pühapäev, 2. oktoober 2016

Natuke teisel teemal...

Tõesti- ma ei lootnud ega oodanud, et minuga taas nii juhtub! Kuid minagi olen ju siiski vaid lihtsalt naine... ja kõiki asju ei saagi vältida, need on looduse poolt ette nähtud.

Kõigepealt ütlen ma kõigile kommenteerijatele ennetavalt- ei ole tegu majandusliku abi tõttu loodud ...no ma isegi ei tea, kui väga seda suhteks nimetada... ja EI  SAA sellest ka kunagi kooselu. Selles viimases olin ma tegelikult veendunud juba enne oma eelmist suhet, olles vahepeal mitu aastat üksi elanud. Aga siis ma tookord siiski mõtlesin- äkki olen ma ikka suuteline ka pereeluks? Ning vähem kui poole aasta pärast oli mul ainult üks soov- üksi kodus olla :D Siis muidugi tekkisid veel igasugused probleemid ning ma jäin seda kooselu taluma vaid lootuses natuke lahedamale elule materiaalses mõttes. Aga kaua ma ennast ikka suutsin petta ja teeselda, et kõik on okei? Läkski siis nii, nagu ma olen varem juba maininud...

Seekord olen ma targem. Jah, kindlasti olen ma seda lubanud endale ka varem, aga seekord on siiski kõik teisiti. Esiteks juba sellepärast, et olles nüüd 5 kuud üksi elanud, olen ma alles avastanud kõik sellega koos käivad mugavused uuesti ja ei taha sellest kuidagi jälle loobuda. Ja sain sellele mõttele kinnitust kahe päeva jooksul, mil ma polnud üksi. Kui ikka juba teisel päeval tekkis mõte- et appi, ma tahan puhata ja üksi jääda- siis mis kooselust siin rääkida!

Tegemist on selles mõttes veel teistsuguse looga, et see on minu esimene netitutvus ilma konkreetselt selle eesmärgiga portaalis olemata. Lihtsalt ühised huvid viisid selleni, et ma hakkasin ühel hetkel mõni nädal tagasi end iga päev peeglisse vaadates kiruma ja sõimama :D Sest ma otsisin liiga tihti võimalust just selle inimesega suhelda...ja oli samas enda üle nii uhke, samas vandusin ennast maapõhja. 

Selgus, et mõnikümmend kilomeetrit eemal oli üks mees just umbes samal ajal samamoodi mõelnud. No ja asjade loogiline järg oli siis kohtumine. Esialgu oli meil mõlemal mõte kõik sinnapaika jätta ja kaduda eri suundades, aga samas me olime juba üksteisega nii harjunud pikkade vestluste käigus, et see mõte oli lihtsalt hetkeline... pettumus? lootus kedagi teistsugust kohata? illussiooni purunemine?

Jah, tegin ehk vea, et lubasin tal kohe enda poole tulla, aga ma millegipärast usaldasin teda. Ja ta tegelikult ei petnud mu usaldust. Igatahes ma ei kahetse midagi. Ja võibolla oligi hea, et kõik polnudki nii ideaalne, nagu ma ehk alateadlikult lootnud olin, ongi kergem jääda kindlaks oma otsusele- ei mingit kooselu, ei mingit majanduslikku ärakasutamist, olgu lihtsalt teadmine, et me hoolime üksteisest, kohtume vahest ja suhtleme igapäevaselt arvutis- tundes ennast võib muidugi juhtuda üsna peagi ka see, et mul saab sellest lihtsalt kõrini ja ma lihtsalt "kaon orbiidilt"

P.S. Blogil oli paar päeva tagasi väike juubel- 50 000 lugemist sai täis! Aitäh, et olete olnud minuga ja loodan, et olete seda ka edaspidi. Kuigi... no vahepeal ma küll mõtlesin, et aitab- kaua ma lasen end mõnitada- aga siis suutis keegi ikka ja jälle oma positiivse kommentaariga mulle uuesti julgust juurde anda ja ma veel ei loobu... just, negatiivsete kommentaaride ja suhtumise kiuste. Sest olen ma nii haige kui tahes, loobumine tähendaks nõrkust... Ja nõrk ma kohe kindlasti ei ole!!!

13 kommentaari:

  1. Kuidas sul need looduse poolt seatud armumised alati vastu talve tulevad, kui laadad ära lõpevad?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Laadad lõppevad aga kirbukad ei lõppe. Nii et võid siit vastuse välja lugeda!

      Kustuta
    2. Loodan et sa internetitutvustelt omale "kirpe" ei saa. See oht on olemas. Nii et võid siit vastuse välja lugeda!

      Kustuta
  2. Kas sa oled armunud? Jääb mulje, et sa otsid kellegi lähedust, aga sa pead enda jaoks selgeks mõtlema, kas sa tema vastu tõesti midagi tunned või on see lihtsalt lähedusevajadus, mida teine pool ei pruugi õigesti mõista. Peaasi, et sa ei astu jälle sellesse ämbrisse, kus lased ennast kuidagi ära kasutada nagu varem.
    Aga kui tunned, et temaga suhelda on hea, siis go on.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma pigem usun ise ka ,et see on lähedusevajadus ja soov tunda, et keegi minust hoolib... Aga võibolla olen ka natuke armunud, vähemalt enne kohtumist olin kindlasti.
      Nagu ma mainisin, oli mul juba eelmise suhte alguses tegelikult päris selge, kuskohast läheb piir. Siis ma katsetasin seda endale pandud piiri ületada ja selgus, et see polnud ok. Seekord on mul kõik täielikult kontrolli all!

      Kustuta
  3. Edu Sulle, Raili!

    VastaKustuta
  4. Iga uus algus on ilus algus

    VastaKustuta
  5. Väga õige mõte nii suhe seada nagu oled plaaninud. Mehel ka palju huvitavam, kui koguaeg ninapidi koos ei ole. Edu!

    VastaKustuta
  6. Vähemalt saad raha ja muid asju ka :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Raha ei saa, sest ma lihtsalt ei küsi! Aga muid asju, nagu hellust,teadmist, et minust hoolitakse... jah, sellest ma tundsin alateadlikult puudust küll, sest olen ju minagi eelkõige inimene...

      Kustuta