Pühapäev, 31. detsember 2017

Aasta 2017 kokkuvõte. Ja natuke ka uusi plaane.

Ma pole kurb, et aasta möödub.
ma pole üldse nukrusega löödud.
Võib kauniks mõelda iga tulevase hetke,
saab olnut võtta vaid kui vajalikku eluretkel.

Et saada tugevaks ja targaks, soojaks
või millegi ehk kauni loojaks,
peab sügavale hingepõhja vaatama
ja möödund päevad enda ette laotama -

sealt selgub tõde, mis on olnud väärtuslik, mis vähem,
kes olnud mulle kauge, kes on olnud lähem.
On igas päevas olnud oma õppetund -
jah, olen õnnelik, kui soovin kõikidele õnnelikku uut!


Leidsin siin tänasel aasta ühel kiiremal päeval paar hetke istuda arvuti taha, et juua alles hommikukohvi- jah, ma olin nii asjalik ,et lihtsalt tegin enne mitu asja valmis ,enne kui otsustasin, et nüüd peaks juba midagi ka sööma ja korraks hoo maha võtma. Pole jälle kaua kirjutanud, kuid ma ei oska lihtsalt vahel midagi kirjutada. Ja ometi toimub mu elus midagi, kuid kui hakata seda kirja panema, siis tundub, et ah pole midagi erilist. Ja nii mul ongi jälle paus sisse tulnud siin...

Üks suurimaid muutusi on ehk see, et lõpetasin Sidiga suhte .Ja seekord ikka päriselt. Ta helistas, olles isegi üllatavalt kaine ja ütles, et aimab juba pikemat aega, et meie vahel on midagi valesti. Ausalt öeldes ma vist ootasingi seda, et ta esimesena sellest märku annaks, sest miks muidu ma ei tundnud mingit klompi kurgus ega pisaradi silmanurgas ,kui ütlesin, et jah-nii see on. Muidugi inimesena võib ju temast kahju olla, aga ma ei vaja oma ellu inimest, kes ei suuda päevagi alkoholita olla. Ja seda ma talle ka ütlesin, nagu vist juba sadu kordi varem. Ta ütles seepeale, et tema ei võta midagi ette oma joomisega- et on rahul- ja no jäigi siis jutt et võibolla sõpradeks jääme.

Rainer kolis ära oma eelmisest elukohast ja mulle oma uut aadressi ei andnud, ning telefonile ei vasta.  Noh, tema moodi...  Aastate jooksul on ta niipalju kordi kadunud ning taas mingil hetkel välja ilmunud, et ma imestan vaid selle üle, kuidas ma seda kõike talunud olen. Kui alguses ma tegin kõikvõimaliku, et teda üles leida- ehk on mõni lugenud ka minu raamatut, mille ma 11 aastat tagasi kirjutasin ja mille kirjutamise ajal ma kogu hingest soovisin, et kõik lõppekski nii nagu raamatus- siis viimased korrad ma lihtsalt võtan asja ,kui loomulikku tema puhul.  Tegelikult hakkasid mul tunded tema vastu juba ammu tuhmuma, kuid ma püüdsin vist neid lihtsalt endas uuesti tekitada. Et mitte hinges üksi olla...

Ei, lugejad, ärge nüüd ma ei tea mis pilte endale peas ette kujutage! Ma olen üksi ja uut suhet pole. Kuid alati on mingi lootus, ja ka mina olen hakanud uskuma, et keegi veel tuleb mu ellu. Siis kui õige aeg on. Küsimus ainult, millal on see õige aeg... Niikaua olen aga õnnelik oma sõprade,  nii reaalsete kui virtuaalsete üle ja tegelikult-ma saan ju paganama  hästi hakkama siiski! Hoolimata kõigest pole mul tulnud viiasel aastal kannatada kordagi tühja kõhtu ja pole olnud ka sellist olukorda, kus mu taskus oleks olnud aala paar euro. Annetusi olen ma sel aastal saanud kokku umbes 300 euro eest ja need on kulunud siis kas ootamatuteks väljaminekuteks, kauaplaanitud pisikesteks ostudeks või nüüd aasta lõpus ka natuke olen laianud :) Oma uusaasta  lauaga näiteks. Aga see ju mu vana kiiks- vähemalt üks kord aastas, sel ööl peab olema laud kaetud hea ja paremaga, mida sooviks, et ka uuel aastal oleks.

