kolmapäev, 30. august 2017

Mõtted esimese septembri eel..

Viimased paar nädalat on olnud suhteliselt võimatu raadiot kuulata või telekat vaadata, sest iga natukese aja tagant kuulutab mingi reklaam või siis saatejuht, et varsti on 1. september.  Tänan meeldetuletamast, aga ma kaldun arvama, et ükski inimene, kellele see päev oluline on ,selle lihtsalt ära unustaks!  Reklaamidest saan ma veel aru- kuidagi on vaja ju oma tooteid müüa ja enamasti on kõiksugu  kampaaniad need, mis inimestele mõjuvad. Aga raadiote saatejuhid... mida nemad reklaamivad sellega, et iga natukese aja tagant teevad vihje- kool algab?

Minu jaoks on see täitsa tavaline päev. Ja kunagi pole see olnud mulle ,isegi lapsepõlves, mingi pidupäev. Vastupidi- ma olen kooli ja õppimist vihanud juba algklassidest peale. Tegelikult ma mõtlen, et ma oleks tahtnud õppida ehk iseseisvalt, koduõpetaja käe all ja ilma mingi kohustusliku programmita, vaid õppida konkreetselt seda, mida ma teadsin oma tulevikku arvestades vaja minevat. Ei tasu siinkohal alahinnata minu kindlat veendumust, kindlat soovi ja eesmärki mudilase-east peale... Ma kasvasin selle teadmisega ja see teadmine kasvas koos minuga. Ja sellest hetkest, mil sain teada, et mu unistus, mu kindel eesmärk ja tahe on määratud prügikasti... jah, ma ei toibu sellest kunagi. Aga see on juba teine teema ning olen sellest ka kirjutanud.

Mulle heidetakse ette, et ma jätsin oma haridustee  kergekäeliselt pooleli... Tegelikult ,see pole nii. Hingeline trauma esimestest takistustest oma unistuste täitumise teel, ehk siis vastu minu tahtmist mu keskkooli panek isa poolt, lõi mu hapra psüühika korralikult sassi. Ja ehkki ma ajasin, ja seda tegid ka ümbritsevad inimesed, selle puberteediea trotsi kaela, siis tagantjärele mõistan ma, et tegelikult olid mu psüühiliste häirete alged juba siis olemas. Ma lihtsalt ei suutnud teha juba siis midagi sellist, mis mulle absoluutselt vastunäidustatud oli! Ja keskkool kutsekooli asemel seda oli... Ma tahtsin saada müüjaks, tahtsin lõpetada kiiresti tuima tuupimise ja istuda vana hea OKA kassa-aparaadi taha ! Ma tahtsin tööle minna, tahtsin ametikorterit, mille kohta olin uurinud juba mitu aastat varem, et kui saan suunamise kutsekoolist mujale asulasse, siis elamispind on ka töökoha poolt. Nii see ju sellel ajal oli...

Ja siis tulid 90-ndad! Ning ...jah, seda ma siinkohal pikemalt ei meenuta. Igatahes oli trauma sellest ja sellele eelnevast mittemõistmisest isa poolt (keskkooli panek) nii suur, et lausa halvas mu õppimisvõime. Jah, mulle ei jäänud mitmel aastal enam üldse mitte midagi meelde, peale enda elus toimuvate muutuste kuupäevade! Mu aju oli justkui blokeeritud. Seda on raske kirjeldada, aga alles 3-4 aastat hiljem hakkasid mulle meelde jääma nt üksikud soomekeelsed sõnad, mingid faktid teatmeteostest jms. Kuid oli väljakujunenud selektiivne mälu ning õppimisvõime, ning ehkki ma katsetasin minna edasi õhtukooli 10-ndasse klassi, ei tulnud sellest midagi välja. Vist sai isegi kahel aastal proovitud õhtukoolis alustada, kuid paari kuuga hiljemalt olin ma sealt kadunud. No ei jäänud mulle see õpikutarkus pähe!

Tänapäeavasest kooliprogrammist aga ei saa ma üldse aru, ning kuna ka tõsine huvi puudub- aga justnimelt huvi on minu jaoks põhiline eeldus, sest ma pean end võimalikult hästi tundma et mitte langeda masendusse- milleks see elu, milleks ,kui ma pean tegema kõike vastumeelselt. Ja just see hoidumine masendusest ja ebameeldivatest tegevustest on üks mu hapra psühhikaga toimetuleku tugitaladest. Sest... tegelikult olen ma keskmisest kõrgema suitsiidiriskiga. Ning elutüdimusmõtted tulevad mul väga sageli pähe.

Aga edasi rääkides õppimisest! Tegelikult tahaksin ma kahte asja selgeks õppida- inglise keelt ja soome keelt.  Ja see on lausa vihaleajav, kuidas isegi huvitavad asjad mulle enam meelde ei jää! Minu tase mõlemas keeles on täpselt sama mis 20 aastat tagasi. Hoolimata sellest, et olen suhelnud neis keeltes natuke, olen vaadanud filme ja videosid tõlketa... aga ma oskan end väljendada täpselt samamoodi  nagu 20 aastaselt. Tundub, et õppimise suhtes ei mängi isegi eriti suurt rolli see, kas mind huvitab või mitte, õppimine kui tegevus ise on mulle "stopp" märgiga.

Mida ma selle postitusega tahaksin kõigile lastevanematele, olen kindel et mu blogilugejate hulgas neid leidub, südamele panna? Aga seda, et ärge pange oma laste tuleviku-unistustele kätt ette! Minu isa teenis sellega välja minupoolse väga sügava põlguse ja viha ning minule psüühhikahäire eluks ajaks!

pühapäev, 27. august 2017

Ilus ja edukas nädalavahetus, trotsides vihma ning tuult.

Eelmise postituse alla tuli isegi oodatust vähem kommentaare. Ja ikka leidis keegi, et ma virisen... Mulle tundub pigem, et sellel inimesel endal on mingi probleem vingumisega, või on ta siis ise üks neist kellel on suhtumine- vaene ei tohi valida võid peab leppima kõigega. Kahjuks on see väga levinud arusaam, nagu näitavad erinevad annetuste ja taaskasutuse sotsiaalmeedia grupidki.

