Laupäev, 31. märts 2018

Kardioloogi visiit ning hirm uue laadahooaja ees.

Jõudsin siis viimaks niikaugele, et käisin ära perearsti juures ja lasksin teha ka analüüsid. Lasksin pole just parim sõna kirjeldamaks seda, mis tegelikult vereanalüüsi andes laboris juhtus, aga vähemalt see õnnestus. Selgus, et selles on kõik korras- kilpnääret ja kolestorooli ja hemoglobiini kartsin kõige rohkem, aga esimesed olid ideaalses korras ja kolmas...no veidi oleks võinud kõrgem näit olla. Aga südant kuulates leidis arst, et midagi on justkui valesti. Liigne südamekloppimine ja kiire pulss. No arvasin algselt, et ehk olin ikka närvis ja sellepärast, aga EKG näitas ka hiljem midagi mittetavalist. Sain saatekirja kardioloogile. Tõtt öeldes- ma tahtsin seda juba ammu, sest millegipärast huvitas mind selline protseduur nagu südame koormustest oma tulemustega. Teadsin, et rahulolekus võib olla mul nagu kõik korras, aga väiksemagi pingutuse järgselt on südame juures tuikav valu ning õhupuudus pole ka võõras.

Loomulikult oli kardioloog venelane, nii et ma valmistusin juba temaga tema keeles suhtlema, aga tegelikult ta siiski sai eesti keelega päris ilusti hakkama. Hästi rahulik meesarst, kohe selline, kelle kabinetti minnes polnud isegi minusugusel mingit ärevust ega hirmu. Ta vaatas põgusalt mu EKG paberit ja küsis, kas mul on kunagi olnud südamega mingit probleemi. Jah, mul on olnud! Mul oli 10 aastase lapsena südamelihase põletik ja seda ikka nii karmilt, et kuu aega ma ei tohtinud praktiliselt voodist tõustagi. Ja kogu edaspidiseks kooliajaks olin kehalise tundides eriprogrammi peal (muidugi kasutasin ma seda vahepeal ka lihtsalt viilimiseks :D )

Kardioloog ei hakanud üldse uut EKG-d tegema, lihtsalt kuulas südant ja pulss oli 105. Seda täiesti pingevabas olekus. Ja ma muidugi küsisin veel ,et see on praegu rahulikult ,aga mis koormustest näitaks :D Blond noh.. ei mõelnud selle peale üldse, et see 105 rahulolekus on liiga kõrge. Arst ütleski kohe, et koormustesti mulle ei tehagi, sest siis oleks mul pulss kohe 200. Ja et lapsena põetud müokardiit annab mulle endiselt tunda... Küsisin, kas on see ikka kindlasti sellest, et ma ju ülekaalus ja ärevik jne. Arst ütles, et ülekaal siinkohal küll põhjuseks pole, et see kaal pole veel selline, mis ohtlik oleks...uuris igaks juhuks millal mul viimane suurem kaalukõikumine oli. Hahaha, ma ei mäletagi...vist mingi 4-5 aastat tagasi :) Nii ma talle vastasingi. Seega välistas ta koheselt selle põhjuse.. Ka ärevuse kohta ütles ta, et see on kindlasti osaline põhjus, aga peamine on siiski lapseeas põetud haigus.

Ja nüüd ma siis pean lisaks oma psüühikaravimitele ka südamerohtusid võtma! Vähemalt kord aastas pean ma läbi tegema kahekuulise ravimikuuri, õnneks läheb see maksma 15 eurot... kartsin hullemat.

Teemat vahetades. Ja keda see ei huvita, siis nemad võivad selle lõigu vahele jätta. Lihtsalt- see on minu blogi ja ma kirjutan sellest, mis mulle oluline on!
Lõpuks ometi, maikuu on mul juba kõik nädalavahetused broneeritud, isegi pidin tegema valikuid, kuhu minna ja kuhu mitte! Aprilli kohta on ka kaks märget kalendris, mis tegelikult paneb isegi natuke imestama- tavaliselt toimus aprillis juba rohkem välilaatasid. Selline tunne on, et need korraldajad ootavad kõik täpsemat infot ilma kohta, et siis suure hooga ja kiirustades midagi korraldama hakata. Ja pagana pihta...jälle maikuu laupäeviti siis. Ehk siis mitmekordne valik ,kuhu minna ja kuhu mitte. Broneerida ja jälle tühistada broneeringuid...tegelikult ei meeldi see mulle üldse, sest mulle tundub millegipärast, et tühistades ei ole ma enam usaldusväärne järgmiseks korraks sama korraldajaga üritusel.

