reede, 1. detsember 2017

Kas esimest korda elus- jõulutunne detsembri alguses?

Kui kogu aeg olen mina olnud pigem see inimene, kellel sõnaga "jõulutunne" ei seostu mitte midagi, siis see aasta on millegipärast teisiti. Juba mõni päev tagasi vaatasin ma kauplustes jõulukaunistusi ning ohkasin, teades et mina neid niikuinii ei osta. Esiteks on mu korter nii väike ja midagi sinna eriti ei mahukski, teiseks olen ma ju üksi (ja pühade ajal ma eelistangi kõige rohkem üksi olla... vähemalt siiamaani eelistasin)ja kolmandaks... no igipõline rahateema muidugi. Aga see kusjuures ei tekitagi üllataval kombel ,vähemalt praegu veel, mingit hullemat masendust. Tuju pole sellise pimeduse ja rõskusega niikuinii eriti hea ja sageli lihtsalt tõmbaks teki alla kerra ning molutakski niisama terve päeva. Aga ma ei tee seda, jah sellepärast võiks psühholoog K-E olla väga uhke minu üle :D

Ehk on seos sellel kummaliselt vara tekkival jõulutundel sellega, et terve detsembrikuu on mul ridamisi erinavaid jõululaatasid? Nojah, tüüpiline mina- laadad on ikka igas postituses tähtsal kohal :) Ja juba täna valmistusin ma esimeseks nendest. See toimub homme Astangul, Kutserehabiliitatsiooni Keskuses ja on esmakordne seal.. Kauge ja küllaltki ebamugav on sinna minna küll, kuid üritus ise on tasuta ja reklaam on olnud päris võimas.  Eks tuleb katsetada , seda enam et selle piirkonna, täpsemini siis küll Õismäe laadad on olnud läbi aegade ühed parimad. Ja ka mu Taaskasutuskeskusel oleks seal väga hästi läinud, kui rent poleks nii meeletult kõrge olnud. Jah, see teeb mind ikka veel kurvaks, eriti nähes mingis uuskasutuskeskuses või laos müügil kas poeletti või mingit muud kauplusesisustust. Vot siis tahaks küll karjuda kõva häälega- aidake mul tas oma pood avada. Kogemata oli üks selline situatsioon eile, kui me K.-ga kolasime mööda Uuskasutuskeskusi ringi ja ta osutas seal müügil olevale klaasiga poeletile. Muidugi ,ta ei teadnud, kui haiget see mulle tegi ja ma lihtsalt jäin hetkeks seisma ,nõjatusin vastu seda letti ja ... hoolimata silma valguvatest pisaratest, läksin edasi. Lihtsalt ma olen õppinud juba olema tugev..

Aga ikkagi -jõulutunne detsembri alguses?! Mis nagu toimub minuga? Lapselikult ootan päkapikke, keda ma tean esiteks pole olemas ja teiseks mulle ei tuleks neid niikuinii. Ootan kingitusi, mida ma tean et see aasta neid saan vaid paar -kolm. Ootan aasta lõppu, et oleks põhjus midagi haruldasemat lauale panna... hahaa, huvitav mille eest, eks :D. Ootan... aga ma ei teagi mida. Sel aastal tulevad jõulud lihtsalt kuidagi teisiti. Lihtsalt, põhjuseta.

See,et mu tänane postitus nii optimistlik sai, ei tähenda muidugi, et ma nüüd terve kuu selline olengi. Või olen... krt, seda teab? Igatahes praegu on õigest jõulutundest puudu vaid kohev valge lumi ja kuuselõhn toas. Minul ,kes ma tegelikult pole kunagi jõuludest midagi arvanud...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar