paar fraasi ja hakkavad selle ümber arutlema. Ja see polnud mitte mu postituse eesmärk- minu eesmärk oli näidata kõigile skeptikutele, et jah ma suudan ettevõtja olla (seda pigem siiski üksinda) ja et tegelikult ju ei läinud see pood pankrotti -kuidas seda nüüd viisakalt öelda- ei minu ega mu äripartneri tegutsemise ajal.

Aga lihtsalt uskumatu, kuidas inimesed suutsid sellest tekstist märgata peamiselt ühte paarilauselist fraasi! Jah, isver küll, ka mina olen ju inimene ja naine, miks mul ei võinud siis tekkida "lühiajalist suhet". Kui nii tänapäeva naisteajakirjandust jälgida ja foorumeid, siis suur osa naisi on lühiajalise suhte asemel hoopis üheöösuhtega nõus. Nii et... Oli siis oli, kelle asi, ja see nüüd kohe kindlasti poele hävitavat lööki ei andnud, jah see võis olla üheks veetilgaks mis kivi uuristas, aga kindlasti ...no enam ei peatu pikemalt. Õismäe Taaskasutuskeskus on igavikku läinud!

Ka oli uskumatu õelus inimeste poolt arvata, et astun uuesti sama reha otsa, et küsin siit poe avamiseks annetusi! Aga mnjah, niipalju kui inimesi, niipalju ka arvamusi ja edu neile siis! Ma olen ammu aru saanud, et on inimesi, kes mind mingitel põhjustel üdini vihkavad ja on ka inimesi, kes mind siiralt mõistavad. Viimased aga kahjuks pole eriti agarad kommenteerijad, nemad jälgivad minu blogi vaikselt ja vahel kirjutavad mulle otse, küsides "Kuidas sul läheb?"  Ja kahjuks ei saa ma neile ega ka kellelegi teisele vastata, et "hästi".

Kuid ma ei hakka halama, olen piisavalt tugev ,et toime tulla ükskõik millise valu või hirmuga! Ja ma ei tahagi, et keegi minult midagi selle kohta küsiks või nõu andma hakkaks, ka tobedad oletused võite endale jätta. Põhjus, miks ma praegu siin kirjutan, on see, et anda märku, et olen siiski elus ja ehkki praegu pole parimad ajad, ma ei ole alla andnud ega kavatse seda ka teha! Eks mu elu ongi ju pidev tõus ja mõõn, ning teadupoolest ei kesta kumbki neist igavesti..

reede, 7. september 2018

Blogis paus- mõttepaus.

Ma ei taha postitada tühja ja sisutut teksti lihtsalt postitamise pärast. Seepärast olengi jälle päris pikalt siit eemal olnud. Lihtsalt mis on juhtunud- peaaegu mitte midagi. Oli kaks õnnestunud kirbukat- kuid säästmisest ei tule enam midagi välja, sest märkamatult on läinud toidupoes kõik asjad sent-sendilt kallimaks, kuigi ostan samu asju ,mis varemgi. Pigem kulutan hoopis palju vähem saiakeste peale, lihtsalt isu on täis saanud isegi juubelisaiast :D Lõpuks :D

Suvi hakkab lõppema ja järjest rohkem tulevad mu pähe taas mõtted oma poe avamise kohta. Vaikselt vaatan äripindade kuulutusi, kuid samas kardan seda ka teha- äkki leiangi sobiva, aga mida ma teen, kui raha niikuinii pole. Alustada kõigepealt laenutaotlusest? Ei, see poleks kindlasti mõistlik, sest kui ei saa no näiteks kuu ajaga poodi alustada, siis millest ma seda maksma hakkan. Teeks laenupäringuid ja uuriks ,kas ja mis tingimustel saaks nii umbes 3000 eurot laenu pikemaks perioodiks? Veidi olen sellega juba tegelenud ka, kuid sobivat pole leidnud.

Aga blogimist ma kindlasti jätkan, vaatamata ühe vingatsi lootustele! Lihtsalt ootan parajaid mõtteid, mida kirja panna...

neljapäev, 23. august 2018

Me tegime selle ära- ehk üks üritus, millesarnast pole Eestis varem olnud!

Et kõik päris ausalt ära rääkida, siis peab vist alustama päris algusest. See on minu puhul tegelikult vägagi üllatav ja oli seda aastakümneid ka minu enda jaoks. Nimelt on mul lapsest peale üks omapärane huvi- ja, arvestage lugejad sellega, et kui naerate mind välja, naerate välja ka kõik need teised 900+ inimest, kellel sama huvi on- mulle meeldivad vanad lapsevankrid. Mitte just need päris vanad, aga no kuskil 60-ndatest alates kindlasti. Ja kuskil nii 1995 aasta mudeliteni välja, tänapäevased pöörlevate ratastega ja kolmerattalised jne...no ei meeldi.

Huvi sai alguse juba varases lapsepõlves. Mäletan, et isegi numbrite loendamise sain selgeks tänavail vastutulevaid lapsevankreid kokku lugedes. Loomulikult olid kõikvõimalik paraadid ja rahvakogunemised siis minu lemmikkohad, igatahes oskasin vabalt tuhandeni lugeda enne kooliminekut ja muidugi ka siis neid numbreid kirjutada- pidasin vist isegi omamoodi "päevikut" kuhu märkisin ära mitut vankrit ma sel päeval nägin  :) Tollel ajal ma muidugi olin ka ise tohutus beebivaimustuses ja mängisin nukkudega, nii et ei pööranud sellel mingit erilist tähelepanu.

 Sellel ajal oli tavaline, et lapsed jäeti vankritega poe vms akende alla, kus siis nutma hakanud beebisid kiigutasid sageli möödakäijad. Mina käisingi sageli algklassi õpilasena linnas just eesmärgiga, et saan mõnda "titat kiigutada"  Tekkisid tutvusesd laste emadega, sain mitmel korral loa jalutuskäikudel kaasas käia jne.

Okei, sain suureks, aga lapsevankrid paelusid mind endiselt. Lastega või mitte, aga vankrifänn olin ikka. Aastakümneid häbenesin seda, kuid siis hakkasin otsima netist infot, et kas ma olen tõesti ainus selline, või on neid kuskil veel. Ja avastasin Venemaal sellise grupi, Saksamaal koguni mitu sellist ja ka lausa vankrimuuseume erinevates riikides. Jälgisin aastaid Venemaa vankrikollektsionääride- just, seal on inimesi, kellel on kogus 10-20 retrovankrit, kusjuures lapsi neist paljudel väikeseid polegi- tegemisi ja eelmise aasta novembris otsustasin "kapist välja tulla".

Arvasin facebookis seda gruppi luues, et ehk mingi paarkümmend liitujat ehk tuleb, kuid juba esimese nädalaga oli meid üle saja. Ja nüüd, kus grupp pole veel aastatatki tegutsenud, on meid juba tänahommikuse seisuga 935. Ning liitujaid tuleb pea iga päev juurde. Ka meil Eestis on vankrite kollektsionääre ja on minu suureks üllatuseks ka neid naisi, kes tahavad oma beebile just mingit 30-40 aastatagust vankrimudelit. Minul endal mõistetavatel põhjustel vankrit pole, küll aga on mul ligi 2000 pildiga pildikogu arvutis ja ma täiustan seda pidevalt. Lisaks on mul viitsimist uurida infot erinevate mudelite kohta ning tihtipeale pöördutaksegi grupis minu poole küsimusega- mis mudel ja mis ajast see on?

Aga nüüd eelmisel pühapäeval toimus Eestis ühes väikelinnas midagi sellist, mida siinmail pole kunagi varem toimunud. Esimene Retrovankrite Kokkutulek! Jah, mina olin üks korraldajatest! Muidugi ma ei teinud seda üksi, tänan siinkohal ka teisi ,kui nad seda blogi lugema juhtuvad.. Meid polnud küll palju- etteteatamise aeg jäi natuke lühikeseks, sest idee paiskas üks grupi naistest õhku alles juuli keskel- aga meid võeti nii soojalt vastu, et tegelikult polnud üldse meie arv oluline. 19 retrovankrit erinevatest ajastutes veeres sel päeval läbi Põltsamaa linna, kus toimus samal ajal ka kodukohvikute päev. Paljudes kohtades oli meid oodatud (kohalikud organisaatorid-grupiliikmed olid infot usinalt jaganud), kuid kuna ilm oli kehv, siis ..tegelikult ma mõtlen tagantjärele ise ka, et oleks võinud ikka rohkem kohtades käia... me kõikjale ei jõudnud.

Nii liigutav oli minna oma grupiga "sebral" üle sõidutee- kui kõik peatusid ,filmisid, lehvitasid ja hüüdsid kiidusõnu! Nii liigutav oli mööda linna kolonnis liikuda, mööujate heatahtlike pilkude saatel ja näha kuidas inimesed olid end lausa tänava äärde rivistanud, et vaadata ja meile lehvitada. Pea igal sammul tuli keegi meie juurde ja ütles midagi stiilis "et appi kui vahvad te olete!" ja meenutasid siis, kellel või kelle lapsel või naabril oli olnud just selline vanker. See ühtekuuluvustunne, see positiivne vastuvõtt... on enam kui kindel, et see kokkutulek ei jäänud viimaseks ja suure tõenäosusega toimub see ka järgmisel aastal Põltsamaal.
Sellised kaelasildid olid kõigil osalejatel! Aitäh Tiina, Taimi ja trükikoda ValiPress!
Grupi administraatori avakõne meie kogunemiskohas Trollitralli Vahvlikohvikus
Esimene pikem peatus Põltsamaa mõisa juures
Üks pildike rongkäigust. Vihma sadas ja ma muidugi täiesti ebafotogeeniline ,nagu ikka. Aga täitus ük soov-jalutada linnatänaval retrovankrit lükates. Minu eksponaat rongkäigus siis 80-ndate keskpaiga Läti toodang Liepaja exportmudel






esmaspäev, 20. august 2018

Nostalgia. Hoiatus-sel nädalal tuleb üks nostalgiateema veel, seekord positiivsem !

Oli kord suur ja turvaline riik. Oli riik, kus ei pidanud keegi muretsema sellepärast, et kas tal homme või aasta pärast on ikka töö ja kodu. Oli riik, mis oli maailma suurim ja kus võis reisida subtroopilisest kliimast peaaegu arktilisse välja. Lisaks veel loendamatud paraskliimas asuvad metsad, mererannad ja järved. Selles riigis polnud ühtegi söötis põllumaad, polnud ühtegi lagunevat tühja laudahoonet ega nõgestesse kasvanud töökoda... Polnud isegi eriti neid sissevajunud katustega ja kinnilöödud akendega talumaju, rääkimata kortermajadest, mille ümber mängisid lapsed, akende all vankris magasid imikud, maja ees pingil istusid memmed (see viimane on küll  ainus asi, mis sellest idüllist veel alles on, kuid kauaks...)

Selles riigis, selle riigi ühes osas sündis ja kasvas tüdruk. Tal polnud küll väga vedanud sellest mõttes, et tema vanemad ei reisinud mööda suurt kodumaad ringi ja paljud ihaldatud asjad jäid ka tal saamata -erinevalt tänase päeva vastupidisest probleemist, kus on küll kõike peale raha, oli siis probleeme sellega ,et raha ju oli, aga kaupa oli ilma vastavate tutvusteta raske kätte saada. Kuid tüdruk oli siiski rahul, tal oli kõik eluks vajalik, tal oli kindel siht silme ees, ta kasutas oma mängudes pidevalt oma unistusi ja need polnud pelgalt mööduvad lapseea unistused. Tüdruk oli juba ammu teismeline, kuid ta teadis siiski, et tema tulevik on kindlustatud...

