esmaspäev, 31. oktoober 2016

Lühidalt- poodi ei tule ja eks ma proovin edasi hakkama saada samamoodi, kui varem!

Täna on viimane päev, mil ma arvasin, et veel proovin kuidagi raha kokku saada oma poe avamiseks. Kuid eelmisel nädalal selgus lõplikult, et laenu mulle ei anta (õnneks tegelikult, ma ei olekski seda tahtnud, see oli VIIMANE võimalus), toetusi juba olemasolevale ettevõttele või ka uuele jaekaubandusega tegelevale ettevõttele ei ole ette nähtud (täisabsurd ju tegelikult, mis see kaubandusettevõte siis teistmoodi on, kui mingi muu ettevõte, et neile algkapitaligi pole ette nähtud?),  Puuetega Inimeste Koda ütles, et see pole nende prioteet- noh kui puuetega inimeste ettevõtluse arendamine nende prioteet pole, siis mis nende PRIOTEET üldse on?

Ja, ma olen väga tänulik neile inimestele, kes minu üleskutset mind oma unistuste poe avamisel aidata, järgisid! Jah ma tänan kõiki neid ,kelle kaudu kogunes mu arvetele 140 (Brigita Arslamovi pangakontole) ja 15 (Kauba Ringlus OÜ pangaarvele) kokku 155 eurot. Kahjuks ei olnud see mitte isegi ühe kuu rendi sissemakse ulatuses... ja täna teengi ma nüüd selle etteaimatud, kuid siiski hetkel väga valusa kõne maaklerile ning teatan, et mina loobun neist ruumidest. Tahaks tegelikult lausa nutta ja öelda, et mu unistusele on taaskord vesi peale tõmmatud, aga ma olen piisavalt tugev, et seda valu mitte välja näidata ja ma tean, et elu läheb edasi ning ma ei anna KUNAGI alla!

Olen proovinud ühendust saada juba mõnede annetajatega, et küsida, kes nad soovivad mulle saadetud rahalist abi tagasi saada, kuid mõnel neist ei ole facebooki (ainus suhtluskeskkond kus mul konto on, ei tea ma midagi twitterist jms ) ning ka kontakte avalikult ei leia.  Seega ma palun K.S- teine perekonnanimi veel, kes Sa annetasid 100 eurot Brigita arvelduskontole ja tegid seda 13. oktoobril, anna mulle palun teada, kas Sa soovid seda raha tagasi või arvad, et las see jääb mulle edaspidiseks abiks (mida ma kasutan tõesti äärmisel vajadusel, nt lähenevate jõulude ajal). Ja samamoodi ootan ma ,et Sina, B. L., kes sa samuti Brigita kontole 20 eurot kandsid, tehes seda 14. oktoobril võtaksid minuga ise ühendust, sest ma ei suutnud googeldades Su kontakti leida. Minu meiliaadress peaks olema blogi ülevalservas nähtav, aga igaks juhuks kordan üle : hiireke41@mail.ee ja ma usun, et enamik teab juba ka minu facebooki kontot, mille kaudu on võimalik mulle sõnum saata.

Nüüd siis- kõne maaklerile ja uusi laatasid ning käsitöömüügi võimalusi vaatama aadressile http://www.fairsearcher.com/laat-laadakalender-laadad-laatade-otsing-kuhuminna-messid-messikalender
Osalustasud on neis muidugi tihtipeale ulmelised nagu nt
 http://www.xn--tallinnaksitmess-3nb14aa.ee/index.php?page=94
Kuid selles viimases oleks mul tegelikult vaja ainult 50x50 pisikest müügiletti ja ma alustan läbirääkimisi hinnasoodustuse ja võimalike eritingimuste suhtes. Küsida ju ikka võib...

Aa, ma ei saanud seekord novembrikuusse kohta Telliskivi Kirbuturule! Kui minu blogi lugejate hulgas on nüüd keegi, kellel on nt 5. 12. või 19 novembril sinna koht broneeritud ja kellel oleks võimalik mahutada oma laua taha veel üks müüja väikese ehetealusega, siis oleks tohutult suureks abiks mulle, kui te annaks mulle teada sellest, et olete nõus mind aitama!

kolmapäev, 26. oktoober 2016

Avameelselt alkoholist ja valikute puudumisest.

Eelmises postituses tahtsin ma eelkõige kirjutada sellest, kuivõrd erineb maaelu linnaelust ja kui harjumatu ning võõras see mulle on. Kuid sujuvalt kerkis selles teemas esile hoopis üks teine teema- joomine. Joomine, mis on kahjuks saatnud mind suuremal osal elust, kuid pole ealeski suutnud mind enda võimusse haarta! Jah, ma tean, et enamus inimesi ei usu mind ja ma ei saa kedagi ka sundida uskuma- sest igaühel on õigus oma arvamusele. Aga mul oleks siiralt hea meel, kui kasvõi mõnigi blogilugejatest hakkaks selle postituse peale mind vaatama teise pilguga!

Alustaks ehk siis päris algusest, ehk lapsepõlvest. Kodus meil alkoholi ei tarvitatud. Baarikapis võis aastaid seista korgi all mingi likööripudel, siis mingil tähtpäeval korgiti lahti, võeti paar pitsi inimese kohta ja pandi tagasi. Et siis võibolla poole aasta pärast uuesti jälle peolauas pitsike külalistele pakkuda. Ema ei joonud üldse- no ei saa ju õhtu jooksul pitsi aastas paaril  korral joomiseks lugeda. Isal ikka tuli mõnikord ette veidi ehme keelega ja kõikuval sammul koju tulemist ja ka mõne sõbra kaasa võtmist, kuid lapsena olid need mulle pigem meeldivaks erandiks, kui häirisid. Sest olgem ausad- miks peaks eelkooliealine laps olema vihane "onude" peale, kes alati tõid kaasa kommi või mõne mänguasja, ajasid poole ööni minuga juttu (no mis siis ,et nende juttudest ei saanud ma enamusest ju aru veel). Ema üritas mind alati nendest eemale hoida, aga mina ei mõistnud, mis seal halba oli, kui mind "suurte" seltskonnas aktsepeeriti.

Enda esimesed kokkupuuted alkoholiga jäävad ka umbes samasse aega, ehk siis varasesse lapsepõlve. Olin hästi agar alati peolaudadelt nõusid kööki viima ja muidugi ahvatlesid mind ka siis pitsipõhja kogunenud tilkadest (tol ajal olid enamasti kasutuses jalaga pitsid, kus jala kohal väike süvend pitsi see oli) tulevad magusad lõhnad. No kes poleks meist lapsena neid tilgakesi keelega maitsnud ja siis tihtipeale pettunud ,et magusalt lõhnav asi oli tegelikult kibe ja vastik :D

Olin mingi 15 aastane, kui sõbranna sünnipäeval sai esimest korda põhjalikumalt vägijooki proovitud. See oli nisuviin ja tingis selle proovimise nagu ikka soov jätta enast muljet kui "suurest"- eriti ,kuna seltskonnas oli üks vanem poiss, kes mulle meeldis vist. No mäletan seda nisuviina joomist, esimesi suitsupahvimisi ja martsipantordi söömist ja seda kuidas mul ühel hetkel kõik sees keerama hakkas. Kirusin "pahaks läinud" torti ja olin jube tige, et kõik minu üle naersid :D

Mingit huvi joogi vastu minul ei tekkinud. Suvel eakaaslastest naabripoisid ikka said aeg-ajalt kuskilt mingi veini või õlle, mina üldiselt harva proovisin neid isegi. Siis aga juhtuski ehk see sündmus, mis määras minu edasise suhtumise alkoholi...