Ma ei julge enam ehteid teha! Jah, ma olen niipalju saanud positiivset tagasisidet laatadelt, mul on enamikes kohtades oma klientuur väljakujunenud- keda just meelitab minu toodete lihtsus ja odav hind ning sooduspakkumised, mida ma hulgiostajatele teen- aga ma kardan .Tean, et see kõlab tobedalt ja ongi kindlasti tobe, aga ma ei saa kuidagi lahti mõttest, et äkki sel aastal pole enam mõtet... Muidugi talvehooaeg Telliskivi kirbukal ei andnud just erilist lootust ka. Seal osteti vaid Swarovskitega kõrvakaid, kui üldse midagi.  Loomulikult on need müügis ka kõigis teistes kohtades olnud...no ja mida ma vigisen, mujal on alati ostetud ka teisi! Aga olen saanud ka kommentaare ning hinnanguid stiilis "algelised ja koledad" ja mõnikord ma olen kriitika suhtes väga tundlik. Mõni hinnang lihtsalt mõjub rohkem ,kui teine. Algelised- jah, ma ei ole teadupoolest suurem asi õppija-edasiareneja! Aga koledad...maitsed on erinevad! Kuid ausalt öeldes, ma ei saa aru ,miks Telliskivis neid isegi ei vaadatud? Ja see teebki närviliseks ja tekib lootusetuse tunne- mille pagana pärast ma neid siis teen, kui neid enam ei osteta?! Et see mulle lihtsalt hobikorras tegemine alguses oli, see ei tule mulle enam üldjuhul meeldegi... see tundub nii tühine ja mõttetu sel juhul.

Ma usun ja loodan siiski, et esimene kordaläinud ehete müügipäev annab mulle taas selle tegemisejõu ja -tahte tagasi!

Esmaspäev, 26. märts 2018

Ei saa-ei taha-ei oska.. võrdusmärki siin pole!

Taas üritas üks kommentaator oma teraval moel mulle selgeks teha, et just need kolm fraasi tähendavad tegelikult ühte ja sama asja. Uskumatu, et inimestel pole mitte mingisugust loogilist empaatiavõimet, mõistmist, et kõigil ei ole võrdsed võimalused või isiksuseomadused! Ma juba hakkasin vahepeal lootma, et niipalju on räägitud depressioonist ja psüühikahäiretest meedias, et inimesed on hakanud aru saama sellest tegelikult lihtsast tõest, et öelda depressioonis inimesele- "sa lihtsalt ei taha seda teha"- on sama kui öelda pimedale- "sa lihtsalt ei taha näha seda". Ja jälle suutis keegi mind üllatada oma võhiklikkusega..Äkki siis on temasuguseid inimesi veelgi? Kes teab? Igal juhul ma otsustasin natuke siis valgustada oma suhteid eelmainitud kolme fraasiga.

Inimeste võimed on erinevad. Mõni on õppimisvõimeline elukestvalt kõrge eani, teisel aga piirdub võime uusi asju õppida juba algkoolis. Kusjuures ei pruugigi tegemist olla vaimupuudega- oma juba selgeks saanud valdkonnas võib see inimene olla ülimalt andekas ja tubli, lihtsalt uued asjad "ei hakka talle külge"  Näiteks on inimene osav puutöös, sest seda on ta õppinud juba lapsest peale naabrimehe kuuris, kuid ta lihtsalt ei suuda õppida matemaatikat ega võõrkeeli. Need lihtsalt jäävad tema jaoks võõraks, isegi kui ta kogu hingest TAHAB osata Pythagorase teureemi või vene keelt- ta lihtsalt ei saa, ei suuda... Ta läheb arsti juurde onma muret kurtma ja saab sealt vastuse- aga sa ju oskad hästi puutööd, milleks sulle see vene keel vms. Ta pole haige, ta ei pea hakkama ravimeid võtma sellepärast, et talle ei jää pähe valemid või võõra keele grammatika.

