Kolmapäev, 31. mai 2017

Vahelduseks viu-viu-viu postitus ka!

Selle nädala algus on olnud mul millegipärast väga raske. Kogu aeg tiksub kuskil alateadvuses mõte- milleks see kõik? Milleks mind üldse vaja on, kas keegi tunneks puudust kui ma ühel hetkel lihtsalt kaoks? Ma tean, et ma ei kao kuhugi ega tee midagi selleks, aga vahest lihtsalt tuleb ei tea kustkohast see mõte. Jaa, ma ei pööra sellele üldiselt tähelepanu, püüan sellest distantseeruda- jälle mu psühholoogi soovitus, millest ma vist ei ole siiamaani lõplikult aru saanud, või on minu psüühhikas toimunud mingi muutus ,nii et need nipid mis varem toimisid lihtsalt ei toimi enam.

Esmaspäeval läksin uuskasutuskeskusse soodusmüügi päevadele ja tundsin, et mul on poes käimistega ikka päris tõsine probleem- lihtsalt ma hakkan värisema. Isegi minnes poodi konkreetse sooviga ja teades ,et hinnad on mitte rohkem kui 1-2 eurot... ma lihtsalt tunnen ,et jalad ja käed hakkavad värisema ning krampi kiskuma. Enam pole ma juba aastaid saanud toidupoodides niimoodi käia, et ma kordagi ei haaraks riiulist kinni lihtsalt selleks, et keegi ei märkaks mu värisemist (ma tegelikult ei tea, kas see üldse paistabki välja), viimasel ajal on siis hakanud sama reaktsioon pihta ka kaltsukates ja taaskasutuspoodides.  Eriti olen ma märganud seda peale oma poe üleandmist teistele... Nii ,et ei läinudki see protsess nii kergelt ,nagu ma kogu aeg arvasin...

Ma ei ole suutnud raha koguda nii palju, kui ma tegelikult oleksin võinud ! Ja ma tunnen end sellepärast kohutavalt! Ma ei saa aru, kuhu see raha kadunud on, ma pole oma arust mitte midagi erilist ostnud...aga nii jube on mõelda, et mida rohkem raha käes on seda kergemini see kaob. Ka minul...kuigi EI  TOHIKS ! Ja kõige nõmedam- ma ei tea kuhu see raha kadus, elan ju täpselt samasugust "roti" elu, söön täpselt samu asju, pole ostnud ei uut pesu ega voodipesu (mis ka juba pikemat aega plaanis on, aga niikaua kui pole veel kõik paar lina-tekikotti auklikuks kulunud, lükkan ikka edasi ja edasi) : Kuid olen säästa suutnud vaid 100 eurot! Iseenesest suur summa, aga arvestades minu edukaid laatasid....see ajab ikka päris masendusse.
Teen väikestviisi kalkulatsiooni ikka, et palju ma laatadel teenin ja palju nö "kauba" alla panen- no seda vaadatagi on jube, selle põhjal tundub mulle tõesti, et mul on siin korteris mingi parasiit- rahasöödiklaste seltsist :D Jah ,mul võib olla nii halb kui tahes, aga eneseiroonia ei kao mul ka kõige raskemetel hetkedel kuhugi!

Eile ma ei suutnudki end uuskasutuskeskusesse vedada. Kuigi tean, et tulemas on mänguasjade laat ja hetkel oleks mul vaja just sedasorti kaupa juurde hankida... tegin siin plaane minna kõikvõimalikkesse kohtadesse, kus ma varem olen käinud sellise kavatsusega. Aga tegelikult- vaevu suutsin käia Maximas süüa ostmas ja jälle- 7 eurot ei millegi eest. No krt! Ja siis hakkasingi mõtlema, et mis mõte sellel kõigel on? Minu elu on lihtsalt üks täielik olesklemine... kas keegi tõsiselt ka minust hoolib ( peale joodik Sidi) .Ja ma pole kunagi aru saanud väitest- hooli endast ise ,siis hoolivad teised ka. Ma ei tea, kuidas endast hoolida, ma ju oma arust hoolitsen enda eest ,ma ju arvestan enda tahtmiste ja tunnetega... kas see polegi siis hoolimine? Rohkemaks mul tõesti ei ole oskusi ja ...raha. Raha, et oma välimus korda teha ja raha selleks ,et taaskord hakata stabiilselt tegelema sellega, mida ma kõige paremini oskan ja tahan- hakata taas "kaltsukaomanikuks"

Täna peaksin minema Kakumäele oma korteriomanikust MTÜ-sse järjekordselt seda tobedat HAMET- testi tegema. See on üks igavene jama, hulk mõttetuid ja lihtsaid ülesandeid- no lihtsaid, sest tegelikult see MTÜ on enamuses mõeldud intellektipuudega inimestele ja see test on ka neil mõeldud. Kuid minu toetatud elamise juhendaja käis mulle sellega peale :D, et ma aitaksin tal seda projekti läbi viia ja ma nõustusin. Aga et sellega läheb aega nii mitu päeva,ja et selleks on enamasti aega iga paari nädala järel... no sorri, aga mul on nüüdseks sellest nii kõrini :D  Tavaliselt mulle igasugused testid meeldivad, aga selle testi senistest vastustest peaks olema konkreetselt juba selge, mis valdkondades ma olen tugev ja mis valdkonnad mulle üldse ei sobi. Et loogiline mõtlemine ja oskus asju sorteerida või kasutada arvutit on mul tugevad küljed, aga maalimise või joonistamise jätaks küll vahele!