Tegelikult on see nädalavahetus olnud minu jaoks päris aktiivne. Ei midagi väga erilist ja uut, aga ma olen sellega ise rahul, mis ongi kõige tähtsam. Ilm muidugi on sellele suvele vastav olnud, kuid lõpuks ometi õnnestus mul ka 26 eurot teenida. Ja kõvasti soome ning inglise keeles suhtlemist harjutada ka :) Telliskivis toimus iga-aastane Kirbufestival, ehk siis 6 tundi kirbukat ja mingeid imelikke esinejaid. No minu muusikamaitse on paljude arvates allapoole nulli, aga kuna see on minu blogi, siis ütlen ma välja siin oma arvamuse. Ja see ei pruugi ühtida enamuse omaga.

Paar näidet minu muusikamaitsest siis :
https://www.youtube.com/watch?v=Dz5aDT8vKlE

https://www.youtube.com/watch?v=PhQmv7WdU-U

Ning üks laul, mis meeldib mulle esimeset hetkest peale, mil seda esimest korda kuulsin. Ja esialgu ma teadsin ainult selle venekeelset varianti, kuid kuna see on ainus võõrkeel, mida ma päris vabalt valdan, sain ma tekstist juba siis aru ning see sai minu jaoks väga tähenduslikuks lauluks. Ja kui see laul ühe küllalt vähe tuntud "süldibändi " poolt sai eestikeelse tõlke... oi mul on kahju vaid sellest ,et seda laulu pole karaokeversioonis, ma olen seda niipalju kordi laulnud- nii youtube videole kaasa, kui üksi ilma muusikata, et sellega ma paneksin kohe raudselt kinni kõik karaokevõistlused :)

https://www.youtube.com/watch?v=fdbHTwYBfNQ- laulu pealkiri on küll mööda mis mööda, aga laulu sõnad ja see mõte...

Jah, mina tean omast kogemusest, mida need sõnad tähendavad. Ma tean, mida tähendab side kahe inimese vahel, mis ei kao ,millised raskused ka elus ette ei tuleks. Me võime olla koos, me võime olla lahus, me ei pea kohtuma aastaid... aga kunagi tuleb taas see hetk, mil me võtame üksteisega ühendust. Isegi siis, kui on teada, et me peame kunagi taas lahkuma, isegi siis ei katke meie vahel see müstiline side.

Kuid siinkohal ma tõmban siiski piiri. Ma ei taha laskuda sentimentaalsusse, kuigi see on täna taas väga kerge. Jah, ma käisin täna Raineri juures, jah, ma olen seal juba mitu korda käinud, oleme lihtsalt jalutanud tema elukoha ümbruses ja rääkinud kõigest. Kuid ma ei kirjuta temast... tegelikult oli mul plaanis sellest  üldse vaikida, aga olgu siis nii.

Normaalne! Bussis kodu poole sõites mööda üllatavalt käänulisi Harjumaa teid ( ja mina olin kunagi arvamusel, et sellised kurvid ja käänakud esinevad vaid Lõuna-Eestis :D ) oli mul palju mõtteid ,millest ma täna oma blogis kirjutan. Ja nüüd mõni tund hiljem tuleb välja ainult selline tühi tekst...

kolmapäev, 23. august 2017

Annetused või prügila. Kriitika, mitte vingumine!

Puuetega Inimeste Kojas toimub kahel korral aastas suuraktsioon- asjade kogumine puuetega inimestele sealhulgas ka puuetega laste peredele. Ja peale seda siis tasuta asjade jagamine, ehk tasuta turg paaril päeval. Olen ise igal korral püüdnud seal käia. Jah, tegelikult on mul ka see õigus- peret küll pole, aga puudega inimene olen. Kuid seal käib ikka väga palju ka sellist rahvast, kes sõidavad uhke autoga ette või tellivad tagasiminekuks Tulika Takso (üks kõige kallimatest, kes veel ei tea). Üldse tekib küsimus- kas siis tõesti pole seal mingit piirangut ja igaüks saab endale krabada niipalju asju ,kui tahab? Teoreetiliselt ma võiksin ju ka tegelikult sealt koguda mitu prügikotitäit asju ja need kuskil hiljem maha müüa. Kuid nii nahhaalne ma ikka pole.. tegemist siiski on abivajajate aitamisega ja olles ise osalise töövõimega tean väga hästi, mis summadega meiesugused peavad hakkama saama. Ning kui raske on endale lubada seda, mida just päris igapäevaselt vaja pole või üldse osta midagi muud, peale toidu ning ravimite..

Siinkohal teine hämmastama panev asi- inimesed toovad sõna otseses mõttes prügi! Näib, nagu leviks mentaliteet-sandid ja ullikesed, mida neile ikka vaja on. Sest kuidas muidu seletada 40 aastat vanade luitunud jopede-mantlite, auklike ja väljaveninud särkide ja 80-ndatest pärit lasteriiete kuhjasid. Et sellest kaosest midagi üldse leida, kulus minul näiteks ligi 4 tundi ja siis ka tegelikult jäi veel paar kohta teistkordselt- kogu aeg pannakse  vabatahtlike poolt uusi asju neisse kuhjadesse juurde. Vabtahtlikud- vaesekesed peavad püüdma ka mingisugust korda asjades hoida, aga inimesed tormavad nagu loomakari läbi riidehunnikute. Päris jube, tekib küsimus, kas neile üldse pole kombeid õpetatud või on nad kõik siis vaimupuudega ega sa aru korra tähendusest?