Sellest olen ma väga harva rääkinud ja üritanud ka ise unustada seda- vanemate näägutamise ,et see on ikka nii suur häbi, tõttu. Nimelt tekkis mul umbes 16 aastasena naabritüdruku ja tema sõbrannaga suur tüli. Mis põhjus ,seda ei mäleta, aga tõenäoliselt ikka poiste tähelepanu. Ja siis ühel õhtul kutsuti mind välja, kasutades "söödana" ühte meie seltskonna poissi, kellesse ma ehk natuke armunud olin ja maja nurga taga ootasid mind 4 tüdrukut. Kaks neist haarasid minust kinni, kolmas hoidis suud lahti ja mulle valati otse kurku umbes pool pudelit Vana Tallinnat. Ma imestan, et ma ei lämbunud...

Mida ma tegin, ei mäleta. Mingid pildikatked justkui oleks, aga tõeliselt tuli mul pilt ette siis, kui lamasin haigla vastuvõtupalatis ja ema kõrval muudkui korrutas nuttes- mida sa tegid, kas sul häbi pole. Ma ei suutnud siis seletada midagi, tahtsin vaid magada, kuid ma ei tohtinud. Mäletan ema sõnu, et arst olevat öelnud, et nüüd on kaks varianti- kas hakkab alkohol mulle maitsema ja minust saab sõltlane, või ei taha ma peale seda enam üldse ühtegi pitsi võtta.

Mu esimesed tõelised sõbrannad olid kaksikõed Võrust paarkümmend kilomeertrit eemalt maakohast. Nende pere oli viinalembene- ema jõi, kasuisa jõi ja vaevu täisealiseks saanud kaksikud jõid samuti. Kuiid nad olid nii toredad ja lõbusad, alati sai nalja... olime "kuldne kolmik" nagu meid Võru linnas 90-ndatel aastatel kutsuti. Oli just krooniaja algus, oli väikelinna elu, oli tööpuudus... Ja hakkas välja kujunema selgelt kaks klassi noorte hulgas :rikkamad, kes käisid klubides ja baarides ning vaesemad, kelle seltskondlik läbikäimine oli nö "korteriläbud". Kahjuks kuulusime meie viimaste hulka... Kui ülejäänud tüdrukutel oli sellest hea meel, et saab juua, siis mina käisin nendega kaasas vaid selleks, et kodust eemal olla ja tunda end hinnatuna, kasvõi joodikute seltskonnas. Meil vedas- haruharva sattusime seltskonda, kus oleks vägivaldsed inimesed olnud ja kuna me polnud keegi ka mingid seksikad tibid, siis ei tekkinud meestel ka mingeid ahvatlusi meid ära kasutada. Pealegi oli meil põhimõte- mitte kunagi ei jäänud me ööseks võõrasse kohta magama.

"Kuldse kolmiku" ajal õppisin ma olema ainus kaine inimene seltskonnas ja kuna mul pole olnud kunagi põhjust kurta oma huumorimeele üle, siis hakkas see kõik mulle täitsa meeldima. Ja kuna mul polnud ka mingit valikut- väikelinnas oli "klassisüsteem" väga tugev ja keegi teistsugust elu elav ei teinud meietaolistega tegemistki- siis ainus koht kus end vabalt tunda olidki need seltskonnad. Neist arenesid välja suhted, arenesid välja võimalused kodust välja kolida ja arenes ka minu näiline tugevus. Kaitsekilbiks naer nii iseenda kui teiste üle, oskus igas olukorras midagi koomilist näha... Sisimas aga tundsin ma vastikust, tundsin vastikust elustiili vastu, mis koosnes viimase raha kokkuotsimisest, et järjekordne pudel saada, elustiilist, kus päev ei alanud hommikuga ega lõppenud õhtuga, vaid sellega ,millal jäädi täis ja millal ärgati pohmakaga üles. Ja ma nägin seda kõike päevast-päeva, kuid kordagi ei tekkinud mul endal soovi järjekordset pitsi täis valada... üldjuhul ma ei võtnud üldse midagi, aga vahest klaas õlut õhtu jooksul või ka pitsike kangemat tuli ette.

Aastad möödusid, "kuldne kolmik" läks laiali, mina kolisin Võrumaalt ära. Sõbrannad jätkasid oma harjumuspärast elustiili, kuid alkohol oli neid juba liiga tugevalt enda võimusse haaranud ja ma ei leidnud enam huvi nendega suhelda. Kuid mingil müstilisel kombel ei saanud ma lahti ühest needusest- ükskõik, kuhu ma läksin, alati olid ainsad inimesed ,kes minust hoolisid need kella kümneks poe juurde kogunevad tüübid. Leidsin sealt järjekordse, kes mind enda juurde elama võttis, tegin seal süüa ja koristasin, vastutasuks sain tunda kasvõi natukenegi hellust ja teise inimese kehasoojust ning koha kus elada. Jah, alkoholihaisused kallistused polnud need ,mida ma oleksin tahtnud, aga kui polnud valikut. Kui oli variant- kas elada tänaval või taluda alkohooliku lähedust... võibolla oleksin ma siis pidanud tänavale jääma ja ma poleks kindlasti enam siin neid ridu kirjutamas?! Äkki ma oleksingi pidanud seda tegema?

Ajad läksid paremaks, sain tööle, sain üürikorteri ja ei sõltunud enam kellestki "poetagusest". Kuid mu välimus oli läinud päriliku haiguse tõttu järjest hullemaks. Selle raviks aga... ütleme, et selleks on vaja kordi suuremat summat ,kui hetkel aktuaalne oleva poe avamise jaoks!  Ja ma olin nii pagana üksi... Ma naersin selle üle, ma tundsin rõõmu sõprdaest- esimest korda elus olid mul ka sõbrad, kelle jaoks alkohol oli lihtsalt nädalavahetuse lõõgastus. Aga ma olin 4-5 aastat nii, et keegi vastassoo esindaja mind isegi ei kallistanud, rääkimata siis rohkemast. Ma vajasin nii tohutult hellust, tahtsin ,et mul oleks keegi kelle õlale pea panna, kelle kaisus uinuda... Ja minu poole ei vaadanud keegi..

Mind märgati lõpuks. Märgati alkoholilembese mehe poolt. Ma ei tahtnud algul suhet ega kooselu, kuid lähedusevajadus sai minu üle võimust. Järgnes pool aastat kooselu, rikutud jõulude ja aastavahetuse, kuid sealsamas tohutu õrnuse ja tähelepanuga. Kuni mul lõpuks sai mõõt täis... Tegin endale selgeks, et olen siiski sobilik vaid üksi elama ja ei kavatse sellest enam taganeda.

