Esmaspäev, 28. mai 2018

45-nda eluaasta algus- väsitav ja edukas.

Paar päeva tagasi siis täitus mul järjekordne aastaring. Seekord juba siis saan kirjutada oma vanusesse kaks ühesugust numbrit. Kuskil oli selle kohta liikvel ka ütlus- juudijuubel :) Mingit suuremat tähistamist ei olnud- päeval käis Brigitta õnne soovimas ja õhtul oli väike grillimine rannas Merka ja tema pere ning K.-ga. Ehkki mu lemmik on sašlõkk, ei ütle ma kunagi ka grillvorstikestest ära. Esialgu mõtlesin küll teha päris alkoholivaba istumise liivaluidete vahel, aga siis võtsime siiski ühe väikese siidri. Hästi mõnus selline vaikne õhtu oli.

Vahepeal on olnud minusuguse eraku- tegelikult kas ma ikka olengi nii erak või lihtsalt väsin kiiresti oma eripärade tõttu- päris väsitavad aga huvitavad ajad. Plika oli siin ja käisime Kalamaja päevadel ning ka selle suve esimene Soome reis sai tehtud. Olen ju Viking Club liige ja neile on sünnipäevakuul kingituseks päevakruiis kahele. Helsinki kesklinnas on nüüd juba kohti, mis enam millegagi ei üllata ja kus oskan juba täiesti ilma kaardita liikuda. Nojah, minu kaardilugemise oskus on muidugi üldse omaette teema :) Käisime Linnanmäki lõbustuspargis ja tõdesime, et ilma rahata ei ole seal ikka praktiliselt midagi teha. 4-5 tasuta atraktsiooni, neist pooled ikka päris "titekad". Kinnine vaateplatvorm, mis tõusis aeglaselt posti mööda üles, tegi mõne rahuliku tiiru linna kohal, tuues seesolijatele imelised vaated rohelisest ja ohtrate veesilmadega linnast, oli peaaegu ainus mis tõesti oli superelamus. Aa ja muidugi minu esimene 4D filmikogemus ka. Oli mingi ruum Meremaailmas, kus 3 minutilise seansi ajal võis kogeda läbi ekraani hiigelhai rünnakut. No ma ei tea, minu arust oli see pigem naljakas kui õudne, kõige jubedam oli minu jaoks seal pimedas ruumis orienteerumine, et sinna õigele kinoplatvormile saada ja seal püsti seismine, kui platvorm liikus paaril korral. Teenindaja veel enne seansi algust ütles, et kui on liiga jube, et siis kohe teatada -vist oli mingi paanikanupp ka kuskil siis. Lastele ehk olekski jube olnud, aga mina lihtsalt naersin iga kord kui hai "ründama" tuli ja tekitas ekraani purunemise efekti. Ju ma siis ikka olen nii realist, et ei unusta korrakski ära tegelikkust.

Helsinki mulle meeldib. Sõitsime trammiga linnas ringi, mina suutsin ka seal üles leida pärlipoe :) ja muidugi päris ilma ostuta ei lahkunud. Viiekas jäi ikka sinna maha...etteruttavalt peab aga mainima ,et sain selle nädalavahetusega selle ikka päris mitmekordselt tagasi.

Laevasõit tagasi aga oli infopõua tõttu igavam, kui tavaliseslt. Lihtsalt polnud kuskil mingit märget, et mis kell ja kas üldse toimub karaoke ja puudus info ka selle kohta, et enne peaesinejat esineb hoopis palju parem kollektiiv. Seega me vaatasime ajaliselt, et kuskil midagi ei toimu ja läksime poodi aega viitma. Tagasi tulles aga kuulsin ma juba ootesaali, et keegi laulab laivis. No pagan! Ja oligi- viimene karaoke-esineja.Normaalne siis! Ja mina olin harjutanud juba mitu päeva ühte laulu, millega seal kuulajid pahviks lüüa. Sest kuigi ma pole eriline laululind- pigem ikka vares- siis seda laulu ma olen paljude aastate jooksul tuhandeid kordi küll raadio saatel, küll iseseisvalt laulnud. Kes mu raamatut on lugenud, see teab ,millisest laulust jutt on..