Mida ma siis sain? Koduriideid peamiselt ja voodipesu natuke, paar kampsunit ning ühed teksad. Kuid juba koduriiete arvelt on see mõneeurone kokkuhoid- muidu ikka ostad Humanast neid 1.-euro tükk. Voodipesuga on lugu nii, et taaskasutuskeskustes neid küll on, kuid harva sobivas mõõdus ja tekikotte 140x 190 ei olnud seekord tänaselgi tasuta turul. Nojah, oli üks, aga see kärises suvalisest kohast katki juba lähemal vaatamisel- taaskord näide sellest ,mida inimesed annetavad. Otsisin endale tegelikult kõige rohkem just talvejopet, kuid tundub, et pean selle siiski ostma. Seal olid saadaval vaid paar 90-ndatest pärinevat mantlit  (no mäletate ehk veel neid sitsi- või tont teab mis õhukesest riidest asju) ja hunnik.. no need pidid ka vist mantlid olema- mingid ebamäärast värvi ebamäärasest materjalist jubedused.

Paar näidet ka annetustest puudustkannatajatele. Neid näiteid olekski võinud sinna pildistama jääda! Lihtsalt ma ei saa aru, mis kohaga inimesed mõtlevad... prügi jaoks on ikka jäätmejaamad.
Palun, kastitäis kulunud, katkiseid ja eelajaloolistest aegadest pärinevaid lastejalatseid! Soovi korral võite homme minna ja veel mõne kasti samas või hullemaski olukorras juurde võtta!


Kellegi mees jopet vajab või :D Ka võib homme kottide viisi sedalaadi asju sealt leida...

Ma ei ütle käesoleva postitusega loomulikult midagi selliste ürituste korraldamise kohta! Vastupidi! Selliseid aktsioone on vaja, on rohkemgi vaja kui paar korda aastas. Aga see on väga suur töö kõigile neile, kes seda korraldavad! Inimesed tulevad sinna oma vabast ajast ja loomulikult pole võimalik paari päevaga kaevata läbi neid ehk lausa tonne annetusi. Järk-järgult avastatakse mittekõlblikke asju ja on selge, et osa neist jääbki märkamata, osa pannakse lihtsalt kiiruga välja, et saada järgmise koti-või kastitäie kallale asuda.  Ma lihtsalt imestan nende inimeste üle, kes selliseid asju annetavad! Kuigi ma peaks olema oma kaltsuka-uuskasutuskeskuse kogemustega juba selles suhtes paksu nahaga, siis nõme on see, lihtsalt nõme on ,et inimesed ei tee vahet jäätmejaamal või annetustel!

Vaatan ,kui homme on ilm selline, et Viru tänava lilletädide juurde ehteid müüma minna ei saa, siis lähen ise ka paariks tunniks neile appi sorteerima, korda hoidma ja lõpuks pakkima.! Minu teema ju tegelikult...






laupäev, 19. august 2017

Vihm, vihm, vihm :(

Ilm on sel suvel ikka põhjalikult nässus, et mitte hullemini öelda! Juba teine müügipäev järjest on mul selle nahka läinud. Mõnes mõttes on mul hea meel, et ma Võrru ei läinud, sest siis oleks ma pidanud kolme päeva jooksul peaaegu 10 tundi bussis istuma, edasi- tagasi+ linnaliinid. Seekord pääsesin ma vaid 4.- eurose kaotuse ja umbes kolme tunni rongisõiduga. Pluss siis ,minu arust küll jube pikk tee, kohvrit vedada raudteejaamast laadaplatsile ning tagasi. Vahepeal sain asjad korraks lahti pakkida, siis tuli jälle padukas. Enamus ajast ma tegelesingi selle paari tunni jooksul asjadele kile peale viskamise ja jälle mahavõtmisega. Ja muidugi, sellise ilmaga olid kohal ainult kõikjale jõudvad pensionärid, keda ei huvitanud muu ,kui vaid mesi või suitsukala.

Ühesõnaga- Paldiski laat oli küll väga hea korralduse ja soodsa kohamaksuga, ning otse kesklinnas. Aga ilm vedas alt.

Sellesama nõmedalt vihmase ilma pärast pole ma sel suvel veel isegi metsa mustikaid korjama jõudnud. Metsmaasikate aeg läks samamoodi mööda. Mulle ei meeldi metsas käia, kui kõik on märg ja porine. Ootan kogu aeg ,et oleks paar-kolm kuiva päeva järjest, et siis oma lemmikpaika- olen seda juba korduvalt maininud- minna. Ega ma oma selja ja viimastel aastatel ka põlveliigeste pärast mingi suurem korilane pole, lihtsalt endale paariks korraks söömiseks. Ma rohkem jalutan niisama, siis jälle korjan pool tunnikest ja siis jälle jalutan jne. Kunagi, paarkümmend aastat tagasi sai mustikaid ka kokkuostu viidud, kuid mina olin ikka samasugune kehv korjaja ning sel ajal kui teistel suur ämber täis oli, vahtisin mina oma kolmeliitrise pange poole- no saaks see ometi täis juba :) Eks selg andis mul ju juba siis kõvasti tunda, trauma oli kuskil 6-7 klassis (lükati istudes trepist alla ja sabakont sai viga, kuid arstile ma ei läinud, kuna arvasin, et lihtne põrutus).

Täna, kui ma pidin hommikul kella 6 ajal tõusma, nagu kiuste ma magada ei saanud. Ärevus, enne laatasid, ei lase mul niikuinii neil õhtutel mitu tundi uinuda, ilma rahustita. Ja no kui ma lõpuks mingi aeg olingi suikma jäänud, kostis läbi kinniste akende "tümps, tümps, tümps-bass" . Teadagi ,"klubi" avati juba õhtul enne öörahu algust, mingi paar tundi oli siis vaiksem (see aeg ,kus ma magama jääda püüdsin) ja kell 00.55 leiti seal, et aitab küll naabritel magamisest. Või kas seal üldse oma ärajoodud  ja tont teab millest veel läbiimbunud  lapseajudega keegi midagi leida-mõelda suudabki?!  Kössitasin siis tujutult voodiserval ja mõtlesin- kas saata rahurikkujatele "külalised helkurvestides"- loll mõte, sest need ei tee ju mitte midagi neile. Minna alla valvuri juurde- aga ma ei teadnud ,kes seal täna öösel olema pidi ja teada on ,et pooltel valvuritel on tegelikult suht savi, mis majas toimub- nemad magavad öösel venekeelse telekprogrammi saatel. Lõpuks avasin ise akna ja hüüdsin "Mitu kruvi teile peas puudu on?!" Otsekohe järgnes vaikus :) Kardavad natuke ka ,kuigi jah ma olen nende arust kindlasti maja kõige vastikum vanamutt :D

Kuid minu habras uni oli rikutud. Kobisin arvutisse vanu videosid vaatama, lootuses et tekib lõpuks silma-kinni-vajumise tunne. Ja niimoodi ma seal siis und ootasingi, kuni lõpuks hakkas päike tõusma ja äratus helises. Nojah, oleks siis veel asjalik päev järgnenud, siis oleks ehk tänane postitus ka natuke sisukam ja rõõmsamas noodis tulnud, aga  seekord siis sedamoodi.  

esmaspäev, 14. august 2017

Valik- kas vana järeleproovitud või uus ja huvitav?