Kui seesama inimene satub keskkonda, kus nõutakse vene keele oskust- jah, siis võib mõni eelmainitud kommenteerija taoline öelda- "vingats, ei oska, ei saa, ei taha...laisk oled" Kui seda ütleb üks inimene, siis okei, elab üle, kui aga seda hakkab korrutama terve saalitäis inimesi, siis võib see tekitada inimesele vägagi haiget. Sest ta ju tahab.. tahab osata õppida võõrkeelt, aga ta ei saa. Ta lihtsalt ei saa.. miks, seda ei tea parimadki geneetikud ega spetsialistid.

Ei saa ju panna balletti tantsima inimest, kellel pole head koordinatsiooni lapseeas juhtunud trauma tõttu, kus tema tasakaaluorgan sai pöördumatult kahjustada! Mis kasu on sel juhul tahtmisest? Tal võib isegi olla oskus teha mõningaid balletisamm, kuid kui ta on sealjuures kohmakas, keegi ei võta teda siis ju balletikooli vastu. Tahtejõud võib tal ju hea olla, ta võib püüda treenida neid samme päevas kümneid kordi, aga kui koordinatsiooni ikka pole...mis kasu tahtejõust siis on.

Kui mina näiteks ütlen, et ei suuda teha korralikke pilte, sest mu käsi väriseb (arvan ,et sellele see kommentaator vihjaski eelmise postituse juures) ,siis tegelikult teeb see ikka päris haiget. Jah, ma tahaksin loomulikult teha selgeid pilte, aga ka minul on koordinatsiooniprobleem. Olin lapsena uppumisohus, vee alla paar minutit ja pääsesin sellest "vaid" tasakaaluprobleemidega. Tasasel pinnal päevavalges ei saa sellest keegi aru, aga pimedas olen ma ära eksida suutnud isegi 60m tuttava teelõigu peal. Ja ka käte värisemine või mõned kohmakamad liigutused on sellest tingitud. Ka olen ma millegipärast üks neist "piiratud õppimisvõimega inimestest" ja olen seda olnud ikka algklassidest peale. Ja mis siis, et ma ei suuda õppida uusi oskusi, et ma ei suuda näiteks õppida kasutama arvutis paljusid programme või..no ei ole suutnud siiamaani selgeks saada kudumist, ikka ei saa ma isegi mitte silmade loomisega hakkama...tegelikult ma ei tea enam ise ka, naerda või nutta või vihastada selle peale :D. Aga mul on hea sõnavara, ma tunnen huvi poliitika vastu, ma olen julge oma arvamust avaldama.. Ma ei häbene üldjuhul oma välimust, kuigi seal on mida võiks ju mõnigi teine inimene väga häbeneda, ma suhtlen ja olen hea klienditeenindaja. Olen ma siis kohe "laisk ja saamatu" et ma kududa ei oska? Ah ja, te arvate muidugi nüüd, et ma ei taha kududa! Huvitav, miks ma siis lõngu ostsin ja kogusin ning lootsin, et saan sokikudumisega veelgi rohkem lisaraha teenida- no tundus ,et see on asi ,millega ma võin toime tulla- jajah, selgub et siiski ainult tahtmisest selle õppimiseks ei piisa.

Ja ei saa mööda minna ka tegelikult veel ühest aspektist- rahalistest võimalustest. Ei saa ju öelda tänaval elavale kodutule (oletame, et tegu on sellise inimesega, kes ei joo, ka neid on tegelikult kodutute seas küllaga), et kuule, pakutakse üürikorterit 600 eurose sissemaksega, koli homme sinna sisse. Kuskohast see inimene selle raha võtab, millest ta kiirlaenu tagasi maksma hakkaks, kui tema sissetulek on ainult töötu abiraha ja tema vanus 50+ ei anna just erilist lootust kiireks töölesaamiseks?  Aga muidugi ta TAHAB seda korterit ja pääseda külmast garaažiboksist, kus ta hetkel peatub...Kuid ta ei SAA ! Siia ju pole võimalik võrdusmärki..panna? Või siiski on...? No minule igatahes paistab see olevat ilmvõimatu..