Mis juhtus edasi, seda teavad kõik. Ka on seesama tüdruk siinsamas blogis varem sellest kirjutanud. Nüüd sõidab see keskealine naine läbi ühe killukese kunagisest suurest kodumaast, näeb bussiaknast võsastunud põlde, lagunevaid laudahooneid, töökodade varemeid- mõne juures roostetab veel kunagine veoauto või traktor- näeb sissevarisenud katustega majavaresid, mis vaevu paistavad metsistunud õunapuude ja kõrgeks kasvanud heina seest välja. Buss peatub maa-asulas, kus isegi keskpäeval liigub vaid paar-kolm inimest. Needki ebakindlal sammul vaevaliselt poe suunas.. Teisel pool järve seisavad kortermajad- kahel on aknaavad klaasideta ja justkui tühjad silmakoopad kaugusse vaatamas, kolmandas on mõnel aknal veel klaasid ees. Jälle üks kunagine paik, kus inimesed elasid, töötasid ,kasvatasid lapsi... Siiski ,kuskilt tuleb maaelule nii omast  (kuigi linnainimese jaoks ebameeldivat) sõnnikuhõngu. Keegi siin siiski peab veel loomi... ah, kindlasti on see keegi, kes ostis just selleks maa siia mahajäetud piirkonda, et hakata talutootmisega tegelema !

Ja kui palju on selliseid asulaid veel selle mõnesaja ruutkilomeetrise maa peal! Veel 30 aastat tagasi...need asulad olid olemas, neis polnud tühjade aknakoobastega või sissevarisenud katustega maju, neis olid koolid paarisaja lapsega, lasteaiad mitmekümnega, neis oli pea iga päev näha, kui sünnitusmajast toodi koju teki sisse mähitud pambuke... Jah, osad mehed istusid ka siis külapoe taga, aga sealsamas popsus traktor ja põld sai siiski pärast paari lahja õlle joomist korralikult haritud. Kui see korralikult ei saanud...no siis võis see tööline saada ülemuse halvakspanu preemiast äravõtmise näol või halvemal juhul - no seda muidugi tehakse ka tänapäeval- saadeti ta häbiga minema. Vahe oli aga selles, et tollel ajal oli selline ärasaatmine suureks häbiks ja süüdlasel oli oma rumaluse pärast eluks ajaks "märk "juures, nüüd aga on see muutunud aga nii tavaliseks ja salastatuks, et mitte keegi ei saa isegi tänapäevasel infoajastul seda teada. Ning satubki järgmine tööandja taas samasugusesse ämbrisse...

Ma igatsen seda aega. Jah ma tean, et enam pole sellist elu ka mitte seal teisel pool piiri. Ka seal on meeletu liiklus linnades, klaasist ja led-tuledest ärihooned, ning võsasse kasvanud maa-asulad paari memmekesega...  Kuid ma igatsen seda turvatunnet ja kindlust tuleviku ees... ma igatsen oma purunenud unistusi- ei mitte unistusi, need olidki juba reaalsuseks saamas- ma igatsen veel minna maa-asulasse, kus kauplus-söökla ees peatuvad Zigulid ja UAZ.-id, kus poe akende all magavad vankrites titad, kellele mõna aasta pärast juba lasteaias hakatakse õpetama mängudes nende võimalikke tulevasi erialasid- ehitajad, müüjad, õpetajad, arstid, kokad... Ja mitte keegi neist ei tea, mis asi on beyblade, mis virtuaalselt verd purskavad arvutimängud, kus 8- aastane laps oskab endale ise leiba või kartulit praadida ja 3-aastane ei jookse enam mähkmetes ringi. Kui saaks veel korraks sellesse aega tagasi minna!!!


teisipäev, 14. august 2018

Aeg läinud jälle, aga kuhu?

Viimasest postitusest jälle nii kaua möödas! Samas tundub kogu aeg, et kell seisab ja aeg ei liigu üldse. Ja sealsamas -appi kuhu see aeg kaob! Kui aga mõtlema hakata ,siis mis on erilist toimunud... Aegnal sai teist korda käidud- lõpuks ometi jõudsin ka Põhjaranda ja püsisin isegi umbes minuti veepinnal ,liikudes edasi ehk meetri, ilma käsi ega jalgu põhja panemata. Teile naljakas, aga minu jaoks suur saavutus. Kohe nii suur ,et kordasin seda mitmel korral ja kuigi edusamme polnud, olin ma rõõmus sellegi vähese üle-et ma polnud kaotanud vahepealse ajaga oma oskust vee peal püsides mõni hetk tasakaalu hoida .

Lootsin mustikaid korjama ka minna, kuid põõsaid oli- mustikaid enam mitte. No loogiline, ega ma pole ju ainus marjuline seal. Nii ma siis lihtsalt jalutasin mööda saart ringi, mitmel korral mõtlesin ajatäiteks randa tagasi minna juba. Aga laiskus sai võitu- see veest väljatulemine ja kuivatamine ja ootama mil jalad kuivaks saab et liiv maha ja kingad jalga...eh, eks teinekord. Kuigi sel suvel seda teist korda vist enam ei tule :) Aga no Stroomis käisin veel eilegi jalgupidi vees...natuke jahe oli küll juba :D

Ja mis ma ülejäänud aja tegin? Vot siinkohal on täielikult kas "sõber Alzheimer" külas, või ma ei teinudki tegelikult mitte midagi :) Tegelikult siiski...ühe lähiajal toimuva üritusega seoses, on mul olnud omajagu tegemist. Aga üritusest ma räägin täpsemalt alles, siis kui see möödas on. Kes on mul facebookis sõbralistis, need teavad niigi. Tegemist on siis nulleelarvega üritusega minu jaoks, sest on inimesi, keda sama teema väga huvitab, aga kes osaleda ei saa ja lihtsalt natuke aitavad enda lohutuseks ja selleks ,et huvikaaslastel kõik sujuks. Minu jaoks on selle ürituse ettevalmistamisel olnud kõige rohkem arvutis suhtlemist ja tegutsemist, vähesel määral ka käsitööd.

Enne seda eelmainitud üritust on mul aga järjekordne laat Võrus. Nii et sellel suvel juba kolmas kord! Kuna mu ehtevalik on nüüd kameede näol ka pisut laienenud, siis erilist hirmu miinustesse jäämise ees polegi Kuigi ei õnnestu neid kameesid müüa ikka päris selle hinnaga, nagu tahtsin... vähemalt Telliskivis (nojah, see muidugi on eriline võrdlusetalon kah :D ).Eh, ma peangi minema swarovskeid juurde ostma...oi pagan kuidas tegelt ei viitsiks end täna jälle liigutada...aga eks ma ikka lähen, sest homme vbolla ma sõidan juba Võrru ära. Paar päeva ehk õnnestub jälle tasuta  maakonnaliiinide ühistranspordi teenuseid kasutada ja käia kas mõnes tuttavas ja sageli meenuvas, või siis sootuks mõnes uues paigas. Siis on Võru Linnapäevade kontserdid, igasugu tasuta üritused ja laupäeval siis see ,millepärast ma lähen- suur laat. Pühapäeva hommikul vara ärgata, 7.15 bussi peale jõuda...ja siis ,kui ma olen selle ürituse eestvedamisega õnnelikult ühele poole saanud, ning veidi puhanud, olen blogis tagasi. Varem ei julge lubada...Võrus vist on endiselt internetiga probleeme ja no kui ikka vähegi võimalik, siis tahan reisida.


reede, 3. august 2018

Arvutivaba nädal- laat, ringreis Võrumaal, kohtumine minevikuga.. ja meeletu kuumus.

Alustuseks- kes ütles, et õhk on tasuta? Praeguste ilmadega maksab õhk umbes 24.99, sest niipalju maksab hetkel odavaim toaventilaator poodides. Ilma selleta ei ole võimalik peaaegu üldse hingata, õnneks on täna väljas tuult, aga mida seal teha, kui liikuda ei jõua ja nuti-pluti sõltuvust ka ei ole tekkinud- et siis nagu istuks kuskil pingil ja näpiks telefoni. Õnneks avastasin ma eile, et õhtul on Stroomi rannas päris palju privaatsust, et õhtune jalutuskäik merevees teha ja keegi ei vaataks mind kui valget varest.

Aga vahepealne aeg on olnud üsna kirev. Võrus toimuva Lastefestivali laat läks täitsa korda, üldse oli see festival ülimalt hästi orgunnitud minu arust. Palju ma seal muidugi ringi käisin, aga niipalju kui nägin, oli väga lahe. Ja kui palju rahvast! Ei mäletagi, millal viimati Võrus niipalju rahvast oli, vanasti oli folk selleks tõmbenumbriks, aga nüüd on selle festivaliga küll midagi väga tõsist juhtunud- nii leiget rahva huvi nad vaevalt loodaksid.. Esimene müügipäev oli Lastefestivalil väga hea, teise päeva rikkus aga ära kuum ilm, mis põhjustas mulle päris korraliku kuumarabanduse, napilt jõudsin Plika korterisse ja seal siis viskasin pikali ning toibusin vaikselt külma vee rätikuid otsmikul hoidmisega. Selle päeva sissetulek jäi poole kehvemaks, aga üldkokkuvõttes tasus käik siiski ära.

Laupäeva õhtul toimus suur kogupere kontsert Tamula rannas, kus esinesid minu jaoks isegi täiesti mõistlikud artistid- Getter Jaani ja Birgit. Kolmandast esinejast, Kalle Sepast ma ei arvanud midagi, tema enda laulud, mida raadios leierdatakse on küll ( taaskord subjektiivselt minu arvamus) nõmedad. Aga kuna ta esitas seal vanu tuntud lugusid ja laulis duette, siis see esinemine oli täitsa võimas.  Mina ei saanud seekord lava ees esimeste hulgas olla, sest Plika suutis olla nii "andekas" et läks ujudes lava taha (otse veepiiri ääres oli lava) kontserti kuulama ja ma valvasin ta asju pisut vaiksemas kohas...ainsas kohas kus istuda sai. No loomulikult ma pole pahane, ega midagi ,aga see lihtsalt polnud väga minu moodi- istuda kontserdi ajal kuskil eemal ja ainult kuulata. Vees oli muidugi eriti hea kuuldavus olnud...aga mina kuulsin ka hästi.

Esmaspäeval oli jube kuumus, üllatus-üllatus, eks. Käisime Uuskasutuskeskuses kampaaniapäeval ja kui Plika ostis vaid ühed bikiinid, siis mina leidsin sealt päris palju asju, mda pärast kirbukatel pakkuda. Äri on äri noh... Ülejäänud päeva molutasime niisama, algselt oli mul plaanis teisipäeval tagasi sõita, aga siis selgus et kolmapäeval saab Võrust Tartusse 1-eurose piletiga (seal veel liigub Simpleekspress) ja no mõtted olid kohe muutunud. Seda enam, et kuna Võrumaal on tasuta maakonna transport kah, ning oli mitmeid kohti kuhu tahtsime minna. Etteruttavalt- jõudsime neist vaid kahte :)

Teisipäeva esimene reisisiht oli Rõuge Ööbikuorg ja vesioinad seal. Uh, see matkarada- mäest üles, mäest alla, vahepeal trepid ja vigased trepiastmed kah. Oli minu jaoks päris ränk ja tänu sellele läkski meil seal ehk rohkem aega, kui ma arvasin algselt. Mulle tegelikult meeldisid kõigist sealnähtud asjadest enim kolm- muinaseestlaste eluase, mille ajalootudengid olid mõni aasta tagasi sinna mäe peale ehitanud, suur külakiik ja allikad. Aa, suurem vesioinas oli ka mõnus ja jahutav. Rauaallikast võtsime pudelitäie mineraaliderikast vett kaasa, kusjuures veel ja veel on ikka tõesti maitsevahe, seda vett ma võiksin juua liitrite viisi vist, samas kui kraanivett üle poole klaasi ei kannataks.