Otsustamine pole kunagi olnud minu tugevaim külg. Eriti kui on valida kahe küllaltki võrdse variandi vahel. Üks eeldab pikemat bussisõitu, kuhu on  eurosed piletid küll juba ammu võetud ning paari päeva kodust eemal. Teine aga on ühepäevane üritus, umbes poolteist tundi rongisõitu sinna ja samapalju õhtul tagasi. Esimesel on ma varasemalt vähemalt korra käinud ja tulemusega rahule jäänud, teine aga oleks hea võimalus "turgu laiendada". Kuid eks selle viimasega on seotud ka risk, et tegelikult ei huvita minu asjad seal kedagi (haa, tegelikult peale Telliskivi kirbukate pole mul kuskil olnud ehete ostjatega probleeme! )

Jutt siis nädalavahetusel toimuvatest laatadest. Võru Linnapäevade laat ja Paldiski Lõikuskuu Laat. Võrus olen ma see suvi juba kolmel korral käinud- neist kaks olid pealegi üle-eestilised või suuremadki üritused- Paldiskis ma olen üldse ainult kord elus käinud, suht tundmatu maa minu jaoks. Võru laadal ma saaksin müüa vaid ehteid, Paldiskisse aga võiksin kaasa võtta ka kirbuturu kraami. Samas ega selle viimase müügiga probleeme ei tekiks mujal ka- Haabersti Laat on ees ja enne seda võibolla lähen veel Telliskivi Kirbufestivalile ka...

Võrus on enne laata veel ka üks täpselt minu muusikamaitsele vastav üritus. Ansambel Svips esineb 5.-euro eest ühes kesklinna pubis. Nojah, tantsida ma seal ei saaks küll-lihtsalt pole partnerit ja pole ma enam ka selline, keda lihtsalt tantsima kutsutakse. Ja muusikat võin ma kuulata kodus ka ning videosid vaadata. Pikk ja tüütu bussisõit, kaks korda kolme päeva jooksul- kas see on ikka seda väärt? Lemmikbändi esinemine, keskmiselt 30.-eurose teenistusega laat, paari ainult Võrus müüdava hõrgutise (tegelikult lihtsad ja suht odavad asjad, mida aga Tallinnas kuskil ma pole müügil näinud) ostmine...

Samas Paldiski. Rongiga sõita meeldib mulle kordi rohkem kui bussiga. Kuid raudteejaamast laadaplatsile oleks vaja kohvrit vedada üle kilomeetri... Ja kui palju seal üldse rahvast laatadel käib? Eriti kui samal ajal on paarkümmend kilomeetrit eemal kuulus Vanamõisa Käsitöölaat...  Kohatasu ja rongipiletite peale läheks mul raha samapalju või isegi vähem, kui  Võru laadatasu ja piletite ning kui arvestada veel ka eelmise õhtu pubiüritust peale.  Aga kas ma Paldiskis teeniksin rohkem, kui Võrus... vot selles ongi küsimus.

Ühesõnaga- meeleldi ootaks arvamusi, kumba varianti teie minu olukorras eelistaksite. Kas vana ja tuttavat, kuid tüütu bussisõiduga reisi Võrru või uut ja tundmatut, seetõttu ka natuke riskantset ,kuid meeldiva rongisõiduga laata Paldiskis. Ehk aitavad just neutraalsete kõrvalseisjate hinnangud mul avastada nii ühes kui teises variandis detaile, millepeale ma ise nagu ei ole mõelnudki ja seega aitavad mind kaasa oma otsuse tegemisel?

Igatahes ehteid pean ma juurde tegema küll, lähen ma kuhu lähen :)

P.S. "Klubist" majas niipalju, et õnnestus saada nende korteriomaniku kontaktid ja loomulikult polnud tal aimugi ,mis tema korteris toimub. Kuna sealsel elanikul on ka leping peatselt lõppemas, siis omanik seda enam ei pikenda ja võibolla üldse lõpetab enneaegselt. Hetkel on eileõhtust peale suhteliselt vaikne olnud, kuid juba on kõvemaid hääli kuulda... Oojah!

reede, 11. august 2017

Elu diskoteegis või 24h avatud ööklubis.

Olen kuri ja vastik naabrimutt jah! Aga tahaks siiski kodus puhata ja rahulikult olla. Viimased paar päeva on aga see lausa võimatu olnud. Nimelt kolisid meie majja uued naabrid, mingid noored ,kes samamoodi üürivad siin kelleltki korterit (see õnnestus eile öösel politsei abiga välja selgitada) ja nüüd on hommikul kella 9-st alates juba teist päeva järjest selline tunne, et kui see maja siiani on veel püsti püsinud, siis nüüd see küll enam pikalt vastu ei pea. Aknad pärani, kõlarid vahetult akna juures ,ise karjutakse ja hirnutakse naerda ka akna peal kõhutades...uh tervete närvidega inimeselgi võtab selline asi pea valutama ja ajab tekitab stressi. Krt, ma ei ela mingis ööklubis! Ja kas pean mina, kui selle maja juba pikaajalisem elanik nüüd siis suvekuumusega hoidma aknaid kinni, et siia kolisid mingid... no teate, ma tahaks väga halvasti öelda.

