Pühapäev, 26. november 2017

Ise küsin- ise vastan

Mulle tohutult meeldib täita igasuguseid ankeete, küsitlusi ,teste ja uuringuid. Olen arvutis liitunud mitmete uuringufirmadega, kes siis lubavad muidugi ankeedi täitmise eest ka auhindu loosida, erinevaid poodide kinkekaaarte üldiselt. Lubavad, aga kas nad seda ka teevad, sest pole mina küll nende paari aasta jooksul mil ma nädalas kord.-paar jälle mingile tarbijaküsimustikule vastan näinud kinkekaarti nurgakestki :)

Kunagi ma käisin ka ise küsitlejana turu-uuringute firmas tööl. Aga enam ma ei tunne, et ma seda teha suudaksin või tahaksin. Ukselt uksele käimine ... ma ei oleks selleks valmis enam. Telefoni teel küsitleda, see on juba midagi muud, aga neid pakkumisi ei ole olnud. Võrumaal oli muidugi seda tööd üldse lihtsam teha ka, sealsed inimesed olid ( või on ka nüüd) avatumad ja ukse tagant minema saatmist tuli ette ehk paaril korral aastate jooksul kokku. Kuid proovides sama asja teha Haapsalus, siis oli ehk kokku üldse mingi 5-6 küsimustikku, millele vastati. Ja selge see, et ma seda tööd seal enam rohkem ei proovinud...

Kui minna veel kaugemale minevikku tagasi, siis koolis olid meil käibel "küsimuste-vastuste kaustikud".Isegi minul, klassi-, õigemini kooliheidikul ,oli vahel võimalust neid täita ja ka minu omasse kirjutati mõnikord normaalseid vastuseid, mitte ainult rõvedusi. Tagantjärele paneb see mind isegi natuke imestama- mind ju põlati, kiusati, mõnitati- aga mis puutus "küssadesse" (nagu meie koolis nimetati neid) siis see nagu unustati ära.

Ehk on blogilugejatel ka huvitav lugeda, mis mulle meeldib, mis mitte ,sellises lihtsamas plaanis :) Ja väikeste täienduste ning põhjendustega ka...

1. Minu lemmiklinn?- Tallinn (üllatus-üllatus, eks :) )
2. Koht ,mis üldse ei meeldi- Haapsalu. Liiga uimane ja inimesed tunduvad kuidagi hästi kinnised ja suletud olevat.
3. Kuhu tahaksin Eestis minna?- Narva. Tahaks käia seal jõe ääres ja näha üle jõe teist riiki. Ja kuna vene keelega raskusi pole, oleks huvitav. Tegelikult oleks kohti palju, aga kuna valida üks ,siis esimesena lõi pähe.
4. Kuhu tahaksin reisida?- Kreekasse. Meeldib Vahemereline kliima
5. Suurim unistus?- Oma pood.
6. Mida teeksin miljoniga? - Raviksin end ja teeks korda välimuse. Ostaksin korteri, sisustaksin, investeeriks oma ettevõttesse ja säästaks raskemateks aegadeks. Natuke muidugi kulutaks ka neile asjadele, millest praegu puudus on
7. Suurim saladus?- Üks foobia (hirm), mida ma ei avalda enamasti mitte kunagi.
8. Lemmiklaulja või bänd? -Respekt. Tegelikult nüüd jõudsin juba ümber mõelda... neid lihtsalt on nii palju.
9.Lemmiktoit? -Shašlõkk klassikalises äädikamarinaadis. Jälle- meenus esimesena, aga loetelu läheks pikaks
10. Kõige ebameeldivam toit?- Keedetud või hautatud või aurutatud juurviljad. Tervislik toitumine... jajah :)
11. Kõige ebameeldivam muusikastiil?- Jazz või tänapäevane klubimuusika.
12. Laulja või bänd, keda eales ei tahaks kuulda.? - Ott Lepland ja Taukar. Oi kuirja, tegelt see nimekiri läheks ikka väga pikaks- Lemsalu, Sepp, Lenna, Pootsman.... Jään vastuse võlgu pigem :)
13.Halvim iseloomujoon? -Laiskus. Vist
14 Tugevaim külg minus?-  Hea suhtlemisoskus ja sellega kaasnevad omadused.
15 Nõrgim külg minus? -Liigne muretsemine. Aga eks see ole osa ka minu diagnoosidest...
16. Kui saaksin kellegagi poliitikutest sõbraks, siis kellega? -Edgar Savisaar. Huvitav inimene ja kindlasti ka kasulik sõprus :) tema, kui alati pensionäride ja puudega inimeste toetaja-mõistja.
17. Miida hetkel teen peale kirjutamise? -Mõtlen, kuidas end toast välja saada ja poodi minna.
18.Suurim hirm, kui mitte arvestada foobiat?- See, et inimesed minuga suhtlemist häbenevad. Kindlasti see osalt ka veel kooliaegsetest traumadest, kui oli palju selliseid "sõpru" kes väljaspool kooli ja salaja suhtlesid minuga, koolis aga ma ei tohtinud näidta, et me läbi saame.
19. Millest hetkel puudust kõige rohkem tunnen?- Kallistusest ja hellusest .Uskumatu, arvasite kindlasti ju ,et ma vastan "rahast" :D
20. Kui saaksin soovida kuldkalakeselt 3 soovi?- Esimene- välimus korda. Teine- korter koos sisustusega. Kolmas -oma pood. Ühesõnaga- sama, mis miljoni saamisel.