Laada-aasta oli seekord küll ülikehv. Esiteks keeras ilm mul mitmed osalemisvõimalused kihva, teiseks Telliskivi Kirbuturg on olnud pigem raharöövel, kui sissetulek. Ja ma ikka nii blond, et ikka korduvalt oli vaja sinna regada ja minna! Noh uuel aastal püüan olla targem ja hakkan küll seal käima, kuid oma tuttava eest tema kauba müüjana ning muidugi saan sinna ka midagi oma asjadest kaasa võtta. Nii et talvekuud peaks sel moel vastugi pidama...

Mis ma järgmisel aastal tahaksin teisiti teha? Tegelikult päris palju, aga olles realist ,siis on tõenäoliselt nendest vaid mõnel plaanil õnnestumisvõimalus. Ma ju tunnen ennast paremini ,kui keegi teine ja tean oma "kiiksusi" ja kombeid. Noh süüa võiks ju tegema hakata rohkem, kuid ega erilist isu sooja toidu järgi pole küll... Trenni-inimene ma pole, aga võiks hakata siiski igapäevaselt pool tundi nt tantsima kodus üksinda. No kõlab muidugi suht tobedalt ja eks oleks loll vaatepilt ka, kui ma üksi ...ma ei tea, valssi keerutaksin vms.:D Aga see on üksi elamise üks eelis- teha täpselt seda mida pähe tuleb ja mitte põdeda, et keegi näeb ja keerutab sõrme meelekohal :)

Tervisekontroll on ka talvekuudel plaanis. Noh nii tavaline, üldkontroll ja pisimurede lahendamine, kui neid on. Muidugi seda ma lükkan kogu aeg muudkui edasi ja edasi... sest no mina ja arstid ning analüüsid.- teada teema. Kuid talvel on seda parim aeg teha, sest siis niikuinii ei toimu midagi. Pean silmas laatasid jms.  Muidugi oma pood... ei saa ma sellest üle ega ümber, aga pole siiani lotot mänginud ja loomulikult ka mitte võitnud. Viimase lotopileti ehk sain sünnipäevakingiks... või oli see isegi eelmise aastavahetuse aegsel perioodil Võrus. Igatahes paarkümmend eurot sain, mis ilmselgelt mulle suur summa, aga poe kontekstis... mnjah.

Tüüpiline mina, "hommikukohvi" joomine arvuti taga venis taas tunnipikkuseks ja pole veel muud siin vaadanudki üle, kui kirjutanud siia. Salatit peaks tegelikult lõikuma hakkama.. noh, õnneks on seda aastat veel mitu tundi ees.

ILUSAT  AASTAVAHETUST  JA  KÕIKE  PARIMAT  UUEL  AASTAL!

Pühapäev, 24. detsember 2017

Jõulutervitus!

Ilusaid jõule kõigile, kes mu blogi lugedes on elanud kaasa minu rõõmudele ja muredele, kes on mõistnud või vähemalt püüdnud mõista, et kõigil inimestel ei ole võrdseid võimalusi elus läbi löömiseks. Jah, öeldakse, et Saatuse määrab inimene ise, kuid samas öeldakse ka ,et kõik on tegelikult ette määratud ja juhuseid pole olemas. Mida siis uskuda? Ehk on kõige parem leida kuldne kesktee ja uskuda eelkõige iseendasse ning elada nii, nagu ise kõige paremini oskad? Võibolla... Eks me kõik oleme saanud elus õppetunde, teinud vigu, isegi korranud neid ,kuid lõpuks siiski kõigest õppinud. Ja kõige tähtsam on tulla just raskustest välja sirge seljaga, painduda ,aga mitte kunagi murduda ja alla anda!