Ühesõnaga- enne kui hakkate kellelegi ütlema võrdusmärgiga "ei saa=ei taha=ei oska" siis mõelge minut aega, kas mitte ei või olla sellel inimesel mingi teine põhjus, miks ta mingit asja ei tee.

Neljapäev, 22. märts 2018

Üks pidevalt kummitav unenägu..

Kunagi meeldis mulle oma unenägusid üles märkida ja uurida nende tähendusi unenäoseletajate järgi. Peatselt aga sain aru, et see kõik on täielik jama ning tegelikult võib üks ja sama detail või sündmus erineva inimese unenäos sootuks teist asja tähendada. Hakkasin juurdlema oma unenägude üle puhtpsühholoogilesest vaatenurgast ja üllatus- see toimiski. Sattusin sellest juurdlemisest ja märkide ning tähenduste otsimisest lausa sõltuvusse ning mässisin ennast alateadlikusse ärevusse . Ja muidugi ise imestasin, et miks ma end jälle kehvemini tunnen.. Rääkides sellest KE vastuvõtul, sain ma alles aru, millise karuteene olin endale teinud. Niigi olen üks igavene juurdleja ning tagantjärgi arutleja... nüüd veel püüan unenägusid ka mõista..no lootusetu juhtum, eks!

Aga viimasel ajal on taas hakanud mu unenägudes paar motiivi pidevalt korduma ja see ajab mind tegelikult üsna segadusse. Ma näen pea igal ööl unes, et olen kuskil maamajas, olen seal nagu kellelgi külas- aga ma ei näe kellel. Ma näen seal inimesi, keda ma tegelikult ei tunne, kuid unes on nad mulle kõik tuttavad. Ja ma nagu ootan seal majas kohtumist siis nende inimeste sõbra või vennaga, kelle pärast ma siis olengi sinna tegelikult läinud, kuid ma ei ole kunagi näinud, kes see "sõber" või "vend" on. Ma ainult tean, et ta peab sinna tulema, ma tean ja ootan, suhtlen majas elavate inimeste ja nende külalistega, teadmises, et pean paari päeva pärast linna sõitma ja ärevuses, et kas oodatud kohtumine üldse aset leiabki. Ma näen selgelt, kuidas otsin välja parima pesu kohtumisel selga panekuks, ma näen selgelt, kuidas arutlen oodatava mehe lähedastega, mida teha süüa selleks ajaks, kui ta töölt? tuleb ja mida ma peaksin arvestama, kuidas talle veelgi enam meeldida. Tundub nagu ma oleksin sinna maamajja sattunud eesmärgiga see mees "endale saada" aga mehel kas on sellest täiesti ükskõik või ta ei teagi ,et ma seal olen ja teda ootan...

Esimest korda peale selle hämmastavat selgete emotsioonidega unenäo nägemist, mõtlesin lihtsalt et appi mis tobedus :) Teisel hommikul aga hakkasin endalegi üllatuslikult juurdlema ning meenutama, kas mitte pole minevikus olnud midagi sellist juhust. Uskumatu, aga isegi mu kirjust minevikust midagi sellist ei meenunud! No, ühesõnaga suvaline totrus ikka, arvasin ja lõpetasin juurdlemise. Kuid see ei andnud mulle ikka rahu...ja muidugi nägin ma seda und iga kord, kui uinusin taas ja taas. Varieerusid ainult kohad, ma ei mäleta nende inimeste nägusid ega nimesid, aga kogu aeg on kindlad detailid- maamaja, kellegi ootamine ja pesu valimine-õhtusöögi üle arutlemine ja teadmine, et varsti pean linna tagasi sõitma. Kus asub see maja, kus on see linn,kuhu ma pean sõitma, keda ma ootan... see unenägu hakkab mind vaikselt juba vihale ajama.