Ma ei oska kirjeldada seda ,mis minuga jälle toimub. Mul on hetkel ainult kaks emotsiooni- süütunne ja kohusetunne. Ja kuskil seal vahel siis ka väsimus ning käegalöömise tunne ning lootusetus. Lootusetus, et pingutagu ma palju tahan ja jaksan- elu ei lähe mul sellest karvavõrdki paremaks..

Pühapäev, 28. mai 2017

Väsinud, päikesest põlenud ,aga täitsa rahul!

Harva on niisuguseid nädalavahetusi, kus mõlemad päevad toimub midagi. Ja mõneti on see ka hea, sest kui mõni võib arvata -et ah mis see on, seista või istuda (vahet pole, väsitab ikkagi) ,kuulata esinejaid ja võtta päikest- siis päris nii see pole. Kuid kõigest hoolimata- pagana pihta, mulle meedib see! Ja mul on hea meel iseenda üle, et olen avastanud endas mingisuguse ande, millest ka materiaalset kasu on. Okei, varem teadsin ma, et olen tugev kirjutamises, raamatugi ju kunagi välja andnud :) ,aga viimasel ajal on see kuidagi väga soiku jäänud. Uueks raamatuks isegi paar ideed oleks ,aga juba mitmes aasta ei suuda ma seda kuidagi kirja panna :D Vabandan end siis kogu aeg sellega, et ju siis polnud õige aeg veel...

Eile toimus Pelgulinna Päevade raames kogupereüritus ühe minust mõne bussipeatuse kaugusel asuva kooli hoovis. Muidugi olin ma juba ammu sinna registreerunud ja kuigi ilm kippus vahepeal üsna jahedaks ja õhus oli tunda lähenevat vihma, läks siiski väga hästi. Tänan korraldajaid ka siin, sest tean, et vähemalt üks neist, on minu blogi pidev lugeja! Ja temapoolne pisike vastutulek kohamaksu suhtes... tegelikult tähendavadki just sellised väikesed heateod minusugusele palju rohkem, kui teab mis suur sponsorlus. Aitäh J. !

Täna oli Kakumäe Hoovikohvikute päev. Kuna MTÜ ,kelle kaudu ma korterit üürin ja tegelikult olen nende toetatud elamise teenuse klient ,asub just selles piirkonnas, siis loomulikult tegin ma juba varakult sealsetele "kõrgematele võimudele " :D ettepaneku, et ma võiksin ju sinna tulla oma ehteid ja ka nende tugikeskuse teiste klientide käsitööd müüma. Ja loomulikult see plaan jäigi paika! Kuni eilse õhtuni olin ma surmkindel ,et lähen, siis tuli korraks selline väike kahtluseuss sisse- olin ju olnud juba terve päeva laadamelu keskel ja teenistus oli ka üle keskmise (olen arvestanud selliseks keskmiseks 25-30 eurot, sest selle ma teenin tavaliselt ka kõige kehvematel laatadel oma ehetega) - ja pühapäevane bussiühendus teadagi pole ka suurem asi, siis hommikul juba mõtlesin teisiti. Määrisin oma valutavat selga mingi Venemaa reumasalviga- ainus mis natuenegi leevendab mu selja- või liigesevalusid, ja leidsin et- ah ikka ei viitsi :D No lihtsalt kõige jubedam asi minu jaoks on toast välja saamine- riidesse panek, pesemine, juustega mässamine (jah justnimelt mässamine, sest mul on nii vastikud loomulikud lokid, et neid on võimatu paari minutiga normaalseks seada, sirgendan või mitte, tulemus enamasti mõne minuti pärast 0 ). Aga tegelikult ma ju tahtsin minna...

Kuidagimoodi sain siiski end enam-vähem inimese moodi riidesse ja juuksed ka ... no ütleme ,et talutavsse korda. Kakumäele jõudes selgus ,et neil on üritus ikka väga lahedalt organiseeritud ja mis mulle kohe silma jäi- reklaam oli väga hea. Sain müügilaua kohe hoovi sissepääsu juurde, super koht, aga lauspäikese käes. Jaki pidin koheselt ära võtma, kuigi ma tean, et ei talu tegelikult päikest ja kõige kuumematelgi päevadel kannan pikkade varukatega asju. No muidugi on mul nüüd tagajärjeks see, et olen punane kui küps mari ja hoian piltlikult öeldes hinge kinni, et mul ei tekiks mingeid eelmisele aastale sarnaseid põletusnähtusi.  Tegelikult olen ma kuulnud, et mitut korda järjest, ehk siis kui juba mingi "krunt" all on, seda enam nii kergelt ei teki ka. No sel juhul on mul vedanud...kaelaesine ja nägu mul on juba mitmeid kordi sel suvel punaseks põlenud ja tegelikult punaseks jäänudki :D- ei lähe kohe kuidagi pruuniks minu nahk.

Oleksingi päris rumal olnud, kui oleks minemata jätnud. Ülilahe päev oli! Ja müüa ära kuus paari Swarovskitega kõrvarõngaid ja vähemalt 70 paari tavalisi, pluss veel paarkümmend käevõru... see juba on midagi. Igatahes polnud ma juba eilse päeva lõpus enam enda peale tige, et ma nädala alguses pärlipoodides laiamas käisin :D Sain selle raha ühe päevaga tagasi ju! Ja tänane oli siis lihtsalt puhas kasum...