Väsitavad Rõuge mäed ja trepid seljataga, minul jalad peaaegu nagu puupakud tuimad ja samas megavalusad all, läksime bussipeatusser. Järgmine sihtpaik Ruusmäe ja Rogosi mõisapark ning järv. Mõisapargis oli mõnus varjuline... järve kalda ääres oli ka paat vabalt võtmiseks ja sõudmiseks, aga kuna see oli poolenisti vett täis, siis me seda ei puutunud. Oi ma kadestan tegelikult inimesi kes ujuda oskavad ja kellel on koordinatsiooniga kõik nii korras, et võivad kaelani vette minna ja ei kaota tasakaalu. Mina koperdan juba põlvini vees olles ja liigun seetõttu eriti kohmakalt (üks põhjus, miks mulle ei meeldi rahvarohked rannad) Plikal õnnestus ju taas ujumas käia, mina jahitasin end ainult viimase kaasavõetud allikaveetilga ja poest ostetud värskaga.

Ruusmäel leidis aset ootamatu kohtumine. Sellest ajast on möödas mingi 25 aastat, kui mul seal tekkisid paar tuttavat kohalikku "möllumeest". Noh noorte asi- ikka pidu ja külavahel lollitamine ja paljudel muidugi selle juurde ka suurem alkoholitarbimine. Aga need peod polnud igapäevased, ma muidugi ei tea, mis on saanud teistest meie "pundi" noortest (peale "kuldse kolmiku" kaksikõdede). Kuid Ruusmäe külapoest ja seal kõrval istuvatest meestest möödudes, küsis üks järsku " Kullõ, ega sa omete Raili olõ`i?" Mina teda esmapilgul ei tundnud, vaatasime Plikaga mõlemad lolli näoga, et mis -kes-kus :D Siis aga hakkasin mõtlema, et äkki see on üks neist ammustest tuttavatest. Ja oligi... Täitsa lõpp, mis ikka alkohol inimesega teha võib! Kunagisest välimuselt kenast ja siledast lihtsalt "vahepeal võtjast" on saanud habetunud ja tõmmunäoline külapoe joodik. Vanuselt peaks ta nii minuealine olema, aga julgelt võiks öelda, et 50+. Meil (õigemini mul, sest Plika oli vait ) polnud väga kaua aega temaga rääkida, buss pidi mõne minuti pärast minema. Aga see kohtumine jäi mind natuke kummitama ja tekitas mõtte, et mis küll saab tänapäeva 20-aastastest ,kel on iga nädalavahetus või tiheminigi eesmärgiks "kadugu mõistus ja käpp maha" joomine- jube pulli saab ju- nii 25-30 aasta pärast. Kas siis pole mitte neid poe taga istujaid veelgi rohkem, sest mulle tundub küll, et iga aastaga on noorte joomine hullemaks läinud? Ma polnud sellist laostumist ausalt öeldes varem näinud oma tuttavate seas...muidugi jah, ma pole veel suuremat osa oma toonastest sõpradest-tuttavatest-peokaaslastest kohanud ka veel. Ja ma ei tea ,kas ma ikka üldse enam tahangi neid üles otsida ja näha...

Lõppu lisan taas mõned pildid. Teadagi see on minu kõige tüütum ja ebameeldivam osa blogimise juures- saada pilte normaalsuurusse ja õigetesse kohtadesse...prr

Vaade Rõuge linnuvaatlustornist. Ei, mina sinna ei roninud!

Kuuma ilmaga kõige mõnusam koht!


Muinaseesti talunaine  suppi keetmas :D Pajaks käekott...nojah :D


Esikoht...seekord mitte virisemises kindlasti. Mingi poodium kuskilt ammustest aegadest oli sinna jäänud

Vesioinas. Kahetaktiline pump siis mis kaugemalt kostub nii ,nagu oleks mingi rullnokk tümpsu põhja keeranud :D
Üks paljudest allikatest- Rauaallikas



Uskumatult ilus maastik...

teisipäev, 24. juuli 2018

Troopikakuumusest pisut sassis mõtted.

Troopikakuumusega juba pisut harjununa, samas salamisi ikka paari kraadi võrra madalamat temperatuuri oodates, avastasin ,et taaskord ma pole siia tükk aega midagi kirjutanud. Toimunud on vaatamata palavusele päris palju, olen üllatavalt aktiivne olnud isegi. Iga päev ikka paar tundi või rohkem kuskil käinud. Laupäeval olin ma isegi Telliskivis 5 tundi...jajah, ma luban ikka juba mitmekümnes kord, et ma ei lähe enam, aga kui sain hea pakkumise 1/3 kohta ¤.-euroga..siis see tundus ahvatlev. Ja seekord isegi jäin rahule. Eriti just seepärast, et avastasin kaks uut asja- Telliskivis on võimalik kõrvakaid müüa euroga ja teiseks- peaksin hakkama rohkem kameesid tegema, sest olen kahel viimasel laadal kummalgi paari kameedega kõrvakaid müünud. Kolm paari mul teadupoolest oligi ja nende müüdud paaride pealt on joonistunud ka selge muster, milliseid  tasub valmistada rohkem ja milliseid vähem. Minu üleelmise postituse piltitidel olevates on alles vaid need kõige kirjumad, lilledega.

Kameedega on aga üks suur probleem- algmaterjal on nii kallis, et no kohe kuidagi ei suuda teha seda tellimust. Isegi teadmine, et kameede pealt saaks rohkem kui topelt kasumi, ei leevenda hetkel. Üldse avastasin ma ,et olen ikka kevade-suvega oma ehtematerjali varud olematuks teinud. Seega-müük ju edeneb ja ma võiksin "miljonär"  (enda mõistes olen ma seda juba siis kui sääste on üle 100 euro) olla, aga krt...rahal on loll omadus sulada käest või hoiukarbist või pangast vms :D Eh, ega ma ei virise kah, et äri teha tulebki investeerida vahest, et see kasumiga tagasi saada.

Ja nüüd siis natuke, või isegi palju, juttu teemal, millest ma üldiselt mõtlesin küll, et väga ei räägi siin. Nimelt Rainer. Ta on nüüd Eestis tagasi ja me oleme kaks korda kohtunud. Korra neist käis ta siis minu pool...kaine ja normaalselt käituv. Aga just see normaalsus ongi meie suhtes imelik...meie vahel pole enam kirge, oleksime justkui aastakümneid koos olnud paar, kes mõistab teineteist sõnadeta, kes näitab välja siirast hoolimist teise vastu, aga see on ka kõik. Isegi minu poolt...ja see on mulle täielik mõistatus. Kui ma kogu aeg varem lootsin endamisi ikka midagi enamat (olen ka lõppude lõpuks naine ju) ,siis nüüd oli see lihtsalt nii loomulik ,et me küll magasime ühes voodis aga seljad vastakuti või lihtsalt täiesti vabalt, ilma mingi füüsilise kontaktita. Õhtul luges tema raamatutmina surfasin netis, vahepeal rääkisime maast-ilmast. Tundub ju täiesti normaalne? Ja ongi..kuid mitte minu seniseid tundeid arvestades. Samas ,ma hoolin temast ,ma tahan teada, kuidas ta vastu peab, mulle meeldis käia tema tööobjektil vaatamas, mida ta teinud on  ja mis tal käsil on- hetkel maaler-siseviimistleja Tallinnas -aga ma ei saa endast aru. Samas ma näen teda unes, ärkan öösel teda hüüdes.. no mis toimub nagu, ausõna.

Ta lubas paari päeva pärast taas minu poole tulla. Vastastikused on need tunded sellega seoses. Ühelt poolt ma ei taha, et üldse keegi mulle külla tuleb, teisalt temaga kohtuda ja koos olla rohkem kui põgusalt paar sõna vesteldes, tahaksin. Äärmusest äärmusesse, kuid need pole enam sellised tugevad emotsioonid, mis varem on olnud. Ikka on kuidagi tuimus ja ükskõiksus kuidagi selle foonil... mingit sellist vau! ega väkk! efekti ei teki. Ja ma olen kogu aeg tohutult väsinud! Ma ei taha küll eriti palju magada rohkem ,kui tavaliselt, aga ma lihtsalt olen väsinud ja tülpinud kõigest ning kõigist. Samas ma tegutsen, suhtlen (mitte küll väga palju tegelikult viimasel ajal), aga olen nagu robot.
 Kuhu kadus elurõõm?


teisipäev, 17. juuli 2018

Meri ja marjad, ehk siis lõpuks ometi Aegna!

Viimaks ometi ma sain siis telefonitsi kätte sellise inimese, kes oskas objektiivselt vastata, et ka keskmise puudega töövõimetuspensionär (neil kehtib vana nimetus) ,saab soodushinnaga sõita. Ja 3.80 selle eest et veeta päev oma lemmikohas ja muretult edasi-tagasi sõita tundus isegi mulle täitsa mõistlik hind. Kusjuures imestan siiralt, et infoliinidele ikka võetakse tööle igasuguseid inimesi, kes tegelikult klientide harvematele küsimustele vastata ei oskagi. Või siis neile pole jagatud vastavat informatsiooni, arvates, et no sellist asja keegi ehk ikka ei küsi jne. No oli mis oli, aga seekord ma polnud nende 20-30 pahase ja laeva meeskonda ning piletisüsteemi kiruva inimese hulgas, kes sadamakaile maha jäid ja lubasid helistada Tarbijakaitsesse jne ( oi kui tuttav teema see mulle on, mitmeid kordi ise seda trotsi kogenud ja soovinud kail seistes neil madalikule sõita jne, no eile soovitas üks neil lausa põhja minekut oma ülbusesga). Jah, süsteem ei ole karvavõrdki muutunud, kuigi vähemalt eile kõige ülbemat meeskonnaliiget tööl polnud- äkki sai lõpuks oma reisijatesse suhtumise eest palga?

Mulle meeldib laevasõit, mulle meeldib olla merel. Vastupidiselt enamusele ei meeldigi mulle laus-sile meri nii palju, mind rõõmustavad lained ja laeva kiikumine. Minnes oli vesi peegelsile ja sillerdav, aga meretuul jahutas ikka niipalju, et kui ma enne olin laushigine juba toas- peaks ventilaatori ostma, kui ma muidugi vaid raatsiks- siis merel oli super. Olles enne ühte vähestest ingliskeelsetest portaalidest, milles ma orienteerun - no.yr ilmaportaal- vaadanud, et Aegnal on mõnus 21 kraadi sooja, olin ma kindel, et sellest saab üks ütlemata lahe päev.

Ega ma valesti ei arvanudki. Kuigi Norra ilmateade näitas küll ma ei tea mida.. päikese käes oli ikka lausa talumatu olla. Aga õnneks jätkub Aegnale piisavalt metsi ja metsaradasid kus varjus liikudes tunned jahutavat meretuult ning see oli tõepoolest super. No muidugi võrratu loodus on sel saarel, nii mitmekesine selle pindala kohta. Esialgne plaan oli minna Põhjaranda, aga ma ei tea miks, otsustasin ,et ah, lähen sinna ringiga. Etteruttavalt- sinnani ma seekord ei jõudnuki. Mõtlesin küll, et kõigepealt lähen käin vees, siis korjan natuke mustikaid-maasikaid ja lähen uuesti vette. Aga tegelikkuses jäid mulle peaaegu kohe ette mustikametsad, kus ma oma 250 grammise plastkarbi vist mingi pooleteise tunniga täis korjasin. Uh, selg muidugi polnud just eriti õnnelik :D ja tekitas natuke juba siis valu. Aga ma lootsin ju ikka Põhjaranda minna, seda enam et aega oli üle 5 tunni. Jõudsin siis vahepeatusi tehes ja jänesekapsa lehti korjates ning süües ühe saare paljude vaatamisväärtuste-Kivikülvi juurde. Ja siis muidugi avastasin, et ei olnudki paremat kaamerat, ehk siis Samsungi nutitelefoni, mille ma juba blogi alguses kingiks sain ja ainult kaamerana kasutan, sest mul on väga raske puutetundliku ekraani kasutamine millegipärast, kaasas. No vana Nokiaga saab ka pildistada, kuigi kvaliteet...no ma loodan, et väga sõimama te ei hakka.

