kolmapäev, 27. september 2017

Veel varuge natuke kannatust..

Need, kes on minu sõbrad  või jälgijad facebookis, on kindlasti kursis, miks ma siin vahepeal pikemalt endast märku on andnud. Ülejäänud saavad sellest siis lihtsalt kunagi hiljem teada. Ma praegu ei oska veel midagi kirjutada, emotsioonid on veel liiga värsked ja ma võin ka oma postituses kedagi kogemata riivata. Üldiselt on minuga kõik korras, niipalju kui see võimalik on. Aga ehk tuleb siinkohal mulle tohutult kasuks just see minu realism ja realistlik suhtumine elu kõigisse osadesse. Või tuleb eriti sügav kurbus ja lein kunagi hiljem... no vot, kogemusi pole. Eks see hiljem näha ole ja seepärast ma praegu rohkem ei kirjutagi.
Kuna järgmise postituse teen, lubada ei saa, aga püüan paari nädala jooksul midagi oma mõtteis selgemaks saada.

esmaspäev, 18. september 2017

Eelmise nädala kokkuvõte ja üks kummaline tähelepanek.

Ei kirjutanud vahepeal mõnda aega, sest lihtsalt ei osanud millestki kirjutada. Möödunud nädala märksõnadeks olid ehted, müük, laadad ja muidugi raha. Nii et kes seda oleks ikka viitsinud lugeda :)Kuigi jah, mööda minna neist teemadest ei saa ma ka parima tahtmise juures, sest nagu ütles mu uus "tegevusjuhendaja"- no nii kohatu on minu puhul selle korteriga-kaasas-käiva- sundkülalise ametinimetus-  et see ongi minu elu. Hobi, millest on saanud oluline sissetulekuallikas ja mis on minu elus esikohal.

Täna magasin kella poole kaheteistkümneni! Täielik rekord minu puhul! Loomulikult ärkasin, nagu viimastel kuudel või isegi aastatel öö jooksul kümneid kordi, nii et vahepeal lausa ei saanudki aru, kas olen ärkvel või magan. Aga ma olin nädalavahetusest lihtsalt niii väsinud ! Üks 9 tunnine laat (tegelikult siis ettevalmistusega kohapeal ja sinna minekuga ligi 12 tundi) ja järgmisel hommikul enne kella 6 ärkamine. Et Paldiski rongile jõuda, mis üllatavalt kaua seda lühikest maad sõidab. Oleks muidugi teadnud päeva kulgu, siis oleks rahulikult end lihtsalt välja maganud eelmisest ,mulle ilmselgelt väga pikast tööpäevast. Tööpäevast just, sest tegelikult ei ole see sugugi mitte ainult nii, et lähed ja seisad ning naudid kontserti. Suhtlemine tõsi küll meeldib ja rahva sees olemine ka, aga ma millegipärast usun, et see võib ka täitsa tervet inimest väsitada, nii et järgmisel päeval on suht-koht selline tunne- tahaks vaid rahu ja vaikust.

Seega- Haabersti Sügise laat oli super, nagu alati. Kuid Paldiskisse ei ole minul ega K.-l rohkem asja!  Tema jäi vist napilt kasumisse, mina kaotasin tänu nagu ikka laadalt suitsuvorsti (mis teha, seal tavaliselt müüakse selliseid sorte mida poes pole-sinepiseemnete või vürtsidega jms) ostmisele ja transpordile ligi 6 eurot. Seekordsest kehvast korraldusest ma ei hakka rääkima...

