pühapäev, 31. märts 2019

Rahul eluga-mitterahul endaga.


Vot just nii ütlen ma eelmise postituse all sõna võtnud Helenale ja anonüümsetele (kes loomulikult suures osas juba vanad "tuttavad" siin on) ! No ausalt- ma pole teilt nõu küsinud, mida te sellest mulle siis jagate! Jah, ma ei ole endaga rahul, jah ma tahan midagi teisiti teha.. Aga ma ei taha, et keegi tuleb mulle ette kirjutama teemadel, mis mind tõesti ei huvita. No nagu tööpakkumine Pirital.. Ma olen vist juba oi-ei-tea-mitu korda öelnud, et mis töölkäija minust on, kui ma vahest ei suuda end mitu päeva toastki välja ajada. Ja pealegi ei ole töö kirbukas- jah just sellises boksisüsteemiga kirbukas -enam ammu see ,mis ta oli mõned aastad tagasi. Muutunud on klientuur, muutunud on kaubad, muutunud on kassa-ja turvasüsteemid... see pole enam see koht, kuhu ma tahaksin nii meeletult, et oleksin nõus selleks mitme ümberistumisega sõitma.

Pealegi on tulemas laadahooaeg... Jah, kuigi ma mõtlen siin tihti ka sellele, et võibolla jääb see hooaeg mul viimaseks ja et võibolla ma tõmban otsad kokku juba varemgi, siis tegelikult on mul vaja vaid ühte õnnestunud müügipäeva ja ma leian endas energia kaupa otsimas käia, regada erinevatesse kohtadesse, katsetatada võibolla uute kohtadega ja üldse. Laadahooaeg algab suuresti küll mais, kuid esimene üritus on aprillis traditsiooniline Lasteasjade Turg TTÜ (ah ei harju mina nende uute nimetustega!) peamajas. Ehetega seal jah väga läbi ei löö, kuid õnneks on mul ka sinna sobivamat kaupa natuke.

Ma ei ütleks, et ma oma eluga rahul olen, aga kahtlemata mitte ka nii rahulolematu, et küsida nõu. Ja minu arust on jube kohatu võrrelda minu olukorda vähihaigega, kellel on suur elujanu- depressioonis inimese jaoks on elu suuresti piin ja ei huvitagi üldse. Ma ei alahinda sugugi nende vaprate inimeste võitlusi, aga ise ma usun, et sellises olukorras laseksin kindlasti asjadel minna omasoodu, pigem kiirendaksin..

Rahulolematus on mul pigem mitte oma eluga- ma saan hakkama ju!- vaid iseendaga. Oma tunnete, välimuse, pideva masenduse ja jõuetusega end sundida kasvõi juukseid kammima ja otsima ka koduseks midagi korralikumat selga, kui kulunud fliis ja retuusid. Vahel tuleb siiski ette ka helgemaid hetki, näiteks täna ma lihtsalt võtsin üle paari nädala kätte ja pühkisin põrandad ära... uskumatu, aga ma lükkasin seda kogu aeg edasi ja edasi. Mingi aeg, see oli küll päris kaua aega tagasi juba-minu mõistes, käisin kinos "Tõde ja Õigust vaatamas"- ja see oli tõepoolest superhea film! Aitäh Brigita selle pileti eest..näed jõudsin alles praegu sellest kirjutada siia.. See film oli täpselt selline, nagu ma ootasin- kohati läks täitsa meelest ära, et need seal kinolinal on näitlejad, mitte ehtsad Krõõt ja Andres jt. Olles vist küll oma paarkümmend korda seda raamatut lugenud, oli mul täielik ettekujutus olemas, millised need tegelased võiksid olla ja kuidas rääkima..just nii nad ka olid. Nii et kellel film veel nägemata- minu soovitus teile kindlasti ei loe, aga tasub vaatama minna!

Kevadised ilmad ei ole kahjuks veel niipalju mõjuma hakanud, et ma tunneksin soovi midagi teha, kasvõi iga päev jalutama minna. Kuid ma juba olen aktiivsem...vahepeal.

neljapäev, 14. märts 2019

Mul sai kõrini!

Kustustasin oma eelmise postituse, sest ma ei taha arutleda sellel teemal! Sorri, aga nii see on, et mulle pole vaja meelde tuletada igal sammul, et ma ei muuda ennast ja et ma ei tahagi end muuta- viimane ma ei tea isegi ,kas on vale- ja et tundeid peaks justkui millegagi välja teenima. Miks ma peaksin pingutama ja mängima kedagi teist, selleks et jääda silma just sellele ühele ja ainsale? Mulle tundub see lihtsalt nii võlts..

Ma ei kirjuta sellest teemast rohkem! Ja ma ei oota ka kommentaare- tõenäoliselt kustutan need, mitte ei hakka arutlema. Sest ma lihtsalt ei jõua..

kolmapäev, 30. jaanuar 2019

Minu olematu imeline muutumine.