Äkki keegi oskab midagi sellist selles lahtimõtestada, mida mina ei oska või pigem siis väldin juurdlemist? Kõige parem oleks mõelda, et ah, see on vaid uni, aga need kummalised korduvad detailid... maamaja hingelt linnainimese unenäos, mingi pere või seltskond kelle nägusid ma ei näe ja nimesidki võibolla ei tea, kuskile linna ,koju?,sõitmise planeerimine... Ja siis see ootus..keda ma ootan, miks ma seal majas olen ja teda ootan...  Eh, vajan vist lihtsalt seda, et keegi kinnitaks mulle- jah, see on vaid uni ega tähenda midagi.

Pühapäev, 18. märts 2018

Vahepeale üks müügi- ja reklaamipostitus ..

Üle tüki aja mõtlesin, et võiks Teile näidata oma viimase aja tegemisi ka piltides. Aga ma pole ikka suurem asi fotograaf esiteks ja teiseks on piltide lisamine postitusse mulle suhteliselt keeruline ettevõtmine. Selle postitusega läks mul ligi 2 tundi aega ja ikka jäid mingid kujundusevead sisse. Ma lihtsalt enam ei jõua sellega tegeleda, kes tahb vingugu selle üle, aga ma tunnen juba end lootusetult selles valdkonnas. Ja andsin parima. Sest postituse sisu on ju tegelikult arusaadav. Jah, seda võib nimetada ka väikestviisi netipoe leheks, sest kõiki neid tooteid saab minult osta ja kõrvarõngaid saab tellida veel teistes toonides ka. On erinevaid siniseid, punast, oranži, roosasid, mitmevärvilisi, valgeid, musti, halle... ja seda mõlemas suuruses. Teen ühesõnaga kõrvarõngaid ka tellimuse peale.

Nii et head vaatamist ja no kellele ei meeldi- maitseasi! 




Swarovski kristallidega niklivabad kõrvarõngad. Kristalli suurus 14,4x4 mm. Hind 7.-eurot, koos karbiga 8.50

Swarovski kristallidega niklivabad kõrvarõngad. Kristall 14,4x14 mm. Hind 7.- eurot


Swarovski kristallidega niklivabad kõrvarõngad. Kristall 14,4x14 mm. Hind 7.- eurot

Swarovski kristallidega niklivabad kõrvarõngad. Kristall 10,3x10 mm. Hind 3.-eurot




Swarovski kristallidega niklivabad kõrvarõngad. Kristall 10,3x10 mm. Hind 3.-eurot

Need on siis minu viimase aja hitt-tooted. Kuna Tellisivis üllataval kombel neid muidu ülipopulaarseid 50 sendiseid ehteid ei ostetagi.
Aga kuna ma ei müü mitte ainult käsitööd, vaid teen ka natuke "äri", siis lisan ma sellesse postitusse mõned pildid ka teistsugusest kaubast.


Lotta &Lassi kevad-sügiskombekas poisile. Suurus 80, mulle aga pigem tundub, et läheb veel suuremalegi. Väga korralik .Värvilt tegelikult tumedam sinine, aga kuidagi pilt näitab tuhmimalt, valgus sai vale vist valitud :) Tuule ja veekindel materjal tundub olevat. Hind sellele 10.-eurot, aga tingimisvõimalusega.


Kevad-sügiskombekas, suurus 80. Korralik ja puhas. Hind 6.-eurot


Tennised nr 31. Kantud ,aga täiesti terved ja minu arust väga ilusad. Pilt pole jälle parim, aga tegelikkuses on hästi mugavad ja kerged. Hind 5.-eurot, tingimisvõimalusega



Lillevaas, pärlmutter. Kõrgus umbes 30 cm. Terve ja korralik. Hind 4.-eurot

Reede, 16. märts 2018

Mis toimub mu elus? Ootus..

Ma ei ole jälle endast kaua märku andnud, sest lihtsalt pole midagi erilist toimunud, millest saaks ka siia kirjutada. Mõnes mõttes ma kirun ennast, et olen oma blogi reklaaminud kõigi facebooki sõprade seas ja ma tean et seda loeb ka üks inimene, kellest mul oleks kirjutada.. Aga ma tean, et ta eeldab kas otseütlemist või vaikimist..hetkel ma usun just viimast. Ei, kui sa seda loed, kallis sõber, tea ,et kõik on korras, lihtsalt minu jaoks on uudne olukord. Ja uudishimulikele etteruttavalt- ei, mul pole uut armusuhet ega kooseluplaane ammugi!