Aga nüüd teemat vahetades- ma ei tea mis minuga toimub, kas see on mingi "kuival olnud vanatüdruku sündroom" või lihtsalt tähelepanu vajadus, aga nii kui keegi mees minuga pikemat juttu alustab ja annab mõista ,et tahab ka edasi suhelda- tööalaselt kasvõi- ,nii ta mulle huvi pakkuma hakkab. Näiteks paar "naabrit" laadal. Selge on see, et me kohtume laatadel ka edaspidi. Ja ajame teinekordki juttu. Aga ma justkui ootaksin midagi enamat... samas ei oota ka. Ma ei saagi aru, mis minuga toimub! Milleks mulle üldse keegi meeldima hakkab, kui tegelikult suhet ma ei taha? Isegi Raineriga ei tahaks ma mingil juhul koos elama hakata! Ja mina ei tea, mis oleks toimiv suhe ilma kooseluta. Noh, Sidi puhul sai seda katsetatud, kuid minu tunded jahtusid vist paari kuuga või varemgi peale seda, mil ma olin kindalt teada saanud, et ma minusse armunud on. Püüdsin, mis ma püüdsin neid tundeid uuesti ellu äratada, tulemus on ikka see, et kui ta helistab- no ei saa mees aru, et minu tõrjuv ja pinnapealne suhtlemine tähendab juba ilmset huvipuudust- et ma vaatan tülpimusega telefonidispleil tema nime ja tihti lihtsalt lülitan kõne "hääletu" peale.

Miks ma pole teda lõplikult pikalt saatnud? Vist ikka loodan midagi veel, et äkki on mul teda mingil põhjusel vaja... või ma ei tea kah.

Sain nüüd siis eelmisel nädalal lõpuks oma arstiga kontakti. Ja rahusti välja kirjutatud ning välja ostetud. Ja nagu selgus, oligi vaja. Sest mul on tekkinud laatade alguses mingi kohutav ärevus-masendus-hirm-tülpimus... ma ei oska seda tunnet kirjeldada kah, nii nõme olek on see.  Ja kahjuks on mul nüüd juba pikemat aega, vist mingi eelmisest aastast vaja oma normaalseks enesetundeks müügikohal kas esimese tunniga kasumisse jäämist :D või  Diazepami tabletti 5 mg.  Mina ise tegelikult ka tean ,mis selle on põhjustanud, aga justnimelt- see ei ole ju minust sõltuv põhjus...ja ma ei saa seda vältida ega sellest ka üle olla.  Paldiski laat eile oli selle kinnituseks... Piisab vaid kolmest-neljast korrast kümnete hulgas ja see suudab mu täielikult rööpast välja viia. Olen seda olukorda ilma ravimita pidanud taluma ja see halb enesetunne paistab juba teistele kaugelt silma, mis loomulikult mõjutab mind veel rohkem.

Täna mõtlesin lilletädikeste (tegelikult ma nimetaks neid siiski lihtsamalt ja rahvakeelsemalt lillemuttideks, üldse mitte halva pärast) juurde müüma minna, aga liiga tuuline on. Ausalt öeldes- väsinud olen ka..

esmaspäev, 11. september 2017

2 tundi, 9 eurot, hamburger ja keelepraktika..

Lõpuks ka üks päev ilma vihma ja tuuleta! Kasutasin kohe siis ka võimalust teha tasa see, millest ma laupäeval ilma jäin. Jah, Viimsi suurelt reklaamitud laat läks täielikult nässu ja seda üleüldiselt. Kas oli süüdi ilm, või toimus mujal üritusi või lihtsalt Viimsi inimesed ei tunne selliste ürituste vastu huvi- igatahes oli vähe nii müüjaid, kui ostjaid. Korraldajast hakkas lausa kahju.. ta tundus oma plaani nii uskuvat ja siis selline kõrgelt kukkumine. Ja kõige selle juures veel naeratada ning positiivne olla- ma vist poleks suutnud.

Mina maksin Viimsis käimise eest konkreetselt peale :(  Vot sellist asja on varem vaid Telliskivis juhtunud! Ja see 5 eurone kaotus oli mulle tõeline šokk. Just sel aastal, kui niigi on enamus müügivõimalusi ilma tõttu luhtunud...