Ja nagu sellest veel vähe! Baaris, kus pidi tulema esinema mingi tundmatu nimega groove-bänd, olid laval kõige ehtsamad Soome tantsumuusika tegijad. Nö "sült" siis. Ja nemad laulsid veel kaks laulu ning lahkusid...asemele tuli siis see reklaamitud groove-bänd ja no see ei kannatanud küll üldse kuulata!

Peale Plika kojusõitu, õigemini vist küll võiks öelda koolisõitu, ma lihtaslt võtsin aja maha paariks päevaks ja tegin ehteid juurde. Oli ju tulemas Haabersti Kevad...kauaoodatud superlaat. Vahepeale jäis siis ka vaikne sünnipäeva istumine ning laupäeva hommikul olin kella 10 paiku Õismäel kohal. Nagu tavaliselt olid meil kõrvuti kohad K-ga ja olime igaks juhuks tellinud ka telgid- kes teadis et see kuumalaine ka siis kestab. Tegelikult tuulevarjuks kulusid need siiski ära, ehkki müügitulust võtsid nad küllaltki arvestatava summa minu mõistes. Seekordne Haabersti Laat jäi natuke tagasihoidlikumaks mulle, kuigi jah- ehted olid endiselt kuum kaup.

Aga mis Haaberstis puudu jäi, sai Kakumäel, kodukohvikute päeval MTÜ hoovis topelt tagasi tehtud! Summadest rääkimata- selle kevade "kassarekord" on mul kõigi aegade parim! Ja kusjuures AINULT ehete müügist! Nii et, vigisejad,,kes mu tooteid nõmedateteks vms nimetavad...paistate targemad välja ,kui vait olete. Ja see käib ka mõne teatud kommenteerija kohta üldse...

Ah ja, eelmise postituse all oli keegi tark kirjutanud umbes, et ma nagu küsiksin PIDEVALT abi! No ikka eriti tore küll- olen ehk üldse kokku oma elu jooksul 7-8 korda abi küsinud ja see on siis pidevalt või? Häh, klounid ikka küll!

Uskumatu ,et jõudsin üldse nii pika postituse kirjutada, tegelikult olen ikka päris läbi omadega. Väsimusele lisaks paaris kohas ka natuke päikesepõletust- no nii tavaline minu puhul, kasutagu ma mis kaitsevahendit tahes. Ja no jalad on praegu tõesti nagu pakud all ning imekombel ma suutsin isegi poodi komberdada üle hoovi. Järjekorras seistes ja tagasiteel oli küll vandumist, et kus mu mõistus ikka oli, maksimaalse raskusega poekotti valutavate jalgade ja kangete puusadega tasiida. Aga no nüüd ma küll paar päeva lihtsalt vedelen! Sest laupäeval... hahahaha, et ma ka ei õpi- lähen sinna, kuhu mõtlesin enam mitte kunagi minna :D


Reede, 18. mai 2018

Lihtsalt minna, sõita, avastada.. see õnnestuski!

Mul oli siin vahepeal periood, kus lihtsalt toimus nii palju ja samas justkui mitte midagi. Alustasin siin postitust Eurovisioonist- ainus telesaade või-show mida ma aastaid järjepidevalt vaadanud olen. Alates siis Eesti laulu valimisest kuni finaalini välja, olenemata kes finaali pääsesid. Selleaastane võidulaul tekitas kahetisi tundeid. Mnjah, lauluga siin nagu küll midagi eriti pistmist pole. Samas aga on kiiduväärt laulja enesekindlus-kui mina siin mingi 15 kilo pärast põen mõnikord, siis mida peaks temasugune veel tundma? Nii et, kui hinnata inimese erilisust, siis läks võit õigesse kohta. Aga Eurovisioon peaks ju olema idee järgi lauluvõistlus...nii et, ei ole ma sugugi see erand, kes Iisraeli võidu peale lakke hüppaks.

Siis alustasin postitust, kuidas ma proovisin laada päevajuhi ametit ja tegelikult sain kenasti hakkama, ainult et laat kui selline oli ...umbes 30 müüjat ja saja ringis külastajaid. Kusjuures, ma olin algselt sinna end veel müüjaks reganud, appi kuidas tegelikult vedas, et sain pisikese preemia selle eest, et ruuporiga ringi käisin ja püüdsin neid väheseidki inimesi ostma motiveerida kaupu tutvustades.