Juuni vist tuleb vaiksem kuu. Kuu alguses on tulemas mu kodu juures kaubanduskeskuses mänguasjade turg- eks ka neid on mu "laoriiulitel" . Siis miskipärast on üks nädalavahetus isegi selline, et Telliskivi kirbukat ei toimu - otsustasin, et lähen sinna küll veel, aga mitte ehetega vaid muu kaubaga. Ja siis tuleb üks mu iga-aastane suve suursündmus! Vastseliina Maarahva Laat! See on laat, kus ma pole kunagi müüjana osalenud ja ei tee seda ka edaspidi, sest kohatasud pole eriti ahvatlevad. Aga see laat on olnud mul vist küll juba pea paarkümmend aastat selliseks traditsiooniks, et kui ma mingil põhjusel sinna ei jõua, siis on suvi minu jaoks üldkokkuvõttes kehv. Varasemalt oli see alati ka paigaks ,kus kohtuda oma vanade sõpradega külapoe ajast.. aga nüüd on aastad teinud oma töö ja isegi ,kui me üksteisele vastu tuleksime, ei tunneks kumbki kumbagi ära. Eriti muidugi mina, sest mul on nägude peale kohutav, aga nimede peale ülihea mälu...

Tuligi jälle üks mõttetu laadapostitus! Aga noh eks see olegil minu elus viimastel aastatel kõige tähtsam asi...

Kolmapäev, 24. mai 2017

Viimast päeva 42 aastane.

Paljud inimesed ei pea sünnipäeva mitte millekski eriliseks. Kuid minul on juba päris väikesest peale kuni siiani ja arvatavasti elu lõpuni aastas kaks kõige tähtsamat päeva. Aastavahetus ja oma sünnipäev. Just need on päevad, mil piltlikult öeldes saab üks etapp- ehk siis aasta, mis minu jaoks on väga väga pikka aeg- läbi ja on aeg vaadata tagasi ning teha uusi plaane. Kunagi ma kirjutasin isegi üles oma sünnipäeva eel, et mis ma järgneva aasta jooksul peaksin ära tegema :) Nüüd ma enam seda nii väga rangelt ei tee, sest kohusetunne on mul niigi üks tugevamaid omadusi ja kui ma veel mingeid plaane teen ning need nässu lähevad, siis olen ma taas depressiooni "mustas augus"

Aga tagasi vaadata ma enam viimastel aastatel, mingi 10-15 aastat juba küll, enam ka ei taha. Teistel minuvanustel on oma kodu, unistuste amet,  pere. Enamus käivad kord aastas või sagedaminigi kuskil soojal maal puhkamas...mina pole lennukitki lähemalt näinud, kui lennujaama aia tagant või aknast. Töö- no tegelikult on ka mul unistuste töö OLNUD, see oli siis kui ma Õismäel taaskasutuskeskuses olin ja tegelikult on ju suur asi minusuguse jaoks juba see, et mul on oma firma endiselt alles. Kui vaid võidaks kord lotoga nii paartuhat eurot...

Pere. No sellega on nii, et on mingeid hetki, kus mõtlen, et võiks ju olla. Aga siis meenub mulle, et ma tegelikult väsin kitsas inimeste ringis suheldes siseruumis juba mõne tunniga, nii et läheksin vist päris hulluks, kui see olukord päevast-päeva ja aastast-aastasse kestaks.  Kusjuures olengi jõudnud päris selge arusaamani, et mulle meeldib suhelda, kuid mulle meeldib suhelda pigem võõrastega või siis kitsamas ringis välitingimustes. Mingi suhtlemisfoobia? Või lihtsalt mingisugune minu isiksuseomadus? Või tuleneb see sellest, et paarkümmend ja rohkem aastasid tagasi olid minu seltskondlikud suhtlemised enamasti just kuskil "korteriläbude" keskel? Ah, olgu kuidas on, minu haigustes ongi palju seletamatut ja kui ma olen suutnud endale lõpuks selgeks teha ÜHEGI asja, mis mu eripäraks on, siis tegelikult on juba see saavutus omaette.

Kodu. See on siiani sõna, mis toob pisarad silma. Jah, ma olen pidanud üle kahekümne korra kolima ja pea samapalju kordi täiseti nullist alustama. Ma ei tea, mida tähendab OMA KODU, ma ei tea, mis on kodutunne...  Ma küll räägin oma elupaigast alati ,kasutades sõna "kodu" ,aga kas ma ka tegelikult tunnen nii? Kas ma olen seda üldse kunagi tundnud?  Kas olen ma seda tundnud elades aastakümneid tagasi elades mõni kuu maamajas, või siis külakeskuse korteris? Kas olen ma seda tundnud oma  päris esimeses üürikorteris? Või esimeses üürikas Lasnamäel? Neil aegadel ma lihtsalt ei mõelnud sellele, ma lihtsalt elasin. Kuigi mälestustesse on mõned kohad tugevamalt jäänud kui teised. Ja Lasnamäele ma läheksin iga kell tagasi, kui ma saaksin sellise nõukaaegses stiilis 1-toalise rõduga korteri, nagu mul kord oli. Enamus inimesi vihkab Lasnamäge, aga mina igatsen sinna tagasi :) 

Täna on plaanis Merka pere, K. ja loodetavasti koos oma heategija Brigitaga (kui ta aega leiaks! ) minna Stroomi metsa grillima. Homme, õigel sünnipäeval tahan ma tõenäoliselt üksi olla, nagu tavaliselt ka uusaastaööl. Kuigi- kui nüüd ilm mingisuguse vembu viskab ja õhtul vihma sajab, siis ehk on homme just see grilliõhtu. Kuna seekord on kujunenud välja nii, et kõik osavõtjad-külalised on Tallinnast, siis pole eriti keeruline siin päev-paar ka aega muuta. 