Täna õnnestus mul siis esimest korda sel hooajal Viru tänavale ,lilletädide juurde minna. Üllatus-üllatus, seal polnudki kedagi. Viru tänava lilleputkadki olid suletud kõik- kuskil uudistes põgusalt räägiti, et remont tuleb seal, aga millal ja kaua, seda ei teatatud. Vaatasin ringi ja kuna ühtegi mupokat ega politseid ei näinud, siis ladusin oma ehted välja. Ei läinud kümmet minutitki ,kui üks euro oli käes! Keegi saksa keeles rääkiv 60-ndates proua leidis endale 2 paari kõrvarõngaid. Kuna aga saksa keelest mäletan ma vaid bitte-danke, siis purssisin kuidagi inglise keelt. Ja endalegi üllatuseks sain päris kenasti hakkama! Nii et ikka see suhtlemine laatadel on mõjunud mu keeleoskuselt positiivselt!

Mingil hetkel tuli minu juurde üks õllepurgiga mees. No ei leidnud ma temaga ühist jututeemat, tema sõnadest ja kõnepruugist oli aru saada, et talle vanglamüürid sugugi võõrad polnud. Viisakalt vastasin ma tema jutu peale noogutades ja napisõnaliselt, mispeale mees lahkus. Ja tuli mõne minuti pärast tagasi, käes Hesburgerist ostetud kuum hamburger. ning andis selle mulle. Ma kohmetusin, sest sellist asja ma ei osanud oodatagi. Jube piinlik hakkas... ja ma vahtisin sõnatult enda käes olevat pakendis burgerit , mõeldes et mida ma nüüd peaksin tegema. Tüüp tõlgendas mu kohmetust omamoodi, öeldes " ma tean mida tähendab näljas olla" . Eee... näljas? Kas ma siis hetkel olen tegelikult näljas? Mul on külmkapis mitmeks päevaks süüa ja kuigi raha enam eriti pole (jajah, laiasin- maksin üüri ja interneti eest! ) olen ma olnud kordi hullemais olukordades.

Panin pakendis burgeri kilekotti- neil seal Hesburgeris on ka mingeid ilma kastmeta, lihtsalt paari kurgiviiluga hamburgereid- ja sõin selle alles kodus ära. Mõeldes, et millal ma viimati burgerit üldse sõingi... no ei meenunud lähiaastatest. See pole küll konkreetselt muidugi ka asi ,mida pidevalt süüa tahaksin, aga vahepeal...oli ikka hea tõesti!

Täna ma ei olnud üle paari tunni seal- järjekordselt hakkas pea valutama. Viimasel ajal on hakanud mul peavalud igapäevaselt ja enamasti lausa nii ,et jõua püstiasendis olla. Tavaline ibumetin ka enam ei mõju alati... Kuid kahe tunniga saada 9 eurot ning tasuta burger- noh, igatahes tasub teinekordki minna. Oleks ainult ilmasid!

Sain täna praktiseerida nii oma inglise ,kui ka soome keelt ja õnneks on mul neis mingisugune algtasemel suhtlemiskeel olemas ka .No nii paarikümne sõnaline :D

kolmapäev, 6. september 2017

Vahelduseks ka natuke argipäeva heietusi.

Viimsi, Haabersti, võibolla Paldiski ning lõpuks Lasteasjade Turg. Jah, just niipalju ongi mul veel sel hooajal müügivõimalusi ees! Väga kurb tegelikult...sest selle suvega on üldse teadupoolest küllalt kehvasti läinud ning see mis ma juulis (ainuke normaalne müügikuu sel aastal) teenisin ,see 150 eurot on läinud uute materjalide, ravimite ning natuke gurmee-minu jaoks siis- toitude peale. Ehk siis pole söönud makarone hakklihaga ega praekartulit, vaid maasikaid piimaga ja vorstivõileiba vorsti ning värske kurgiga, müslit ja kohupiima. Uskumatu, aga ma pole isegi pitsat söömas käinud sel suvel ja jäätisekokteili ka olen teinud või ostnud vaid paaril korral!  See viimane paneb täitsa ennastki üllatama :D

