Pühapäev, 31. märts 2019

Rahul eluga-mitterahul endaga.


Vot just nii ütlen ma eelmise postituse all sõna võtnud Helenale ja anonüümsetele (kes loomulikult suures osas juba vanad "tuttavad" siin on) ! No ausalt- ma pole teilt nõu küsinud, mida te sellest mulle siis jagate! Jah, ma ei ole endaga rahul, jah ma tahan midagi teisiti teha.. Aga ma ei taha, et keegi tuleb mulle ette kirjutama teemadel, mis mind tõesti ei huvita. No nagu tööpakkumine Pirital.. Ma olen vist juba oi-ei-tea-mitu korda öelnud, et mis töölkäija minust on, kui ma vahest ei suuda end mitu päeva toastki välja ajada. Ja pealegi ei ole töö kirbukas- jah just sellises boksisüsteemiga kirbukas -enam ammu see ,mis ta oli mõned aastad tagasi. Muutunud on klientuur, muutunud on kaubad, muutunud on kassa-ja turvasüsteemid... see pole enam see koht, kuhu ma tahaksin nii meeletult, et oleksin nõus selleks mitme ümberistumisega sõitma.

Pealegi on tulemas laadahooaeg... Jah, kuigi ma mõtlen siin tihti ka sellele, et võibolla jääb see hooaeg mul viimaseks ja et võibolla ma tõmban otsad kokku juba varemgi, siis tegelikult on mul vaja vaid ühte õnnestunud müügipäeva ja ma leian endas energia kaupa otsimas käia, regada erinevatesse kohtadesse, katsetatada võibolla uute kohtadega ja üldse. Laadahooaeg algab suuresti küll mais, kuid esimene üritus on aprillis traditsiooniline Lasteasjade Turg TTÜ (ah ei harju mina nende uute nimetustega!) peamajas. Ehetega seal jah väga läbi ei löö, kuid õnneks on mul ka sinna sobivamat kaupa natuke.

Ma ei ütleks, et ma oma eluga rahul olen, aga kahtlemata mitte ka nii rahulolematu, et küsida nõu. Ja minu arust on jube kohatu võrrelda minu olukorda vähihaigega, kellel on suur elujanu- depressioonis inimese jaoks on elu suuresti piin ja ei huvitagi üldse. Ma ei alahinda sugugi nende vaprate inimeste võitlusi, aga ise ma usun, et sellises olukorras laseksin kindlasti asjadel minna omasoodu, pigem kiirendaksin..

Rahulolematus on mul pigem mitte oma eluga- ma saan hakkama ju!- vaid iseendaga. Oma tunnete, välimuse, pideva masenduse ja jõuetusega end sundida kasvõi juukseid kammima ja otsima ka koduseks midagi korralikumat selga, kui kulunud fliis ja retuusid. Vahel tuleb siiski ette ka helgemaid hetki, näiteks täna ma lihtsalt võtsin üle paari nädala kätte ja pühkisin põrandad ära... uskumatu, aga ma lükkasin seda kogu aeg edasi ja edasi. Mingi aeg, see oli küll päris kaua aega tagasi juba-minu mõistes, käisin kinos "Tõde ja Õigust vaatamas"- ja see oli tõepoolest superhea film! Aitäh Brigita selle pileti eest..näed jõudsin alles praegu sellest kirjutada siia.. See film oli täpselt selline, nagu ma ootasin- kohati läks täitsa meelest ära, et need seal kinolinal on näitlejad, mitte ehtsad Krõõt ja Andres jt. Olles vist küll oma paarkümmend korda seda raamatut lugenud, oli mul täielik ettekujutus olemas, millised need tegelased võiksid olla ja kuidas rääkima..just nii nad ka olid. Nii et kellel film veel nägemata- minu soovitus teile kindlasti ei loe, aga tasub vaatama minna!

Kevadised ilmad ei ole kahjuks veel niipalju mõjuma hakanud, et ma tunneksin soovi midagi teha, kasvõi iga päev jalutama minna. Kuid ma juba olen aktiivsem...vahepeal.

Neljapäev, 14. märts 2019

Mul sai kõrini!

Kustustasin oma eelmise postituse, sest ma ei taha arutleda sellel teemal! Sorri, aga nii see on, et mulle pole vaja meelde tuletada igal sammul, et ma ei muuda ennast ja et ma ei tahagi end muuta- viimane ma ei tea isegi ,kas on vale- ja et tundeid peaks justkui millegagi välja teenima. Miks ma peaksin pingutama ja mängima kedagi teist, selleks et jääda silma just sellele ühele ja ainsale? Mulle tundub see lihtsalt nii võlts..

Ma ei kirjuta sellest teemast rohkem! Ja ma ei oota ka kommentaare- tõenäoliselt kustutan need, mitte ei hakka arutlema. Sest ma lihtsalt ei jõua..