Ühesõnaga selline pisike CV minust. Tegelikult võite minult vabalt küsida erinevaid asju minu eelistustest ja mitte-eelistustest jne. Ma võin selliseid "ankeete" veel luua, kui kedagi huvitab.






Neljapäev, 23. november 2017

November- pimedus ja detsembriks valmistumine. Pildid!!!

Eelmisest pikemast postitusest, mis peaaegu oleks viimasekski jäänud, on mitu nädalat möödas. Imelik on see minu suhe ajaga. Kord tundub, et aeg nagu seisaks, et kell ei liigu edasi ja kõik on kogu aeg ühtemoodi hall ning pime, siis järsku avastan et- ups, nädal on juba jälle lõppemas. Ja siis tuleb väike masendushetk, kui vaadata tagasi ja tõdeda, et polegi ju midagi erilist teinud jälle. Samas aga rutiiin mulle sobib... saa siis nüüd aru :D

Pimedus tüütab. Ja ma ei tea, miks, aga mulle ei meeldi küünlaid põletada. Ei seostu see mul mingi leinaga ega mälestustega, mulle lihtsalt ei meeldi. Ennetan siinkohal neid vastajaid, kes soovitaksid mul küünal põlema panna ja siis teleka ette teetass käes maanduda. Nagu soovitatakse kõikvõimalikes naisteajakirjades... Oh jah, neid muidugi soovitatakse igasuguseid asju, lausa totrusi sageli :)  Istun pigem arvutis ja kirun oma täiesti mööda tapeedivalikut korterisse sissekolimise eel remonti tehes. Vaatasin, et -oi, nii ilus hõbdase läikega helelilla toon, et see taab korteri visuaalselt suuremaks ja valgemaks- no jah... tulemus on see ,et isegi minudugune kunstivõhik oskab öelda, et see toon tegelikult seinas mitte ei peegelda valgust vaid neelab seda.  Ja ripplaes olevad "seasilmad" ei aita ka kohe kuidagi kaasa toa valgemaks muutmisele.  Õnneks kuulsin mingi aeg MTÜ-st rõõmustavaid uudiseid, et järgmisel aastal on mu korteris remont plaanis. No ehk siiski muudetatakse natuke valgemaks ja soojemaks... Muidugi kaasneb remondiga probleem- pean välja kolima kuuks ajaks, aga ma hetkel ei hakka veel selle peale mõtlemisega end närvi ajama.

November on üldse tobe kuu. Ei toimu mingeid laatasid ka. No muidugi, Mardilaat jms on, aga osalustasud neis pole minu jaoks. Ning seal on ka kaubavalikul mingid piirangud- peab olema rahvuslikku stiili pigem. No selge see, et kõik üritused ei saagi minutaolistele sobida. Telliskivis käisin paar nädalat tagasi. Lootused olid suured- rahval rahapäevad ja kuu algus, võtsin terve koha... ja kõrbesin täielikult :D  Maksin veel pealegi... krt, kas ma ikka olen veel nii naiivne ,et pole õppinud- Telliskivi kirbukale ei tasu minna üksinda :( Täis blondiin ikka...