Lilletädide juures ei lähe mul eriti hästi. Ja muidugi on taaskord ka ilm mind enamasti mitte soosinud. Kui juhtub isegi, et ei saja, siis tuul  on ikka nii meeletu, et mu põhitegevus on ehteraamide pikalikukkumise ära hoidmine või siis nende püstisättimine. Ja need raamid on kuldaväärt- lõuendeid raamil suurusea 24x30  ja paksema raamiga pole üldse, ning 30x 30 võib ju isegi leida, kuid hinnad on alates 5-st eurost ning üldjuhul seda summat ma korraga ühe asja eest välja käia küll ei taha. Vot on minu kiiks- see viiekas muidu kipub, eriti toidu- või pärlipoes suht kergesti kuluma, aga ma pean selle asja eest saama ikka mitu asja ostetud. Kui mingi asi maksab juba üle 2.-euro, siis üldjuhul jääb ta minust ostmata.

Jube, kus tahaks tegelikult minna oma psühholoogi ja psühhiaatri juurde! Nendest pikkadest järjekordadest on ikka kapitaalselt kõrini :( Vot kus narr, tahab arsti juurde minna, eks :D Aga tõesti, need kaks spetsialisti on mulle tähtsamad, kui lihtsalt arstid. Nad on minu tugi ja mõistmine, nemad vähemalt näitavad välja, et neile läheb minu heaolu tõesti korda. See, mida nad sisimas mõelda võivad, see tekitab minus  üldiselt õudusi mõnel eriti masendusesolemise hetkel. Aga olgu see kasvõi võltsviisakus- ma arvan siiski, et kui see oleks vaid võlts, siis nad oleks mind ammu kellelegi teisele spetsialistile üle andnud- mulle on seda tunnustust väga vaja. Ja ei ole sugugi mitte nii, et me alati nendega ühel arvamusel oleme või et nad ainult kiidavad mind! Oi, olen ikka psühholoogiga ka päris vaidlusse sattunud ja alati pole ka tema pakutud lahendused mulle kõige meeldivamad olnud :) Tõsi küll, mingit esoteerikat, joogat või hingamisi vms ta mulle ei soovita kunagi, ta on aru saanud ikka ka sõnadeta, et ma ei tunne nende tehnikate vastu mingit huvi ja seega mul poleks neist kasu ka. Aga muidu on ikka valearussaamu... näiteks ma olen tema arvates vahel ikka tõesti ka lihtsalt laisk :D Kuid üldiselt jõuame alati mingile kompromissile ja ma tõesti saan sellest tuge, mida ta soovitab.

Aa, nüüd siis kindlasti küsite, et miks ma siis selline olen, kui ma sealt niipalju abi saan? Päris alguses ,kui ma seal käima hakkasin (nüüd juba mingi 11 aastat tagasi) olin ma ise ka nördinud selle üle, et mingil hetkel kõik nagu laabuks ja siis tuleb jälle "must auk" Arvasin ka, et olen bipolaarne. Kuid KE, mu psühholoog siis, selgitas, et mul on isiksusehäired. Segatüüpi ja kindlat nimetust sellele polegi. Võib olla natuke nii bipolaarsust, võib olla natuke antisotsiaalsust( suhtlemise tasandil, mitte nii nagu irvhambad siin kohe kindlasti pakkuma hakkavad!) ,on ebastabiilsust, histrioonilisust, võibolla ka autistlike jooni natuke.. Olen ka ise googeldanud oma diagnoosi- jah päris paljude erinevate isiksusehäirete kirjedustes on mõningaid minule omaseid jooni.

Ning isiksusehäired ei ole täielikult väljaravitavad kunagi! Nendega saab õppida elama- mida ma tegelikult ju üsna edukaltki mõnikord teen- kuid neist ei vabane keegi kunagi lõplikult. Ja pidev toetav psühhoteraapia on siinkohal hädavajalik! Tegelikult kindlasti paar korda kuus, aga no meie tervishoiusüsteemis on hea, kui kord kuuski sinna saab. Hakata spetsialisti vahetama- ma arvan, et see poleks hea mõte. Esiteks on KE esimene psühholoog ,kellega mul nii hea klapp on ja teiseks peaksin ma endast õige pildi jätmiseks ehk siis objektiivse hinnangu saamiseks, taaskord terve oma eluloo ümber jutustama. Sest - nagu veetilgad murendavad kivi, on ka minu isiksuse murenemisel palju põhjusi, neid "veetilku" Ja milline neist on saatuslikum ,kui teine, seda saab tõesti aru vaid spetsialist pikajalise vestluse ja analüüsi käigus.