Aga orienteerumisoskus on mul ikka suhteliselt 0. Või no samas- ma ju kõndisin kogu aeg otse ja tegelikult oleksin pikapeale ka Põhjaranda jõudnud, aga sattusin esmalt ujumiskohani Sihiotsaalusas, ehk vist Idarannas. Liiv oli tulikuum ja ma komberdasin üle rannariba otseteed vette. Ptüi, pagan- vesiliiv, või kuidas seda väikeste kivikestega pikitud ja vajuvat jalgealust ranna ääres nimetadagi. Igatahes polnud ma varem sihukese asjaga kokku puutund, ja sain alles hiljem kodus Wikipeediast lugedes, et see polegi nii ohtlik kui tundub. No mina väga sellele alale ei kippunud, õnneks oli seda tihti vaid mõnesentimeetrine riba, millest sai kähku üle astuda. Üldiselt oli see rand natuke kehvem koht- läks kiiremini sügavaks ja ujumise harjutamisest ei tulnud suurt midagi välja- paar meetrit ikka suutsin madalas vees edasi liikuda ilma käsi-jalgu põhja panemata. jalutasin seal siis veepiiril ja lasin lainetel varbaid kasta. Mõnus! Vot selle eest olen ma nõus teinekordki 3.80 maksma. Vaikne rand, ehk 10 inimest, kedagi ei huvita kui vormis või vormist väljas sa oled ja mis sul seljas on.kas bikiinid, trikoo või lihtsalt tume bikiinilaadsest materjalist pesu. Ennetasin nüüd nende viimaste lausetega neid, kes (üldsegi mitte pahatahtlikult) imestavad, et elan merest paarsad meetrit eemal, aga rannas ei käi kunagi. Jah, ma pole päevitaja tüüp, käin veepiiril jalutades kogu aeg õhuke sall õlgadel ja käsivartel- Stromkal oleksin ma sellisena valge vares igal juhul :D

End üleni märjaks kastetud, tõmbasin õhukese seeliku selga, eelnevalt märjaks kastetud rätik õlgadele ja metsa. Ühe madalama kivirahnu peal istudes jalad kuivaks ja liivast puhtaks ja siis vaatasin kelle, at Põhjarand jääb natuke liiga kaugele. Sealsamas kivide juures oli ka üks vähestest kaartidest saare peal. Üleüldse- kui natuke midagi häiris, oli teeviitade puudumine. Minu teele ei jäänud eile küll ühtegi, võibolla mujal neid ka oli, ei mäleta varasemast. Tagasiteel mööda mereäärt märgades riietes, tuuleõhu käes avastasin, et maasikaaeg polegi läbi päriselt. No ja muidugi võtsin oma teise kaasavõetud karbi välja ning asusin korjama. Kuid olin juba liiga väsinud ja selg tegi kummardamisel põrguvalu. Kõndisin ka juba ammu nagu lampjalgne part :D-tallad ümmargused all ja muudkui taarusin igal ebatasasusel. Nii et maasikaid oli rohkem ,kui ma korjata suutsin. Natuke enda peale vihasena asusin edasi sadama suunas teele. Õnneks oli seal väike kohvik kus ostsin mineraalvee ja hiljem ka jäätisekokteili. No minu nõrkus ,teadagi... Istusin varjualuses ja jalutasin sadamakaile varjualusesse osasse. Laevani oli veel veidi üle poole tunni ,kuid rahvas juba kogunes vaikselt.  Mul on nägude peale jube kehv mälu, aga mulle tundus, et ma nägin seal ühte oma blogilugejat, kellega olen ka reaalselt kohtunud, aga kuna ta oli koos kaaslasega, siis ma ei läinud neid ka segama totralt küsides ,et kas sa oled äkki... Igatahes, kui sa loed ja samamoodi kahtlesid, kas see olin mina, siis-olin küll jah. Sõitsime tagasi ka üsna lähestikku istudes välistekil. 

Tagasiteel oli merel natuke laineid tunda. Aga eriti mõnus laine oli siis, kui meist möödus eemalt suur liinilaev. No niimoodi oleks võinud kogu aeg kiikuda, istudes ei ole mul sellise kõikumise talumisega mingeid probleeme, eriti kui on võimalik kuskilt kinni hoida, nagu mul see oli. Saarel mõtlesin küll, et appi ma pean ju veel hakkama bussiootama ja kõigepealt peatusse kõndima oma kohutavate valuhoogudega paremas puusas. Aga laevas istumine oli olukorra veidi paremaks teinud ja pardisammul paterdasin ma ikka kuidagimoodi peatusse. Vau, ma jõudsin just samal ajal, kui buss nähtavale ilmus. Vedas ikka tohutult, teades seda nr 3 graafikut eriti õhuti või nädalavahetustel. 

Minu marjasaak siis, ei viitsinud ikka õiget kaamerat otsida ka kodus olles selle ühe pildi jaoks. Topsid on seest udused, kuna tegelikult mustikad olid mul terve päeva ju kaasas ja ma isegi kahtlesin, et kas ikka kõlbavad veel. Aga supermaitsvad olid piima ja suhkruga..selle palavusega on söögiisu kehv ja kui süüa siis ainult KÜLMA :D
Mustikaid olen ma juba vähendanud sellel pildil :D

kolmapäev, 11. juuli 2018

Nädala kokkuvõte- laat, uus ehtevalik, ootamatu telefonikõne ...


Olen nüüd siis juba paar päeva tagasi olnud, aga sain mahti alles nüüd siia midagi pikemalt kirjutada. No mina ei tea, kuidas see arvuti ja internet on ikka muutunud nii oluliseks osaks elust, et mõni päev ilma selleta on totaalne kaos ja tekitab niipalju vastmata kirju, mind huvitavaid arutelusid jne. Lisaks paar arvutimängu ka ja ühe facebooki grupi administraator olemine... no ei ole igav ju tegelikult :)

Aga Võrus läks...no oleks võinud ju ka paremini minna, kuid polnud viga. Ilmaga väga ei vedanud- reedel sadas peaaegu terve päeva ning mu põhitegevus oli müümise asemel oma lauale kile peale-kile maha sättimine. Kuid päeva lõpuks üllatas sissetulek mind ennastki positiivselt, sellise ilmaga ausalt öeldes ma poleks küll end toastki välja ajanud. Laupäeval oli aga hästi lämbe ja selline äikese-eelne leitsak, kuid äikest ei tulnudki, hoopis mõned tugevamad tuuliilid, mis kauba lendama panid, lõpetasid mu müügipäeva ehk veidi varem kui oleksin tahtnud. Aga tulemus oli reedega enam-vähem võrdne. Pühapäeval oli laat mitu tundi lühemat aega aga ikka midagi ma müüsin. Ühesõnaga- tasus siiski ära, kuigi minu arust hakkab see üritus seal ennast tasapisi ammendama... Või ma lihtsalt jälle tunnen nii, peaaegu võimetu rõõmu tundma nagu ma viimasel ajal olen.

Elasin üle ka askeetlikud tingimused remondiseisus olevas korteris. Vesi oli, elekter oli, õhkmadratsi asemel oli organiseeritud isegi voodi mulle sinna, nii et jäi enda piinamine valutava selja ning jalgadega maha heitmise ning sealt tõusmise näol ära. Ka palavikku enam ei tekkinud, sama antibiootikum aitas mind ka seekord nii, et nüüdseks on jälle kõik nii korras, kui mul olla saab. Ma ei taha sellel teemal tegelikult üldse rääkida pikemalt, mulle piisas eelmise postituse kommentaaridest ja sellest ,et enamus siiski ei saa mu olukorra tõsidusest ning erakorralisusest-eripäradest aru.

Kuid reedel toimus siis midagi ,mida ma tegelikult ei osanud oodatagi, kuigi teadsin ,et see võib juhtuda. Kummaline, aga samas nii tavapärane selle teema puhul, et ma nägin juba mingi paar nädalat igal öösel teda unes ja ärkasin üles hüüdes ta nime. Jah, ma teadsin ,et see on taas märk... ja oligi. Reedel helistas mulle Rainer. Oi kuidas tahaksin ma muutuda tema suhtes sama tuimaks kui kõige muu suhtes! Aga ei, tema nime telefoniekraanil nähes tulid pisarad endiselt silma. Ja tema hääle kuulmine pani mind isegi kahetsema et pidin ma just sel päeval olema teises Eesti otsas, kui tema oma välisreisilt (väidetavalt töötas ta kuskil väljamaal) tagasi jõudis. Vot, niipalju on küll muutunud, et ma ei usu teda enam pimesi, nagu kümmekond aastat tagasi ja ei tagane hetkekski oma põhimõtetest- mitte hakata temaga koos elama ja mitte kohtuda temaga, kui ta on joonud! Ja teades, kui palju minu jaoks tähendavad väiksemadki muutused ja kui raskelt need tulevad, on see taas põhjus enda üle uhke olla!

Leppisime küll Raineriga kohtumise kokku, eile pidi ta minu poole tulema. Aga selge see, et tegelikult ta ei tulnud kuhugi. Ega ma väga ei oodanudki, koristasin küll ,tegin üle hulga aja korraliku õhtusöögi, aga pettumust, kui sellist...ei saa arugi,et oleks. Vist ikka hakkab see  üleüldine tuimus natukene ka seda tunnet varjutama... Vot on teema, millest ma aru ei saa- kord toob tema meenumine pisaraid, kord jälle on täiesti ükskõik, kui selgub, et ta taas valetas.

Taas seisan ma dilemma ees, et kas säästa või natuke paremini elada paar nädalat. Ja ma loodan ,et seekord ma suudan siiski seda esimest teha pigem.

Muide, õppisin tegema ka teistsuguseid ehteid pisut, kuid pole veel aru saanud ,kuidas need minema hakkavad. Seega paar pilti minu esimestest katsetustest kamee valdkonnas. Materjal on küll märksa kallim, kui tavalistel kõrvarõngastel ja ma ei saa endale seda eriti lubada esialgu, aga kui hakkab minema müük, siis miks ka mitte.

 Ma arvan ,et nende eest 3.- eurot on väga okei hind...





Need osteti kohe valmimisjärgsel päeval ära. Lihtsalt ühel proual oli sama mustriga riietus ja 3.- eurot oli tema arust super pakkumine!

Ja need siis on natuke teises toonis ja vist ka veidi kallimad toorikud olid. Ma ei oska isegi hinda pakkuda...

Kes soovib, võib osta ja pakkuda ise hind. Ma arvan ,et alla 3.-euro ma neid küll ei müü...





neljapäev, 5. juuli 2018

Võru Pärimustantsu Festival, laat ja 5 päeva ilma arvutita.

Ma ei viitsi kasutada seda pikka ja lohisevat nime, nagu Võru Pärimustantsufestival ja lühendan selle sujuvalt aastatetaguseks nimetuseks Võru Folkloorifestival, ehk lihtsalt folk. Nii et tähenärijad saavad kindlasti hea suutäie siit :)

Suve üks suursündmusi taas tulekul. Ah ja, sama rääkisin ma ka Vastseliina laada kohta, kuid kuidagi see läks sellel aastal mööda nii, et ei jäänudki mingeid erilisi mälestusi. Folgi laat aga tuleb Vastseliina omast erinev juba ainuüksi sellepärast, et see pole rahakulutamise vaid raha teenimise koht. No muidugi mõni kulutus ka niikuinii tuleb, sellest ei pääse. Aga varasem praktika näitab siiski, et kasum on suurem ,kui kõik kulud kokku.

Seekord olen ma siis esimest korda Võru folgi ajal oma lapsepõlvekodus- mis enam või noh tegelikult polegi kuulunud mulle-üksinda. Plika on Soomes tööl ja tema korteris on remont pooleli, nii et pean hakkama saama ülimalt spartalikes tingimustes. Mul on olemas vesi ja elekter, õhkmadrats põrandal- saab nalja kuidas ma sinna ja sealt üles ukerdan :D voodipesu ja tool. Aa, vana raadio on ka! Ei arvutit ega internetti, ei söögilauda ega külmkappi...igatahes päris hea katsumus tuleb sellest. Eriti just selles osas, mis puutub minusugusel arvutihullul ilma internetita olemisse mitu päeva. Loodetavasti aga on ilmad, hoolimata üsna nõmedatest prognoosidest, niipalju normaalsed, et laadapäevad kestavad õhtuni välja, nii et saan pärast lihtsalt vedeleda ja lugeda kaasavõetud raamatuid paar tundi, kuni magama jään.