Aga tegelikult jõuan ma nüüd siis postituse tuumani! Kirjutasin kord, et mulle tohutult meeldiks lihtsalt minna ja sõita kuhugi, avastada uusi kohti, jäädvustada mõned pildid mälestuseks ja üldse, lihtsalt veeta terve päev autoga sõites ja peatudes, seal kus ise tahad. Mitte nagu bussiga, et peatumine on vaid peatuses. Üks hästi armas ja tore blogilugeja haaras sellest soovist kohe sama postituse alla kinni. Ma ei olnud tegelikult üldse nii mõelnud seda postitust kirjutades, et keegi peaks nüüd kohe niimoodi reageerima. Aga üllatus oli suur! See naine, bloginimeks saab talle ta kunagine hüüdnimi Kessu, kirjutas mulle meili peale, et kuhu ma minna tahaksin. Eee...hea küsimus muidugi, olin küll oma arust pool Eestit läbi käinud, aga kui hakkasin kaarti vaatama siis ikka neid "valgeid laike" oli tohutult. Ja kuna olid ka veel jubedad ilmad, siis oli aega ka mõelda. Loomulikult jõudsin juba arvestada, et Kessu tegi emotsiooni ajendil ettepaneku ja noh jutuks hea- lihtsalt nii palju on inimesed emotsioonihoos öelnud midagi sellist, millele tagantjärgi mõeldes haarad kahe käega peast kinni. Aga soojade ilmade tulles ma kirjutasin talle ja sai paika pandud suund, kuhupoole autonina keerata. See oli Virumaa. Läänest-idani ja vastupidi, mööda Tallinn-Narva maanteed.
Mina Eesti suurima tehismäe taustal. 

Järgnevat osa postitusest ma kirjutan juba teist korda, sest oskasin peaaegu valmis postitusele viimast pilti lisades ja seda redigeerides- millegipärast lisas süsteem pildi valesse kohta ja ma hakkasin seda eemaldama- eemaldada  peaaegu KOGU oma valmis postituse :D No ma ikka kohe olen andekas kõiges, mis puutub piltide lisamisse :D 

Okei siis. Järgmine peatus oli Sinimägedes. Ilus koht aga memoriaal kuidagi oli liiga tagasihoidlik minu arust. Võibolla see muidugi ka tundus lihtsalt üle tee asuva kireva ja uhkete monumentidega kalmistu kõrval. Sinna me ei läinud, sest see oleks võtnud vabalt mitu tundi, et kõike seda omanäolisust näha.

Narva linn tervitas meid suvise leitsakuga. Hiljem muidugi selguski, et sel päeval oligi kuumarekord just seal. Tänu sellele ei võtnud me pikemat retke ette, kuigi arvestades Narva omapära- tupikuga lõppevaid parke ja ilma tupikumärgita tänavaid, sai ikka mitu kilomeetrit jalutatud. Isegi Kessu mainis pärast, et tema oli seal päris väsinud. Ja huvitaval kombel oli see ka minu jaoks ainus koht, kus ma lausa ootasin, millal me auto juurde tagasi jõuame. Lihtsalt see palavus ja kaks tarka nagu olime, oskasime ka veepudelid autosse jätta. Lähim pood aga jäi tee peale ette alles siis, kui autoparkla põhimõtteliselt juba paistis. 

Kuid Narva on kindlasti koht, kuhu ma kunagi uuesti tahan minna! Esiteks see võimas tunne seista jõe kaldal ja näha teisel pool hoopis teist riiki, hoopis teist maailma võrreldes Euro-Eestiga. Jah, mind on see Euroopa Liit oma tobedate seaduste ja mis viimasel ajal mind eriti tigedaks ajab, toidu solkimisega- nt jookides suhkru stevia või veel hullem mingi aspartaamiga- täiesti ära tüüdanud! Aga poliitika on selline asi, mis tekitab alati eriarvamusi ja juba eelmainitust piisab kindlasti nii mõnelegi kommenteerijale, et mind "tiblaks" nimetada ja soovitada mull Venemaale kolida. Kusjuures...see viimane mõte mulle isegi meeldiks, ainult et selleks on vaja algkapitali kasvõi viisa taotlemiseks. Venelastega pole mul mitte kunagi probleeme olnud, rahvus iseenesest on kuidagi siiram ja julgem suhtlema...
Ujuda siit üle ei tasu. Esiteks läheb siit kuskilt piir ja teiseks on vool selles jões väga kiire ning veekeeriseid väga palju. Aga küll tahaks kunagi sattuda sinna teisele poole...