Psühhiaater- mulle meeldib ka tema juures käia, aga mõnikord mõtlen siiski, et kas just see konkreetne spetsialist ongi parim võimalik? Tegelikult on ta väga tore, kuid ...nojah, kuna tegemist on arstiga, siis tema vastuvõtuajad on pooletunnised ja lühemadki, ning selle ajaga  mitme kuu järel on minu puhul suhteliselt raske päris täpselt aru saada, mis olukord mu elus hetkel valitseb ja mis hetkel kõige rihkem tähelepanu väärib. Ja ma arvan siiski, et ei taha vahetada ka arsti, kes on minu eluoluga juba aastaid kursis. Saaks ainult tihemini tema vastuvõtule ja oleks need vastuvõtud pikemad!

Ja juba kerkivad pilved taevasse! Ja mul oli taaskord plaan lilletädide juurde Virusse müüma minna! oleks kasvõi 5 eurotki paari tunniga saanud!  Nojah...

Ah ja, nüüd kõik siis raha annetama, sest nagu siin üks kommenteerija kirjutas
"... sest see blogi on ehitatud ju vaid annetuse korjamiseks, kas saate juba aru?..."   :D :S :(    - raske seisukohta võtta lausa sellise lolluse peale

pühapäev, 3. september 2017

Vale arusaam Fööniksi ja tuhast tõusmise tähendusest. Selgitus targutajatele!

Jälle häda- olen asjalik ja igav ning räägin vaid rahast ning laatadest- siis ei loeta mu blogi, olen aga aus ja räägin oma tunnetest, mõtetest ja arusaamadest- siis hakatakse kohe targutama, nimetama vingujaks, otsitakse igasuguseid pisemaidki detaile, et aga ennast paremana ja tugevamana näidata. Teate, mis on tegelikult tugevus ja üks oluline oskus elus- ära anna nõu siis, kui sinult seda ei küsita!  Ma ei ole küsinud neid soovitusi enda muutmiseks, ma muutun siis kui ma ise tunnen ,et ... Tegelikult ma ei olegi eriti aru saanud, millal ma muutun just, see tuleb kuidagi iseenesest ,alateadlikult.

Miks te arvate, et ma tahan praegu endas midagi väga muuta? Ah, et Fööniks ja tuhasttõusmine... Tegelikult olete te vist suuremas osas valesti aru saanud- ma ei ole mõelnud enda muutmist selle tuhast tõusmise all, vaid oma majanduslikku toimetulekut!

Ja selles suhtes ma ju olen tugevaid edusamme teinud. Veel 11 aastat tagasi elasin ma suvalise tüübi juures kelle juurest ära pääsemiseks pidin minema sotsilaamajja elama. Olin10 kuud seal, otsisin tööd (väikelinnas, kus võõrastesse üldjuhul tõrjuvalt suhtutakse) ja läksin taas vana teed -kellegi juurde elama. Siis aga leidsin lõpuks töö, üürisin korteri ja aasta pärast kolisin sinna, kuhu kogu aeg tahtnud olin- Tallinnasse. Ning alates sellest ajast ei ole ma loonud ÜHTEGI suhet selle eesmärgiga, et kuskil elada! Ma olen saanud hakkama! Ma olen üürinud kortereid- kahet erinevat senini, sest omanikud teadupoolest ei pikenda üürilepinguid alati lõpmatuseni ja seda oma isiklikel põhjustel- ja üürin ka nüüd. Ma olen käinud tööl ja olen olnud ka väga suures masenduses, sest olen pidanud unistuste töölt ära tulema tervislikel põhjustel. Või siis lihtsalt.on olnud palju halbade asjade kokkulangevusi. Mis te arvate, et see ei väärigi siis tunnustust, et ma sain siiski hakkama ettevõtluse alustamisega ja et ma suutsin ka pärast Õismäe poega juhtunut ikka veel edasi minna ja mitte jääda igaveseks nelja seina vahele nutma? Kas tõesti on see teie arust nii lihtne ja mõistetav?