Kuid hellusevajadus jäi... Jäi soov tunda end kasvõi korrakski ihaldatuna, naisena, kellestki ise hoolida ja olla hoolitud. Taaskord peitsin ma end maski- mul on kõik korras- taha. Ja sattusin segadusse, kui avastasin, et ühest netitutvusest ühiste huvide keskkonnas on tekkimas midagi enamat. Aimasin ,et sel mehel on probleeme joomisega, kuid minu jaoks polnud selles ju midagi uut. Nii me kohtusimegi... Ma saan temalt positiivset tähelepanu, ma saan tunda, et keegi minust hoolib, ma saan ise hoolida... Jah, te ei mõista seda, et kuidas saab hoolida sellisest ,kelle päev kulgeb kaheliitriste õllepudelite ja teiste omasuguste seltsis? Kuid mina ei ole  peaaegu kunagi muud oma elus näinudki...

On kohutavalt kurb, et alkohol on muutunud maal ja väikelinnades  justkui kohustuslikuks elu osaks! Ja endast on kahju, et ma ei jää kunagi silma mitte kellelegi sellisele, kel poleks alkoholiga probleeme...Et mu ainus valik on olla üksi ja mitte kunagi tunda teise inimese kehasoojust, või leppida selle piskuga, mis mulle Saatus toonud on...

Küll aga on mul kindel põhimõte olnud ükskõik ,kui hes või halvas seisus ma majanduslikult olen- alkoholi jaoks minu käest ei tasu raha küsida! Sest ma lihtsalt ei anna seda ja enamusel meestel tegelikult on olnud ka see põhimõte endal- sellelt, kes ise ei joo, sellelt viinaraha ei küsita. Nii et võite selles kindlad olla- ei lähe ükski sent ka teie annetatud rahadest kuskile "punkrisse" ,nagu mõned kommenteerijad arvanud on. Ma ei suuda seda kahjuks teile kuidagi tõestada, aga ütlen- see raha on mul alles ja kui see poeplaan mul ebaõnnestub (kahjuks tundub, et nii see ka juhtub) võin annetajatele soovi korral selle tagasi kanda!



















































esmaspäev, 24. oktoober 2016

Ei saa minust maainimest! Ehk rõõm igapäevastest mugavustest...

Sel nädalavahetusel murdsin end täielikult rutiinist välja- mind kutsuti maale. Kõhklesin küll pisut, sest kutsujaks oli seesama mees, kellega ...no ütleme, et on rohkem kui sõprus aga vähem kui kooselu. Ehk siis suhe visiitsuhtena pikkade telefoni-ja netivestluste, umbes kord nädalas paaripäevaste kohtumiste ja teadmisega, et oleme teineteisel olemas.

Kahjuks on ka temal probleeme alkoholiga. Jah, ma ei tea, ma ei saa aru, miks- aga mul pole kunagi olnud suhet mehega, kellel neid pole. Millegipärast olen ma "joodikumagnet", kuigi ise pole kunagi tundnud mingit huvi ega vajadust alkoholi suhtes. Viimati võtsin paar pudelit õlut selle aasta kevadel... Ja kangemaid jooke ma pole kunagi võtnud- no vbolla paarkümmend aastat tagasi oli ka selliseid aegu, kus ma ikka pitsi õhtu jooksul võtsin ka, samal ajal ,kui teised hävitasid mitu liitrit viina.

No reedel ta siis helistas mulle ja kutsus enda juurde. Küsisin, kas ta on ikka selles täiesti kindel, sest sain aru, et ta oli järjekordselt... no mitte eriti kaine. Ta ütles, et on. Etteruttavalt võin öelda, et ta võib küll purjus olla, aga ta suudab loogiliselt mõelda ja oma otsuste või tegude eest vastutada. Üllatav, aga nii see praegu vähemalt tundub ka... Muidugi ma kõhklesin veel bussis linnast välja sõites, et kas teen õigesti või mitte, varuplaan oli muidugi ka olemas- sõita järgmise bussiga (liiklus seal päris tihe) tagasi, kui selgub, et tegelikult mind ei oodatagi .

Aga tegelikult oli ta koos oma sõbraga mul vastas. Ja esimene käik oli siis, nagu maameestel kahjuks ikka kombeks suuremalt jaolt on, poodi. Minult küsiti, mida ma tahan- ma ei pidanudki ise vastama, seda tegi mu kutsuja ise- ja siis läksime ühe teise sõbra poole. Huvitav, joodikud olid nad küll, aga ükski käidud kohtadest ei kannataks välja määratlust "punker". Steriilset puhtust muidugi polnud, aga räpasust jms kaugeltki mitte.

Üle aastate esmakordselt ei tundnud ma ennast joodikute (no tahaks öelda viisakamalt, aga see siiski on karm tõsiasi) seltskonnas ebamugavalt. Ärevus, mis oli tekkinud aastate eest, mil purjus elukaaslane mind lõi (esimene sedatüüpi juhtum elus, nii uskumatu, kui ka poleks kõigi mu kooselude jooksul) oli praktiliselt kadunud. Kuigi oli kohe selge, et ma võin nii paari päeva jooksul tund-paar seda taluda, kuid see pole minu koht. Õnneks on mu kutsujal kombeks alati peale piisavat joomist (tema mõistes piisavat, ehk siis ikka päris purjus olles) koju minna. Ja me läksimegi.

Ta elab koos vanaemaga. Tüüpiline silikaatvoodriga maamaja külateede ristumiskohas, asulakeskusest ehk kilomeetri kaugusel..Suur aed täis lillepeenraid ja õunapuid, saun ja abihooned. Aeg oleks seal justkui paarkümmend aastat tagasi seisma jäänud... selline mõnus rahu oli kohe esimesel hetkel sinna sattudes. Kuna vanaema, ehk siis mina hakkasin teda koheselt "memmeks" hüüdma, ei tarbi grammigi alkoholi, siis oli maja ka seestpoolt hubaselt korras. Kindlasti oleks enamusele lausa unistuste maakodu selline, kuid mina mõistsin kohe, et ei, see pole minu jaoks.

Soojustamata välikäimla ja dušinurga puudumine, nõudepesu külma veega või siis keedetud veega kausis, ahiküte ja värsketest juurviljadest söögitegemine... Jah, ma võisin seda kõike paar päeva kannatada, kuid kui ma pühapäeva hommikul koju jõudsin ja soojaveekraani lahti keerasin... vot seda tunnet ei oska ma kirjeldadagi. Uskumatu, kuidas võib sellistest lihtsatest asjadest nii palju rõõmu olla! Pesta ennast ja toidunõusid sooja veega, tualetis vett tõmmata, vaadata oma tuba, kus küll ei valitse mingi ülisteriilne puhtus (jajah, olen natuke laisavõitu ka vahest :D) aga siiski on asjad enamasti kappides, mitte suvaliselt toolileenil ja  nähtavate kulumisjälgedega asjadele kohta ei leidu... alles siis ma tundsin esmakordselt oma korteris KODU tunnet. Esmakordselt, kuigi olen siin elanud juba poolteist aastat...