Tegelikult saabki minu elu kokku võtta sõnapaariga lõputu ootus. Ja see on olnud kogu aeg nii.. ma pole kunagi suutnud täielikult õnnelik olla. Kõige rohkem õnnele sarnenev tunne on mul olnud ilusa ilmaga laatadel olles. Uskumatu, aga just see ongi see ,mis mulle kõige olulisem on! Ja seda ma nii tohutult ootan taas...kuid ootusega kaasneb minu jaoks alati ka hirm. Hirm, et kõik ei lähe siiski nii nagu ma ootan. Eelmine aasta seda ka näitas, et nii ongi võimalik- laadahooaja lõpuks polnud mul sentigi suudetud kõrvale panna, sest tavapärase 14-15 laadapäeva asemel oli umbes 5-6. Ülejäänutele olin küll kas regatud ja jätsin lihtsalt kohale minemata jubeda ilma tõttu, või läksin kohale päiksepaistelisel hommikul, maksin kohatasu ja paari tunni pärast pidin metsiku tuule või paduvihma tõttu asjad kokku pakkima. Ja kuna ma maksin seal koha eest ja muidugi olin ostnud kaupa ning ehtematerjali, siis nendel jäin ma konkreetselt miinustesse. Eks äri ongi alati riskiga seotud...kuid teist sellist aastat enam ei peaks mu närvid küll vastu :)

Ja jälle ma tüütan lugejaid sellega, mis mulle kõige tähtsam on! Kuigi viimasel ajal olen ma avastanud enda jaoks uue huvi- lauamäng Scrabble. Vint.ee portaalis on praegu mingi arusaamatu mõõnaperiood üleüldiselt. Ja seal käin ma nüüd vähem. Kuid olen kahel õhtul, põhimõtteliselt siis poole ööni, olnud oma uue sõbra pool ja mänginud seda lahedat sõnamängu. Kusjuures see on ka üks vähestest kaardi- või lauamängudest üldse nii arvutis kui reaalis, kus ma olen temaga kas võrdne või isegi natukene tugevam :D Nüüd ma selle eest saan muidugi :D :D :D

Aga muidu jah- ootus. Ootan kevadet, ootan müügihooaja algust, ootan sooja ja päikest. Ootan seda, millal valmivad maasikad ja saan minna oma lemmikkohta Aegna saarele neid korjama, üldse mulle tohutult meeldib laevasõit ilusa ilmaga ja Aegnale tahan ma juba lihtsalt sellepärast. Ootan, mil tuleb siis tasuta bussisõit maakonnaliinidel, et ma saaksin lõpuks ometi avastada Harjumaad, käia ...Pakri poolsaarel, või Tuhalas või- no ma ei teagi kus kõikjal veel, sest neid kohti kuhu minna oleks nii palju. Aga jah, kõge aluseks on siiski normaalne ilm.. Seega suurimaks ootuseks ongi tegelikult just see.


Neljapäev, 8. märts 2018

Naistepäev- kas jäänuk nõukaajast?

See on juba vana leierdatud teema kindlasti, aga vaadates, kuidas mehed ja ka vanemad daamid väljuvad poest lillekimpudega, samas olles mõne tuttavaga sellest vestelnud, ei ole see asi teps mitte selge. Niipalju kui on inimesi, niipalju ka eriarvamusi, selge see. Aga miks me võtame näiteks halloweeni ja sõbrapäeva omaks ning miks me halvustame naistepäeva? Mis seob meid Ameerikaga- kustkohast need eelmainitud "pühad" pärinevad suuremalt jaolt (tegelikult andke andeks minu võimalik ebatäpsus, sest ei viitsi hakata googeldama ja pikemalt uurima)? Samas nõuka-ajast on pärit tublisti üle poole meie rahvastikust...