Ma olen elanud napilt 90 euroga kuus. Ma olen toime tulnud. Ma olen tegelikult ainult ÜKS kord blogis raha palunud- see oli siis ,kui mul oli taas võimalus oma pood avada. Ma tunnen selle üle uhkust, tõesti inimesena, kes on näinud vaesust, olnud kodutu ja söönud mitte kogu aeg neid kohupiimakreeme ja müslisid ja saiakesi või võileibu, mida ma tegelikult süüa tahaksin- ja võimaluse korral ka neid söön- olen ma suutnud toime tulla! Säilitada KODU- see on minu jaoks suurim väljakutse ja saavutus. Ning olen ligi 10 aastat sellega toime tulnud (esimesest üürikast alates arvestan, sest vahepeal pole ma kordagi pidanud kellegi juures elama).

Tervis aga mul ei ole paranenud, pigem vastupidi. Ega siis päris ilmaaegu mulle ka erinevad spetsialistid ja komisjonid, kes paljud pole minust kuulnudki varem, ei määranud osalist töövõimet juba 11 aastat tagasi. Ja ka nüüd selle uue korra järgi töövõimereformis ei olnud mingit probleemi saada osaline töövõime, ehk siis vana korra põhjal töövõimetuse protsent. Jah, ma ei suuda teha enamikke töid ja neid mida suudaksin, neid lihtsalt on võimatu leida. Aga ma olen hakkama saanud! Olen suutnud oma hobi mingil määral tööks muuta! Ja kuigi see suvi ei ole olnud kerge minu "ametis"  ning on üpris tõenäoline, et sel talvel ma olen sunnitud taaskord praekartuli ja makaroni ning suppide (just viimased on minu jaoks kõige ebameeldivamad, igasugused puljongitega supid... prr) peale minema ning ... ei, seda ma ei tee siiski, ennem lähen taarat krjama, kui siinsete kommenteerijate käest paari eurotki küsin...

Ah et miks ma ei kustuta kommentaare, vihjas mulle üks "targutaja" No tore, kustustasin- siis oli häda ,et miks ma kustutan ja et ei talu kriitikat jne. Ja nüüd on küsimus- miks ma ei kustuta, et mul oleks ju see õigus. Nojah... ise ka teate, mida tahate :)

Üldiselt on mu blogi majandus- ja elustiiliblogi. Et kuidas tegelikult toime tulla nende võimalustega ,mis mul on, hirmudega mis mind seetõttu valdavad ja loomulikult ka rõõmudest ning muredest mu elus üldse. Mitte aga sellest, et ma oleksin hirmus õnnetu, või abitu, või ohver? või ma ei tea ,mida veel ! Ehk hakkate ka ükskord taas märkama seda, et tegelikult olen ma ju olnud väga tubli?!

laupäev, 2. september 2017

Haigettegemistest ja õelutsejast kommentaariumis.

Mulle on paaris kommentaaris mõista antud, et ma olen kohati hirmus ebaõiglane. Kuid viis, kuidas seda mulle öeldi, süüdistavas ja norivas toonis, pani mind tegema nii, et neid kommentaare enam ei ole. Kahjuks kustutasin ma tänu neile ära ka ühe asjaliku kommentaari, mis oli ühele minu  minevikus urgitsevale ussikesele vastuseks kirjutatud. See, kes ennast nüüd ära tundis selle vastuskommentaari kirjutajana, sinu kommentaari kustutasin puht kogemata.