Tegelikult võib aga mu minekule tulla äkiline kriips peale. Mul on taas minu puhul aastas mõnel korral korduv igemepõletik ja seekord on see täiesti erinev varasematest. Mul oli eile palavik üle 39 kraadi! Kusjuures, mul on sellises kõrguses palavikku olnud üldse vist ainult paaril korral elus. Alguses ma ei saanud sellest arugi ,miks mul nii paha on, et olen nagu poolunes ja süda paha kohutavalt, arvasin et kuna võtsin hommikul väljakirjutatud antibiootikumi ja valuvaigistit ning oma igapäevast antidepressanti korraga, ja et tekkis mürgitus. Ma ei mäleta ,millal ma niipalju ropsinud (sorri detailsuse eest) olen. Kannatasin mitu tundi sellist pooludust olekut ja otsustasin helistada oma perearstile, kes loomulikult oli puhkusel :) Perearsti infotelefon 1220 aga on ebaõiglaselt mobiilikasutajatele tasuline ja ma pole küll huvitatu mõni euro suuremast telefoniarvest. Seega tegin paljude arvates ehk alatu sammu ja kutsusin kiirabi. No tõesti- loodetavasti selle 10 minuti jooksul mis kiirabi siin oli midagi kuskil ei juhtunud! Pealegi ma kartsin ravimimürgistust, palavikku huvitav ma isegi nagu ei kahtlustanud- minu digitaalne termomeeter näitab "aiateibaid" enamasti. Ja kusjuures sellega sain ma kätte isegi temperatuuri 41,3 ning poole tunni pärast 36,5... nojah. Ole siis hiromant ja tea, mis tegelikult on. Kiirabi tuli aga väga ruttu, kuigi ei olnud kõrge prioriteediga väljakutse (ma pärast vaatasin digiloost) ja väga kiiresti tehti selgeks et mul on kõrge palavik ja mürgistust nendest rohtudest olla küll ei saa. Kogused liiga väiksed selleks. No tagantjärele tarkusena sain ma ise ka aru, mis põhjustas iiveldust ja kõike kaasnevat- lihtsalt mul oli ühest konkreetsest võileivakattest isu täis saanud ja täna ma hakkasin juba külmkapis seda karpi nähes öökima. 

Palavik on mul praegu ikka selline 37 ringis ja natuke nõrkus ka, aga antibiootikumid on peal ja nägu paistes ka pole. Nii et ma ikka ei suuda kuidagi minemata jätta, niikaua kui ma vähegi jõuan... Sest lihtsalt sellest sissetulekust saan ma ehk uuesti oma säästud tagasi panna, mis Vastseliinas käest sulasid arusaamatul kombel. Bussis saab magada õnneks, ma vähemalt loodan ...mõtlen lausa et kindlustaks või endale kaks kohta bussis, et garanteerida reisikaaslase mittetulekut, aga samas kaks piletit osta...äkki on siiski mõni buss tühjem ka. Kellaajalist minekut täna ju pole, laat hakkab homme...appi ma peangi üle kontrollima arvutist kõik, mis kell hakkab kohtade ettevalmistamine jms. Õhtul mul ju enam arvutit pole. Muide, üks põhjus, miks ma nutitelefoni ei kasuta sihtotstarbekalt, vaid ainult kaamerana, ongi selles, et kui mul oleks internet kogu aeg kättesaadav, siis oleksin ka mina üks neist miljonitest kirutud nutisõltlastest maailmas. Ja ma püüan igasuguseid sõltuvusi vältida...


esmaspäev, 25. juuni 2018

Emotsiooni, emotsioonid.. pekki, mul on keskeakriis !

Ei ole sugugi nii, et mu blogisse on oodatud vaid kiitvad kommentaarid! Just tänu eelmise postituse paari arutleva kommentaari ja suunavate küsimuste ja veel tegelikult nii mõnegi varasemai läbi, hakkasin ma endaga viimasel ajal toimuvast rohkem aru saama. Mul on keskeakriis lihtsalt! Kuid minu puhul pole see muidugi nii "lihtsalt"- minu depressiooni ja ebastabiilsuse juures on see päris karm läbielamine.

 Millal see täpselt algas, arvan et kuskil aasta eest, kui ma tundsin, et mitte miski ei tekita minus enam sellist "vau!" efekti või siis vastupidi-olen tujust ära, aga ma ei tunne nagu mitte midagi peale tühjuse. Püüan seda selgitada kuidagi- see on nagu must-valge filmi kõige udusem kaader. Ei ole musta, ega valget, on vaid erinevad halli varjundid. Kõik on mõttetu, tühi, igav, rutiinne- aga ma ei suuda ega oska sellest välja tulla. Keegi kommenteeris et mu eelmises postituses oli emotsioonide tundmise koha pealt vastuolu. Aga antud hetkel ma ei tundnudki nagu, et oleks olnud mingi emotsioon peale sellesama masendava tühjuse ja kurbuse. Ja neid ma ei tunne enam ammu emotsioonidena, need olengi mina. Lihtsalt mõttetu mutrike maailmas, kelle olemasolu võetakse loomulikuna, aga kellest vaevalt keegi väga ka puudust tunneks.

Keskeakriisile, õigemini meditsiinis nimetatakse seda ealiste muutustena, omaselt on tekkinud ka see kihk otsida üles vanad paarikümne aastatagused sõbrad, meenutada neid aegu pilte vaadates Mõnikord mõtlen, et tahaks suhelda oma "Kuldse Kolmiku" sõbrannadega- samas jälle oleme me kõik nii palju muutunud, et kas me suudaksime veel kunagi kolmekesi koos midagi ette võtta. Ja vanad sõbrad külapoe aegadest...aegadest, mil ma ei teadnud veel midagi kodututest (kes on siin mõne kommenteerija lemmiktegelased minu elus :D), kus olid suvetuurid, külapoe melu, heinategu ja muidugi pidu, pidu, pidu. See oli ka see periood, kus mu elu oleks vabalt võinud teise pöörde võtta, aga endiselt on see üks neist asjadest ,mille üle ma TÕESTI uhke olen. Sõbrad jäid ka siis...kuid elu viis mind peagi Võrumaalt minema ja..nii see lihtsalt läks. Nüüd paarkümmend aastat hiljem meenutan ma neid sageli ja ennast nende keskel - no sai ikka omajagu lollusi ka tehtud :D Aga ma elasin kirega, ma põlesin ereda leegina..

Ja seda leeki ei suuda ma endas enam üles leida! Ma tahaksin taas tunda rõõmu, särada, olla aktiivne seltskonnahing- aga ma ei oska. Oleks mul keegi endasugune kõrval, ei ma ei mõtle siin mingit suhet ega elukaaslast, lihtsalt keegi sõber ütleks minu võibolla tobeda plaani, no näiteks minna karaokebaari, et "davai, teeme ära!" ... eh, tegelt ma ei tea, kas ma enam teeksingi üldse neid plaane, kas ma enam algataksingi neid tegevusi mida teha koos sõpradega. Viimasel ajal ma tahan pigem üksi olla ja käia.. Ja ,ja siis vingun jaanipäeval üksi toas istudes :D No tüüpiline mina ju, kes ei tea ise ka mida tegelikult tahan. Justkui ootaksin midagi, aga ei tea mida. Mingi seletamatu igatsus on minus, aga ma ei tea mille järele see on.

Ma vajan enda ümber turvalist rutiini, kes tahab nimetagu seda mugavustsooniks- aga minu puhul poleks see termin õige- , aga samas ma tahan rutiinist välja saada ja teha midagi...aga mida. Ja mulle tundub, et seda ei saa mulle küll vist keegi teine ette öelda, ma pean ise sellele äratundmisele jõudma. Kuigi see võib võtta aega. mõnest tunnist mõne aastani..

Senikaua andku sõbrad mulle andeks, et ma nendega kontakti eriti ei võta ja et tihti ma lihtsalt loobun suhtlemises või kohtumisest ,et lihtsalt suhelda suhtlemise pärast... Samas olen ma alati olemas, kui keegi mind tõsiselt vajab, sest ka kellegi teise probleemide lahendamine on minu jaoks mingi vaheldus..  Ja kuna mina ei tea isegi,mis mul viga on, siis ma sellest kellelegi ka rääkima ei kipu. Aga siis jälle ongi vahepeal nii, et polegi millestki rääkida, sest mind huvitavad teemad nagu päevauudised, mõned elulised lood meediast...need ei huvita jälle enamust mu sõpradest . Nii et nokk kinni, saba lahti ja vastupidi...

laupäev, 23. juuni 2018

Jaanipäev üksinda. Vingun jah, ja mis siis!

On jaaniõhtu ja ma istun üksinda kodus, kuulan raadiost ,kuidas promotakse jaanipidusid ja kuidas tegelikult võiks või peaks täna õhtul ja öösel käituma. Paras masohhist ikka olen- aga ei suuda ka rutiinist väljuda ning Raadio Elmar on olnud lahutamatu osa mu päevast juba paarkümmend aastat. Ja ma ei oska ilma selleta, kuigi pühade aegu ja tegelikult kevadel-suvel üldse öeldakse seal selgelt välja ,kuidas peab elama. Kevadel armuma, suvel pidutsema... miks seda kõike niimoodi peale surutakse ja jäetaksegi mulje, et teisiti elada on sama hea, kui mitte elada.

Hea küll, raadio kinni ja muusika arvutist käima. Ning üksinda tantsima. Jah, tore on see küll, aga mingeid emotsioone ei tekita. Ah õigus, emotsioone ma ei oskagi enam tunda, olen muutunud täiesti tuimaks .Ootan nagu kogu aeg mingit vau!efekti, midagi erilist igast päevast, aga ei oska rutiinist välja tulla. Vastseliina laat oli super, kõik oli nii nagu pidi olema, natuke kirumist raha "käestsulamise" kohta kuulus muidugi ka asja
 juurde :D  Võrus aga...ma poleks ealeski uskunud ,et ka minuni hakkab kunagi jõudma selline nooruspõlve nostalgia ja et ma ei suuda kuidagi leppida, et minu kunagine kodumaja pole enam kunagi endine. Ja ometi on mul sealt halbu mälestusi rohkem, kui häid..

Ma ei tea, mida ma tahaksin. Tean aga seda, et midagi on valesti, väga valesti. Ma ei taha suhelda sõpradega, sest enamasti on nendega suhtlemine vaid toas istumine või siis näiteks jaanipäeval ühekordse grilli peal vorstide sussutamine kuskil metsa all. Kui kuulan ,kuidas pidutsevad teised, kui kuulen ,kuidas sõprade seltskond on kogunenud kellegi hoovi ja grillitakse-tantsitakse-lauldakse...ma ei tea, kas ma suudaksin siiski sellises seltskonnas vastu pidada, sest nende pidude juurde kuulub ju enamasti ka alkohol, aga juba ligi 10 aastat ma ei talu purjus inimeste seltskonda. Jah, ma kardan, et nendega midagi juhtub, kardan näha kaklemisi ja traumasid . Kõlab tobedalt ma tean ja see ongi tegelikult tobe, kuid see hirm tekkis mul pärast oma elu esimest ja ainukest (vot see on küll uskumatu!)füüsilise koduvägivalla juhtumit. Psühholoog nimetas seda algselt traumajärgseks stressiks, kuid minu puhul see ei kadunudki ära.