Kas mitte pole asi selles, et oleks justkui iga eestlase püha kohus halvustada kõike, mis seondub vahepealsete aastakümnetega? Sest jah, kuna elan piirkonnas ,kus suurem osa inimesi on muukeelsed, siis enamasti on ka need mainitud lillebukettidega vastutulijad mitte-eestlased. Kuid vaadates millise säraga silmades nemad soovivad üksteisele sel puhul õnne... no ma ei tea, mis selles halba on. Ja miks eestlased ostavad suure hurraaga kokku karvaseid mänguasju valentinipäeva kinkideks või lihavõttepühadeks mune ning jäneseid, samas kui roosikimbuke oma kaaslasele või parimale sõbrannale oleks ju sama ilus žest?!

Ja ometi on isegi kalendris naistepäev märgitud! Ning eestikeelne-eestimeelne (haa, viimasel ajal ikka küll väga kommertslikuks hitiraadioks muutunud!) raadiojaam Elmar tuletab ka pidevalt meelde, mis päev täna on...

Väga popp on võrrelda naistepäeva ja emadepäeva. Kuid need on siiski kaks täiesti erinevat asja! Esiteks ei ole kõik naised emad ja uskuge, on ka naisi kes ei teha kunagi emaks saada, kuigi samas on väga naiselikud ja vajavad tähelepanu nagu kõik teisedki. Vot see on küll natuke iganenud suhtumine minu arust, et kõik naised peavad tahtma lapsi ja kui nad ei taha, siis pole nad üldse mitte keegi, veel vähem naised! Rääkides peresuhetest veel- no mis emadepäeva tähistamine saaks olla peres, kus ema on padujoodik ja päevade viisi ei-tea-kus, või siis peres, kus emal lihtsalt pole pere jaoks aega, sest karjäär-reisid-iluprotseduurid on kordades tähtsamad. Ja on veel tegelikult palju erijuhtumeid... no kes tahab, näidaku näpuga siinkirjutaja suunas kasvõi..

Nõuka-aja jäänuk või mitte, aga mina ostan täna küll endale tulbikimbu vaasi ja arvaku teised mis tahavad!

Reede, 2. märts 2018

Tallinn-Võru-Tallinn ja kõikehalvav külm.

Ehkki mu sõrmed ei kuula arvutiklahvidel külma tõttu enam eriti sõna ja teki alt ei tahaks ninagi välja pista, ei hakka ma kohe virisema ilma ja oma "küprokikuudi" üle. Ma lihtsalt pidasin kirjutamises pausi, sest polnud midagi kirjutada- mitte midagi ei toimunud. Ja ega selliste ilmadega -haa, lubasin mitte selle üle kiruda, eks :) ei toimugi niikuinii midagi, eriti kui ise veel pooltõbine olla. Õnneks vaadates kalendrisse on lootust ,et ehk paari nädala pärast saan juba normaalselt elama hakata, ikkagi märts juba ju..

Ainus vaheldus viimase paari nädala, või siis sellest eelmisest postitusest tänaseni kulgenud aja jooksul ,oli Võrus käimine. Plikal oli sünnipäev ja mul oli selleks ajaks bussipilet juba aegsasti võetud. Ning kuigi sellise külmaga ma üldjuhul ei astu kodust sammugi välja, siis niipalju ma siiski suutsin end kokku võtta. Ja oli tegelikult väga lahe nädalavahetus ja esmaspäev. Olime kolmekesi- mina ,plika ja tema elukaaslane- ning selles seltskonnas on meil olnud ikka kombeks lauamänge või kaarte mängida. Seekord olid siis valikus Alias ja Tuhat- meie traditsiooniline kaardimäng.  No neid sõnaleiutisi Aliases... lihtsalt piisas kui panna sõnas rõhk valesse kohta ja välja tuli hoopis midagi muud, kui pidi tulema. :D