Üks asi, mida ma pean aga uuel eluaastal kindlasti tegema- ma ei tohi enam pärlipoodides laristada :D Selle nädala alguses olekisn iseennast tahtnud maha lüüa- ostsin JÄLLE mitmekümne euro eest ehtetarvikuid! Loomulikult tegin ma pärast kalkulatsiooni, et ma saan selle summa vähemalt kolmekordselt tagasi 4-5 laadaga, aga mnjah... niipalju siis säästmisest :D 

Õnneks on mul iga hetk arvele laekumas Tallinnas elava pensionäri või töövõimetoetust saava inimese eelis- pensionilisa 76 eurot, mis makstaksegi välja sünnipäevakuul ja mida ma nimetangi "sünnipäevatoetuseks" No sealt vähemalt PEAN ma vähemalt poole kõrvale panema...siis olen ma vähemalt saanud tagasi selle, mis ma esmaspäeval "laiasin" Ja sel juhul nagu oleks see ehtematerjal mulle sünnipäevakingituseks Tallinna linnalt..

Pühapäev, 21. mai 2017

Veidike kalkuleerimist ehk siis elagu Haabersti Kevad!

Eilne päev oli mul kõigi aegade suurim müügirekord ühe päeva kohta! Eriti arvestades, et enamus hindasid jäi alla 3.-euro. Ja ajastus oli lihtsalt super- pensionist ja toimetulekutoetusest järgi jäänud riismed hakkasid juba üsna kokku kuivama. No nii see on, et pärast maksusid järgi jäävat summat on raske teistmoodi nimetada! Eriti veel nüüd ,kus 35 eurot kadus koos puude mittetuvastamisega nagu vits vette... Loomulikult on selles asjas vaie esitatud, kuid kardetavasti pean ma veel ka järgmise kuu ilma selle rahata hakkama saama.

Mis aga võibolla polegi nii võimatu? Võibolla pean küll oma säästude kallale minema, aga kui nüüd veel mais-juunis peaks paar normaalset paarikümne eurost müüki oleks, siis saaks isegi ilma hakkama. Kuigi vahepeale jääb mu sünnipäev, siis selleks ma mingeid suuri kulutusi ei planeeri- mõttes on väike grilliõhtu Haapsalu sõprade ja nende Tallinnas elavate pereliikmetega. Ja Tallinnas elava pensionärina (hahaha, varasemalt ju tegelikult öeldi nii, et töövõimetuspensionär) saan ma veel ka linnapoolset "sünnipäevatoetust" ametlikult siis pensionilisa ligi 80.- eurot ! Nii et vist hakkab natuke lahedam elu tulema mõneks ajaks...

Eile toimus siis kauaoodatud Haabersti Kevad ja sellega seonduv laat. Nagu ma kord juba mainisin ühes sügiseses postituses, siis see on alati olnud üks parimaid "tööpäevi" minu jaoks. Ja seekordne ületas isegi mu julgemad ootused! Teenida ühe päevaga üle 70.-euro... vot see juba on tõesti SUPER ! Pool sellest arvestangi ma sünnipäeva kuludeks, teise poolega elan kuni pensionipäevani ja vahepealsed teenistused -no midagi peaks ju kolmelt müügipäevalt ikka  kogunema- panen kõrvale.

Ehk on see tobe ,et ma niimoodi kirjutan oma kalkuleerimisest? Aga ma samas tahan siiski mõista anda, et vaatamata mõnele jäätisekokteilile ja valmistoidu ostmisele poest, oskan ma oma rahaasju planeerida! Ja seekord tegi Haabersti Linnaosa Valitsus mulle veel nii suurepärase sünnipäevakingi ,kinkides imeilusa ilmaga ja tegusa laadapäeva Haabersti Kevade raames, kus boonusena olid veel 2 mu lemmikesinajat tasuta kontserti andmas... Pean tegelikult eelkõige tänulik vist siiski olema ka iseendale, et oskasin teha selliseid rahvale nii meeldivaid ehteid- taaskord oli ostjaid igas vanuses ja ega palju kaasavõetuist järele ei jäänudki- ja seekord õnnestus mul veel kaasa võtta mõned "õiged" asjad selle piirkonna eripärasid arvestades. No see viimane lause kõlas nüüd küll ,nagu väljavõte äriplaanist "piirkonna eripärasid arvestades" :D Aga tegelikult on enamus ajast kippunud olema ikka nii, et võtan oma "laost" kaasa just need asjad, mida seekord ei otsita ja küsitakse ikka just SEDA ,mida olen just maha jätnud, mõeldes, et ah teinekord. Murphy noh...