Eile õhtul sai mul tõesti nii kõrini, et ma tegin seda, mida ma üldjuhul meelsasti ei tee- kutsusin neile politsei. Noh ja muidugi veendusin ka taas selle sammu mõttetuses! Kui sinises mundris tegelased kolmveerand tundi (hahaha, meil on politseimaja kahe kvartali kaugusel umbes!) hiljem kohale tulid, siis  läksid nad küll koos maja valvuriga lärmajate juurde, midagi seal vist siis ppar minutit seletasid ja tulid siis mulle ütlema, et nüüd peaks korras olema. Et nemad nägid seal vaid kahte! (tegelikult on vähemalt 3-4 liikmeline kamp seal) noort, kes luasid kohe vaikseks võtta jne. Nojah, pool tundi umbes oligi vaikus...  Ja siis hakkas sama jama uuesti sama hooga pihta! Lärm, muusika, nüüd siis juba muidugi ka vandesõnad naabrite ja politsei aadressil jne.  Jah, sain veelkord 112 helistada! Seekord jõuti küll kiiremini kohale ,ja vist isegi mõjus selleks ööks  (võimalik et lärmajad olid juba ise magama vajunud ). Aga täna hommikul ärkasin ma jubeda peavaluga, ning püüdsin uuesti uinuda umbes kell 9 ajal ja siis hakkas peale... Läksin alla valvuri juurde, küsima ,et kuidas saaks ühistu esimehega kontakti või kuidas saaks teada, kellele antud korter kuulub. Et üürileandjal on ju ometi õigus teada, mis tema korteris toimub ja selline müraterror kohe kindlasti pole normaalne asi... Noh jah, ühistu esinaine on puhkusel, valvur vangutab vaid pead ja hakkab vene keeles mulle kurtma, et muidu nii rahulikus majas nüüd sellised hullud on :D Okei, kõigest võiks ju aru saada, aga mille pagana pärast meil majas siis üldse valvur on, kui see korda tagada ei suuda-ei oska-ei taha.ei julge? Miks meie ühistu maksab neile seal valvuriruumis telekavahtimise eest,  nii et igakuisel kommunaalarvel on üle 20.-euro mingeid "halduskulusid"?

Läksin siis ise koos selle vaikselt kiruva valvuriga rahurikkujate akna alla. Nemad on kolmandal korrusel, mina otse nendega samas püstakus viiendal. Ja siis hoiatasin neid tüüpe seal, et kui vaikust ei saa, siis tuleb neil veel pahandusi. Olin ikka täiesti endast väljas juba ning raske oli viisakaks jääda. Keegi aknale küll ei ilmunud, aga muusika pandi vaikseks. Kuulati vist, mis mul öelda on veel :)

Vaikus kestis siis umbes tund aega, või kauemgi ,sest ma läksin kodust välja- jah, loll oleksin ja pidanud oma väljaskäimised just sellele ajale jätma, kui tramburai pihta hakkab- või oot, mida ? ma pean hakkama mingite nolkide järgi oma elu seadma oma kodus? Igatahes kui mõne tunni pärast tagasi olin, väsinud poeskäimisest ja palavast liinibussist ...jah, arvate, et ma sain puhata või :(

Homseks on mul broneeritud koht Telliskivis. Tahaks puhata, tahaks praegu puhata, tahaks puhata homme pärast mitut tundi kirbukal olekut... Oli nüüd seda nuhtlust veel vaja!!!

Ma tean, et sai jube segane ja võibolla paljude jaoks tühine postitus, aga mul pea nii meeletult lõhub otsas, et ükski rohi ka enam ei aita. Ja mul on viha, stress, väsimus...  Lihtsalt püüdsin auru välja lasta, aga ei aidanud ka see!


kolmapäev, 9. august 2017

Soome kruiisist.

Eelmisel aastal, kui mulle kingiti ühe blogilugeja poolt Soome kruiis  kahele, millest kirjutasin siin :
http://tuhastt6usta.blogspot.com.ee/2016/08/kingitus-reis-soome.html
tegin ma endale Viking Clubi kaarti. Mulle tõesti meeldis see reis ja ka paljude jaoks kõige tüütum osa-laevasõit- selle juures ! Ja ma teadsin, et võimalusel ning soodsa pakkumise korral ma lähen kindlasti sinna uuesti. Kuskil paar kuud tagasi oligi siis mul meilil reklaam, et päevakruiis kahele makasb 22.-eurot. Ja kuna ma teadsin ,et ka Plikal on plaanis sel suvel mingi aeg kindlasti Soomes käia, siis ma broneerisingi piletid peale mõningast arutelu ära.

Esmaspäeval varahommikuse laevaga Tallinnast väljudes oli taevas hall ja merel kohati isegi tibutas vihma. No ja vaevalt me saime Helsingis maale, kui hakkas korralikult sadama. Einoh, tore ju! Olime jõudnud Katajanokka sadamast turule ja seisime siis seal suurema osa ajast lettide varikatuste all. Üks käsitöömüüja muidugi kasutas seda kohe ära võimalusena kaupa pakkuda ja kusjuures temal oli müügis peaaegu samasugused kõrvarõngad ,nagu mina teen, ainult hõbedast konksude ja detailidega. Muidu samamoodi klaas ja plastik. Tema hind oli muidugi 12 korda kallim- Soome ju ning turistide üks esimesi kohti kuhu nad enamasti satuvad (vähemalt Viking Line reisijatel küll ). Muigasin sõbralikult ja praktiseerides oma nappi soome keele oskust suutsin seletada, et ei  osta, sest teen ise samasuguseid ja no et eestlase jaoks on kahjuks see hind ka üsna kõrge. Viisakas meesmüüja- kusjuures Soomes ma üldse ei kohanud ühtegi ebaviisakat ja ilmselgelt oma tööst tülpinud müüjat- sai kohe aru ja hakkasime vahetama soome-eesti segakeeles oma ehtevalmistamise nippe ja võrdlesime kahe riigi inimeste majanduslikku seisu. Kui ma ütlesin, et elan umbes 350 euroga kuus ja maksan sellest üle poole korteri eest ning muudeks maksudeks, siis ta imestas ja ütles, et kuidas ikka võib nii olla. Kehitasin õlgu- no meil on lihtsalt selline elu. Plika ,kes oli enne seisnud kõrval varikatuse all tuli minu juurde ja lõõpis, et no sain jälle hakata oma lemmikteemal rääkima :D Nojah...miks mitte.