Esmaspäeval sain targemaks selles, mida ma tegelikult teadsin juba ammu- et välja sööma minnes, kui mul ka see võimalus kunagi on- ei tasu kunagi katsetada mingit võõrast gurmeerooga. Kui see just polegi eesmärk, et lihtsalt riskida ja proovida... Meie plaan oli aga mina pubisse sööma ja piljardit mängima- sünnipäevalaps tegi välja. Mina olin toiduvalikul igav kuid tark- sealihasnitsel murulaugukastmega, ainus esialgu paberi põhjal õlgukehitama panev asi oli fritüüritud bataat. Ka Plika valitud pastaroog olevat olnud okei. Aga kui tema mehele toodi lauda ilmatu suur taldrik pisikese pardifilee tükikese ja paari supilusikatäie roosade terakestega ( pärlkuskuss pidi olema) ning selle ümber kollane aprikoosikastmetriip, siis ei osanud küll keegi meist ei naerda ega vihastada. No mida vihastada, kui ise ta tellis ju selle :D Pardifilee oli üllatava kombel päris söödav olnud ,aga seda kuskussi saime veel tükk aega tagantjärele naerda. Mis teha, kui ikka olime kõik maalt ja hobusega selle toiduaine suhtes !

Piljardit mängiksin ma vist küll igapäev kui mul vaid oleks keegi, kellel viitsimist ja võimalust oleks minuga kaasa piljardiklubisse vms tulla. Ja just päevasel ajal, mitte õhtul, kui purjus noortekambad saali hõivanud on ning kui ümberkaudsetest laudadest ainult kommenteeritakse teisi kohalviibijaid.  Ma ei ole just eriti osav mängija...pigem on mulle saavutus see kui ma ühegi mängu kolmest võidan ja sedagi tänu vastase veale tihtipeale. Aga nagu kaarditurniiridelgi arvutis- tähtis pole võit vaid osavõtt. Ja ma naeran heameelega ka ise oma saamatuse üle, kui ikka millegi totaalselt tobedaga hakkama saan. Olen selles mõttes hea võistleja mängudes, et oskan ka kaotada ja enda üle nalja teha..

Ja kui armas pisike karvakera neil Võrus on! Neljakuune kassipoiss Suslik... täiesti oma nime vääriline väike kiskjahakatis. Mänguhiirt tuuseldas nii, et  ise poleks küll tol hetkel talle ette jääda tahtnud :D Ja kuidas ta hiilis ning ründas pehmete käppadega kõiki, kes liikusid tema mänguajal toas ringi... no ülimalt armas on selline pisike pätt küll. Kuid ma ei võta siiski endale sellist, sest ma ei tea, kauaks mul jätkub püsivust... ma ei taha juurde tekitada ühte väikest segaduses karvapalli, kes mingil hetkel peab oma harjumuspärasest kodust lahkuma turvakodusse vms.

 Hakkasin asju kohvrist välja võtma... nojah, abiline kohe kohal :)

Kõigepealt vaja voodi korralikult segi pöörata, siis hiir kaissu ja tuttu kerida... On ikka elu kassipojal !


Koju jõudes ei saanud esmapilgul arugi, kas olen toas või õues. Termomeeter näitas +10. Jah, see on täiesti ebanormaalne, mis siin korteris toimub! Eile sai siis tugiisikuga koos kutsutud kohale korteriühistu esinaine, kes siis selgitas, et see korter on külm ,kuna see püstik oli vanas ühiselamus köögiosa, siis polnudki siin paksemaid seinu ette nähtud. Kuid ühistul on unistuseks lähima paari aastaga selle majaosa fassaad soojustada. Ning üllatus-üllatus..küprokikunn on teinud siin ikka sellist omaloomingut, et ühistu esineine isegi ei teadnud sellest midagi varem. Nimelt on see "geenius" ühe köögiradika lihtsalt kinni ehitanud...seda see seina ja kapi vahel olev 10 cm küprokirant tähendaski, mitte disainielementi. Nüüd siis järgmisel nädalal peaks üks MTÜ esindajast meesterahvas tulema vaatama, mis siin teha annab ja mis mitte. See radikas on peidetud kusjuures nii lolli kohta, et pool kööki tuleb ära lammutada selle kättesaamiseks... 

Nii. Postitan ära ja lähen taas kuuma kakaod või teed tegema...kuues kruusitäis täna siis juba. Ja mina ,kes ma üldiselt sooje jooke üldse ei joo... nojah, selles toas on nad kuumad ehk kõige rohkem paar minutit :)