teisipäev, 24. aprill 2018

Kõige kiuste- ma olen enda üle uhke!

Teatud inimesed üritasid mind taas nii foorumis, kui ka siin kommetaarides mutta trampida... no mis teha, kui mõnel on nii igav elu või siis mingi lapsik ja argpükslik vihavaen, mis paneb anonüümselt nõmedusi pilduma, selle asemel, et asju täiskasvanulikult omavahel selgeks rääkida!? Kuid kõigi teie kiuste- ma tõusin taas sellest mudast, ehk siis arvestades mu blogi nimetust võiks öelda -tuhast. Ja edaspidi ma, vähemalt mingi aeg, kommentaare enam ei kustuta! Eks siis lugege kõik, kui madalale mõned inimesed laskuvad!

Aga just see viimase aja mõnituste laviin on pannud mind mõtlema selle üle, kuidas ma tegelikult olen ju kõigest alati välja tulnud. Ja kes ei taha mõista, see ärgu mõistku! Ega ma ise ka ei ole just rõõmus paljude asjade üle, mis on olnud ,aga ma tean, et see oli antud olukorras kõige parem lahendus. Jah, ma olen paindunud, kui ma pole kunagi murdunud vaid kangekaelselt taas end sirgu ajanud esimesel võimalusel!

Olen uhke, et hoolimata kõigest olen suutnud jääda iseendaks ja julgen öelda "ei". Kusjuures see on oskus, te võite vaielda vastu, aga kõik seda ei suuda. Isegi foorumis on tihtipeale olnud selliseid teemasid, kus inimesed kurdavad just selle "ei " sõna suutmatuse pärast. Mina ei lase ennast kellelgi sundida tegema midagi vastumeelselt! Pigem olen ma selles suhtes isegi liiga jäik... aga samas-kus on see piir.

Olen uhke, et ma pole läinud näiliselt kergema vastupanu teed ning jooma hakanud! Enamus minu olukorras oleks seda juba ammu teinud... Elada vastumeelset kooselu lihtsalt selleks, et mitte tänaval olla...tegelikult te küll mõnitate seda ning nimetate mind L. tähega algavalt  jne, aga päriselt- paljud teist oleksid reaalselt olnud nõus elama kuu või paar tänaval, kogudes  nt pudeleid korjates raha korteri üürimiseks - tööle ju ilma elukohata ja seetõttu ka suhteliselt kehvade enese eest hoolitsemise võimalustega inimest keegi ei taha võtta. Eriti, kui tööotsijate buum on kõrgpunktis ja valida on tihti sadade või tuhandete seast.

Jah, mul oleks olnud sadu võimalusi hakata samamoodi jooma, kui enamus kodutuid! Mul kahjuks on väga noorest peale olnud tutvusringkond selline, kus ilma viina- (eriti veel salaviina tol ajal) pudelita ei möödunud pea ühtegi päeva. Ja taaskord- mul oli valida vaid kas täieliku üksinduse või siis ...no olgem ausad, lõbusa seltskonna..vahel. Ma aga olin noor ja tahtsin suhelda, internetiajastu polnud veel vähemalt ääremaadele jõudnud, ning ma valisin selle tee, et minust sai erinevate korteripidude vms sündmuste "pildi kokku paneja" järgmisel päeval. Kuid väikses piirkonnas mõjutas see ühiskonna suhtumist minusse, ning sellest ringist välja saada... see oli väga raske ning aastakümneid kestev protsess. Aga ma sain sellega hakkama! Ja sain hakkama nii, et ma ise olen enamasti alkoholi tarbinud vaid paaril korral aastas paari ühiku suurusjärgus (ühik siis keskmiselt pudel õlut või klaas kokteili) .Aga et ükski inimene pole täiuslik, siis tegelikult on mu elus olnud ka kaks perioodi, kus ma kõndisin üsna piiri peal.. Kuid ma olen uhke, et ma ei astunud kordagi sellest piirist üle ja lihtsalt ütlesin "ei"... Ning viimasest "piiri peal olekust " on möödas ligi 20 aastat!

Ma olen uhke, et vaatamata sellele, et mu blogis on paljude süljetopsina üleval ääres see kontonumber- kuhu päris ausalt, on poole aasta jooksul vaid 5.-eurot laekunud- saan ma HAKKAMA ! Ma ei tea, kuskohast on võetud arusaam ,et ma kerjan abi ?! Ah ja, kui mul on olnud vaja välja vahetada katkine diivan, siis ma tõesti küsisin abi ühes facebooki grupis... jube kerjamine, eks. Ah et ma saan riigilt toetusi? Nojah, aga samas kui need toetused on väljamõeldud ja on leitud, et ma kuulun sinna sihtgruppi, siis milles probleem? Ah et teie kõigi, ehk maksumaksjate raha?! Aga kui teie rahaga tehakse mingi reklaamüritus, luuakse mingi mõttetu logo riigile või korraldatakse "pingviinide paraad"...kas te siis leiate et teie raha kulutatakse otstarbekamalt?