Detsembriks polegi midagi eriti ette valmistada, sest mul on selle aasta kehvast laadahooajast nii palju tooteid üle, et ma elan nendega vist kõik jõululaadad üle. Swarovski kristallidega peaks tegelt juurde tegema... Ja siinkohal teen ka väikestviisi reklaami endale ja oma toodetele.  Minu tehtud asju saab alati osta ka blogi kaudu! Saadan ka postiga, postikulu muidugi tuleks ette maksta blogi ülaservas olevale arvelduskontole sellisel juhul. Eelistatud variant muidugi on käest-kätte müük, aga kuna olen nüüdseks juba paaril korral asjade postitamisega tegelema pidanud ning toime tulnud, siis Smartpost või lihtmaksikiri vms pole probleemiks.
Pildistama muidugi ma pole ikka korralikult õppinud...
Tegelikult on need hästi efektsed...
Mulle meeldib hästi see värv ja ostjate seas ka väga populaarne.
Järjekordne ostjate lemmik. Pildil pole eriti näha, aga nad peegelduvad maru kihvtilt eri toonides.

Ja siis järjekordsed papud. Kusjuures ,olen kaks paari juba maha müünud! Muidugi jälle mu pildistamisoskus... Hind taas vaid 3.-.eurot
Pildil jäi värv nõme, tegelikult on hästi armas roosakas. Väiksemad, kui kollased. Hinnaks... no las olla 3.-eurot ikka :)
Ja siin siis väike osa 50 sendistest asjadest... Nendega on nii, et Tallinna inimesed saavad kohapeale ka vaatama tulla...

Muidugi saab kõiki neid asju osta 2. detsembril Astangu Kutsehariduskeskuses toimuval Erilisel Kingiturul. 6. detsembril Tallinna Puuetega Inimeste Koja Jõuluturul, 10. detsembril Telliskivi Käsitöö ja Kunstilaadal ja... tegelt ei tea veel, aga ka Telliskivi Jõululaadale ,17. detsember ehk lähen.



Esmaspäev, 20. november 2017

Kõige kiuste- kirjutan edasi!

"Ma seekord ei reklaami ühtegi postitust, sest ma mõtlesin siin vahepeal blogimise üldse ära lõpetada. Ma pole küll üldiselt allaandja tüüp, aga see kuidas mind järjepidevalt iga postituse juures "mutta trambitakse ja solgiga üle valatakse" mõnede - kindlasti vaid mõnede isikute poolt... see on mu tervisele väga laastavalt mõjunud. Viimase poole aasta või veelgi pikema perioodi meeleolud on mul järjest halvenenud ja samas muud põhjust oma elus ma selleks ei näe. Kui keegi mind toetaks avalikult ja mõistaks... sellest oleks mulle väga palju abi. Kuid üksi ma nende "koolikiusajatega" võidelda lihtsalt enam ei jaksa! Tahaksin edasi blogida, aga hetkel kogun selleks jõudu...
Palun kommenteerige siin postituse all need, kes TÕESTI mõistavad ja tahavad ka edaspidi mu elu,tegemiste ja tunnetega kursis olla!"

Nii ma kirjutasin täna hommikul Facebookis ja mõtlesin tõsiselt, et kui ainult 2-3 tuttavat inimest ütlevad, et minu blogi on huvitav ja edasi on vaikus, et siis aitab naljast ning ma ei hakka enam uuesti blogima. Pidasin siin vahepeal pausi ja tundsin end hoopis paremini, kuid samas oli midagi nagu puudu ka. Kirjutamine ju ometi mulle meeldib... ja kuna mu elu pole selline tüüpiline töö-pere-reisid-peod elustiil, siis oleks mul päris hea meel, kui see avardaks natuke ka lugejate silmaringi. Einoh, naiivitar muidugi :), aga facebooki kommentaarid andsid mulle lootust, et ehk polegi asi üldse nii hull. Ja need kes arvavad midagi muud- no meil on mõttevabadus. Vähemalt anonüümselt nad siin enam sõna võtta ei saa... mõtted jäägu nende enda südametunnistusele.