Kuid samas ma tahan rutiinist välja, tahan et mul oleks seltskond ja mitte 2-3 erinevast ringkonnast sõpra, kes on küll igati toredad, aga keda ühise sõpruskonnana küll ette ei kujutaks. Olen tihti mõelnud et otsin üles mõned oma vana Võrumaa seltskonna, kuid 20 aastat on möödunud ja aeg on meid kõiki kindlasti muutnud, nii et möödunut ei saaks enam eal tagasi. Ja on küsimus kas ma tahaksin näha neid inimesi kellegi teisena, kui oma mälestustes? Kas nemadki tahaksid mind kohata, kas nad mäletavad üldse...?

Ma olen väsinud ühiskondlikust survest, et jaanipäeval peab nii olema ja et kevadel peab nii tundma ja et suvi on pidutsemiseks... Ma tahaksin olla selline nagu ma olen, ilma et kogu aeg kuskil kuklas tiksuks teadmine, et ma elan valesti. Meedia surve on nii kohutav! Arvasin, et suudan seda võtta taas nii rahulikult nagu jõulude ajal, aga vahe on selles, et jõulusid pole ma kunagi tähistanud, jaanipäeva aga varasemalt küll ja küll. Kuid kõik need inimesed, kõik need sõbrad on nüüd laiali, enam ei pääse ma teise Eesti otsa mõnusatele küla jaanipidudele, kus ehk saaks veel mõne vana tuttavaga kokku...

Saaks see tänane päev juba kord läbi! Lihtsalt heidaks pikali, tekk üle pea ja kui vaid suudaks uinuda nii vara..

teisipäev, 19. juuni 2018

Pikem postitus lähipäevil!

Kuna jõudsin täna alles Võrust tagasi- loomulikult sain kuhjaga ka laadamuljed Vastseliinast ja ehk ka mõned pildid- siis ma vajan pisut aega puhkamiseks. Igasugune rutiinist kõrvalekaldumine tekitab minus natuke stressi ning ärevust ikka.. isegi positiivsed emotsioonid väsitavad. Nii et varuge veel päev-paar kannatust!

esmaspäev, 11. juuni 2018

Järgmine nädalalõpp-Vastseliina laat..ei suuda otsustada.

Aega ju on, aga see on täitsa minu moodi, et ma närvitsen ja mõtlen mitu nädalat ette iga vähegi erilisema sündmuse puhul. Ja  Vastseliina Maarahva Laat on seda minu jaoks olnud..jah nüüd juba mingi 25 aastat küll selline, millelt olen ma puudunud ehk 3-4 korda. Samas enamasti on see alati lõppenud ka enda kirumisega, et oli mul jälle vaja kulutada.. no ainuüksi Tallinnast Võrru sõit on küllaltki kulukas ettevõtmine-  endisel odavbussifirmal tuli pähe "geniaalne" mõte: algselt kaotada ära Tallinn-Võru liin ja siis hiljem ka Tallinn-Tartu anda üle teisele vedajale. No tõesti ÜLIANDEKAD :(  Ja jutt, et LuxEkspressiga saab ka soodsalt alates 3-st eurost- ei ole mina veel täheldanud neid soodasid pileteid Tallinn-Tartu või Tallinn-Võru liinidel. Ei väida loomulikult, et neid pole, aga nendele peale sattumine õigeks ajaks on küll puhas õnnemäng.

Vastseliina laada kohatasud on meeletud, nii et sinna oma odavate ehetega minek oleks praktiliselt suurim rumalus, mida teha. Rahvast liigub seal küll kümneid tuhandeid aga just see ongi selle laada võlu- olla üks sellest meeletust rahvamassist, minna kaasa selle meluga, lihtsalt käia ja vaadata ringi ilma mingi kindla eesmärgita...lihtsalt moodsalt väljendudes chillida. Kuid viimastel aastatel on muidugi saanud mulle tohutuks rahakoti nuhtluseks pärlimüüjad, keda seal tavaliselt alati vähemalt kaks on ja no kellest mööduda ilma materjali ostmata ei tule kõne allagi. Ja muidugi ma leian kohe vabanduse endale- aga kaks mitmepäevast ja kindlasti veel mitu ühepäevast laata on tulemas ja ehteid teha mulle meeldib ja neid on vaja ka ju müügiks valmistada- ühesõnaga kaubareisiks kujuneb see laat. Ja enda kirumiseks tagantjärele...

Ma olen säästmise võtnud endale vist lausa kinnisideeks! Ja see tegelikult teeb mind väga ärevaks ja paneb kuidagi kogu aeg hirmu tundma, et äkki ma pean jälle millegi jaoks oma säästudest midagi võtma. Kuigi vaja oleks osta endale üht-teist sellist, mida kaltsukast ei saa. Nagu minu ahvatluseks avati Tallinnas nüüd uue ja soodsa Poola kauba pood, kus avamispildil olid näha juba hinnad 2-3 euri...uute asjade eest sellised hinnad, see lihtsalt paneb säästukarbi poole vaatama ja ennast vägisi tagasi hoidma, et mitte anda järele kiusatusele omale kohe midagi vajalikku osta.

Ja veel Vastseliina laat kah! Ma tean ,et selleks ma võtan sealt seda raha, aga kas ma saan selle kunagi ka tagasi panna? Tõenäosus selleks on tegelikult 95% ,aga kui juhtub just see 5%...  Täitsa lõpp, probleem siis, kui raha pole ja probleem ka siis, kui raha on :D No ma kohe oskan.. aga eks see olegi minu omapära, mida on ka varasem elukäik kõvasti mõjutanud. Ei oska kohe kuidagi vabalt võtta, ma ei mõtle arutut raiskamist laadal sašlõki söömise või 10-eurose lõhna ostmise peale, aga näiteks sellised asjad nagu laevasõit Aegnale või millegi vajaliku ostmine (no nt pesu või mingi käsimüügiravim ,mida läheb ikka aeg-ajalt vaja) ...ma ei suuda selleks oma rahakarbist paari eurotki võtta. Lihtsalt ma olen iseenda peale ka vihane, et ma seda ei suuda..

Jah, mul on jälle natuke selline mõõnaperiood, mis aeg-ajalt ette tuleb. Ma istuksin parima meelega toas, aga ka siin ma ei suuda end koristama sundida- kuigi mulle võib homme külalisi tulla. Ma ei suuda jälle isegi poodi minna, rääkimata sellest ,et eile plaanisin jälle- oh, lähen täna linnaserva maasikaid korjama. Just see, et ma üks hetk planeerin ja järgmisel hetkel võib mõni täiesti tähtsusetuna näiv pisiasi selle plaani lihtsalt ära nullida. See pisiasi on sageli nii tühine, et ma ei saa ise ka aru alati, mis see on. See võib olla näiteks hommikul raadiost esimese asjana kuuldud minu arvates äärmiselt nõme laul, hommikune tõdemus, et pagan, ma pean poodi minema täna kindlasti- muidu pole homme hommikul midagi süüa. See võib olla lihtsalt ehitusmüra akna taga, mis mind mingil hetkel häirib, teisel ei pane ma seda tähelegi. See on seletamatu, kuidas sellised tühised asjad võivad mind mõjutada. Aga siinkohal ei suuda aidata ka psühholoog, tundub pigem ,et psühhiaater peaks minu raviskeemi üle vaatama ja võibolla mingeid teisi ravimeid kirjutama hoopis. Eks reedel, kui siis järjekordne 3 kuud visiitide vahet mööda saab, selgub. Ja kui ei selgu...siis psühhiaatri ma vahetan küll välja, ma olen juba tükk aega kaalunud, et kas ta on üldse parim spetsialist minu jaoks...


reede, 1. juuni 2018

Aegnale metsmaasikale ja ujuma...jajah, nagu alati :)

Paar päeva tagasi oli facebookis Aegna saare kogukonna grupis pilt, kus olid suured punased metsmaasikad. Pildi all kommentaarides imestati muidugi, et no see pole ju ometi võimalik- maikuus maasikad metsa all. Aga postitaja väitel oli pilt tehtud just paar minutit tagasi. Hakkasin kohe laevagraafikut uurima. Mh, see nädal kehtib veel sõiduplaan nädalavahetustel, edaspidi hakkab laev iga päev peale teisipäeva käima. No okei, reede kuulus ka nende mõistes nädalavahetuste alla, seega mis muud kui sadamasse.

Esimene halb üllatus- buss jäi hiljaks. Meil Tallinnas mõtlevad ametnikud küll ma ei tea mis kohaga- ajusid küll kindlasti ei kasuta nad selleks :)- et korraga pannakse kinni mitu suurimat liikluse tuiksoont! Kuna sadamasse saamiseks oleks vaja kas sõita kahe erineva bussiga või siis ühega nii, et hiljem ületada tiheda liikluse ja aeglase fooritsükliga tänav, siis muutus asi juba suhteliselt kahtlaseks. Ümberistumise bussist olin niikuinii maha jäänud, seega lootus oli jalgsi kohale jõuda. No lootus teadagi... Buss istus Kalamajas mitu minutit ummikus, jõudis siis lõpuks Linnahalli peatusse, jõudsin üllatavalt kiiresti sadamasse ja ...siis oli pilt selge :) Ei ole selles süsteemis küll midagi muutunud! Ikka on mingi x arv broneeringuid, mida sama päeva hommikul netis ei näe, ikka on nendel broneerijatel pagasit mitme inimese jagu, ikka on tallinnlase rohelise kaardi omanikud need, kellele öeldakse, et "teil pole mõtet passida, " No pagana pihta, mille pärast nad seda soodustust siis üldse tegid, see on ju tegelikult sama hea kui bussijuht teataks- broneerige sõit eelmüügis ja rohelise kaardi omanikud sõidavad tasuta...juhul kui bussi mahuvad.

Mina näeksin lahendust tegelikult tihedamas laevaliikluses. Praeguse seisuga paneb küll vägisi mõtlema, et raisata oma lemmikpaika minekuks 6 eurot ja kindlustada sellega? koht edasi-tagasi laeval. Aga on see ikka nii oluline...maasikaid saab kindlasti mujal ka korjata, ujumise (rohkem siis küll jalgupidi vees kõndimisiga) on raskem- ma ei kannata rahvarohkeid randasid.

No läks tänase päeva üks plaan nässu, aga õnneks on Vanalinna Päevade raames täna vähemalt kaks üritust, kuhu minna. Seetõttu ma ei olegi just eriti endast väljas, kuigi see Aegna laevaühendus ja meeskonna suhtumine reisijatesse saaks endiselt hindeks 2-. Mulle ei meeldi üldiselt lasteetendused, aga täna on kuskil Toompargis (hahaha, nad veel umbmäärasemalt ei suutnud kirjeldada seda paika, park ju suur ja lai) etendus mu lemmikraamatu Meisterdetektiiv Blomkvist põhjal. Jah, uskumatu, aga seda raamatut lugesin ma alles mingi aasta tagasi juba mitmekümnes kord ja endiselt paelus! Üldiselt see vist oligi ainus lasteraamat, mida ma hiljem täiskasvanuna lugenud olen.

Pärast on aga Tornide Väljakul rahvaliku muusika pidu ja seal esineb üks fantastiliselt elurõõmus ning vitaalne memm- Kihnu Virve.  Mulle meeldivad tema laulud, mulle meeldib tema lihtne, siiras ja vahetu esinemine... natuke isegi mõtlesin enne Aegnale mineku plaani, et kas sinna või ...kes teab, äkki viimast korda esineb Kihnu Virve siin. No kuna laevast jäin maha, ju siis oli ikka nii määratud, et sellele peole pean minema...

Vahepealseteks paariks tunniks küll midagi tarka tegevust ei tea. Aga eks näis.. peaks vist tegelikult korra pärlipoes käima- Swarovski kristallidega kõrvarõngaste valik on väga niruks jäänud ja hetkel on just igasugused koolilõpud jms päevakorral, ehk siis ka Telliskivis oleks neil turgu (lootusetu optimist, eks :D) Üldiselt peaks tegema üldse "luuret", et kas Viru tänaval keegi enam üldse oma lilli või käsitööd müüb... Vanalinna päevad võiks olla päris hea variant ju..