Seekord oli meil selgemalt teada, kuhu minna tahaksime. Plika oli Helsingi linnakaartile ära märkinud kaks põhilist kirbukate piirkonda ja tema orienteerumisvõime on päris hea. Minul aga on jube hea mälu igasuguste nimede kohta ja väga kiire soome keeles lugemise oskus. Nii me jõudsime peaaegu kõikidesse soovitud kohtadesse, osa jäi lihtsalt ajapuudusel külastamata, sest olime vahepeal vihmavarjus ning avastasime teel ühest kohast teise veel mõnedki kohad. Näiteks second hand poe, kus hinnad algasid umbes 40-st eurost :D


Tegin kaks pilti, kuid teisel oli poe nimi selgelt näha ja sellepärast panin siia ülesse pildi, millel tähelepanelik vaataja võib märgata kaupade hinnaklassi selles poes. Esiplaanil olevad riidest kingad maksavad 125.-euri
Kusjuures-poe aknal ilutses kiri EST 1973, mille põhjal Plika arvas, et tegemist on eestlasest omaniku poega. Jah, ega see müüja või perenaine ,kes seal poes oli, rääkis soome keelt tugeva eesti aktsendiga küll ja nägi välja ka mitte just põlissoomlase moodi... Nii et järjekordselt keegi, kes on arvanud, et Soomes on võimalik "ratsa rikkaks" saada. Ja kliente tal isegi oli...

Kuid sellised ekstreemsused olid ikka haruldased. Enne seda olime käinud ikka sellises second hand poes, kus riiete ja nõude jms hinnad olid 1-5 euro vahel ja paljud asjad isegi soodsamad ,kui Eestis. Kujunes kuidagi kohe välja ka nii, et minu Soomeskäigust sai poolenisti ka "kaubareis" :D Nojah, kes käib ostmas odavaid asju Poolas, kes Leedus, kes Soomes...

Tegelikult ma eelmisel aastal käisin küll esimest korda PÄEVAKRUIISIL  Soomes, aga olin korra varem siiski Soomes käinud. 1994- aasta kevadel, kui elasin Võrus ja olin natuke paremas läbisaamises isaga (ehk siis ma suhtlesin poisiga, kes tema arust mulle sobis- mis sellest ,et aastaid hiljem selgus et see poiss oli tegelikult üldse gei :D).Kuna isa oli tollel ajal ühe väikese poliitikafraktsiooni esimees Võrus ja meil oli sõpruspartei Vantaas, Soomes .Siis oli neil ka paar sõpruskohtumist ja kavalalt panin ka mina end sinna fraktsiooni kirja, et nendes osaleda. No 20 aastane tüdruk segastel 90-ndatel...loomulikult vaja kasutada ka natuke kavalust et mingeid hüvesid saada.  Kuid miks ma sellest üldse rääkima hakkasin? Sellepärast et mul oli kuidagi väga selgelt meeles mingi kirbukas sadama lähedal kuskil laugel mäeküljel kivimajas. Eelmisel aastal me seda ei leidnud, kuigi ma mitmel korral juba arvasin, et just selles või selles hoones see asuski... Sellel aastal aga sattusime just Lääneterminaali kanti ja siis tuli mulle meelde ,et just Lääneterminaalist minu tookordne turismigrupiga reis algas ja lõppeski! Ning ma tundsin selle poe kohe ära!

Kirbukas ,mida ma mäletan aastast 1994. Ikka sama räämas ja muutumata, kui toimiv ja väga põnev.a kaubavalikuga.

Selles kirbukas juhtus ka üks totaalne tobenaljakas lugu minuga. Plika leidis nimelt kuskil boksist vabaajapüksid ,millel hinda polnud. Läks näitsa seda müüjale ja tuli tagsi, et krt, ei saagi osta, sest hina ei tea. Noh hakkasin siis oma kirbukakogemustele tuginedes otsima boksi põrandalt hinnasilti ja leidsingi- 2.-eurot pikkulaukku :D Ja ülima blondilikkusega läksin koos leitud sildi ning pükstega leti juurde ise särades, et vot leidsin hinna. Ja kui müüja suure häälega naerma hakkas ja vastas "varmaasti en" ,alles siis jõudis mulle kohale! Ja kusjuures jõudis teine "blond" ehk Plika siis juba ka küsida, et mida see silt siis tähendab :D Müüja oli aga naerust ja meie lollusest vist :D nii rabatud, et ei suutnud näidata mitte minu käekoti suunas vaid hakkas pilguga ringi otsima sarnaseid esemeid ja lõpuks osutas kilekotile, et peaaegu see. Muidugi mina olin juba selleks ajaks ise naerust kõveras!

Selle poega lõppes meie Lääneterminaali piirkonna, ühtlasi vist ka üldse kesklinna läbikammimine. Igatahes jõudsime jalgsi ,vahepeal muidugi kirbukaid otsides Kamppi metroojaama juurde ja sealt otsustasime sõita Linnanmäki lõbustuspargi piirkonda. Et külastada sealseid tasuta atraktsioone- vahepeal oli ilm ka ilusaks läinud- ning samas läheduses olevaid kirbukaid külastada. No metrooga ma enam küll ei sõida mitte kunagi! Vähemalt mitte selle eskalootoriga ,mis maa alla viib... see oli lihtsalt KOHUTAV ! Mul oli mitu korda reaalne tunne ,et ma enam ei jõua seal olla, et ma lendan pea ees sügavikku jne. Üleni külma higiga kaetuna ja iga hetk minestavana jõudsin kuidagi maa alla, kus läks praktiliselt paari minutiga enesetunne normaalseks. Üles sõitsime liftiga, sest mina polnud enam kohe kuidagi huvitatud selle järsu jubeduse peale astuma :D