Eelmise teema kommentaarides tekkis kuidagi kellegi väljaöeldud mõttest tuline arutelu ühe saate põhjal. Kuna tegemist on delikaatse temaga- jah vot siinkohal ma palun olla ka neil vait, kes teavad, milles probleem on- siis kustutan ma siin postituse all kõik kommentaarid, kus on vihjatud teatud eriala arstile või teatud raviliigile. Tegemist on kirurgilise protseduuriga ja kõik..

Iseenesest olen ma mitmelgi korral mõelnud ise sellest, kui pettunud ma olen tegelikult selles saates. Jällegi koorub välja üldine ühiskonna suhtumine- kui  sul pole peret, siis pole sind olemaski. Tänane saade ilmestas seda veendumust taas...tegelikult ma ei vaata seda saadet kunagi, aga sisututvustus ütleb nii mõndagi. Jah, ma tõesti võiksin ju olla selles saates osutatava abi sihtgrupp, lisaks saaksid osalevad kliinikud väga suure kogemuse võrra rikkamaks. Ma ei häbene sugugi tunnistada, et olen jah väga eriline patsient. Ja mitte eriline, et ma nagu parem vms, vaid eriline, sest oma psüühhilisest seisundist tingitult võin ma käituda ebatavaliselt võrreldes teiste patsientidega. Arvate, et ma olen õnnelik selle üle või? Arvate, et ma tahan krampidesse sattuda ja isegi hingamise lõpetada, arvate, et ma tahan teadvust kaotada sel moel, et ma kuulen justkui kuskilt läbi udu arstide paanilisi hüüdeid- aidake kähku...hinga, hinga...sinine juba-  kui on juhtunud see, et minu "hoiatavat" juttu on lihtsalt kapriisiks peetud. Ma ei kontrolli neid olukordi ja ma tõesti tahaksin olla tavaline selles mõttes...aga tahta võib ju paljugi.

Siinkohal ma märgin ka ära selle, et olen sellesse muutumissaatesse kandideerinud vähemalt kolmel-neljal korral. Olen täitnud ankeedi, olen tundnud huvi castingu toimumise kohta... vist ainult ühel korral sain vastuse, et ei osutunud valituks. Ülejäänud kordadel järgnes minu registreemistaotlustele (mis küll väidetavalt kohale jõudsid, vähemalt vastavasisuline märge mulle vastu tuli) vaid vaikus. Jah, selles osalemisankeedis ongi tegelikult peidus üks põhjus- seal on küsimus lähedaste soovituste kohta, et miks just mina väärin seda...kujutate ette, et enda välimuse kordasaamist  PEAB  VÄÄRIMA...ja siis me räägime veel enda väärtustamisest ja enesekindlusest.  Mul pole sinna olnud kedagi märkida, sest ma tean- keegi kas ei oskaks, ei tahaks, ei julgeks (no vähemalt senini on see nii olnud) soovitada. Lähen nüüd natuke teemast välja, kuigi ka oli tegemist elu muuta võinud telesaatega... ma registreerisin mitmel korral valedetektori saatesse "Tõehetk" ja ma ei saanud märkida ankeeti, kes oleksid minuga koos saatesse nõus tulema...ning sain ka konkreetselt vastuse saatetiimilt- peab vähemalt 2 inimest olema. Plika, kes ehk oleks vbolla ka tulnud, oli sel ajal aga päris laps veel ja sõbrad, kellega ma tollal suhtlesin pea igapäevaselt, ma teadsin, mida nemad arvaksid sellest, et tulla telekaamerate ette. Kusjuures- tegu polnud joodikute ega kodututega!

Muutumissaate hooaeg..ausalt polegi uurinud veel, millal neil uued registreerimised ja võtted hakkavad... on täies hoos. Aga mina jäin taas kõrvale.. Ma pole aga alla andnud, seni kuni algab uus saatesse kandideerimine, olen ma saatnud juba kümmekond kirja vastav eriala kliinikutele. Uurinud hinnapakkumisi- et konkreetse pakkumise korral siis kasvõi pöörduda mõne abiorganisatsiooni poole- kirjeldanud oma probleemi, saatnud pilte...tõsine eneseületus kusjuures minu jaoks ja olen tavaliselt pärast seda nii läbi, et võtan oma SOS rahustit- Diazepeksi (ei, ma pole sõltuv, tarvitan seda sageli vaid kord-paar kuus või siis keerulisematel aegadel ka mitu päeva järjest nädala jooksul, et siis taas ca kuu aega mitte ühtegi tabletti võtta), rääkinud ka võimalikest probleemidest protseduuride ajal- et siis nad juba teaksid ette, milleks valmis tasub olla...minu arust mõistlik ju võimalikest tüsistusest arste ette teavitada. Kuid...arvake mitu vastust ma olen saanud? 3 vastust, jah vaatasin järele 11-le kirjale! Ja mõlemad vastused on olnud negatiivsed..ei kutsuta mind kohapeale, ei tehta umbkaudsetki hinnapakkumist jne. Ning osasid vastuseid ootan juba paar kuud, olen saatnud isegi korduva kirja... ja tulemus 0.