Jah, maal on ilus, memmega saan hästi läbi, I. hoiab mind väga, sain hakkama ka värskest mitte sügavkülmutatud toorainest toidutegemisega gaasipliidil- mul on alati olnud kiiks ,et mina pean elama kohas kus on el. pliit, kardan vist natuke lahtist tuld siseruumis- aga ma tundsin juba järgmise päeva õhtul et olen väsinud. Ja igatsesin sooja duši alla, kuigi kodus olles ma sageli üritan sinna minemist niiakaua edasi lükata, kui võimalik :D.

Ka laupäeva hommik algas tegelikult ju täitsa maapiirkondadele tavaliselt- kella kümneks poe juurde kogunemisega. Jälle mõned kaheliitrised õlled, jälle kuskile sõbra poole, siis tuli keegi veel viinaga... nojah, paarkümmend aastat tagasi kui mina külapoes töötasin käis kõik täpselt samamoodi. Paari tunni pärast oli I. jälle parajas staadiumis, et koju minna. Nagu ikka sai ta memme käest noomida, aga mina olen võtnud sellise seisukoha- kuna meil pole plaaniski koos elama hakata, liiga suured individualistid oleme mõlemad, siis ma ei hakka ka mingeid piiranguid ja ettekirjutusi tegema- ja ütlesin seda ka hiljem memmele. Tema imestas, et tänapäeval on veel olemas selliseid naisi, kes lepivad nii vähesega ja ei püüagi teist inimest muutma hakata. Vastasin, et olen sellest aru saanud juba ammu: inimest on võimalik muuta ainult siis,kui ta ise juba tahab ennast muuta ja seda proovib...

Pühapäeva hommikul saatis I. mind bussi peale. Ja läks küll siis koju tagasi, kuid paar tundi hiljem mulle helistades oli ta juba kuskil mujal Ehk siis järjekordse sõbra pool... Nojah, vaba inimene vabal maal, teeb mis tahab! Kurb muidugi, aga jah, ma ei hakka "kurja naist" mängima. Ma võtan teda sellisena nagu ta on, ja kui ükskord saab kõrini või saab ta mingi lollusega hakkama, eks ma siis otsustan edasi, mis temaga teha!

Ja lõpetuseks- sellel nädalal ma ootan veel endiselt annetusi oma poe avamiseks, aga hakkan juba vaikselt leppime ka olukorraga, et kui ikka ise ennast aidata ei saa, siis keegi teine ka ei aita. Ootaksin tegelikult vastukaja inimeselt, kes Brigita kontole kandis 100 eurot- kas ta soovib, ma kannaks selle talle järgmisel nädalal tagasi- juhul kui ma tõesti ei juhtu imet ja ma poe avamiseks raha kokku ei saa... Tänan kõiki neid, kes on aidanud ja ka neid kes veel plaanivad aidata kui ka neid, kes lihtsalt mulle siiralt kaasa elavad!

reede, 21. oktoober 2016

Meeldiv tegevus-energiaandja, mittemeeldiv-energiavõtja.

Kindlasti on see enamikel inimestel nii, aga psüühikahäirega ning depressiooni all kannatavad inimesed on selle suhtes veel kohe eriti tundlikud. Ja see on üks asi, mida minusugused ei suuda küll mitte kunagi ümbritsevatele inimestele selgeks teha! Isegi psühholoogil on olnud raskusi alguses- on ju tegelikult iga isiksus (eriti veel "viltukasvanud isiksus") erinev ja alles peale mõneajast suhtlemist sai ta aru, et jah, ma võin end küll suure vaevaga sundida midagi tegema, kuid see lõppeb varem või hiljem krahhiga. Ebameeldivat ja sundkorras tegevust suudaksin ma ilma depressiooni ägenemata tavaliselt vaid paar kuud teha...

Jah, ma tean, et seda on raske uskuda. Sest elus on kahjuks kõigi jaoks ebameeldivaid kohustusi. Kuid üks asi on teha seda paar tundi päevas ja mitte igapäevaselt- näiteks koristamine on tihtipeale üks selline asi- või teha seda 8 või enam tundi päevas, igapäevaselt pikema perioodi jooksul. Ja minu ebastabiilse elu pagasina on mul ka natuke nihkes ajataju- minu jaoks on juba üks kuu väga pikk aeg. Sest on olnud perioode, kus iga päevaga võis mu elu teha kannapöörde ja mõni nädal stabiilsust oli ülim, mida ma võisin loota...

Miks ma seda kirjutan? Aga sellepärast, et olen saanud väga palju kahtlevaid kommentaare -mõni nendest ei ole oma mõnitava alatooni tõttu üldse ilmunudki- kas ma saaksin hakkama oma poe pidamisega. Selge on see, et 7 päeva nädalas paari kuu vältel läheks juba väga raskeks, kuid kui arvestada seda, et loodetud kohas tööle minemiseks ja töölt tulemiseks lisaaega ei kulu, siis on mul igapäevaselt piisavalt aega oma lemmiktegevustega tegelemiseks ja suhtlemiseks lähedaste inimestega. Ja kuna see töö on ka just see, mida ma kogu aeg olen teha tahtnud- ehk siis meeldiv tegevus- siis see mitte ei väsitaks mind vaid annaks energiat juurde.

7 päeva nädalas töötamise miinus oleks tegelikult vaid see, et ma ei saaks kuskil käia. Aga samas- kuipalju ma sügistalvisel perioodil üldse oma linnaosast väljapoole liigun? Mõni päev läheb mitu tundi aega sellenigi, et ma end üldse riidesse panen ja üle hoovi poodi lähen. Ja, tegelikult ma tean ka ühte põhjust, miks see nii on- mind on selle poe kaubavalik täielikult ära tüüdanud- aga kuskile kaugemale minna minusugune külmavares ka ei viitsi :)

Meenutades oma ettevõtluskogemust eelmisel aastal, võin öelda küll 100% kindlusega, et mina oleksin selle asjaga edasi tegelenud, kui rent oleks olnud mõistlikuma hinnaga ja kui mul oleks olnud võimalik jätta kauplusse tasuta kogu sisustus, mille äripartneri elukaaslane hankinud oli. Kuid nemad loomulikult tahtsid õigustatult selle eest renti, aga oli ilmselge, et kui juba ruumide rent on 2300 eurot ja kuukäive vaevalt sinnanigi küündis, ei tulnud see kõne allagi. No ja läks nagu läks...

Kuid tegelikult peaksin ma ehk unistamise ja  plaanide tegemise lõpetama... Sest 10 päeva on jäänud tähtajani, mil ma pean oma otsuse teada andma ja mul on kogunenud 145 eurot. Ja, mõnes teises kontekstis oleks see mulle  VÄGA suur raha, aga äritegevuse taasalustamiseks pole see isegi kümnendikku...