Linnanmäkist siis niipalju, et sinna me ei jõudnudki :D  Saime küll Kamppist pearaudteejaama ja sealt edasi Linnanmäki regiooni (Siltasaari) , kuid tee peale jäi - Humana, Soomes siis UFF .. Ja seal oli parasjagu kampaania kõik asjad 2.-eurot.! No selge see, et seal kulus juba niipalju aega, et oli vaid paar tundi laevani jäänud.. Mina kusjuures sain seal nii kiiresti ülevaate asjadest, et vandusin Plikale pärast  vähemalt tunniajast seal kolamist, et mina enam ei taha mitte ühtegi kaltsukat lähima poole aasta jooksul nähagi :D Lihtsalt ma otsisin suht konkreetseid asju konkreetse sihiga aga noored on noored, eriti kui on natuke parem rahaline seis ka. 

Ülejäänud aja me lihtsalt kasutasime ära seda, et meil oli ühistranspordi päevapilet ja sõitsime trammiga. Läänesadamasse ja sealt Pasilasse .Kusjuures tee pealt avastasime nii ühe suure vabaõhukirbuka Hakaniemis kui ka hiljem Linnamäki teeviida ja paar poodi ,mille aknal ilutses silt- kaikki 1-2 eurot.Nii et on jälle põhjust Soome tagasi minna!

Tegelikult olime lõpuks päris tõsises ajahädas. Laeva väljumiseni vaid pool tundi ja meie Senattitoril ! Mina mäletasin küll, et sealt trammiga sadamasse pole eriti pikk sõit aga Plika päris närvitses vist. Kuid siiski läks kõik hästi, väljaarvatud see, et mina teadsin täpselt ,et esimene tramm ,mis ette tuli, läheb otse Katanajokka sadamasse- see oli ka tablool kirjas- aga Plika ei julgenud, et mine tea mis ringiga see sinna läheb. Tuli aga välja ,et minul oli õigus ja kui üldse mingi asi ringiga sõitis, siis oli see järgmine tramm, mis küll ka sadama lähedale viis. Igatahes jõudsime sadamasse hetk enne seda ,kui inimesi laeva hakati lubama. Napikas tegelikult...üllatav, et mina seda nii rahulikult võtsin, et kordagi ei tekkinud paanikat ega "peakaotust".

No ja et päev ikka tõeliselt unustamatuks muuta oli mul vaja end veel ühe korra lolliks teha :D ! Nimelt ma läksin karaoket laulma... nojah, mis sest, et viimati ma tegin seda mingi 10 aastat tagasi ja üldse ma pole mingi eriline täht laulutaevas. Aga noh, õnneks oli suurem osa publikust niikuinii juba parajalt vindised ja polnud ma ka kõige hullem "vares"- paar laulu enne  mind oli tõesti  umbes minuealine soome naine, kes ...no ei pidanud viisi- siis ma võtsin julguse kokku. Kusjuures ,lavanärvi kui sellist pole mul kunagi olnud! Ja ka seekord oma järjekorda oodates ei olnud ma nii pabinas, kui võiks minu tervislikust seisundist lähtuvalt arvata. Täitsa imelik, et olukordades, mis enamikes tekitavad ärevust ei ole mul midagi viga, kuid teiste jaoks täieti tavalistes situatsioonides (poes käimine nt) on paanikahoog kerge tekkima!

"Karaokestaar" esitamas laulu "Tähesõjad"

Sellest on tegelikult ka väike videolõik olemas, aga millegipärast arvutisse laadides näitab ta seda teise nurga alt (küljeli keeratuna), ehkki telefonis oli täitsa õigetpidi . Ja kuna ma ei oska seda ise ka ümber pöörata arvutis, siis hetkel ma seda ei lisa. Aga Plika arvates ja tegelikult ka minu enda arust kõige hullem tõesti polnudki! Vahepeal läksid küll sõnad segi, aga ma ei sattunud sellest segadusse ja läksin edasi kohe nii kui suutsin järje üles leida. Ja refrään oli mul tõesti ka enda arvates ülitugev! Ja millegipärast ei olnud ühelgi teisel esinejal sellist apalusi kui mul... oli see siis sellest, et ainuke eestlane julges lavale minna, oli see siis kiitus minu lauluoskusele (hahahaa :D ), või hoopis naermine selle üle ,et minusugune julges lavale minna eestlaste marki täis tegema... ah, poogen! Igatahes ma ise olen tavaliselt enda parim kriitik ja kui mina juba rahule jäin, siis järelikult väga jube polnudki!

Tallinna sadamas sai oodata peaaegu tund aega taksot. Sest mingi Tulika vms hinnaklassiga takosid ma ei pea millekski ja odavamates firmades ei olnud ühtegi vaba taksot. Ma suutsin ikka mõne dispetseri päris ära tüüdata, noh ega ma sain tigedaks ka nende peale natuke... Asi selles, et ma tahan kiiresti helistada ja küsin, et kas neil on vaba autot saata ,antud hetkel siis sadamasse, nemad aga küsivad kõigepealt "kelle nimele" .No mida krdit tõesti! Mis tähtsust on nimel ,kui ma ütlen ära koha ,kuhu vaja takso saata on ja kõigepealt võiksid nad ikka kindlaks teha, kas neil on üldse kedagi sinna saata ja alles siis küsida, kelle nimele jne! Ja muidugi ma seda neile ka mainisin paaril korral! Klienditeenindaja my ass- üks viskas lihtsalt toru hargile, kui ma nii seda neile ütlesingi :D Eriti "lumehelbeke" seal tööl siis ikka!

Ja no muidugi ajas naerma ka see, et Viking Line kodukal on suur kiri, et seoses Euroopa Liidu eesistumisega on laevadel tugevadatud turvakontroll ja laeva pääsemiseks kindlasti ID kaarti näidata vaja jne, siis tegelikult ei huvitanud see kedagi, kes me olema, ja mis meil kaasas on :D Paar turvameest passisid väravate juures, paar tükki laevakoridoris ja see oligi kõik. ID kaart ei huvitanud kedagi... samuti ei otsitud läbi kellegi pagasit vms. Tugevadatud turvanõuded?!?!





neljapäev, 3. august 2017

Raha, raha, raha... ja väsimus sellest.