Narvast vaid mõne kilomeetri kaugusel, Narva-Jõesuus õnnestus mul sellel aasta ka esimest korda varbad sooja liiva suruda ja poole sääreni merevette minna. Uskumatu- elan paarsada meetrit rannast eemal, aga sinna ei lähe! Jah, ma ei julge käia rannas ,kus on palju rahvast, häbenen oma päevitamisele mittealluvat valget keha vist või siis hoopis seda et kuidas ma ikka lähen lihtsalt piki randa kõndima, kui isegi lapsed ujuvad. Seepärast ootan aega, mil hakkab Aegnale laev sõitma ja loodan väga, et seal on ka meeskonnas mõni muutus toimunud, sest paaril tüübil seal oli ikka väga tõsiseid probleeme suhtlemisega!
Naljakas poos on tingitud sellest, et nagu tavaliselt oli mul seljas maksiseelik ning et hoida seda enamvähem kuivana, siis kerisin seelikusaba ümber jalgade :D 


Narva-Jõesuu on üks huvitav linn. Seal pole mitte ühtegi teeviita isegi mitte nii suurele magistraalile nagu Tallinn-Narva maantee. Seega suutsime me kõigepealt vales suunas mitu kilomeetrit sõita. Ehk oleks ka see tee meid lõpuks viinud maanteele kohale, aga 7 kilomeetrit teeremonti... ei tundunud just eriti ahvatlev. Ots ümber ja tagasi. Mina olin vahepeal juba päris veendunud, et jõuame uuesti Narva välja ja et küll me sealt juba siis maantee leiame. Aga Kessu keeras mingile täiesti suvalisele külavaheteele- täiesti huupi kusjuures- ning üllatus-üllatus mõne kilomeetri pärast oli Tallinn-Narva maantee.

Kessu arvas millegipärast, et meil jäi Ontika pankrannikul käimata, et see jäi meie selja taha. Mul aga on küll ülikehv orienteerumisvõime, aga see-eest väga hea nimede, ka kohanimede mälu. Ja Sillamäest läbi sõites hakkasin hoolega teeäärt jälgima ning peatselt oligi silt- Valaste juga ja Ontika paari kilomeetri kaugusel. 

Vot see oli võimas vaatepilt! Kahjuks ei saanud alumisele platvormile seda ilu vaatama ja no mina ei saanud oma kõrgusekartuse tõttu ka ülemise platvormi turvapiirdele päris ligi minna. Aga Kessu jäädvustas selle imelise vaate mu telefoniga.
Päike paistis natuke vastu ja pisut tuhmiks jäi, aga siiski...imeline looduse kunstiteos.
Mina aga pildistasin kaugemalt vaadet Ontika pankrannikult merele..

Seal mingis pisikeses suvekohvikus tegime ka lõunapausi. Hinnad olid uskumatult soodsad. Sašlõkk vaid 3.-eurot, no mis seal enam mõelda, eks :) Ma küll ise maksma ei pidanud, sest Kessu lubas ise võõrustaja olla. No ütleme, et see polnud mulle just harjumuspärane ja tegi hetkeks kohmetuks, kuid siis lisasin sašlõkile juurde ka oma teise lemmiku- jäätisekokteili. Leti ees püüdsin veel ise arvest osa tasuda, aga sellest ei tulnud midagi välja :) Olgu siis sedakorda nii...