Ma ei hakka tegema mingit üleilmset kogumiskampaaniat, et kuulutada facebookis nt, et palun annetage jne! Selline abipalumine pole minu loomuses! Oli suur eneseületamine juba siin blogiski selle püstitamine! Pealegi- mis kasu oleks facebookis postitamisest, kui postitusi näeksid ju umbes 50 inimest- sest just niipalju neid mu sõbralistis on- ja nemad näevad niikuinii kui ma annan märku oma uuest blogipostitusest. Palvele jagada reageerivad neist tavaliselt vaid 2-3...

Aga ma ei loobu veel oma unistusest! Jah, olen naiivitar küll, aga ma loodan ,et keegi siiski usub veel minusse ja aitab mul uuesti "tuhast tõusta"!


teisipäev, 18. oktoober 2016

Seekord ma palun tõesti- aidake mul avada oma pood!

Kõigepealt tänan neid inimesi, kes juba mu eelmisele postitusele reageerisid oma toetavate kommentaaride ja täiendavate küsimustega ja eriti veel neid, kes ei pidanud paljuks usaldada Brigitat, kandes tema kontole minu unistuse täitmise tarbeks raha!  Tänase postituse lõppu lisan ma veel ühe arvenumbri, millele saate soovi korral mulle raha oma poe avamiseks, kanda. Võtsin ühendust minu ettevõttele kunagi raamatupidamisteenust pakkunud inimesega ja uurisin, mis on vaja teha selleks, et taas firma pangakontole ligi pääseda. Olin selle ju deaktiveerinud veebruaris... siis kui olin otsustanud om äritegevuse määramata ajaks peatada. Määramata ajaks, ehk siis sobivate ruumide ja algkapitali leidmiseni...

Nüüd siis on seis selline, et leidsin küll ruumid, kuid algkapitali pole. On olemas äriplaan (kunagi juba tegutsenud firmal seda ei olnudki ametlikult vaja muuta), on olemas kindel ja täiesti reaalne nägemus, missugused kulud-tulud ja kohustused mind ees ootavad. Tean, kuskohast saada kaupluse sisustust, tean juba umbkaudu mida ja kuipalju mul vaja on- umbkaudu, sest olin nii "andekas" ja unustasin ruumi vaatamas käies seda mõõdulindiga üle mõõta. Tean, kust saada esialgset kaupa ja mis hinnaga...

Eelmise, või noh õigemini siis üleeelmise (sest vahepeal ma kirjutasin ka paar rida ju) postituse kommentaarides ma kül vastasin suuremale osale mulle esitatud küsimustest, kuid ausalt -päris tülikas on neid sealt ükshaaval üles leida. Püüan need küsimused -vastused kuidagi selles postituses kokku tuua. Kindlasti jääb midagi veel õhku rippuma, aga siis saab neid küsida kas samuti kommentaarides või otse mu meilile kirjutades.

Miks ma arvan, et minu kaltsukas (tegelikult mulle see sõna väga ei meeldi, aga kuna tegemist on üldlevinud väljendiga sedasorti poodide kohta ja seetõttu ma võtan seda enamasti juba küllalt neutraalselt!) hakatakse käima?
Esiteks -asukoht. Tegemist on suure elamurajooni ainukese seda tüüpi poega. On küll kuskil mõnisada meeter kaugemal üks teisel korrusel asuv heategevus?pood, aga hinna ja kvaliteedi suhe on seal natuke nihkes ning teisele korrusele ei viitsiks paljud inimesed üldse minnagi.
Teiseks- hinnad. Ma tean ,mis hinnaga ma ise neid asju ostaksin ja oma majanduslikust olukorrast tulenevalt vist suuremat "koid" olemas polegi. Minu puhul on oht pigem see, et hindan asju odavamalt kui nad väärt on. Aga samas- see polegi ehk eriline viga- soodsamaid asju ostavad inimesed rohkem ja tulevad kindlasti teinekordki tagasi. Eriti, kui need asjad on hoolikalt üle kontrollitud ja nt vahetust vajava lukuga jopesid ja plekilisi lasteriideid minu poes müügis olema ei hakka.

Milline oleks minu käibeprognoos ja miks ma usun et see selline oleks?
Oman piisavalt kogemusi seda tüüpi poodides ja olen arvestanud, et selles asukohas on täiesti reaalne saada minimaalselt päevakäive 50 eurot. See teeks siis ju 1500 eurot kuus, sest pood hakkaks lahti olema (esialgu prooiks muidugi) 7 päeva nädalas. Kui arvestada, et maksudega koos oleks mul renditasu 350-400 eurot kuus ja iga kuu mul poleks kindlasti vaja ka kaupa tellida- seda enam, et hakkaksin asju vastu võtma ka inimestelt annetustena- siis peaks 900 eurot iga kuu kätte jääma. Appikene, 900 eurot! Mul hakkavad käed värisema juba seda numbrit kirjutades :D Sellest summast maksta umbes poole miinimumpalga suurune summa teisele müüjale- kindlasti ma otsin selleks kellegi endasarnases olukorras inimese, kes suudab rõõmu tunda iga euro üle- jääb ikka 750 eurot üle. No mingi aeg tulevad tulumaksud ,käibemaksud jms, hetkel Kauba Ringlus OÜ käibemaksukohuslane veel pole... Orienteeruvalt ehk 100 eurot läheks sinna, raamatupidajaga saab kokkuleppida teenuse hinnas- kuna tegemist on väikeettevõttega, kus paberimajandus on põhiliselt vaid kord kuus aruandlus- siis see ei tohiks kuidagi üle 100 euro olla, pigem ma mäletan, et isegi poole? väiksem oli see summa Õismäel. Ja ülejäänud summa oleks kasum, millest muidugi saaksin ma ka ise 0,5- 0,75 koha miinimumpalga. Muidugi, rikkaks selle ettevõtmisega ei saaks, mingeid tohutuid kasumeid selle poega ma ka teenima ei hakkaks, aga peamine- ma saaksin ISE hakkama, ilma sots.toetusteta, ilma annetusteta ja muidugi eelkõige- ma saaksin teha seda, mida TAHAN !
Ja see oli ainult ,ütleme kõige üldisem arvutus võttes aluseks minimaalse käibe...