Tegelikult arvasin küll nädala alguses, et paar päeva puhkan ja siis on taas okei olemine. Kuid tegelikkus läks vist vähe teisiti ja olen endiselt paras närvipundar ja sealsamas täielik uimerdis ega taha üldse mitte midagi teha. Ja tegelikult samas tahksin just kogu aeg midagi teha :D Ühesõnaga- ei saa ma jälle endast aru ja proovides järgida oma psühholoogi õpetust, püüan seda võimalikult vähe analüüsida ka. Kuigi minusugusele juurdlejale on see pagana raske...

Võibolla on see stress? Ega ma ju päriselt puhata polegi saanud või osanud. Teisipäeval oli mul taaskord üle terve igaviku kohtumine oma psühholoogiga ning eile käisin MTÜ keskuses seda tobedat HAMET- testi lõpetamas. Appiii... no see oli ikka sihuke ajuvabadus ja eriti tüütu kogu selle asja juures oli veel see, et seda sai teha vaid paar tundi kolmapäeviti ning kuna mul on suveperiood selline sagimist täis aeg, siis lükkasin ma seda nõmedust muidugi niipalju kui võimalik edasi ka. Lõpuks sai siis valmis...oleks teadnud, et see nii kaua aega võtab ja et seda ühe-kahe päevaga ära ei teegi, siis ma oleks oma tugiisiku selle jutuga kohe kuu peale saatnud, et otsigu uus ohver selle jaoks :D

No pidin siis eile mingi tunni aja pärast seiklema ühest linnaosast teise, vahepeal ümber istuma ja kuna Haabersti ringil toimub mingi sajandi ehitustöö, siis ka pool tundi ummikutes passima. Nii palju siis puhkusest ja lihtsalt kodus istumisest. Kui ma end juba välja olin vedanud, siis käisin läbi ka paarist Humanast, kus seekord ei leidnud küll midagi huvitavat. Ja ette jäi ka ...pärlipood :(  No krt küll, õnneks ma seekord emotsioonioste ei teinud vaid ostsin konkreetselt materjali, mis oli otsa saanud, aga ikkagi... mind ajab see päris vihale. Samas on ju loogiline see, et midagi toota ja seda müüa, selleks on vaja toorainet ning materjali.ja tegelikult saan ma nt eile kulutatud summa tavaliselt juba esimese müügitunniga tagasi.  Peaksin ju asja vabalt võtma ning põdemise lõpetama, aga ei oska seda kuidagi. Raha on ja jääb minu jaoks üheks tundlikumaks teemaks. See on esimene asi ,millest ma hommikul ärgates mõtlen ja viimane asi, millest mõtlen enne uinumist .Kuigi- oi kuidas tahaks neist mõtetest vahepealgi vabaneda! Ja mitte ärgata ka öösel unenägude peale, kus olen kas sattunud kuhugi vanassse majja ja leidnud sealt kastitäie antiikesemetega ning mõelda, kuipalju ma nende eest saada võiksin ja kus kõige kavalam oleks seda müüa. Või et ma ei leiaks unes jälle maast rahakotti ,kus on siis sees iga kord erinevad summad.

Tehes seda- mida mu psühholoog eriti mul teha ei luba, ehk siis analüüsida,- jõuan ma järeldusele ,et suuresti on põhjus selles rahahulluses just sellest, et ma olen suutnud kõrvale panna plaanitust kordi vähem. Ja ma ei saa aru, kuhu see raha on kadunud! Kas tõesti on ka minusugusel ,igasuguseid aegu elus näinud inimesel, see teema, et mida rohkem raha on ,seda rohkem kulutan? Ja kui, siis miks see nii on? Ma ju tean, mis tunne on elada paar nädalat 20 euroga, ma ju tean, mida tähendab talveperiood, kui mul lisateenimisvõimalusi peaaegu üldse pole... Ja ikkagi, mul on säästetud vaid 50 eurot ! See on lihtsalt KOHUTAV!

Õnneks on mul tulemas veel vähemalt 5 laata-kirbukat jms sellel hooajal. Õnneks, kuid samas ka kahjuks- ehtematerjali peab ostma, kirbukakaupa peab otsima...ja jälle need eurod haihtuvad. Loodan, et lõpuks ometi hakkan ma ka rohkem kõrvale panema seda raha ,mis ma teenin, kuid kui see ei õnnestu? Ning kõige rohkem ajab mind vihale see, et tegelikult ma justkui ei ostagi mitte midagi, käin endiselt kaltsuka-euristes-riietes (enamus neist juba mitu aastat vanad) ,ei käi ma kuskil suveüritustel ega festivalidel, isegi reisima lähen alles nüüd- järgmisel nädalal Plikaga Soome. Söön raha maha? Jah, see on ainuke seletus. Omamoodi irooniline- paljud joovad raha maha, mina söön raha maha.  Ja kui ühel hetkel taas on aeg mil pean hakkama saama alla 100 euroga kuus... tegelikult on mul hirm, et kas ma enam oskangi seda siis. Tegelikult naeruväärne hirm, sest olen ju olnud varemgi küll paremal ,küll halvemal järjel ning alati toime tulnud! Aga oma sisemisest hirmust lahti saada ma ikka ei oska... proovin sellega siis võimalikult vähe tegeleda, nagu soovitab psühholoog K-E.

Kuigi ma peaksin end tundma praegu superhästi- seljataga jälle kordaläinud laat ja juba tehtud uued broneeringud uutele üritustele.  Ees reis Soome- hakkab vist väikselt traditsiooniks saama või kuidas :D- ning ehk õnnestub ka Aegnal lõpuks ujumas ( khm-khm :D ) ja marjul käia. Krt, küll ,miks ma ei oska kunagi ka millegiga rahul olla !