Lahe on see et aknaid  ei saa kodus lahti hoida- maja taha tehakse vist parklat ja üle tee on ehitusel kaevetööd just lõppemas ning pannakse asfalti, ehk siis kuuma asfalti lõhn ...ei ole just mu lemmikodüür :D No eks tuleb ära kannatada, see pole õnneks või kahjuks mitte ainult minu eluaseme eripära praegusel hooajal!


esmaspäev, 28. mai 2018

45-nda eluaasta algus- väsitav ja edukas.

Paar päeva tagasi siis täitus mul järjekordne aastaring. Seekord juba siis saan kirjutada oma vanusesse kaks ühesugust numbrit. Kuskil oli selle kohta liikvel ka ütlus- juudijuubel :) Mingit suuremat tähistamist ei olnud- päeval käis Brigitta õnne soovimas ja õhtul oli väike grillimine rannas Merka ja tema pere ning K.-ga. Ehkki mu lemmik on sašlõkk, ei ütle ma kunagi ka grillvorstikestest ära. Esialgu mõtlesin küll teha päris alkoholivaba istumise liivaluidete vahel, aga siis võtsime siiski ühe väikese siidri. Hästi mõnus selline vaikne õhtu oli.

Vahepeal on olnud minusuguse eraku- tegelikult kas ma ikka olengi nii erak või lihtsalt väsin kiiresti oma eripärade tõttu- päris väsitavad aga huvitavad ajad. Plika oli siin ja käisime Kalamaja päevadel ning ka selle suve esimene Soome reis sai tehtud. Olen ju Viking Club liige ja neile on sünnipäevakuul kingituseks päevakruiis kahele. Helsinki kesklinnas on nüüd juba kohti, mis enam millegagi ei üllata ja kus oskan juba täiesti ilma kaardita liikuda. Nojah, minu kaardilugemise oskus on muidugi üldse omaette teema :) Käisime Linnanmäki lõbustuspargis ja tõdesime, et ilma rahata ei ole seal ikka praktiliselt midagi teha. 4-5 tasuta atraktsiooni, neist pooled ikka päris "titekad". Kinnine vaateplatvorm, mis tõusis aeglaselt posti mööda üles, tegi mõne rahuliku tiiru linna kohal, tuues seesolijatele imelised vaated rohelisest ja ohtrate veesilmadega linnast, oli peaaegu ainus mis tõesti oli superelamus. Aa ja muidugi minu esimene 4D filmikogemus ka. Oli mingi ruum Meremaailmas, kus 3 minutilise seansi ajal võis kogeda läbi ekraani hiigelhai rünnakut. No ma ei tea, minu arust oli see pigem naljakas kui õudne, kõige jubedam oli minu jaoks seal pimedas ruumis orienteerumine, et sinna õigele kinoplatvormile saada ja seal püsti seismine, kui platvorm liikus paaril korral. Teenindaja veel enne seansi algust ütles, et kui on liiga jube, et siis kohe teatada -vist oli mingi paanikanupp ka kuskil siis. Lastele ehk olekski jube olnud, aga mina lihtsalt naersin iga kord kui hai "ründama" tuli ja tekitas ekraani purunemise efekti. Ju ma siis ikka olen nii realist, et ei unusta korrakski ära tegelikkust.

Helsinki mulle meeldib. Sõitsime trammiga linnas ringi, mina suutsin ka seal üles leida pärlipoe :) ja muidugi päris ilma ostuta ei lahkunud. Viiekas jäi ikka sinna maha...etteruttavalt peab aga mainima ,et sain selle nädalavahetusega selle ikka päris mitmekordselt tagasi.

Laevasõit tagasi aga oli infopõua tõttu igavam, kui tavaliseslt. Lihtsalt polnud kuskil mingit märget, et mis kell ja kas üldse toimub karaoke ja puudus info ka selle kohta, et enne peaesinejat esineb hoopis palju parem kollektiiv. Seega me vaatasime ajaliselt, et kuskil midagi ei toimu ja läksime poodi aega viitma. Tagasi tulles aga kuulsin ma juba ootesaali, et keegi laulab laivis. No pagan! Ja oligi- viimene karaoke-esineja.Normaalne siis! Ja mina olin harjutanud juba mitu päeva ühte laulu, millega seal kuulajid pahviks lüüa. Sest kuigi ma pole eriline laululind- pigem ikka vares- siis seda laulu ma olen paljude aastate jooksul tuhandeid kordi küll raadio saatel, küll iseseisvalt laulnud. Kes mu raamatut on lugenud, see teab ,millisest laulust jutt on..

Ja nagu sellest veel vähe! Baaris, kus pidi tulema esinema mingi tundmatu nimega groove-bänd, olid laval kõige ehtsamad Soome tantsumuusika tegijad. Nö "sült" siis. Ja nemad laulsid veel kaks laulu ning lahkusid...asemele tuli siis see reklaamitud groove-bänd ja no see ei kannatanud küll üldse kuulata!

Peale Plika kojusõitu, õigemini vist küll võiks öelda koolisõitu, ma lihtaslt võtsin aja maha paariks päevaks ja tegin ehteid juurde. Oli ju tulemas Haabersti Kevad...kauaoodatud superlaat. Vahepeale jäis siis ka vaikne sünnipäeva istumine ning laupäeva hommikul olin kella 10 paiku Õismäel kohal. Nagu tavaliselt olid meil kõrvuti kohad K-ga ja olime igaks juhuks tellinud ka telgid- kes teadis et see kuumalaine ka siis kestab. Tegelikult tuulevarjuks kulusid need siiski ära, ehkki müügitulust võtsid nad küllaltki arvestatava summa minu mõistes. Seekordne Haabersti Laat jäi natuke tagasihoidlikumaks mulle, kuigi jah- ehted olid endiselt kuum kaup.

Aga mis Haaberstis puudu jäi, sai Kakumäel, kodukohvikute päeval MTÜ hoovis topelt tagasi tehtud! Summadest rääkimata- selle kevade "kassarekord" on mul kõigi aegade parim! Ja kusjuures AINULT ehete müügist! Nii et, vigisejad,,kes mu tooteid nõmedateteks vms nimetavad...paistate targemad välja ,kui vait olete. Ja see käib ka mõne teatud kommenteerija kohta üldse...

Ah ja, eelmise postituse all oli keegi tark kirjutanud umbes, et ma nagu küsiksin PIDEVALT abi! No ikka eriti tore küll- olen ehk üldse kokku oma elu jooksul 7-8 korda abi küsinud ja see on siis pidevalt või? Häh, klounid ikka küll!

Uskumatu ,et jõudsin üldse nii pika postituse kirjutada, tegelikult olen ikka päris läbi omadega. Väsimusele lisaks paaris kohas ka natuke päikesepõletust- no nii tavaline minu puhul, kasutagu ma mis kaitsevahendit tahes. Ja no jalad on praegu tõesti nagu pakud all ning imekombel ma suutsin isegi poodi komberdada üle hoovi. Järjekorras seistes ja tagasiteel oli küll vandumist, et kus mu mõistus ikka oli, maksimaalse raskusega poekotti valutavate jalgade ja kangete puusadega tasiida. Aga no nüüd ma küll paar päeva lihtsalt vedelen! Sest laupäeval... hahahaha, et ma ka ei õpi- lähen sinna, kuhu mõtlesin enam mitte kunagi minna :D


reede, 18. mai 2018

Lihtsalt minna, sõita, avastada.. see õnnestuski!

Mul oli siin vahepeal periood, kus lihtsalt toimus nii palju ja samas justkui mitte midagi. Alustasin siin postitust Eurovisioonist- ainus telesaade või-show mida ma aastaid järjepidevalt vaadanud olen. Alates siis Eesti laulu valimisest kuni finaalini välja, olenemata kes finaali pääsesid. Selleaastane võidulaul tekitas kahetisi tundeid. Mnjah, lauluga siin nagu küll midagi eriti pistmist pole. Samas aga on kiiduväärt laulja enesekindlus-kui mina siin mingi 15 kilo pärast põen mõnikord, siis mida peaks temasugune veel tundma? Nii et, kui hinnata inimese erilisust, siis läks võit õigesse kohta. Aga Eurovisioon peaks ju olema idee järgi lauluvõistlus...nii et, ei ole ma sugugi see erand, kes Iisraeli võidu peale lakke hüppaks.

Siis alustasin postitust, kuidas ma proovisin laada päevajuhi ametit ja tegelikult sain kenasti hakkama, ainult et laat kui selline oli ...umbes 30 müüjat ja saja ringis külastajaid. Kusjuures, ma olin algselt sinna end veel müüjaks reganud, appi kuidas tegelikult vedas, et sain pisikese preemia selle eest, et ruuporiga ringi käisin ja püüdsin neid väheseidki inimesi ostma motiveerida kaupu tutvustades.

Aga tegelikult jõuan ma nüüd siis postituse tuumani! Kirjutasin kord, et mulle tohutult meeldiks lihtsalt minna ja sõita kuhugi, avastada uusi kohti, jäädvustada mõned pildid mälestuseks ja üldse, lihtsalt veeta terve päev autoga sõites ja peatudes, seal kus ise tahad. Mitte nagu bussiga, et peatumine on vaid peatuses. Üks hästi armas ja tore blogilugeja haaras sellest soovist kohe sama postituse alla kinni. Ma ei olnud tegelikult üldse nii mõelnud seda postitust kirjutades, et keegi peaks nüüd kohe niimoodi reageerima. Aga üllatus oli suur! See naine, bloginimeks saab talle ta kunagine hüüdnimi Kessu, kirjutas mulle meili peale, et kuhu ma minna tahaksin. Eee...hea küsimus muidugi, olin küll oma arust pool Eestit läbi käinud, aga kui hakkasin kaarti vaatama siis ikka neid "valgeid laike" oli tohutult. Ja kuna olid ka veel jubedad ilmad, siis oli aega ka mõelda. Loomulikult jõudsin juba arvestada, et Kessu tegi emotsiooni ajendil ettepaneku ja noh jutuks hea- lihtsalt nii palju on inimesed emotsioonihoos öelnud midagi sellist, millele tagantjärgi mõeldes haarad kahe käega peast kinni. Aga soojade ilmade tulles ma kirjutasin talle ja sai paika pandud suund, kuhupoole autonina keerata. See oli Virumaa. Läänest-idani ja vastupidi, mööda Tallinn-Narva maanteed.
Mina Eesti suurima tehismäe taustal. 

Järgnevat osa postitusest ma kirjutan juba teist korda, sest oskasin peaaegu valmis postitusele viimast pilti lisades ja seda redigeerides- millegipärast lisas süsteem pildi valesse kohta ja ma hakkasin seda eemaldama- eemaldada  peaaegu KOGU oma valmis postituse :D No ma ikka kohe olen andekas kõiges, mis puutub piltide lisamisse :D 

Okei siis. Järgmine peatus oli Sinimägedes. Ilus koht aga memoriaal kuidagi oli liiga tagasihoidlik minu arust. Võibolla see muidugi ka tundus lihtsalt üle tee asuva kireva ja uhkete monumentidega kalmistu kõrval. Sinna me ei läinud, sest see oleks võtnud vabalt mitu tundi, et kõike seda omanäolisust näha.

Narva linn tervitas meid suvise leitsakuga. Hiljem muidugi selguski, et sel päeval oligi kuumarekord just seal. Tänu sellele ei võtnud me pikemat retke ette, kuigi arvestades Narva omapära- tupikuga lõppevaid parke ja ilma tupikumärgita tänavaid, sai ikka mitu kilomeetrit jalutatud. Isegi Kessu mainis pärast, et tema oli seal päris väsinud. Ja huvitaval kombel oli see ka minu jaoks ainus koht, kus ma lausa ootasin, millal me auto juurde tagasi jõuame. Lihtsalt see palavus ja kaks tarka nagu olime, oskasime ka veepudelid autosse jätta. Lähim pood aga jäi tee peale ette alles siis, kui autoparkla põhimõtteliselt juba paistis. 