Ja nüüd tuleb siis tegelikult minu jaoks postituse kõige raskem osa- jutt reaalselt vajaminevatest summadest poe alustamisel! Kellele see tundub kerjamisena, palun arvake seda omaette, mitte ärge tehke teemasid Perekooli või kommenteerige siin ( üldiselt peaksid tuntumad sapipritsijad juba teadma, et nende kommentaaare ma niikuinii läbi ei lase!)! Aga ma tean, et on ka väga palju häid inimesi... ja alljärgnev tekst ongi suunatud eelkõige neile!
Poe avamisel tuleb sissemakse teha hiljemalt 1. novembriks! Ja see summa on suurusjärgus 3x kuuüür, ehk siis 750 eurot (okei, 3 eurot vähem :D) Rendihinnale ei lisandu käibemaksu, ainult kommunaalid, mis selle pinna juures on umbes 100 eurot kuus.
Loomulikult peaksin ma alustama koheselt tegevust- hakkama tegema natuke remonti- enne oli selles ruumis sushibaar ja nende sisekujunduses on minu jaoks täiesti vastuvõtmatu element- mustaks värvitud seinad! Remonditarbed muidugi väga palju ei maksaks, tööjõu, ma usun, et leian oma väheste tuttavate hulgast ka... Reklaami on kindlasti kohe algul vaja. Olen arvestanud selle hinnaks 300 eurot...
Kauba saaksin ma erinevatest kohtadest erinevate hindadega, pean mingi valiku langetama. Aga maksimaalselt läheks see maksma 500 eurot.
Ja sisustus- kõige kallimaks läheks kindlasti stanged ja lett. Tean aga kohta, kust ma need saaksin- Jadasson OÜ, kus ma olen ka ise töötanud ja tean nende hinnakirju ,kaubavalikut jms. Sealt saaksin ka kassaaparaadi, riidepuud jms. Ka on tihtipeale kuulutusteportaalides müüa või koguni ära anda poesisustust... igal juhul üle 500 euro ma sellele kulutada ei plaani.

Sain kokku esialgseks summaks poe avamiseks ja käivitamiseks 2050 eurot. No võib ju lisada veel paarsada eurot ettenägematuteks kulutusteks... ehk siis 2250 eurot peaks olema igati ammendav summa. Teate, kui ebamugav on seda kirjutada, teate mitu korda ma olen neid ridu kirjutanud-kustutanud-ja jälle kirjutanud... Mul pole seda raha kuskilt võtta, ma pean lootma ainult Teie abile!

Luban ka seda, et kui mingil põhjusel- ruum antakse nt rendile kellelegi teisele, kes kohe maksab, ei saa vajaminevat summat kokku, selguvad mingid puudused ruumi või asjaajamise suhtes, et saadan soovijatele kõik annetatud rahad tagasi! Soovid siis esitada mulle meiliaadressile hiireke41@mail.ee

Ja nüüd ma siis lisan siia Kauba Ringlus OÜ pangaarve numbri.
Swedbank  EE882200221061961873
Selgitus: ANNETUS äritegevuse alustamiseks või lihtsalt ANNETUS

Soovitav oleks ülekanne teha eraisiku kontolt, muidu läheks ka tulumaks maha! Ja ülekande viimane kuupäeva võiks olla 31. oktoober, sest 1. novembril pean ma oma otsusest teada andma- kas ma saan alustada äritegevust või alustab selles ruumis tegevust keegi teine...

Tänan kõiki juba ette!






pühapäev, 16. oktoober 2016

Uus põhjalikum postitus juba lähipäevil!

Aitäh elava vastukaja eest minu eelmisele portitusele! Hetkel on nädalavahetus ja ma ei saa midagi täpsemalt kirjutada, aga tahtsin Teile öelda, et ma tegelen selle plaaniga edasi! Ja tahaksin tänada veel eriti neid kahte inimest, kes pole pidanud liiga raskeks mind toetada rahaliselt oma unistuse elluviimisel!

kolmapäev, 12. oktoober 2016

Realistlik unistuse elluviimise unistus ja selle takistused. Ehk siis ikka ja jälle RAHA...

Selles postituses ma teen tõesti esimest korda seda, mida ma pole kunagi teha tahtnud! Ma palun abi... Jah, ma ei loodagi tegelikult, et ma seda siit saan, aga ma vähemalt annan sellega natuke ka mõista, et ma pole üldse mitte lootusetu luuser ja laiskvorst  Mul lihtsalt on unistus, suur-suur unistus... Ja piisavalt oskusi selle unistuse elluviimiseks! Aga mida mul pole... jah, mul pole raha...

http://www.city24.ee/et/kinnisvara/aripindade-uur/Tallinn-Pohja-Tallinn/7733844?selectedTabMenu=list

Eile saatis K. mulle facebookis selle lingi. Ma hakkasin esmapilgul lausa nutma, sest see ei tundunud üldse reaalsena. Äripind otse minu kodu juures...hind sama, mis samas suuruses eluruumil...asukoht super- ehk siis väga käidav koht ja läheduses poleks mulle ka konkureerivat ettevõtet... Ilus unistus ühele "riiulifirma" omanikule, kes üle kõige ilmas tahaks alustada taas omale hingelähedast tegevust.

Sellest tuleks minu nägemuses taaskasutuskeskus, kuhu küll mööblit ja suuri asju ei mahuks, aga üleliigsed ja korralikud riided, mänguasjad, nõud leiaksid seal koha, kus oma uut omanikku oodata. Esialgu oleks vaja muidugi panustada natuke finatsilisi vahendeid reklaamile ja esialgse kauba ehk peaks ka sisse ostma. Aga arvestades seda, et ruumi rent on nii soodne ja keskmiseks päevakäibeks julgeks prognoosida 50 eurot, siis see tasuks nii või teisiti ära. Ja pealegi- see oleks just see ,mida ma kõige rohkem teha tahaks- olla iseenda tööandja, tegeleda ise nii asjade sorteerimise, müügiks ettevalmistamise ning müügiga... Raamatupidamisteenust hakkaksin sisse ostma, on juba välja uuritud palju see maksma läheks. Äriplaani pole minu teada olemasoleval ettevõttel uut vaja koostada, võimalik ,et tuleb ainult mingid korrektuurid teha selles.

Uurisin toetuse kohta töötukassast. No mida oligi arvata- isegi kui ma oleksin töötuna arvel, isegi siis ei saaks jaekaubandusega tegeleva ettevõtte jaoks nende poolt mingit toetust. Ettevõtluse Arenduse Sihtasutusest öeldi sama, ma proovisin seal olla veel kaval öeldes, et tegelen ka tootmisega- ehete tootmisega nimelt. See aga polnud neile piisav argument. Ja üsna konkreetselt saadeti mind pikalt...

Puuetega Inimeste Koda- huvitav, ise nad kuulutavad kogu aeg, et aitavad puudega inimestel ühiskonda sulanduda ja aktiivne olla jms... aga kui lähed nende jutule sooviga ettevõtlusega alustada (või taasalustada), siis on kohe vastu konkreetne- meie sellega ei tegele. Saadetakse töötukassasse ja EAS-i.... no surnud ring täielikult.

Tegelikult ma praegu loen ise üle seda eelkirjutatud juttu ja saan aru, et unistused jäävadki vaid unistusteks... Ma ei tea isegi, miks ma seda siia postitan... tunnen end ääretult ebamugavalt seda tehes. Aga isegi juhul, kui mind hakatakse halvustama, isegi juhul, kui mind naerdakse välja... mul on siiski üks reaalselt kindel eesmärk ja unistus elujärje parandamiseks! Mis sest, et unistused ei täitu ...

esmaspäev, 10. oktoober 2016

Eesmärk nr 1- hoiduda sügismasendusest!