Ma imestan mõnigi kord tegelikult enda üle, et ma sellisena üldse olen suutnud käia rahva hulgas, suhelda, isegi mõned tuttavad leida. Kes pole midagi sellist üle elanud, see ehk ei mõista, aga ma olen seeüle lausa uhkegi, et suudan ka sellisena elust osa võtta. Kuid viimasel ajal olen hakanud väsima... eks need "pikalt saatmised" kliinikute ja muutumissaate poolt on jätnud ka oma jälje niigi haigesse hinge. Ja nüüd siis on hakanud tekkima ka hirm, et see on põhjus, miks mu eraelus on vaid teadmatus..ootus...lootus...


laupäev, 19. jaanuar 2019

Argipäev saabus liiga ruttu..

Ma pole jälle päris pikalt siia kirjutanud, sest poleks ju eriti huvitav lugeda- magasin lõunani, sest öösel ei jäänud magama, ülejäänud aja passisin arvutis või käisin parimal juhul üle hoovi Maximas. Ja nii päevast päeva juba, mingi paar kuud vähemalt on selline seisund kestnud. Arvasin naiivselt ,et uue aasta tulekuga tunnen ma taaskord seda eredat lootuskiirt- et nüüd on uus aasta ja kõik lihtsalt muutub teiseks. Taaskord, sest olin tavaliselt seda tundnud vähemalt uue aasta esimestel päevadel. Kuid sel aastal oli vaevu esimene jaanuar veidigi optimistlikuma ellusuhtumisega päev. Ja siis läks viimaste kuude tavaline elurütm edasi...

Haa, ütlesin, et ei kirjuta sellest- aga mida ma just nüüd siis teen ?! Pingsalt üritan meenutada, mida muud vahepeal juhtunud on. Igatsus... igatsus nii ühe inimese kui ka mingisuguse muutuse järgi elus. Kuid see muutus, mille järgi ma igatsen- ma ei tea, mis see on ja kuidas sinnani jõuda. Ja kas ma tunnen siis sel hetkel üldse ära, et vot just see ongi see muutus, mida ma olen oodanud. K. on viimasel ajal minust natuke kaugenenud- temal jätkus julgust hakata riskima muutustega ja nüüd on tal põhilisteks tegevusteks enda eest hoolitsemine- salongid, trenn jne. Tunnen hirmu, et hakkan oma ainsat sõbrannat kaotama, sest minule meeldis just see vana hea lihtne K., kes oli...lihtsalt lihtne ja loomulik, ning ma tundsin temaga suheldes end vabalt. Olen ka ise mõelnud vahest juuksevärvi muutmisele või meikinudki- aga ma ei tea, see pole minu rida, mulle ei meeldi enda eest hoolitseda rohkem kui hädavajalik. Mis mõttega ma ennast kodus meigin või küüsi lakin vms- kes mind näeb. Aa, öeldakse ,et hoolitsetud olek teeb enesetunde paremaks...ma ei ole seda veel kunagi märganud. Pigem on see, et kui ma end lihtsalt kodus istudes või poes käies "üles löön", tunnen ma viha oma kaotatud minutite üle, mis ma selleks kulutasin, et ...midagi erilist ei toimu.

K. -ma väga loodan, et sa ei solvu, sest tegelikult me ju rääkisime sellel teemal sinuga eile! Sa muidugi vist ei mõistnud mind täielikult- pole ka imestada, ma ei mõista end isegi.

Tahaks talveunne jääda, ärgata alles märtsis- aprillis, et siis hakata valmistuma uueks laadahooajaks, et jalutada mere ääres või linnatänavail ilma kohmakate talveriieteta... Ehk siis poleks mul kahju ka ajast, mis kuluks enda eest hoolitsemisele? No tegelikult mõtlen ma nii vist küll igal talvel, aga kevade saabudes ma maksimaalselt nädala viitsin natuke silmalaugusid toonitada ja küüsi lakkida, paaril korral kunagi olen lasknud ka juukseid värvida- ja siis läheb kõik vanamoodi edasi.

Ja tuligi jälle üks mõttetu postitus mõttetust talvisest vegeteerimisest... Ma pigem tõesti ei kirjuta vist enne, kui mul on toimunud elus midagi sellist, millest kirjutada... Paar plaani- ei tegelt need polegi plaanid, sest nende täitumine ei sõltu minust- ju on, aga....just, mina saan siinkohal vaid oodata ja  kord-paar ka oma mõtteid asjaosalistele jagada.