Ma pole teadupoolest eriline jõuluinimene, aga siiski natuke toob erilise tunde raadios kõlav jõulumuusika, teadmine, et kuskil on ehteis kuused ja kaetud pidulauad ja pere koos. Ja muidugi need head soovid, mida ma olen täna juba kümneid saanud ja ka ise edastanud... Olen üksi ,aga selles pole minu jaoks mitte midagi uut, ning kui räägitakse igal pool pühadeaegsest üksindusest, kui millestki kohutavalt kurvast asjast, siis mina nii ei tunne. Mul pole täna ei kurvem ega ka rõõmsam meeleolu kui tavaliselt... Viimased kuud on üldse olnud igas mõttes keerulised ning tujud kõiguvad pidevalt. Kuid ka selles pole ju midagi uut minu jaoks..

On igal jõuluajal lootus,
et sünnib väike ime.
Et täide läheb suurim ootus
soov, millel pole nime...

Kauneid jõulupühi!

Esmaspäev, 18. detsember 2017

Taaskord- ülevaatlik postitus minu elust ja mõtteist detsembris 2017

Aitäh päkapikkudele kõigepealt, kes aitasid mul oma väikseid jõulusoove täita! Eelmises postituses mainitud kolmest soovist on veel vaid Bio Glucosamini tabletid puudu! Lisaks olen aga saanud natuke rahalist abi- natuke, see tegelikult on suhteline mõiste, sest minu jaoks on saadud mõnikümmend eurot vägagi suur summa, aga võrreldes teiste jõulueelsete annetustega siiski väga väike - oma aastavahetuse laua katmiseks. Jõulude suhtes ma isegi ei ole mingeid plaane teinud, arvatavasti olen ka üksi ja kuna kahte pidulauda ma ei hakka tegema endale, siis aastavahetus on ikka rohkem minu püha..

Mis vahepeal juhtunud on? Lihtne vastus- ei midagi. Olen peamiselt toas istunud, sest see pidev hämarus, rõskus ja hallus ei meelita nagu kuskile minema. Tohutu uni on ka kogu aeg peal... eks D vitamiini puudus ja pole käinud ka ammu analüüse andmas, kuidas mul selle aastaalguses avastatutud rauavaegusega lood on. Mina ja analüüsid... no see on ju teadagi teema :D See ongi see tobe olukord, et ma saan ülihästi aru, et midagi hullu ju pole selles, no ütleme vereproovis nt, aga kohe kuidagi ei saa ma oma kehale seda selgeks teha, et ei ole põhjust krampi tõmbuda. Nõrk valulävi ja ärevushäire... paras kombinatsioon :) meditsiinitöötajate vihastamiseks ja nende vältimiseks.

Eile käisin Haapsalus jõulueelsel traditsioonilisel pidulikul istumisel. No selline vaikne ja rahulik rutiin on see kogu aeg olnud, hea on lihtsalt kohtuda vanade sõpradega, kelle jaoks aega kipub kogu aeg nappima. Ja kusjuures, ma ei saa ise ka aru, kuhu mul see aeg kaob :) No praegu sügistalvisel perioodil küll suurema osa päevast mitte millegi tegemise peale vist. Endiselt arvuti on mu põhikoht päeva veetmiseks ja mõnikord venib päev nii ka poolde öösse, aga samas ,ma ei saa ennast ka päris sõltlaseks nimetada, sest see mis vaja, saab ikka tehtud... mõnikord küll võtan lihtsalt pikemalt aega enne alustamist.

Proovisin kudumist õppida. Oo jaa, tundub mission imposable :D Siiani pole suutnud ühegi youtube video ega ka käsitööportaali kaudu silmigi vardale luua ühtlaselt ja neid siis pärast ühendada sokisäärt  kududes. Ja no, ausalt päris tihti ma siis viskan vardad jälle kõrvale ja teen midagi muud. Aga lõplikult pole alla veel andnud ja kui ma ükskord peaks ühed sokid valmis saama, siis kindalsti panen sellest uhkusega pildi üles!