Ja huvitav- ma tundsin eile esimest korda väsimust alles koju jõudes, kui juba olin tehtud pildid arvutisse laadinud ja  facebookis Brigitale oma kordaläinud päevast rääkides! See hämmastas mind tõsiselt, sest tavaliselt olen ma juba poole lühema müügipäeva järel Telliskivist tulles nii surmväsinud, et lihtsalt keerangi magama paariks tunniks. Kuid hakates nüüd võrdlema- Telliskivisse minekuks pean ma ärkama enda jaoks ebaloomulikult vara, ehk siis enne kella 8.30 tõusmine pole mulle kunagi sobinud. Eile aga sain rahulikult magada kuni ise tahtsin, ehk siis 8.40 avasin silmad ja veel vedelesin kümmekond minutit lihtsalt niisama. Ja teiseks- Telliskivisse ma lähen alati bussiga, mis tähendab 6-7 kilo kaaluva kohvri tõstmist bussi ja sealt maha ning vedamist ligi pool kilomeetrit peatusest kirbukaplatsile ning tagasi  sam, seekord aga õnnestus mul tänu K-le, kes nagu enamusel laatadel ikka on mu lauanaaber, saada mõlemad sõidud autoga. Tänud sulle K., et sa niipalju kaupa jälle kaasa võtsid, et pidid taksoga minema-tulema :D.

Ja lõpuks ka paar pilti eilsest päevast. Tegelikult sai neid tehtud kordades rohkem, aga mul on eriline anne enamuses piltidele jääda mingi eriliselt tobeda näoga- silmad kinni jne või siis ise pilte tehes tabada mingit täiesti mõttetut hetke :D



Laadamelu keskel puhkehetk

Omas elemendis, ehk siis kliendiga suheldes

Proosit! Jääjook, mida ma endale ka vahest üliharva mõnel laadal lubada raatsin.
Laval Toomas Anni. Üks esinejaist, juba kelle pärast ma oleksin niikuinii sellele üritusele läinud!

Hovery Covey. Teine lemmikesineja juba 90-ndate keskelt! 



Teisipäev, 16. mai 2017

Hirm ja ärevus, ehk püüan lahti seletada seletamatut.

Kui keegi arvab, et elu ärevushäirega- ah mis see siis on- siis ma püüan siin postituses enda näidete ja hetkeolukorra taustal seda pisut kirjeldada. Pisut, sest ärevushäire puhul ongi üks nõmedamaid asju see, et ärevus ja hirm võivad tekkida kõige ootamatumais valdkondades ja isegi kõige meeldivama tegevuse juures. Ja tihti ei saa kõrvalseisjad sellest üldse aru, sest ärevus on minu sees, iga kord ei teki teistele nähtavaid värinaid ega kummalist käitumist. Jah, ma võin naerda ja rõõmsalt lobiseda, teha ükskõik mida, kuid sisemuses möllab selline torm ,et ... no ma ei oskagi sõnastada. Kui mõnikord see "torm" vaibubki iseenesest, siis tegelikult on palju rohkem siiski neid kordi, kus ka ümbritsevad hakkavad aru saama, et olen liimist lahti. Ja kui ma siis kuulen lauset "sa ise sisendad seda endale" ,siis lähen ma veelgi rohkem närvi (loe: ärevusse) , sest see, mis minus toimub, ei allu mitte mingisugusele sisendusele, tahtele ega mõttejõule. See eristabki ärevushäiret tavalisest ärevusest, mida on kogenud arvatavalt iga inimene.

Näiteks praegu on olukord selline, et ( ja ikka ja jälle ma ei saa üle oma laatade teemast!), et mul on juba broneeritud suveks 6 ,enamuses käsitöölaata. Nendest vähemalt pooltega on mul eelmistest aastatest ülipositiivseid kogemusi- ja tegelikult miks siis seekord peaks midagi teisiti minema. Aga vot, minul on hirm! Mul on hirm, et kuigi mõnel neil on osalustasud õnneks peaaegu olematud, on ju vaja seal osalemiseks ehteid valmistada ja seega ka materjali osta ja kui äkki ei ostetagi midagi... Ma tean, et see on irratsionaalne hirm, nagu tavatseb mu psühholoog öelda,  kuid ma ei oska sellest ikka üle olla. Jah, see nüüd on see ärevus, mis teistele välja ei paista, see on aga kogu aeg minu sees olemas ja mingil täitsa suvalisel hetkel tuletab ennast jälle meelde. Või noh, mitte ka alati suvalisel hetkel, kõige hullemini muidugi lööb see välja kas pärlipoodides mingeid otsalõppenud ehtetarvikuid (konkse, nõelu, kinnitushaake jms) ostes või paar päeva enne järjekordset üritust kohvrit pakkides. Või siis ehteid valmistades... jah, hobist on saanud kohati juba mu ärevuse suurendaja. Sest kuigi materjalid ei maksa just palju, on see siiski väljaminek ja kas see ikka on õige, et mul on selline hobi, mis raha kulutab. Samas jälle- ma tean ,kui tobe see mõte on, inimesed käivad teatris, trennis, muuseumites- ja sinna kulub ju samuti raha ja tihti rohkemgi kui minul ehete peale- no näiteks 5 euro eest saab materjali mitmekümne paari kõrvarõngaste või käevõru jaoks (kui õigest kohast osta :D ) Aga oma  sisemisele vastikule ärevuse-ussikesele seda selgeks teha on enamasti suht lootusetu.