Nii et -Fööniks on tagasi! Tagasi, tugevamana  kui varem ja tagasi ka nende kiuste, kes... no eks nad ise tea, mis tegid!

Pühapäev, 5. november 2017

Vingumine? Virisemine? Huvitav, kui ma just rahul olen eluga...

Ükskõik, mida ma ka ei kirjutaks või millest ei postitaks- ikka leiab keegi võimaluse öelda, et vingun ja virisen, tunnen end ohvrina (ja mõne arvates ma lausa naudin seda !). Isegi siis ,kui ma räägin oma lootustest tuleviku suhtes, kirjutan, et mul läks laadal hästi või et hetkel lihtsalt tulen toime oma eluga. Jah, ilma üle vingun ma tõesti, sest no mis teha- mulle ei meeldi pimedus ja hall ning koltunud loodus. Ja ei meeldi mulle ka talv, kus kõnniteed on enamasti libedad ja ma pean käimiseks kasutama abivahendit. Jah, tasakaalu ning koordinatsiooniprobleemid ,mis on ravita jäänud- kuna mu perearst pole neid probleeme mittemillekski arvestanud- ei lähe aastatega mitte paremaks, vaid ikka vastupidi. Ja juba paar aastat on mu  talveperioodi- õigemini siis libedaperioodi- lahutamatu kaaslane väljas liikudes küünarkark.

Mõnikord tundub mulle, et neil kommenteerijatel on veel suuremad probleemid kui minul . No ei saa ju olla normaalne, kui inimesele meeldib teist maha teha kasvõi targutades, et hakka elama vms. Depressioonis inimesele selline ütlemine teeb tegelikult väga haiget, sest mida ta üle kõige tegelikult tahaks- hakata elama. Kuid on mustmiljon "aga", mida tegelikult on võimatu ühte lausesse või ühte postitussegi kirja panna, see eeöldab ikka pikemaajalist kokkupuudet minuga. See ka põhjus, miks ma ei taha psühholoogi-psühhiaatrit vahetada. Lihtsalt ei taha kõike uuesti läbi elada ja rääkida, mis niigi on jätnud igavesed armid minu isiksusse.

Keegi kommenteeris, et mul on lugejaid ja ju siis on mu blogi ikka vaja. Jah, küllap see nii ongi, kuid mõnele on see ka lihtsalt virtuaalsks süljetopsiks, millest möödudes peab ikka sisse sülgama ka. Noh, inimesed on erinevad, mis parata. Aga on ka palju inimesi, kes kirjutavad mulle facebooki, küsivad ,kuidas ma ikka oskan toime tulla, nimetavad mind tubliks, sest ei ole end põhja joonud-nagu enamus minu sellise elukäigu juures on teinud. Tänan neid inimesi, kes kõigest hoolimata ei pea paljuks ka mind toetada, nii et mul hakkab pisike tagavara juba kogunema!

Hetkel midagi erilist nagu ikka toimunud pole. Kas ma olen oma eluga rahul? Jah, vist küll. Igatahes on mul praegu ees tegevusrohked ning eelmise aasta kogemuste põhjal ka edukad ajad. Eraelus on rahulik- Sid tüütab mind viimasel ajal küllaltki harva ja kui helistabki, siis mina enam ei viitsi temaga suhelda. Ma ei mõista teda... okei, tal on probleem, tal on sõltuvushaigus ja ta tunnistab ise ka seda. Aga miks ta siis abi ei otsi? Kas talle siis meeldibki haige olla? Tavaliselt inimesed ju ikka tahavad paraneda või vähemalt haigust kontrolli all hoida... ma ei kujutaks ettegi, et ma ei käiks psühholoogi juures või ei tarvitaks stabiliseerivaid ravimeid.

Raineriga olen mõned korrad kohtunud, aga temast ma endiselt eriti ei räägi. Lihtsalt liiga palju oleks rääkida temast, liiga palju on neid emotsioone ja mälestusi ,mis on seotud temaga. Ja see teema pole kõigile arutlemiseks..