Laadahooaeg on nüüd selleks korraks läbi. Jah, ei olnud hea aasta... Ilmad rikkusid mitmetel laatadel osalemisvõimalused ära ja Telliskivi kirbuturgude aeg hakkab vist ümber saama tasapisi. Viimases käib küll rahvast endiselt, aga pidevalt ühed ja samad külastajad, kes käivad seal suuremalt jaolt lihtsalt jalutamas. Vahest harva õnnestub mul seal midagi müüa... ehteid peaegu üldse mitte. Aga teiste kaupade müümine tähendaks ka investeerimist nende (hulgi)ostmisse ning see teatavasti on mulle paras stressiallikas millest ma hoidun. Endiselt saan aga kiita Haabersti laatade korraldajaid ja külastajaid, Võru Pärmustantsu Festivali (tegelikult mulle meeldis vana nimetus Folkloorifestival palju rohkem ja oli kuidagi omasem) ning Võru Lastefestivali laada korraldajaid ning külalisi ning üllatusena oli väga super üritus ka Astangu Eriline Kingiturg detsembri alguses. Neid üritusi kavatsen ma edaspidigi kindlasti osalejana külastada!

Jõulutunne, mis sel aastal üllatuslikult detsembri alguses tekkima hakkas, on nüüd kuhugi kadunud. Ja see muidugi täitsa minu moodi :D Nüüd ei ole isegi mõelnud kodu kaunistamise peale- kuusk niikuinii ei mahu, muidu kuuse ehtimine oleks mulle väga suur pühademeeleolu tekitaja. Kusjuures kõigi teiste kaunistuste üles panemine seda tunnet ei asenda.. tegelikult peaks katsetama elektriküünaldega sel aastal (eh, muidugi küsimus- millal ma suudan end Jyski vedada, seal on heade hindadega need) . Samas jälle- no ma niikuinii valin endale pühadeaegse üksinduse... miks siis pingutada üldse. Ah, ei tea ka... aega samas ju on ka.

Aa, kommentaarid eelmisele postitusele olid väga positiivsed ja mul oli siiras rõõm neid lugeda. Kuigi ...üks mürgiprits oli kohale ilmunud ka ja tema pidavat saama rahulduse juba ainuüksi sellest, et mina tema solvanguid ja vingumist loen, et avaldamine polevatki oluline :) Nujah... igal oma kiiksud...

Neljapäev, 7. detsember 2017

Kinkimisest ja kingitustest.

Käes on aeg, mil ei ükskõik,kuhu ei vaataks, või ükskõik ,mida ei kuulaks, igalpool hõikavad kõik" Ostke meilt parimad jõulukingid!" "Parim jõulukink on... (mingi ükskõik mis toode või teenus) " Jah, kohutavalt äraleierdatud on see teema, küll, aga ei saa minagi sellest üle ega ümber. Kommetrslik kapiltalism vallutab maailma ja inimestevahelisi suhteid. Ma ei saa öelda, et mulle ei meeldi kingitusi saada ja neid teha, aga minu arust on nõme panna ükskõik mis tootele ette sõnaliide -jõulu, ning seeläbi siis meelitada inimesi seda, tihtipeale kas tavalist või hullemal juhul päris mõttetut asja ostma.

Ma ei tea,kas on üldse inimest, kes saab siiralt öelda, et ta ei taha kingitusi saada! Pigem usun ma seda, et on inimesi, kes tahaks öelda, et ta ei taha saada mõttetuid kingitusi. Et aga mitte võimalikke kinkijaid solvata, siis ütlevad nad lihtsalt, et ei soovi kingitusi. Kuid kas poleks sel juhul hoopis õigem teha näiteks mingisugune nimekiri asjadest mida vaja oleks või tahaksid? Okei, pool üllatusest läheb nii küll kaduma, aga see on ju just see ebameeldivam pool. Miks kinkida näiteks vannivaht inimesele, kellel kodus vanni pole ? Aga samas on sel inimesel palju selliseid lihtsaid soove, mille täitmine oleks palju originaalsem kui tuntud firma vannivahu ostmine...