Viimasetel päevadel taaskord laisk blogija olnud, aga lihtsalt ei ole midagi väga erilist juhtunud ka. Praegu on küllaltki stabiilne aeg, kuigi vaikselt hakkab ligi hiilima sügismasendus. Jah, ma ei salli sügist! Mulle ei meeldi  hall taevas, tuul ja vihm, mulle on vastumeelt varane pimedus ja elektrivalgel istumine juba poolest päevast. Olen päikeseinimene, nii kummaline tegelikult- päevitamist ei talu, aga kui päikest pole, olen kohe rusutud ja närviline.

Eile lõppes siis suvine-sügisene laatadeperiood. Viimane üritus oli Lasteasjade Turg TTÜ peamajas. Kuna mul hetkel muud lastekaupa ,peale käevõrude ja mõne paari villaste sokkide (ei, ma ei oska kududa, aga selles eest oskan hästi osta odavalt ja müüa kallimalt) polnud, siis "haakisin end K.-le sappa" ja sain väikese nurgakese tema laua kõrval kastivirnast kombineeritud laua peal. 10 eurot sain...asi seegi. Saab vähemalt paar päeva jälle kergemini hakkama.

Telliskivi kirbukad on nüüd jäänud mu ainsaks müügivõimaluseks kuni jõululaatadeni, mille osalustasude kohta ma veel ei tea ka midagi. Seega- tulemas on natuke keerulisem periood rahalises mõttes, aga ma olen nagu Scarlett O`Hara raamatust "Tuulest viidud"- ütlen endale kogu aeg "Mõtlen sellele homme!" Helistasin täna kolmele Linnalehest leitud töökuulutusele ja kuulsin vana tuttavat vastust- meil on inimene juba olemas. No tore küll, mida te siis üldse kuulutate netis või ajalehes, kui  tegelikult leiate vajamineva inimese teisel moel!

Raha küll ei tee õnnelikuks, aga tagab kindlustunde. Kuid kindlustunde emotsionaalselt võib tagada veel miski... see on teadmine, et on keegi, kellele sina ju su elu korda lähevad. Netitutvusest alguse saanud suhtlemine on muutunud nüüd igapäevasteks pikkadeks telefonikõnedeks- hea et mul on selline telefonipakett, kus on fikseeritud kuutasu ja minutihinda pole. Ühes oleme siiski mõlemad veendunud, kooselu ei tule, sest oleme liiga mugavad ning harjunud üksi elama. Aga selline püsisuhe mulle sobikski...

Jälgisin vahepeal hoolsasti, nagu ma arvan, et suurem osa inimestest, presidendivalimisi... Tegelikult jätab poliitika mind ükskõikseks, aga mingi lootus oli, et ehk saame riigipeaks inimese, kes suudaks näha ka mitte ainult piiri taha vaid reaalselt oleks kursis oma riigi inimeste eluga. Suht tühi tunne jäi tegelikult pärast valimistsirkuse (no sorry, aga see oli lihtsalt naljakas ,kuidas presidendi valimist pilluti nagu palli ühelt võistkonnalt teisele!) lõppu. Kas suudab üks välispoliitikaga tegelenud inimene vaadata korraks  ka oma rahva poole? Kahtlen...

Muidugi, meil pole presidendil ka mingit võimu... Ja need, kellel võim on, on minusuguste ja veel paljude teiste ühiskonnakihtide suhtes kurdid ja pimedad. Aga sinna ei saa lihtne inimene midagi parata... Ja poliitika on üldiselt teema, millest mulle meeldib küll rääkida, aga enamasti koos nendega, kelle kohta on teada, et mul on nendega sarnane maailmavaade...

Mõtlesin, et peaks võtma endale kindlaks eesmärgiks sügismasenduse ära hoidmise või vähemalt leevendamise. Teades ennast, siis kohusetunne on mu peamine liikumapanev jõud... Kõige nõmedam on tegelikult asja juures see, et mulle ei aita mitte ükski eneseabi raamat ega jooga ega mõtlemise muutmine! Olen aastakümnete jooksul katsetanud erinevaid tehnikaid, aga ainus sobiv on ikka silmast silma vestlus oma psühholoogiga. Kelle juurde kahjuks saan ma nüüd alles novembri lõpus...ühesõnaga pool sellest karmist ajast olen veel ilma vajaliku teraapiata kah. Tobedad on ikka need ravijärjekorrad...

Sai natuke tühi postitus, aga ma luban, et mõtlen järgmiseks korraks midagi sisukamat välja!




neljapäev, 6. oktoober 2016

Psühhikahäire EI OLE vaimupuue!

Aeg-ajalt saan ma inimestelt selliseid soovitusi, et tekib küll küsimus, kes inimesed üldse teevad vahet vaimupuudel ja psüühilisel haigusel. Ma ei pea silmas neid ,kes siin blogis kommenteerivad, siin on enamuses väga asjalikud kommentaarid ja soovitused. Aga ma olen kohanud palju sellist suhtumist, kus mulle selgitatakse mingit asja nagu koolieelikule ja siis pannakse veel lõppu soovitus-" ära seda tee, see ei sobi"

Loomulikult pole keegi sündinud tark ja erinevates elusituatsioonides on nõuanded vägagi teretulnud. Kuid kui on tegemist igapäevavaste asjadega- näiteks, et ei ole viisakas kopeerida eravestlusi oma blogisse või et ei tohi rääkida oma tööasjadest ning firmasaladustest... no mul on piisavalt elukogemust ja normaalintelligents, nii et sellised asjad ei tuleks mulle pähegi.

Viimane näide oli alles eelviimase loo kommentaarides :

... mitteükski täie mõistusega tööandja ei võta omale tööle inimest, kes terve oma elu niimoodi maailma ette laotab, sulle ei usaldataks isegi koristajakohal töötades ühegi riuumi ukse koodi, poekassast või vastust vajavast ametikohast rääkimata...

Mida veel?! See, et mul on depressioon ja ärevushäire, ei tee mind ju alaarenenuks! Või mis oli selle kommentaari mõte? Mul pole kunagi olnud probleeme usaldamatusega, nii töö-, kui eraelus! Jah, minu käest on läbi käinud kümneid koode, võtmeid ,suuremaid rahasummasid... pole ma veel neid kuskil teistele nähtavaks -teatavaks teinud.