3 -eurone sašlõkk oli tegelikult küll kanalihast, aga kuna ma polnud varem kanalihasašlõkki söönud (vist pidasin kuidagi mõttetuks ja maitsetuks) siis üllatus oli suur- sellel oli isegi maitse! Ja portsjon oli päris korralik. Jäätisekokteilist pole muidugi mõtet rääkidagi, seda ma vist võiksin lõputult juua :) 

Aeg oli uskumatult kiiresti läinud. Ja juba oli päris õhtu käes, kui jõudsime edasi oma viimasse petuskohta Rakverre. Seal ma siis sain natukene pingutada trepist üles Vallimäele ronimisega, isegi tegin natuke endale liiga, sest südames olid pisted ja hingamisel oli justkui blokk ees veel mitu minutit tagantjärele. Aga ma ei teinud sellest väljagi, sest taaskord avanes ilus vaade. Linnus oli küll kahjuks juba suletud, aga nagu ikka kõik Rakvere külalised, kohustuslik tarvapilt sai tehtud.

Külastasime siis ka Rakvere teist "kultuskohta"- Põhjakeskust. Eh,tavaline kaubanduskeskus, isegi pärlipoodi polnud!  Ei viitsinudki seal pikemalt peatuda. Ja keerasime autonina Tallinna suunas. Uskumatult kiiresti möödus tagasitee. Juba Kiiu, juba Maardu ja juba minu esimene elupaik Tallinnas- Lasnamäe, Seli asum. Koht, kuhu ma küll eriti enam ei satu, sest see eeldaks ekstra sinna minekut, aga kuhu sattudes käib alati südamest jõnksatus läbi. 

Jah, mulle meeldib ka mu praegune elukoht, aga Lasnamäe on jäänud kuidagi eriliselt lummavaks! Või on see mingi alateadlik mälestus sellest, et oli see ju see paik, kus me elasime Raineriga ligi kaks aastat koos, selleks et mõista. hoolimata meie tunnetest on meie eluviisid liiga erinevad selleks, et paarina jätkata. Jah, ma pole Rainerit unustanud, ei ole seda teinud juba 15 aastat aga see ei tähenda enam ammu seda, et ma nutaksin päevade viisi või otsiksin tema kohta pidevalt infot vms. Ta on küll taas kadunud, läinud kuhugi oma teed, aga ma tean, et isegi kui me enam iial ei kohtu, südame kaugemasse soppi jääb ta mulle igaveseks. 

Õhtul koju jõudes pool kümme ei olnud mul mitte mingisugust väsimust. Mängisin paar arvutimängu, lugesin päevauudised läbi ja alles siis läksin magama. Kuid järgmised paar päeva ma küll ei tahtnud kellegagi suhelda, ega kuskile minna. Esimesel õhtul Maximasse end siiski vedasin ja järgmisel päeval käisin koduasumis väikese ringi jalutamas ning kukksuin raha raiskama- ostsin ItalianaKingast endale uued madalad ja imekerged suvekingad 7.90. Kirun end tegelikult veel nüüd paar päeva hiljemgi, kuigi kingad on mugavad. Aga no see olen ju mina...

Uh, seekord läks õnneks ja postitust ei kustutanudki :D Isegi pildid said õigetesse paikadesse teksti vahele paigutatud...








Pühapäev, 6. mai 2018

Kordaläinud kevadpäev.

Tuleb üks igav postitus teemal, mis vist ainsana suudab mulle rõõmu valmistada! Kui see üldse ongi rõõm- ma ei tea, ma ei oska seda ära tunda. Mu psühholoog ei soovita mul ka väga põhjalikult juurelda selle üle ja nö "ennast kuulata", sest ma kippusin seda liiga tihti ja palju tegema. Võibolla aga on see nüüd lõpuks ometi ka K-E poolt esimene vale soovitus :) Ehk see "enda kuulamine" ei teinudki tegelikult mu enesetunnet halvemaks, nagu tema võitis? Olen tegelikult olnud terve elu selline analüütik nii enda kui lihtsalt mind huvitavate teemade suhtes.Nojah, depressioon ja ärevus on olnud mu tüütuteks kaaslasteks samuti kogu elu...nii et on see siis juurdlemisest, või millestki muust? Hah, jälle juurdlesin, eks :D

Eile oli imeilus ilm. Eelmise postituse lõpuks ma soovisin, et laupäeval oleks päike. Ja seda oli! Oli nii, et jätkus terveks päevaks ja vaadates ilmateadet ehk veel terveks nädalakski! Kassisaba asum kesklinnas pole mulle küll eriti tuttav, ma päris täpselt polegi uurinud, mis tänavad sinna kuuluvad jne- no pole tegelikult väga sügavat huvi ka, sorry kohalikud, ma pole eriline ajaloo- ja koduloouurija-  aga sellegipoolest ma osalesin selle piirkonna Kevadpäeval. Nimetage nüüd mind omakasupüüdlikuks või mida iganes, aga ma toetasin siiski ka kohalikku seltsi tegemisi oma osalustasu ning loosiauhindadega ja lõpuks tänasin korraldajaid pisikeste kingitustega . Sest nad olid tõesti teinud supertublit tööd!