Konkreetne näide- tellisin eile õhtul aliexpressist swarovski kristalle paari euro eest- soodsamalt ,kui kõige soodsamas pärlipoes aga kvaliteedi kohta ei oska veel midagi öelda- ja kui olin tellimuse teele pannud, siis hakkasin end kohe süüdi tundma. Et oli mul nüüd seda vaja ja et kas ma pidin ikka raiskama ja ühesõnaga, et olen ikka täitsa loll. Ja ometi on swarovskitega kõrvarõngad viimasel ajal isegi Telliskivis müügihitt olnud! Isegi Telliskivis- see tähendab siis tegelikult ikka ja jälle seda, et sinna poleks mul enam väga mõttekas ronida :D, miinusesse ei jäänud, aga kasumisse ka mitte eriti.

Vaatan kalendrisse ja tunnen hirmu. Tunnen hirmu ilma ees- kas paari kuu pärast toimuva ürituse ajal on päike või kallab paduvihma? Tunnen hirmu selle ees, et äkki minult ei ostetagi midagi, et on teisigi ehete tegijaid ja neil on äkki kõrgem kvaliteet jne. Tegelikult on võibolla kah, aga neil on ka kõrgemad hinnad :D

Ärevus tekib seega ka olukordades, mis mulle väga meeldivad. Ja tihti ma ei saa siis isegi aru, millest see tekib .Näiteks suhtes Sidiga- ma olen mitu korda mõelnud, et lõpetan selle jama ära, sest me kohtume viimasel ajal küllalt harva- lihtsalt ta on enamuse ajast purjus. Aga siis tuleb jälle hirm- kas ma kannatan üksindust ja teadmist ,et mul pole kedagi... Või tegelikult isegi on... ma tean ,et on keegi, kes mind meeles peab, ka siis, kui me kohtume ehk vaid paar korda aastas ja helistame teineteisele vaid tähtpäevadel. Kuid ma olen taas jõudnud sellesse olukorda, kus mind häirivad ja tekitavad minus ärevust ning ebamugavust poes või ühistranspordis kallistavad -suudlevad paarikesed ( ilmselge märk minu puhul, et minu enda suhetes on midagi viltu). Seega - peaks ehk Sidiga lõpu tegema, kuid samas- ma ei taha ka talle haiget teha. Ja see tekitab- üllatus, üllatus- jälle ärevust !

Ärevus võib mind tabada kus iganes. Poes toitu ostes, bussis sõites, kodus arvuti taga, käsitööd tehes, laadal müües jne... Ja teate, kui väsitav see tegelikult on! Ma olen mõnikord lihtsalt suvalisel hetkel keset päeva nii väsinud, et silmad lihtsalt vajuvad kinni. Ja ma teen midagi sellist, mida ma tegelikult teha ei tohiks- magan päeval paar tundi. Loodetavasti ei loe seda mu psühholoog :D tegelikult ma ei tea, kas ta üldse ongi mu blogi lugeja :D. Huvitav aga on see, et reeglina õues, ilma piirideta paigas- ilma piirideta, ehk siis seinteta ja avatud ruumis- tekib mul hirmu natuke harvem ,kui siseruumis. Kuid kui tekib, ei taha see ikka kuidagi üle minna. Olen hakanud peale seda, kui mul paaril kirbukal järjest ärevus tekkis- tunne, et ma ei müü midagi jne- enne laatasid ühe tableti diazepami võtma, et ennetada ebamugavustunnet.

Hetkel on mul ärevus ja süütunne, et ma istun lihtsalt arvuti taga, kui tegelikult võiksin  a) minna välja jalutama või b) teha käevõrusid juurde eeloleva laupäeva Haabersti laadale ( kus need on varasemalt ülihästi läinud). Ja siis veel see ka, et tegelikult tahtis Sid ,et ma täna maale läheksin ,kuid ma ei tea ise ka ,kas ma seda üldse tahan ja muidugi kas ta üldse kaineks on saanud ja kainena püsib. Ei ,selle suhtega tuleb vist ikka lõpp teha... aga ma tunnen ebamugavust teisele inimesele teadlikult haiget tehes.

Ühesõnaga- sellest tuli üks äärmiselt segane postitus! Aga justnimelt selline segadus valitsebki päevast-päeva, iga tund, iga minut, iga sekund minu sees. Ja juba tegelikult vähemalt paarkümmend aastat järjest...


Reede, 12. mai 2017

Veidi reklaami ehk homme Telliskivis. PALJU PILTE !

Et ma ka ei õpi halbadest kogemustest! Ikka ja jälle panin ennast homseks Telliskivi kirbukale kirja! Sest -kes lotot ei mängi ,see ju teadupoolset ei saa ka võita. Otsin endale vabandusi, eks :) Seekord on mul muidugi lootused pandud kahele asjale- esiteks toimub kirbukas nüüd väljas ja teiseks on tulemas emadepäev. Äkki tahab keegi laps või miks mitte ka juba natuke suurem "laps" oma emale armsat ja lihtsat kingitust teha?

Seekord on mul uus valik swarovski kristallidega kõrvarõngaid. Ja maksavad need endiselt vaid 3.-eurot.








Nagu alati on veel ka suur hulk tavalistest pärlitest ehteid . Neid on samuti uus valik, nii kõrvarõngaid kui ka eri suuruses käevõrusid. Ja emadepäeva puhul on ka üks väike üllatus ostjatele...