Kuid Narva on kindlasti koht, kuhu ma kunagi uuesti tahan minna! Esiteks see võimas tunne seista jõe kaldal ja näha teisel pool hoopis teist riiki, hoopis teist maailma võrreldes Euro-Eestiga. Jah, mind on see Euroopa Liit oma tobedate seaduste ja mis viimasel ajal mind eriti tigedaks ajab, toidu solkimisega- nt jookides suhkru stevia või veel hullem mingi aspartaamiga- täiesti ära tüüdanud! Aga poliitika on selline asi, mis tekitab alati eriarvamusi ja juba eelmainitust piisab kindlasti nii mõnelegi kommenteerijale, et mind "tiblaks" nimetada ja soovitada mull Venemaale kolida. Kusjuures...see viimane mõte mulle isegi meeldiks, ainult et selleks on vaja algkapitali kasvõi viisa taotlemiseks. Venelastega pole mul mitte kunagi probleeme olnud, rahvus iseenesest on kuidagi siiram ja julgem suhtlema...
Ujuda siit üle ei tasu. Esiteks läheb siit kuskilt piir ja teiseks on vool selles jões väga kiire ning veekeeriseid väga palju. Aga küll tahaks kunagi sattuda sinna teisele poole...


Narvast vaid mõne kilomeetri kaugusel, Narva-Jõesuus õnnestus mul sellel aasta ka esimest korda varbad sooja liiva suruda ja poole sääreni merevette minna. Uskumatu- elan paarsada meetrit rannast eemal, aga sinna ei lähe! Jah, ma ei julge käia rannas ,kus on palju rahvast, häbenen oma päevitamisele mittealluvat valget keha vist või siis hoopis seda et kuidas ma ikka lähen lihtsalt piki randa kõndima, kui isegi lapsed ujuvad. Seepärast ootan aega, mil hakkab Aegnale laev sõitma ja loodan väga, et seal on ka meeskonnas mõni muutus toimunud, sest paaril tüübil seal oli ikka väga tõsiseid probleeme suhtlemisega!
Naljakas poos on tingitud sellest, et nagu tavaliselt oli mul seljas maksiseelik ning et hoida seda enamvähem kuivana, siis kerisin seelikusaba ümber jalgade :D 


Narva-Jõesuu on üks huvitav linn. Seal pole mitte ühtegi teeviita isegi mitte nii suurele magistraalile nagu Tallinn-Narva maantee. Seega suutsime me kõigepealt vales suunas mitu kilomeetrit sõita. Ehk oleks ka see tee meid lõpuks viinud maanteele kohale, aga 7 kilomeetrit teeremonti... ei tundunud just eriti ahvatlev. Ots ümber ja tagasi. Mina olin vahepeal juba päris veendunud, et jõuame uuesti Narva välja ja et küll me sealt juba siis maantee leiame. Aga Kessu keeras mingile täiesti suvalisele külavaheteele- täiesti huupi kusjuures- ning üllatus-üllatus mõne kilomeetri pärast oli Tallinn-Narva maantee.

Kessu arvas millegipärast, et meil jäi Ontika pankrannikul käimata, et see jäi meie selja taha. Mul aga on küll ülikehv orienteerumisvõime, aga see-eest väga hea nimede, ka kohanimede mälu. Ja Sillamäest läbi sõites hakkasin hoolega teeäärt jälgima ning peatselt oligi silt- Valaste juga ja Ontika paari kilomeetri kaugusel. 

Vot see oli võimas vaatepilt! Kahjuks ei saanud alumisele platvormile seda ilu vaatama ja no mina ei saanud oma kõrgusekartuse tõttu ka ülemise platvormi turvapiirdele päris ligi minna. Aga Kessu jäädvustas selle imelise vaate mu telefoniga.
Päike paistis natuke vastu ja pisut tuhmiks jäi, aga siiski...imeline looduse kunstiteos.
Mina aga pildistasin kaugemalt vaadet Ontika pankrannikult merele..

Seal mingis pisikeses suvekohvikus tegime ka lõunapausi. Hinnad olid uskumatult soodsad. Sašlõkk vaid 3.-eurot, no mis seal enam mõelda, eks :) Ma küll ise maksma ei pidanud, sest Kessu lubas ise võõrustaja olla. No ütleme, et see polnud mulle just harjumuspärane ja tegi hetkeks kohmetuks, kuid siis lisasin sašlõkile juurde ka oma teise lemmiku- jäätisekokteili. Leti ees püüdsin veel ise arvest osa tasuda, aga sellest ei tulnud midagi välja :) Olgu siis sedakorda nii...

3 -eurone sašlõkk oli tegelikult küll kanalihast, aga kuna ma polnud varem kanalihasašlõkki söönud (vist pidasin kuidagi mõttetuks ja maitsetuks) siis üllatus oli suur- sellel oli isegi maitse! Ja portsjon oli päris korralik. Jäätisekokteilist pole muidugi mõtet rääkidagi, seda ma vist võiksin lõputult juua :) 

Aeg oli uskumatult kiiresti läinud. Ja juba oli päris õhtu käes, kui jõudsime edasi oma viimasse petuskohta Rakverre. Seal ma siis sain natukene pingutada trepist üles Vallimäele ronimisega, isegi tegin natuke endale liiga, sest südames olid pisted ja hingamisel oli justkui blokk ees veel mitu minutit tagantjärele. Aga ma ei teinud sellest väljagi, sest taaskord avanes ilus vaade. Linnus oli küll kahjuks juba suletud, aga nagu ikka kõik Rakvere külalised, kohustuslik tarvapilt sai tehtud.

Külastasime siis ka Rakvere teist "kultuskohta"- Põhjakeskust. Eh,tavaline kaubanduskeskus, isegi pärlipoodi polnud!  Ei viitsinudki seal pikemalt peatuda. Ja keerasime autonina Tallinna suunas. Uskumatult kiiresti möödus tagasitee. Juba Kiiu, juba Maardu ja juba minu esimene elupaik Tallinnas- Lasnamäe, Seli asum. Koht, kuhu ma küll eriti enam ei satu, sest see eeldaks ekstra sinna minekut, aga kuhu sattudes käib alati südamest jõnksatus läbi. 

Jah, mulle meeldib ka mu praegune elukoht, aga Lasnamäe on jäänud kuidagi eriliselt lummavaks! Või on see mingi alateadlik mälestus sellest, et oli see ju see paik, kus me elasime Raineriga ligi kaks aastat koos, selleks et mõista. hoolimata meie tunnetest on meie eluviisid liiga erinevad selleks, et paarina jätkata. Jah, ma pole Rainerit unustanud, ei ole seda teinud juba 15 aastat aga see ei tähenda enam ammu seda, et ma nutaksin päevade viisi või otsiksin tema kohta pidevalt infot vms. Ta on küll taas kadunud, läinud kuhugi oma teed, aga ma tean, et isegi kui me enam iial ei kohtu, südame kaugemasse soppi jääb ta mulle igaveseks. 

Õhtul koju jõudes pool kümme ei olnud mul mitte mingisugust väsimust. Mängisin paar arvutimängu, lugesin päevauudised läbi ja alles siis läksin magama. Kuid järgmised paar päeva ma küll ei tahtnud kellegagi suhelda, ega kuskile minna. Esimesel õhtul Maximasse end siiski vedasin ja järgmisel päeval käisin koduasumis väikese ringi jalutamas ning kukksuin raha raiskama- ostsin ItalianaKingast endale uued madalad ja imekerged suvekingad 7.90. Kirun end tegelikult veel nüüd paar päeva hiljemgi, kuigi kingad on mugavad. Aga no see olen ju mina...

Uh, seekord läks õnneks ja postitust ei kustutanudki :D Isegi pildid said õigetesse paikadesse teksti vahele paigutatud...








pühapäev, 6. mai 2018

Kordaläinud kevadpäev.

Tuleb üks igav postitus teemal, mis vist ainsana suudab mulle rõõmu valmistada! Kui see üldse ongi rõõm- ma ei tea, ma ei oska seda ära tunda. Mu psühholoog ei soovita mul ka väga põhjalikult juurelda selle üle ja nö "ennast kuulata", sest ma kippusin seda liiga tihti ja palju tegema. Võibolla aga on see nüüd lõpuks ometi ka K-E poolt esimene vale soovitus :) Ehk see "enda kuulamine" ei teinudki tegelikult mu enesetunnet halvemaks, nagu tema võitis? Olen tegelikult olnud terve elu selline analüütik nii enda kui lihtsalt mind huvitavate teemade suhtes.Nojah, depressioon ja ärevus on olnud mu tüütuteks kaaslasteks samuti kogu elu...nii et on see siis juurdlemisest, või millestki muust? Hah, jälle juurdlesin, eks :D

Eile oli imeilus ilm. Eelmise postituse lõpuks ma soovisin, et laupäeval oleks päike. Ja seda oli! Oli nii, et jätkus terveks päevaks ja vaadates ilmateadet ehk veel terveks nädalakski! Kassisaba asum kesklinnas pole mulle küll eriti tuttav, ma päris täpselt polegi uurinud, mis tänavad sinna kuuluvad jne- no pole tegelikult väga sügavat huvi ka, sorry kohalikud, ma pole eriline ajaloo- ja koduloouurija-  aga sellegipoolest ma osalesin selle piirkonna Kevadpäeval. Nimetage nüüd mind omakasupüüdlikuks või mida iganes, aga ma toetasin siiski ka kohalikku seltsi tegemisi oma osalustasu ning loosiauhindadega ja lõpuks tänasin korraldajaid pisikeste kingitustega . Sest nad olid tõesti teinud supertublit tööd!

Mina jäin päevaga rahule ka veel selle tõttu, et see oli mu selle hooaja esimene väliüritus ning kui ma siin vahepeal juba pessimistlikult mõtlesin, et mu ehteid enam üldse ei ostetagi ja ma pean midagi välja mõtlema (tean, et te paljud tahate mulle soovitusi nüüd anda, aga tänan küll, kuid ma pean ikka iseendas selle huvi üles leidma! Ja alati võitlusvalmina toimetuleku eest oleksin võimeline ka seda tegema, peale mõningast madalseisu!), aga eilse päeva kokkuvõte ning ehete jääk päeva lõpuks kinnitas vastupidist. Huvilisi on jätkuvalt ja igas vanuserühmas! Lihtsalt see ongi selline "laadakaup" mitte kirbukateema. Summat mainimata võin öelda, et oli üle keskmise ja olen õnnestunud nüüd taas seoses eelmise kuu lõpus laekunud tallinnlase pensionilisaga ning eilsege suutnud natuke raha kõrvale panna, ning endale ka paar jäätisekokteili lubada :D

Huvitav seik oli see, et ma ostsin eile hommikul kioskist suitsu ja märkasin seal valikus tulemasinaid, millel olid erinevate eurorahade kujutised. Ja ma ei tea miks, ma nagu tundsin, et kui ma selle ostan, siis läheb mul hästi ja et ma peakski sellest tegema nö "laadatsäksi" :) Ja ostsingi, 80 senti maksis- veidi küll kallim teistest sama otstarbega asjadest- aga ma usun mõnikord asjade jõudu. Ning mis see siis oli- kas aitas mu ebausk (see kõlab muidugi suht tobedalt, aga mul on ka üks talisman varasemast ajast, mille mõju ma enam eriti tajunud polnud viimasel ajal), või lihtsalt juhus ning ilus kevadilm, aga eilne päev oligi super. Välihooaeg on edukalt alanud ! Kui sel aastal ainult neid tobedaid vihma-tuule-külmapäevi vähem oleks...

Tänan ühte blogilugejat tema toodud kingituse eest- päris huvitav, ma juba veidi uurisin- ja teisi, kes tulid ja ütlesid, et nad tundsid mu ära,  loevad mu blogi, elavad kaasa ja soovisid vaid kõike paremat!