Mina jäin päevaga rahule ka veel selle tõttu, et see oli mu selle hooaja esimene väliüritus ning kui ma siin vahepeal juba pessimistlikult mõtlesin, et mu ehteid enam üldse ei ostetagi ja ma pean midagi välja mõtlema (tean, et te paljud tahate mulle soovitusi nüüd anda, aga tänan küll, kuid ma pean ikka iseendas selle huvi üles leidma! Ja alati võitlusvalmina toimetuleku eest oleksin võimeline ka seda tegema, peale mõningast madalseisu!), aga eilse päeva kokkuvõte ning ehete jääk päeva lõpuks kinnitas vastupidist. Huvilisi on jätkuvalt ja igas vanuserühmas! Lihtsalt see ongi selline "laadakaup" mitte kirbukateema. Summat mainimata võin öelda, et oli üle keskmise ja olen õnnestunud nüüd taas seoses eelmise kuu lõpus laekunud tallinnlase pensionilisaga ning eilsege suutnud natuke raha kõrvale panna, ning endale ka paar jäätisekokteili lubada :D

Huvitav seik oli see, et ma ostsin eile hommikul kioskist suitsu ja märkasin seal valikus tulemasinaid, millel olid erinevate eurorahade kujutised. Ja ma ei tea miks, ma nagu tundsin, et kui ma selle ostan, siis läheb mul hästi ja et ma peakski sellest tegema nö "laadatsäksi" :) Ja ostsingi, 80 senti maksis- veidi küll kallim teistest sama otstarbega asjadest- aga ma usun mõnikord asjade jõudu. Ning mis see siis oli- kas aitas mu ebausk (see kõlab muidugi suht tobedalt, aga mul on ka üks talisman varasemast ajast, mille mõju ma enam eriti tajunud polnud viimasel ajal), või lihtsalt juhus ning ilus kevadilm, aga eilne päev oligi super. Välihooaeg on edukalt alanud ! Kui sel aastal ainult neid tobedaid vihma-tuule-külmapäevi vähem oleks...

Tänan ühte blogilugejat tema toodud kingituse eest- päris huvitav, ma juba veidi uurisin- ja teisi, kes tulid ja ütlesid, et nad tundsid mu ära,  loevad mu blogi, elavad kaasa ja soovisid vaid kõike paremat!

Neljapäev, 3. mai 2018

Sõprusest, kriitikast ja muidugi ka anonüümsetest kommentaaridest.

Uskumatu! Kui ma kirjutan sellest, mis mul on hästi ja mille üle ma ;kas just rõõmu tunnen, aga vähemalt mida ma tunnen oma elus hästi olevat; siis sõimatakse ,et olen tänamatu ja et tegelikult parasiteerin maksumaksja kulul (ei tea ,kas needsamad "maksumaksjad" siis on pigem nõus paadunud retsidiviste luksusvanglates üleval pidama :D) .Ja kui ma räägin sellest ,mis minu arust on kas ebaõiglane või mis mul lihtsalt halvasti on, siis öeldakse kohe, et ma virisen ja halan. Ja siis veel öeldakse minu kohta "kärss kärnas, maa külmunud" ! Mõni kommenteerija võiks vist küll ise pigem peeglisse vaadata!

