teisipäev, 6. veebruar 2018

Muutumine iseennast kaotamata.. kuidas?

Viimasel ajal ma pole enam endaga grammigi rahul. Tahaksin midagi oma elus muuta, aga ma ei tea mida. Ja samas- kas muutunud mina oleksin üldse mina ?  Ja kes ma üldse olen...arvasin ,et tugev ja iseteadlik naine, kes enam ei paindu kunagi teiste inimeste soovide järgi. Aga kas ikka olen? Olen saanud väga palju kriitikat oma eluviisi  kohta. Alates söögitegemisest kuni kodukoristamiseni välja. Ja isegi ,kui need tulevad inimestelt, kes mulle head tahavad, mõtlen ma siiski, kas mu elustiil on tõepoolest nii vale, et on vaja midagi kardinaalselt muuta. Ma ometi ei ole ju näljas ja tulen rahadega oma võimaluste kohaselt hästi toime- ainult erakorralised väljaminekud lööks mind rivist välja ja seda kindlasti ka siis, kui ma suudaksin kuus paarkümmend eurot rohkem säästa nt ise pidevalt köögis vaaritades. Mu elamises ei ole üleliigset kola, ja seal ei pea "hüppama karguga" . Jah, tunnistan, et vahel on nõude kuhi kraanikausis paar päeva ja põrandahari seisab nukralt nurgas nädalajagu... või vaatan mitu päeva kuskilt laua äärest turritava tolmurulliga tõtt, enne kui viitsin selle sealt minema kupatada. Aga ma ei nimetaks end räpakotiks. Jah, külalisi ette teatamata vastu just ei võtaks, aga maksimaalselt poole tunniga oleks mu elamine korras kasvõi presidendi enda vastuvõtuks.

Olen oma elus püüdnud palju kordi painduda kellegi teise soovide järgi, tegema kompromisse ja loobuma oma mugavustsoonist. Varem või hiljem on need püüdlused lõppenud krahhiga. Isegi kui ma suudan aasta või paar püüda harjuda teistsuguse eluga, mingil hetkel tuleb piir. Ja tegelikult rikun ma  "muutunud elu reegleid" igal võimalikul juhul, kui mind keegi ,kes on pannud mind muutuma, mind ei näe. Näiteks elades aastaid tagasi koos Raineriga- jah, kujutage ette, isegi temaga elades jäin ma siiski iseendaks ja ta õnneks võttis mind just sellisena nagu olen- kuid oli asju ,millest ta ei saanud kunagi teada. Näiteks, et ma võisin küll kodus igapäevaselt kokata ja neid sööke ka süüa, aga nii kui ma üksi koju jäin ,jooksin poodi omale jogurtit või kommi vms ostma. Ja varjasin oma pesukapis tihtipeale paari šokolaaditahvlit või kommipakki, et siis üksi kodus olles neid rahulikult hommikumantlis arvuti taga istudes süüa. Ning mitte paanitsema paari taldriku pärast kraanikausis. Ka oli mul siis ja varem-hiljemgi kooselude ajal kombeks poes käies osta kasvõi üks kohuke või jäätis või mingi pisike šokolaad, ning see lihtsalt koduteel ära süüa. Kui mu elukaaslane oli näiteks mitmepäevasel komandeeringus või mingil muul põhjusel( jajah, ilkujad teavad kohe kindlasti ,mis põhjused need olid ja ma ei hakkagi ümber lükkama neid fakte) ,siis süüa ma ei teinud, elamises lasin tekkida väikse mugava kaose koos tolmukihiga :D ja ma tundsin end vabana.

Samamoodi on tegelikult lugu ka meikimise ja oma välimuse eest hoolitsemisega. Minu jaoks piirdub enda eest hoolitsemine just puhtusega. Jah, ma olen vahest nädalaid üksi olles ka siin veidi leebemate nõuetega enda suhtes- üksi toas istudes kannan suvalisi (aga alati PUHTAID )riideid ja juuksed on salkus- sest ah kes mind näeb. Aga vahepeal oli mul päris mitu aastat komme, et ilma silmalauge toonitamata ja küüsi lakkimata ma toast välja ei lähe. Püüdsin siis õppida kasutama jumestuskreeme ja lainereid jms. Ostsin odavat "turukosmeetikat" kokku ja... mingi hetk lihtsalt jäidki kõik need asjad riiulile tolmu koguma. Nüüdki vahest vaatan neid seal, loksutan küünelaki pudeleid ja tõden pidevalt, et jälle mingi on ära kuivanud :D ,pühin tolmu lauvärvide karpidelt ja mõtlen ,et peaks äkki kasutama neid hakkama- aga kust leida motivatsiooni ning kes garanteerib, et ma poole aasta pärast jälle ei otsusta- ah, ei viitsi.