Ainult ehetega ma siiski ei lähe. Kuna on kirbuturg, mitte käsitöölaat ja mulle on head inimesed andnud nii palju huvitavaid ,ning lausa päris uusi asju müügiks, siis on mul müügis veel suur hulk lasteriideid ja jalatseid. Ja ka üks täiesti uus laste vihmavari tuntud multikategelastega. Lisan siia veel mõned pildid.

Laste vihmavari. Täiesti uus! Maksab 5.-eurot. Tegelikult värvid erksamad, aga minu pildistamisoskus...jätab soovida.
Kott-kombe, suurus 68. Vähekantud ja korralik. Hind 3.-eurot
UUED kummikud! Eemaldatav vooder. Suurus 25-26. Hind 5.eurot
Tüdrukute kingad, suurus 21. Kantud, aga terved ja korralikud Hind 2.50
Nike tossud, suurus 25. Kantud, aga terved ja korralikud. Hind 3.-eurot
Ja mida siin kohvris kõike võib veel olla....



Teisipäev, 9. mai 2017

Töövõimereformi ohver ikkagi ...ehk kuhu kadus puue?

Lootsin juba, et pääsen kergelt sellest keerisest ,mis väga paljusid endasse tõmbab ja ka enda alla matab. Esialgsed uudised olid ju minu seisukohast võttes head- töötukassa hinnang oli täitsa õiglane ja nüüdseks olen ma saanud kätte ka paberi selle otsuse kohta, kus paari reaga on välja toodud see, et esineb raskusi igapäevaelus jne ning et olukord vaevalt paraneb aastate jooksul. Mul vedas- minu ekspertarst ei olnud mingi seksuaaltervise kliiniku spetsialist- nagu olen kuulnud ,et väga paljudel oli- vaid täiessti tavaline perearst. Ja tundub, et ta sai väga hästi aru eriarsti poolt temani jõudnud pikast ja põhjalikust tervisekirjeldusest.

Aga sotsiaalkindlustusametis, ma ei tea, kuidas see üldse võimalik on, mul puuet ei tuvastatud!? Kui ma neile helistasin ja seda vastust kuulsin... teate ,ma ei teadnud ise ka, kas vihastada või naerda, nii absurdne tundus see vastus. Eriti kui mul oli nina all paber, kus olid selgelt kirjas kõik tingimused puude saamiseks. Aga niipalju ma suutsin šokist hoolimata kohe öelda, et ma esitan vaide selle otsuse kohta, ehk siis inimkeeli öeldes- esitan kaebuse ja nõuan kordusekspertiisi. See tädike seal infoliinil või kus iganes ei vastanud selle peale midagi, tundus et ta on juba immuunseks muutunud selliste vastuste peale. Sest kui palju ma kuulnud olen samalaadsetest juhtumitest, facebookis on kohe oma kinnine grupp selliste teemade jaoks. Ja ma lausa imestan, kuidas ja kui kaua veel inimesed sellist ebaõiglust, kohati lausa mõnitamist, kannatavad ega võta midagi laiemalt ette! Mujal maailmas oleks sellises olukorras inimesed ammu tänavatele tulnud- aga noh, eestlased...

Miks on mulle oluiline et mul oleks puue? Miks ei piisa mulle hinnangust-osaline töövõime? Ma tean, et see küsimus tekkis teil kindlasti eelnevat teksti lugedes. Kohe ma püüan selgitada ja vabandan ette, kui ma selgitan asju väga üheselt nö oma mätta otsast. Sest tegelikult on probleeme erinevaid...

Esiteks rahaliselt on puue vajalik, sest selle pealt arvestatakse igakuiselt lisatoetust ,mis mu on siiani olnud suurusjärgus umbes 35 eurot (iga kuu natuke erineb) . Kuna see toetus ei lähe sissetulekuna arvesse, siis ei arvestata seda ka toimetulekutoetuse määramisel ja see on lihtsalt üks lisasissetulek. Millest mulle oli teadupoolest suur abi-see kompenseeris mu interneti ja kunagiste laenude maksed ning igapäevased ravimid- nii et mul jäigi elamiseks täpne toimetuleku piir- 130 eurot. Okei, raha rahaks... Aga pole olemas organisatsioone "osalise töövõimega inimeste" kaitseks ja toetuseks, kõik need on puudest sõltuvad.  Ja vot see on juba hullem teema...

Sain ju selle korterigi endale ühe puuetega (erivajadusega täpsemalt siis) inimeste toetamise MTÜ kaudu. Ja nüüd kus, mul puuet ei ole, on küllaltki suur tõenäosus, et ma kaotan õiguse nende kaudu korterit edasi üürida. Kaotan õiguse rehabilatsiooniplaanile, kaotan õiguse tugiisikule, kaotan õiguse erinevatele soodustustele ja osavõtule puuetega inimestele määratud üritustest- puuetega inimeste koja laadad nt. Ja muidugi kaotan ma ära õiguse saada mingisugustki abi puuetega inimeste ettevõtluse toetuseks!

 Nii et tegelikult on probleem mitte ainult rahas. Või noh- kaudselt ikka, sest kaudselt kipuvad kõik asjad ikka rahaga seotud olema meie ühiskonnas. Osalise töövõimega inimene- seda terminit ei kasutata kuskil ametlikult, nii nagu ei kasutatud endist terminit " töövõimetuspensionär" , selle märkega inimestel puuduvad igasugused toetusühingud ja õigused . See garanteerib küll igakuise sissetuleku ja mitte kohustuse minna tervisliku seisundiga vastuolus olevale tööle. Aga kõige muu tarbeks on vaja puuet.