Huvitav paljud teie hulgast suudaksid 140 euroga kuus toime tulla? Makstes sellest sideteenuste eest keskmiselt 20 eurot, ostes ravimeid umbes 10 euro eest kuus ja ...oi jaa, nüüd siis tuld!- suitsu ostes ümardades 18 euro eest kuus? Ja kui kade või siis kiuslik peab olema inimene, kes siis veel ähvardab kuskile teatamisega, kui on leitud võimalus keskmiselt 50 eurot kuus juurde teenida?! Naeruväärne ju tegelikult...

Igatahes- ma olen uhke, et ma olen just selline! Iseteadev, iseseisev,hakkamasaav, ja ikka ning alati paremat lootev...


pühapäev, 15. aprill 2018

Eelmise postituse lisa ning laadahooaja algus.

Poleks ealeski uskunud, et see minu jaoks nii enesestmõistetav postitus sellise negatiivse vastukaja sai! Jah, ma ei tea ehk tõesti päris täpselt isegi, kas mind takistas seda viienda korruse korterit vastu võtmast füüsiline või psüühiline probleem- ebameeldiv asukoht, kahtlased naabrid vms. Kuid sõimamise ja näägutamisega saavutasid kommenteerijad vaid selle ,et ma hakkasin end nii halvasti tundma, et mõtlen järjekordselt blogimise lõpetamise peale. Kuid samas ei mõistnud mind ka mõned sõbrad...Ja ma ei teagi tegelikult siis täpselt, mis mind selle korteri juures häiris- lihtsalt oli halb aimdus või ei tundunud aeg õige. Ühesõnaga- lisaks füüsilisele oli siin segamas ka psüühiline faktor.

Nüüd, laadahooaja alguses on mul pingeid ja närvitsemist niigi küllalt, kolimine tundmatusse ja ebameeldivasse kohta minu jaoks terveks igavikuks- kuu on mulle VÄGA pikk aeg-  ei mahu küll kuidagi mu ellu. Ma võin olla tugev, kuid seda ainult teatud piirini ja eelmise postituse järel olin ma murdumispiirile väga lähedal. Isegi nii et...ma parem ei kirjuta, et mitte uut sõimulaviini kaela saada.

Selle kevade esimene suurem laat on siis möödas. Ei olnud eriti hea tulemus, TTÜ Lasteasjade turud ei ole kunagi küll eriliselt kasumlikud olnud, aga seekordne jäi isegi väga lahjaks. Loomulikult olen ma õnnelik ka selle 17 euro üle mis mul koju jõudes taskus oli, aga mnjah... polnud päris see summa mille järgi ma sinna oma arust läksin :) Aga esimene läheb ikka sageli aia taha ja kui nii võtta, siis selle aasta esimesed müügipäevad olid isegi päris edukad. Telliskivis isegi õnnestus päris aasta alguses saada kahekordselt see summa...

Nüüd on mul aprill ning mai kõik nädalavahetused broneeritud. Stressi kui palju.. Jah ,viimasel ajal on mulle varem nii tohutult meeldinud laadal müümine muutunud stressirohkeks ja väsitavaks. Küll tahaks loota, et see on vaid ajutine madalseis mu psüühhikas, mingi depressiooni ägenemise periood vms. Tundub, et lasen vist uued antidepressandid välja kirjutada, pikaaegne Flux`i võtmine enam ei mõju nii nagu peaks. Või aitab mind juba lihtsalt paar positiivset laadakogemust? Või mingi eriline päev...ma ei tea veel, mis see olema peaks, aga üks mis kindel- kevadel mu väljasliikumised ainult Maximaga ei piirdu. Kõige raskem on endiselt sundida end välja minema, riideid vahetama ja juukseid kammima-sirgendama. Saaks no ometi sellest vastumeelsusest lahti! See on vist küll juba pea aasta mind vaevanud..

Palun ärge enam mulle sellest viienda korruse korterist kommenteerige! Mingi põhjus seal oli, miks see mulle nii absurdse pakkumisena tundus ja ma olen sageli ka iseendale mõistatus, mingi mitme tundmatuga võrrand millele ei suuda ei mina, ega ammugi siis veel need inimesed, kes minuga kokku puutunud pole, lahendada.

Aga üldiselt- kas mu blogil ongi enam üldse mõtet? Ma tean et vahepeal on väga igavaks läinud, aga mu elu selline ongi tavaliselt. Kas olen ma tõepoolest suutnud ka oma senised poolehoidjad lõplikult välja vihastada sellega, mida ma selgitada ei suuda ja mida enamus  lihtsalt vingumiseks pidas?

pühapäev, 8. aprill 2018

Kuuks ajaks kodutuks, või hüvasti remondiunistus.

Küll tahtsin kirjutada üle hulga aja ka midagi positiivset ja seda, et olen rõõmus ja kõik on ilusti! Aga vist on need rahulikud ajad niivõrd rutiinsed ja midagi ei toimugi, et polegi millest kirjutada. Jah, kevadised ilmad on mind meelitanud toast välja pisut pikemaid käike tegema, ehk siis kui ma suudan end LÕPUKS OMETI välja vedada, siis päris üle hoovi Maximaga mu väljas käimine ei piirdu. Muidugi üritab K. mind toast välja vedada ka siis, kui mul selleks üldse mingit tuju pole :D Nüüd päikselisemate ilmadega tal see vahest isegi õnnestub, kuigi ma olen pigem selline üksik uitaja, kes sageli võtaks pikemad käigud üksinda ette. Aga küll ma jõuan ka seda!