Aga ,kui teid nii kangesti huvitab mu minevik, siis võiksite ka seda arvesse võtta, et vahepeal on möödunud palju pikki aastaid. Ning paljud tõed või käitumismallid vms on aja jooksul kardinaalselt muutunud. Jah, isegi minusugune areneb elu käigus... see on mõne jaoks ehk lausa uskumatu! Aga ma pole enam päriselt see inimene kes 11 aastat tagasi, oma raamatut kirjutades. Just seda ju mulle te ette haugutegi.. Ütlete, et ma ei tunnista oma vigu ja et süüdistan vaid teisi mulle traumade tekitamises, mõtlemata, palju ma teistele olen haiget teinud. Teate ,mis ma selle peale ütlen- vaadake korraks peeglisse! Arvate, et olete eksimatud? Arvake uuesti!  Pole võimalik, et leiduks maamunal ÜKSKI inimene, kes pole kunagi mitte kellelegi kasvõi tahtmatult haiget teinud. Keegi pole täiuslik, ka mitte sina kommentaator, kes võtsid mu raamatust ühe, tagantjärele kahetsusväärse, lause ja viskasid seda mulle nina peale.  Kuigi tegelikult jah- ma ei salga, ma mõtlesin tol perioodil tõesti nii ja ei ole kunagi teadupoolest oma vanematega eriti lähedane hingeliselt olnud.

Jah, on vist pagana raske uskuda, et minu elus on alkohol olnud kahjuks küll pidev kaaslane, kuid minu jaoks vastik ja mõttetu kaaslane. Nagu tüütu tuttav, kes helistab iga päev kümme korda päevas ja lihtsalt küsib "mis teed". Kerjasin joodikute jaoks viinaraha... appi, kui nõmedalt võite te ikka arvata inimesest, keda te pole enamuses kunagi kohanud! Ja muide, antud raamatulõigus oli mul sünnipäev! Ah, mis siin selgitada- muidugi ma ostsin külaliste, kes tollel ajal tegelikult oli mulle pereliikmete eest- lisaks toidukraamile ka seda, ilma milleta nende arust sünnipäevalaud oleks mõeldamatu olnud. Jah, kasutasin raha ,mille olin saanud teisel eesmärgil, jah olin üleolev- no mida iganes! Kas tahate öelda ,et olete olnud ise 100% ausad ja kasutanud kergelt saadud raha mitte sellel eesmärgil, milleks küsitud? Lapsena? Teismelisena? Noorena? Ei usu...

Mis puutub haiget tegemisse teistele, siis on mul üks halb iseloomuomadus küll- ma ei suuda unustada ega andestada lõplikult. Ning olen küllaltki kättemaksuhimuline... Nii, et jah- kes mulle on haiget teinud, sellele teen ma sageli kunagi ka tagasi. Aga see on ju tegelikult loomulik- miks üldse peab keegi teisele tegema seda, mida ta ei taha, et talle tehakse!? Ja on veel võimalus, et olen teinud kellelegi haiget ka tahtmatult, lihtsalt on olukorrad nii kujunenud. Lööge mind nüüd risti kohe, eks!

Ma olen tegelikult rahumeelne inimene. Ah ja, te muidugi seda ei usu! Aga ma ei alusta peaaegu mitte kunagi ise tüli ega vaidlust! Jah, ma olen tõe eest alati valmis välja astuma, ma olen alati sõna võtnud siis, kui näen või tunnetan kuskil ülekohut kas enda või antud perioodil mulle tähtsate inimeste suhtes. Või näiteks kirun meelsasti kaasa, kui saali keskele ulatuvas kassajärjekorras keegi sellele tähelepanu juhib..  Ja vihale ajada mind tõesti väga ei tasu-  enamasti on kaks varianti, kas mul tekib paanikahoog ja vajan arstiabi, või- tegelikult on see ka vist mingit moodi paanikahoog- sõiman lihtsalt mind ärritanud inimesed läbi. No olen impulssiivne, mis parata, see on mu isiksusehäire üks osa. .

Selle postitusega tegin ma kindlasti haiget sellele inimesele, kes minu minevikuvigade järgi arvab, et olen samasugune ka nüüd :) Aga kes alustas?