Ja no tegelikult on juba ainuüksi see naeruväärne, et krooniliselt haige- jah minu haigused ei ole täielikult ravitavad-kellel on juba korduvalt määratud puue samade diagnoosidega ja kelle olukord pole isegi töötukassa arvamuse kohaselt paremaks läinud- on ühel hetkel terve. Ei erivajadusi, ei puuet, ei taaastusravi, ei lisakulutusi ravimitele, ei raskusi igapäevaelus... See pole ju normaalne?!  11 aastat olid mul erivajadused ja tervis on ikka samasugune, pigem isegi halvenenud, ja nüüd- puuet pole. Kuhu see kadus- haihtus õhku selle tobeda reformiga !

Aa, ja kui see facebookis leviv info, et sotsiaalkindlustusametis hindab inimese puuet arvutiprogramm, peaks õige olema... Siis no hullemat ajuvabadust annab ikka välja mõelda !!!!


Kolmapäev, 3. mai 2017

Aktiivne loll on parem kui passiivne loll :D

Ärge pealkirjast nüüd välja lugege, et ma ennast päriselt ka lolliks pean ! See on nii väikese eneseirooniaga öeldud, sest kui muidu nalja ei saa, siis vähemalt enda üle peab oskama naerda :) Selle asemel et kiruda ennast maapõhja nt selle eest, et sai jälle üle tüki aja täiendatatud oma niigi suurt ehtematerjalivaru, võiksin ju hoopis rõõmu tunda, et ma jalutasin taas mingi 5-6 kilomeetrit mööda linna ja oleksin kohe kindlasti sellega oma psühholoogi vägeva heakiidu osaliseks saanud. Nagu ma hommikul seda juba saingi- selle eest, et käisin 1. mail Vabaduse Väljakul ametiühingute poolt korraldatud üritusel, kus peaesinejaks oli Põhja-Tallinn. Ja et ma julgesin minna täitsa lava ette- ega muidu poleks julgenud, kui ma poleks seal teisi vanemaid inimesi ka näinud. Imelik võibolla ju oli ja on ,et minuvanusele veel selline noortebänd meeldib ja kus tekstid ,olgugi sisukad, on vahest võibolla natuke liigagi otsekohesed. Aga olen imelik ,siis olen ! Igatahes nõksutasin lava ees koos teistega põlvi ja vehkisin kätega, kui oli vastav koht.

Aga täna ma kuidagi tunnen end jälle tühjaks pigistatud sidrunina. Ilm on super, poodi peaks niikuinii minema, aga vot- mina jälle istun arvuti taga öösärgis ja salkus juustega, ning vahepeal käin ka toast kööki- et mõni paar kõrvakaid teha. Vahel on kasu ka, et mul on nii väike tuba, kuhu laud ära ei mahu :D Niipaljugi liikumist. Facebookis lülitan juba eos ära paljude tuttavate vestlused, kellest võiks arvata, et nad otsivad kontakti. Ma ei taha suhelda täna, sorri! Ja ma ei tea miks see nii on...

Psühholoog räägib mulle kogu aeg, et ei tohi tuppa istuma jääda, vaid peab aktiivne olema ja liikuma ning tegema erinevaid tegevusi ja käima erinevais kohtades jne. Kaks päeva ma nüüd siis seda olingi- jalutasin, taidlesin kontserdil lava ees, käisin erinevais poodides .Jah, kahjuks jäi ette ikka ka paar pärlipoodi, kuigi algselt plaanisin minna konkreetselt kirbukatele uut käekotti otsima. Avastasin, et see eelmisel suvel ostetud variant ei ole ikka kõige mugavam koos kevad-suviste riietega. Vot kus nüüd tuli moeteadlik välja, eks :D!  Täna oli esialgu ka mõte ,et kuskile võiks veel vaatama minna, aga siin ma nüüd olen... Ja tunnen end süüdi, et siin ja selline olen !

Kas tõesti peaksin ma kogu aeg nagu orav rattas ringi siblima, ka siis kui ma seda hetkel konkreetselt tegema ei pea ja ei taha? Lihtsalt selleks ,et mitte passiivne olla... Kust läheb piir normaalse puhkamise ja passiivsuse vahel?  Ma olen isegi hakanud tundma oma psühholoogi poolt natuke liiga tugevat survet, et ma PEAN olema käitumuslikult aktiivne ja mul läheb kogu aeg temalt meelest küsida, kaua on nö "normaalne" puhkeaeg ja millal siis peaks jälle tegutsema hakkama.

Mõnikord on mul lihtsalt tunne, et peatage maailm, ma tahan maha minna!  Ja kusjuures see tunne tekib lausa põhjuseta või mingil täiesti tühiselgi põhjusel- kellegi vale sõna, kellegi soov minuga suhelda just siis kui mul on mingi konkreetne tegevus plaanis, raadiost kuuldud mulle emotsionaalse tähendusega laul...  Ja siis vihkan ma ennast, et ma jälle ei teinud mitte kui midagi!

Mul ei olegi konkreetselt masendust täna, aga ma lihtsalt EI  SUUDA end kokku võtta ja toast välja minema sättida... Ja tegelikult- see süütunne enda ees tekitab ka muretsemist ja masendust. Nõiaring lõputu .