Kuskil keegi on öelnud, et inimene peab ise tundma sisemist sundi end muuta. Ma justkui tunneksingi seda, kuid ei oska kuskilt alustada. Alustada teadmisega, et niikuinii varsti olen ma "muutunud minast" tüdinenud.




10 kommentaari:

  1. Inimene peab saama jääda iseendaks. Ma ei pea muutma enda elukaaslase soovide järgi. Ei hakkaks kunagi end tema pärast mukkima, kui ma seda seni teinud ei ole. Mis puutub Su maiustuste ärapeitmisse, siis sellest mina aru ei saa. Kui ikka elad kellegagi koos, siis pakud ju talle ka. Mul oli kunagi elukaaslane, kes kui üksi poes käis, siis ostis ka ainult endale šokolaade. Okey! Ma saaksin aru, kui ta seda salaja sööb ja paberid kusagile mujale viskab, kui kodusesse prügikasti. Mina sellist käitumist ei mõistnud.

    VastaKustuta
  2. Ma ei saa aru miks sa peaksid elukaaslasega koos elades põdema kui nõud on pesemata või kui sa tahad sulle sobival ajal poodi minna või arvuti taga maiustada? Siin pole enda muutmisega midagi pistmist vaid kui sul on elukaaslane, kes sellest aru ei saa, siis on see tema probleem!

    Kui mul ei ole tuju õhtuseöögi lõpuks nõusid pesta, siis ma ka ei pese ja jumal sellega mida mu elukaaslane sellest arvab. Kui ei meeldi, pesku ise.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Siis sul on elukaaslasega vedanud :D

      Kustuta
  3. Sinu viimane kommentaar elukaaslasega vedamise kohta on yllatav ja isegi hirmutav. Segadusse ajav. See et sa ei pea ennast sundima kodutöödesse ei ole kooselus erand vaid reegel. Omas kodus kaks inimest kes on teineteisele pyhendanud teevad just seda mida hetkel tahavad. Kodused tööd ei ole kohustus vaid yhine heaolu. Kui naine käib lapiga mööda maja möeldes, et mis mees arvab kui naine seda ei teeks, siis sellises peres on midagi väga valesti ja see suhe on juba ette hukule määratud.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jah, sul on õigus... mina pole kunagi olnud suhtes, kus pühendutakse teineteisele nii, et kodutööd on viimane asi, millele mõelda :(

      Kustuta
  4. Anna andeks, et küsin, aga miks sa tahad muutuda? Kas sa siis ei meeldi endale sellisena, nagu sa oled? Siis peaksid sa ju tõesti muutuma, aga siis ei saa sa jääda enam iseendaks(iseenda moodi), vaid oleksid hoopis keegi teine. Minu arust selline, teiste meeleheaks muutumine ei too midagi head...

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma ei oska vastata sellele üheselt. Jah, on hetki ,kus ma arvan, et ma ei meeldi endale ka sellisena, aga enamasti on see tingitud ikka vist välisest survest.

      Kustuta
    2. Ah, köigil tuleb mingil hetkel see see "ma tahan muutuda" v "ma homsest hakkan" periood. See on nagu kevadkoristus naistel, lihtsalt tuleb peale. Aga kui jääd endale kindlaks ja ootad paar nädalat, see läheb yle. Ise mötlen u 30 korda aastas, et nyyd hakkan trenni tegema ja maha vötma. Ja siis on jälle mees head toitu teinud. No krt, mul on yks elu, elan nagu tahan. See 10 kilo siia-sinna ei muuda midagi ja olen ikka nii nagu olen. Ja nii on köige parem. On yks Norra kirjanik Herbjorg Wassimo. Oma triloogias "Dina raamat" on tal head sönad: "Sa oled see kes sa oled, yksköik kuidas sa pead ajast läbi minema". Ja see ongi nii. Sa oled just see kes sa oled.

      Kustuta
    3. Oi palju kordi mina olen mõelnud trenni tegemise ja iga päev koristamise jms peale :) Lõpptulemus on see, et paar päeva ehk liigutan end natuke rohkem ja siis... järgmise korrani :D

      Kustuta
  5. Ja mina mõtlen juba kümme aastat, et homsest hakkan lähenema oma ideaalkaalule,milles püsisin 25 aastat jutti---58kg, ja olin super! Aga läks nagu alati---ostsin tänagi vahukoorekukleid...

    VastaKustuta