Võibolla on aga inimesi,kellele ei meeldi kingitusi teha? Ise ma nende hulka kahjuks ei kuulu. Kahjuks... arvestades minu majanduslikku olukorda. Kuid õnneks on mul "hea nina" leidmaks soodsaid ja enamasti kõigile tarvilikke asju. Enamasti tehakse ju kingitusi neile inimestele, keda tuntakse. Seega peaks ju olema mingi väikegi ülevaade tema huvidest, kommetest, elustiilist. Kinkida küdeva kamina ees raamatut lugeda armastavale inimesele mõnus fliispleed... või kohvigurmaanile maitsekohvi...või veinisõbrale veiniklaaside komplekt. Kahjuks muidugi lähevad need kingitused maksma niipalju, et minusugune neid lubada ei saaks, aga samas mul pole ka eelmainitud huvidega tuttavaid. Tegelikult... jah, ma arvan, et see aasta on mul kingitusi teha vaid 3-4. Ma olen viimasel ajal ise olnud selline väheaktiivne suhtleja, et vist põletanud mitmedki sillad oma seljataga. Kuid ju see pidigi nii minema... kõigel on oma aeg.

Jõulud on heategevuse aeg. Pisike pettumus saadab mind sellega seoses alati... Jah, ma võin olla, ja kindlasti olengi, egoist siinkohal, aga kuidagi ebamugav on kuulda, et aidatakse vaid peresid. Samas tegelikult on üksikul inimesel mõnikord veel raskemgi toime tulla. Jah, üksikul pole küll kellegi teise eest vaja vastutada, aga ka tema vastutab ju tegelikult- vastutab iseenda eest. No muidugi saab nüüd mõni öelda, et kui hakkama ei saa, siis üksikut inimest pole ju vaja kah. Kohati see nii tõesti ka tundub... aga samas on igal inimesel mingisugune ellujäämisinstinkt. Või on see siis lihtsalt lootus elu paranemisele?

Kui mu postitust peaks lugema mõni päkapikk või jõuluvana .... Ei ,ma ei küsi raha! Ei ,ma ei vaja ka toiduabi ega sadadesse eurodesse ulatuvaid kinke! Kui see päkapikk, või kes iganes tahaks mulle natuke jõulurõõmu teha, siis mul oleks 3 ,tegelikult üsna pisikest, kuid minu jaoks siiski olulist soovikest. Esiteks tahaksin ma kangesti sokke kuduma õppida, aga ma ei raatsi vardaid osta sest ma pole kindel, et ma saaksin- vist juba küll mitmekümnendal katsel -kudumise selgeks ja seega ei taha ma lihtsalt raha kulutada mittevajaliku ostu peale. Teiseks on mul alati vaja ehtematerjali, ja mis saaks mind rõõmustada rohkem ,kui pisike kokkuhoid selle arvelt mõne pärlipoe kinkekaardi näol. Ja kolmandaks- siinkohal ma teen tõesti ka natuke reklaami ühele toidulisandile- Bio-Clucasimine. Rääkisin siin vahepeal, et mul on probleeme liigestega, kuid arst seda millekski ei pidanud. Noh mõtleisn siis, et ostaks selle eelmainitud toidulisandi, kuid ...hinda nähes... mõtlesin ümber. Nüüd aga sain ma Võrust ema korterit korrastades pool karpi seda ja ... uskuge või mitte, ma saan trepist kolmandale korrusele ronida, ilma ,et põlved "kinni kiiluks" . See tõesti on ainus toidulisand mida ma olen proovida saanud ja mis tõesti õigustab oma infolehel kirjutatut!

Avasin kommentaariumi taas kõigile, kuid väikese mööndusega- teatud sisuga kommentaarid lihtsalt ei ilmu! Ning ma ei hakka põhjendama ,miks ma just selle või teise kommentaari kustutasin! Ja kui mürgipritsijaid ja/või endisi koolikiusajaid liiga palju hakkab tekkima, siis te teete sellega "teene" ka neile teistele, kellel oleks midagi asjalikku öelda. Sest nii kähku, kui kommentaarium avanes, nii kähku ta ka sulgub vajadusel.