Üldiselt olen ma sellega nõus, et mu postitused on viimasel ajal küllaltki mõttetuteks muutunud. Tundub, et taas on mu elus jõudnud kätte periood, kus ma lihtsalt olen ega tunne ühtegi sügavat emotsiooni. Peale hirmu ja ärevuse, mis on lihtsalt nii loomulik osa minust, et ma sageli ei pööragi sellele tähelepanu. Ma ei ütle tihti enam välja oma tegelikke arvamusi, sest ma ei taha kedagi solvata -ma tean et lihtsalt paljusid asju ei mõistaks isegi mu lähimad tuttavad. Ma tean küll, et sõbra käsi pole alati mitte see, mis paitab, vaid võib vahel ka kõrvakiilu anda- ja ma ise olen sellega enamasti ka nõus, kui see "kõrvakiil" ei muutu just tunniajaseks näägutamiseks. Anonüümsete kriitikat ma jah talun kehvasti, sest inimesel peab olema piisavlt julgust, et öelda oma nime alt välja, mida tal öelda on. Anonüümne sapipritsimine ja provokatsioonid näitavad ainult inimese argust... Sõprade kriitika on aga hoopis teine teema, kui see just ei muutu eelpool nimetatud pidevaks minu allasurumiseks. Sõber üldjuhul peaks nagu oskama ka aru saada, kuskohast see piir läheb...

Mis puutub minu "sõbrakäesse" siis tundub mulle tihti ,et selle "kõrvakiilu andmise" asemel ma lihtsalt olen vait, selle asemel et öelda näiteks- sorry, ma ei viitsi täna suhelda, sorry mind ei huvita see teema -või mida iganes. Ma ei taha kedagi solvata ja kuigi ma pole eriti lähisuhete inimene, ei taha ma siiski kaotada neid väheseidki, kes mul on. Ma lihtsalt tahan mõnikord, ja viimasel ajal seda üha tihemini, üksi olla. Ma ei tea, mis minuga toimub- teadupoolest olen ma sageli ju endalegi mõistatus, mille vastuse leian tavaliselt vaid siis, kui on midagi pöördelist juhtunud-muutunud. Osaliselt on kindlasti minu halvenenud enesetunde, kui seda tuimust üldse halvenemiseks pidada, põhjuseks ka meeletud ravijärjekorrad ja haigekassa vähene rahastatus krooniliste haiguste ravis. No hakake nüüd kõik mind tänamatuks saamatusehunnikuks nimetema, eks! Aga ma tunnen tõesti ,et kolme kuu tagant 45 minutit psühhiaatrit ja umbes sama harva siis ka 45 minutit psühholoogi vastuvõttu, on minu jaoks selgelt vähe.
Õnneks on mul tugiisik (ma nimetan teadupoolest oma toetud elamise spetsialisti niimoodi) ,kes käib küll paar-kolm korda kuus minu juures ja temaga saab vestelda nagu oma psühholoogiga. Aga justnimelt konks siin ongi selles, et tema käib minu pool, mitte ei käi mina tema vastuvõtul. Sest tema vastuvõtul käimisel ei oleks esiteks meil niipalju aega suhelda, kuna tal on teised kliendid ka ja vastuvõtt toimub nö "klientide ühiskodus", kus segamatult vestlemiseks tahes-tahtmata aega ei jää. Teiseks peab toetatud elamise raames see inimene käima mingi kindla arvu tunde just kliendi kodus. Kuid mulle ei meeldi külalised... Ei, inimene on väga tore ja asjalik, tõesti parim varasematest oma kolleegidest, kes minuga tegelenud on, kuid ma ei tunne ennast vabalt, kui tean et keegi tuleb minu poole ja ma pean võibolla oma turvalisest ,kes tahab nimetagu mugavustsooniks, kuigi tegelikult see on minu turvaline rutiinsus-minu kodu on minu kindlus-tunne, välja astuma. Koristama põhjalikumalt, retuuside ja salkus juuste asemel ennast natuke korralikumaks sättima (vot see on asi, millest ma aru ei saa, miks ma seda nii väga vihkan!) vms.

Laupäeval on Kassisaba asumis kevadine perepäev. Esimest korda käisin ma selle asumi üritusel möödunud sügisel, kui oli kirbuturg ja laat. Kuid nagu eelmisel aastal ikka, hakkas paari tunni pärast paduvihma sadama ja kasum jäi tagasihoidlikuks. Seekord kirbukat pole, kuid mingi väike laadaala on käitöölistele ning toitlustajatele ikka. Nii et -pöidlad pihku, et laupäeval päike paistaks!