Kahjuks kohtab sellist suhtumist kõikjal. Eriarsti juurde minekul, kui mu tugiisik-  jah, sotsiaal-üürikorteriga käib kaasa ka selline, kohati päris tüütu :D, tegelane- helistas ette ja ütles, et olen  tugeva ärevushäirega ja vajaksin natuke kannatlikmat kohtlemist, kui tavapatsiendid, oli arst küsinud- aga kas ta ise ikka teab, mis tal probleemiks on ja miks ta tuleb ning kas ta oskab seda öelda? No come on, ausõna! Ärevushäire ei tähenda ju, et ma ei saaks aru ,mis minuga toimub. Ma tean vägagi hästi, et arst on selleks ,et mind aidata, et kõik protseduurid ja uuringud ja analüüsid jms on vajalikud mulle ja minu tervisele, aga ma lihtsalt ei suuda ärevuse tõttu oma keha talitlemist kontrollida ka kõige parema tahtmise korral. Ja enamus arste ongi alati arvanud seepeale, et ma teesklen ja mängin lolli... kui mul tekivad lihaskrambid ja värinad. Suhtumine minusse muidugi ka koheselt muutub ja pole vist vaja selgitada, miks ma enam selle konkreetse arsti juurde teinekord ei lähe:S

Nüüd, kus ma olen elus ühe uue etapi alguses, ei MITTE  KOOSELU !, olen saanud huvitaval kombel isegi palju positiivset vastukaja kommentaatoritelt. Hämmastav,. varem tuli sellist mõistmist ikka üliharva ette, seadistasin seetõttu lõpuks ka kommentaaride eelmodereerimise! Ja nüüd viimasele postitusele ,ma ei liialda kui ütlen, et tuli ainult paar-kolm sellist kommentaari, mida ma ei  pidanud avaldamisvääriliseks. Kas  arvatakse, et nüüd algabki minu uus "tuhasttõus" tänu suhtele, et minusugune polegi üldse võimeline ise hakkama saama? Sel juhul ma petan nende lootusi- ei ,sellel suhtel pole vähimatki seost majandusliku mõtlemisega ja ma ei oota sealt vähimatki abi. Ma isegi ei ole talle öelnud, mis olukorras ma tegelikult olen...ma tahan ISE hakkama saada!

Mõnikord on see muidugi keeruline... eriti kui kirjutatakse välja retseptiravimid, mis maksavad 8.50 ja kui neid tuleb võtta kahe retsepti jagu. Aga siis tuleb lihtsalt kulutused ümber mõelda või kasutada seda raha, mis on head inimesed mulle annetanud... Jälle asi, mis eristab minusugust vaimupuudega inimesest, ma oskan majandada. Mõnikord olen ma selle selgitamisega isegi oma tugiisikule hädas- no arusaadav, tema kliendid on just enamuses ...tahaks tegelikult öelda midagi paremat, kui ametlik "vaimupuue" ,sest tegelikult on ka nemad väga toredad inimesed- olen nendega kokku puutunud pisut.

Perekooli foorumis on minust lausa nimeline teema tehtud ja ka seal oli üks kommentaar, kus nimetati mind "vaimselt haigeks". Tegelikult see nüüd ajendaski mind lõpuks oma pooleliolevat postitust lõpetama. Tahaks avada inimeste silmad- psüühilised häired ei tee inimest VAIMSELT haigeks. Vaimne ja hingeline (psüühiline) seisund on kaks eraldiseisvat asja. Kuigi nad ei välista teineteist sageli ja see tekitabki neid eelarvamusi... Kuid ,kas peab siis kõigesse ja kõigisse alati eelarvamusega suhtuma? Ehk peaks kõigepealt olukorra või inimesega natuke tutvuma, et aru saada?


pühapäev, 2. oktoober 2016

Natuke teisel teemal...

Tõesti- ma ei lootnud ega oodanud, et minuga taas nii juhtub! Kuid minagi olen ju siiski vaid lihtsalt naine... ja kõiki asju ei saagi vältida, need on looduse poolt ette nähtud.

Kõigepealt ütlen ma kõigile kommenteerijatele ennetavalt- ei ole tegu majandusliku abi tõttu loodud ...no ma isegi ei tea, kui väga seda suhteks nimetada... ja EI  SAA sellest ka kunagi kooselu. Selles viimases olin ma tegelikult veendunud juba enne oma eelmist suhet, olles vahepeal mitu aastat üksi elanud. Aga siis ma tookord siiski mõtlesin- äkki olen ma ikka suuteline ka pereeluks? Ning vähem kui poole aasta pärast oli mul ainult üks soov- üksi kodus olla :D Siis muidugi tekkisid veel igasugused probleemid ning ma jäin seda kooselu taluma vaid lootuses natuke lahedamale elule materiaalses mõttes. Aga kaua ma ennast ikka suutsin petta ja teeselda, et kõik on okei? Läkski siis nii, nagu ma olen varem juba maininud...

Seekord olen ma targem. Jah, kindlasti olen ma seda lubanud endale ka varem, aga seekord on siiski kõik teisiti. Esiteks juba sellepärast, et olles nüüd 5 kuud üksi elanud, olen ma alles avastanud kõik sellega koos käivad mugavused uuesti ja ei taha sellest kuidagi jälle loobuda. Ja sain sellele mõttele kinnitust kahe päeva jooksul, mil ma polnud üksi. Kui ikka juba teisel päeval tekkis mõte- et appi, ma tahan puhata ja üksi jääda- siis mis kooselust siin rääkida!

Tegemist on selles mõttes veel teistsuguse looga, et see on minu esimene netitutvus ilma konkreetselt selle eesmärgiga portaalis olemata. Lihtsalt ühised huvid viisid selleni, et ma hakkasin ühel hetkel mõni nädal tagasi end iga päev peeglisse vaadates kiruma ja sõimama :D Sest ma otsisin liiga tihti võimalust just selle inimesega suhelda...ja oli samas enda üle nii uhke, samas vandusin ennast maapõhja. 

Selgus, et mõnikümmend kilomeetrit eemal oli üks mees just umbes samal ajal samamoodi mõelnud. No ja asjade loogiline järg oli siis kohtumine. Esialgu oli meil mõlemal mõte kõik sinnapaika jätta ja kaduda eri suundades, aga samas me olime juba üksteisega nii harjunud pikkade vestluste käigus, et see mõte oli lihtsalt hetkeline... pettumus? lootus kedagi teistsugust kohata? illussiooni purunemine?

Jah, tegin ehk vea, et lubasin tal kohe enda poole tulla, aga ma millegipärast usaldasin teda. Ja ta tegelikult ei petnud mu usaldust. Igatahes ma ei kahetse midagi. Ja võibolla oligi hea, et kõik polnudki nii ideaalne, nagu ma ehk alateadlikult lootnud olin, ongi kergem jääda kindlaks oma otsusele- ei mingit kooselu, ei mingit majanduslikku ärakasutamist, olgu lihtsalt teadmine, et me hoolime üksteisest, kohtume vahest ja suhtleme igapäevaselt arvutis- tundes ennast võib muidugi juhtuda üsna peagi ka see, et mul saab sellest lihtsalt kõrini ja ma lihtsalt "kaon orbiidilt"

P.S. Blogil oli paar päeva tagasi väike juubel- 50 000 lugemist sai täis! Aitäh, et olete olnud minuga ja loodan, et olete seda ka edaspidi. Kuigi... no vahepeal ma küll mõtlesin, et aitab- kaua ma lasen end mõnitada- aga siis suutis keegi ikka ja jälle oma positiivse kommentaariga mulle uuesti julgust juurde anda ja ma veel ei loobu... just, negatiivsete kommentaaride ja suhtumise kiuste. Sest olen ma nii haige kui tahes, loobumine tähendaks nõrkust... Ja nõrk ma kohe kindlasti ei ole!!!