P.S. Kohtusin eilsel jõululaadal müües ühe väga toreda noore naisega, kes ütles, et on minu blogi algusest peale jälginud ning talle meeldib selle juures just see, et minu blogi on nii erinev enamuses teistest blogimaastikul olevaist. Ja nii see tõesti on- ma ei kirjuta perest, sest seda mul pole, ma ei kirjuta ilu-ning moeteemadel, sest mind need absoluutselt ei huvita, ma ei kirjuta trennist ega tervislikust toitumisest, sest see lihtsalt pole ka minu teema. Ma kirjutan ELUST ! Paljude arvates lihtsast ja kohustustevabast, kuid tegelikult üldse mitte nii roosilisest elust...

Reede, 1. detsember 2017

Kas esimest korda elus- jõulutunne detsembri alguses?

Kui kogu aeg olen mina olnud pigem see inimene, kellel sõnaga "jõulutunne" ei seostu mitte midagi, siis see aasta on millegipärast teisiti. Juba mõni päev tagasi vaatasin ma kauplustes jõulukaunistusi ning ohkasin, teades et mina neid niikuinii ei osta. Esiteks on mu korter nii väike ja midagi sinna eriti ei mahukski, teiseks olen ma ju üksi (ja pühade ajal ma eelistangi kõige rohkem üksi olla... vähemalt siiamaani eelistasin)ja kolmandaks... no igipõline rahateema muidugi. Aga see kusjuures ei tekitagi üllataval kombel ,vähemalt praegu veel, mingit hullemat masendust. Tuju pole sellise pimeduse ja rõskusega niikuinii eriti hea ja sageli lihtsalt tõmbaks teki alla kerra ning molutakski niisama terve päeva. Aga ma ei tee seda, jah sellepärast võiks psühholoog K-E olla väga uhke minu üle :D

Ehk on seos sellel kummaliselt vara tekkival jõulutundel sellega, et terve detsembrikuu on mul ridamisi erinavaid jõululaatasid? Nojah, tüüpiline mina- laadad on ikka igas postituses tähtsal kohal :) Ja juba täna valmistusin ma esimeseks nendest. See toimub homme Astangul, Kutserehabiliitatsiooni Keskuses ja on esmakordne seal.. Kauge ja küllaltki ebamugav on sinna minna küll, kuid üritus ise on tasuta ja reklaam on olnud päris võimas.  Eks tuleb katsetada , seda enam et selle piirkonna, täpsemini siis küll Õismäe laadad on olnud läbi aegade ühed parimad. Ja ka mu Taaskasutuskeskusel oleks seal väga hästi läinud, kui rent poleks nii meeletult kõrge olnud. Jah, see teeb mind ikka veel kurvaks, eriti nähes mingis uuskasutuskeskuses või laos müügil kas poeletti või mingit muud kauplusesisustust. Vot siis tahaks küll karjuda kõva häälega- aidake mul tas oma pood avada. Kogemata oli üks selline situatsioon eile, kui me K.-ga kolasime mööda Uuskasutuskeskusi ringi ja ta osutas seal müügil olevale klaasiga poeletile. Muidugi ,ta ei teadnud, kui haiget see mulle tegi ja ma lihtsalt jäin hetkeks seisma ,nõjatusin vastu seda letti ja ... hoolimata silma valguvatest pisaratest, läksin edasi. Lihtsalt ma olen õppinud juba olema tugev..

Aga ikkagi -jõulutunne detsembri alguses?! Mis nagu toimub minuga? Lapselikult ootan päkapikke, keda ma tean esiteks pole olemas ja teiseks mulle ei tuleks neid niikuinii. Ootan kingitusi, mida ma tean et see aasta neid saan vaid paar -kolm. Ootan aasta lõppu, et oleks põhjus midagi haruldasemat lauale panna... hahaa, huvitav mille eest, eks :D. Ootan... aga ma ei teagi mida. Sel aastal tulevad jõulud lihtsalt kuidagi teisiti. Lihtsalt, põhjuseta.

See,et mu tänane postitus nii optimistlik sai, ei tähenda muidugi, et ma nüüd terve kuu selline olengi. Või olen... krt, seda teab? Igatahes praegu on õigest jõulutundest puudu vaid kohev valge lumi ja kuuselõhn toas. Minul ,kes ma tegelikult pole kunagi jõuludest midagi arvanud...