Kuid eilne päev lõi natuke mu rahuliku elu segamini! Nimelt helistas MTÜ juhataja, kes teatas, et neil on võimalik minu korteriremont ette võtta kasvõi kohe, kui mul oleks võimalik kuskil kuu aega olla. Nende tugikeskuses esiteks poleks kohti ja teiseks nad vist juba aimavad, mismoodi ma seal oleksin- ma ju ei sobi teistega päevast päeva koos olema. Noh jah, kena küll- remonti on vaja ning ma unistan juba ammu dušikabiinist või alusest vähemalt väikese põrandas oleva lohu asemel ja sellest, et põrand enam ei vajuks jala all, kui ma astun ja muidugi talvel tahaks soojemat tuba (uh, ei taha üldse mõeldagi, et kunagi tuleb jälle see neetud talv!) .Aga ...kuhu ma läheksi? Võrus on, mõnes mõttes isegi õnneks, praegu remont majas, kus Plika päraniks saadud korter on. Õnneks, sest praegu, kõige kuumemal laadaperioodi alguses, kus on juba vähemalt 6 üritust pooleteise kuu jooksul Tallinnas , ei tahaks ma kohe kuidagi minna Võrru igavlema ja loobuda.. võibolla vägagi korralikust lisasissetulekust.

Pakkusin juhatajale sii välja, et saan juulis kuu aega Võrus olla. Niikuinii mul seal kaks mitmepäevast laata siis. Oli tunda häälest, et ega see teda väga ei rõõmustanud, tema oleks tahtnud ikka kohe kõigega ühele poole saada (no tegelikult mina ka, sest see pinges olemine ja teadmatus ja mõte taas, kuhu minna ja mida võtta kaasa jne...see on mulle kohutav ja sunnib juba teist päeva järjest rahustit võtma, mida üldiselt üliharva juhtub). Kirjutasin siis Plikale ja mis selgus- juulis on tal endal korteris remont, kuna ta elukaaslasel ja ühel peretuttaval on puhkused ja majaremondi järel on loomulikult palju vaja teha et korter elukõlbulikuks saaks. Nii et sõelale jäi august. Iseenesest poleks ka paha variant- augustis on Antslas suur Hauka Laat ja no kuidagi saaks sinna transpordi ikka, see paarkümmend kilomeetrit. Ja augusti keskel on ka Võru linna sünnipäev koos suure laadaga.

Helistasin oma tugiisikule, et vot, asjalood on nii ja et MTÜ juhataja on leidnud remondivõimaluse, aga mina saaksin kuhugi ajutiselt elama minna alles augustis- ütlesin ka, et me rääkisime enne juulist ja et ega see plaanide muutumine sellele inimesele väga ei meeldiks. Tugiisik lubas igaks juhuks uurida, et äkki on neil mulle midagi pakkuda või kui pole, et siis räägib sellest augustiplaanist.

Eile õhtul helistas mu tugiisik siis tagasi.. Ja ütles,et MTÜ-l on välja pakkuda asenduskorter liftita majas 5-ndal korrusel. Teate, ma ei osanud isegi mitte vihastada ega nutta... teatakse ju mu seljaprobleeme, põlveliigeste valusid, südame seisukorda ja seda et ma ei tohi pingutada- isegi koormustesti arstide järelvalve all ei lastud mul teha- ja siis pakutakse mulle välja kuu aja jooksul iga päev mitu korda päevas 5-ndale korrusele ronimist, enamasti veel käeotsas paarikilone poekott või...oi jaa, nädalas korra ka ligi kümnekilone kohver, mida ma vaevu jõuan Telliskivi kirbukale teisele korruselegi vinnata, olles seejärel tükk aega õhupuudusest hingeldades seina najal enne kui saan hakata asju lahti pakkima. Tegelikult ma olin isegi veidi solvunud selle pakkumise peale...kuidas nad küll ei mõista. Ja tugiisiku jutust polnud ka just aru saada, et ta mind mõistis (esimest korda muide, see tugiisik on teeninud ära minu kõige suurema usalduse täpselt nagu   K-E ,mu kuldaväärt psühholoog)...mulle jäi kuidagi tunne ,et ta pidas mu kategoorilist keeldumist koos põhjendustega lihtsalt jonniks. Soovitas mul mõelda järele...mida ma mõtlen, kui ma ei saa isegi K. poole kolmandale korrusele ronida ja kui Võrus oli Plika pool, siis viiendale korrusele ronisin 15 minutit ja olin üles jõudes täiesti läbi. Ja seda siis paar korda päevas maksimaalselt ja paar päeva jooksul...

Augustisse remondi edasilükkamine ei tule ka vist kõne alla. Ega ma pole ainus kelle korter remonti vajab... Nii et taaskord- nokk kinni, saba lahti ja vastupidi! Nagu mul tavaliselt..