Kolmapäev, 29. märts 2017

Valik- kas tervis või arved.

Sellel kuul on kuidagi kujunenud välja eriti nõme olukord, kus ma nagu ei olekski eriliselt laiutanud rahaga, midagi uut ostnud, ega ka söönud tavapärasest erinevalt. Aga kuidagi olen ma suutnud tekitada endale võlgnevuse interneti ja kunagi firma asutamiseks võetud kiirlaenu osamakse (jajaa, ma tean ,et olin loll jne, aga ma tõesti ju lootsin, et saan ettevõtlusega alustades natukenegi paremale järjele...naiivitar) suhtes Kaks päeva järjest olen ma saanud nüüd e-mailile teateid, millest ühes on mul maksta vaja 24.99 ja teises 24.60. Ehk siis -ma pole maksnud pensionipäeval või toimetulekutoetuse saamisel eelmise kuu arvet ja nüüd on uus arve juba ka jooksva kuu eest.

Kuidas selline olukord juhtuda sai? Ma tõesti olen vist oma varasemas elus paaril korral mingi arve maksmata jätnud ja siis järgmisel kuul korraga maksnud. Loomulikult ma juurdlen selle üle ja olen endast üsnagi väljas, nii et see postitus on tõesti ving-ving :) Aga kuidas ma ka ei mõtleks, ainus võimalus sellise lolli olukorra tekkeks on olnud see, et olen sel kuul olnud kimpus kehva tervisega. Ja oli ka kahe plaanilise arstivisiidi aeg... nii et 10 eurot läks juba sinna visiiditasude jaoks. Väike kõrvalepõige arvamuse avaldamise näol- pensionärid ja invaliidid võiksid olla visiiditasudest vabastatud, sest nende sissetulekud on ju üldteada naeruväärselt väikesed.

Lisaks visiiditasudele oli vaja osta ka ravimeid, sest suutsin oma liigesed üle pingutada oma esimeste pikkade jalutuskäikudega ja sai katsetatud paari erinevat salvi selleks, et üldse end uuesti liikuma saada. Varasemalt aidanud Voltaren ei mõjunud seekord enam ja esimene ostetud salv samuti mitte. Aga  teatavasti just käsimüügiravimid on selliste hindadega, et ... no, ma lubasin et ma ei ropenda siin blogis :). Nii et pensionipäeval ma mõtlesin- kaks visiiditasu tuleb maksta enne toimetulekutoetust ja igapäevased rohud ka välja osta, et, oh maksan ilusti üüri ära ja telefoni ka küll ülejäänud summad maksan paari nädala pärast uuest rahast. Ja siis tuligi periood, mil iga liigutus tegi tohutut valu- kas siis venitasin mingeid lihaseid, koormasin liigeseid või sain  mingi närvipõletiku- ja jälle 13 eurot oli läinud. Lisaks oli mul operatsioonijärgselt tekkinud üks tülikas ,kuid tegelikult suht kerge põletik, mis vajas antibiootikumiravi ja jälle viiekas läks. Lisame juurde veel rauatabletid 6.50 ja oligi ju tegelikult praktiliselt 25 eurot läinud. 5 eurot tuli maksta ka oma igapäevaste ravimite ostmiseks ja ... siinkohal tekib nüüd küll väike küsimus, kuhu pea 20 eurot jäi? Küllap ma siis ikkagi üritasin rauarikkamat menüüd teha mõni aeg ja see kõrvalekaldumine tavapärasest söögivalikust tõi ikka kaasa ka lisakulud.

Loll olukord on tekkinud! Väga kahetsusväärne ja stressitekitav. Järgmisel pensionipäeval peaks ma ideaalis saama ära maksta kõik selle põhimõtteliselt 50 eurot võlgnevusi, kuigi andis läbirääkida mõlema ettevõttega, et kui ma ka poole summadest maksan, ei ole midagi hullu, lihtsalt võlgnevus jääb.Kuid see oleks ju tegelikult lihtsalt viivitamine, maksma peab niikuinii. Loota aprillis toimuva kahe müügivõimaluse peale? No teoreetiliselt on ju võimalik saada see summa nö tagasi (kui ma maksan pensionist need summad ära)  aga selle peale kindel olla...  No võib muidugi õnneks minna!

Ja siinkohal ma pöörduks Teie poole, kallid lugejad! Jah, kes tahab võib mind hukka mõista ja süüdistada, et ma ei oska raha planeerida jms! Aga seekord selline tobe olukord tekkis... Äkki leidub siiski mõni hea inimene, kes saab ja tahab aidata mul maksta ära need ootamatud võlgnevused, sest ma seekord otsustasin keskenduda tervisele ja valisin sellega seonduvad väljaminekud. Kuid et ma järgmisel kuul ei peaks päris rahata jääma ,siis ...raske südamega ma palun: aidake!

P.S. Kui te nüüd küsite mis on saanud 150 eurost, mille ma firma tarbeks sügisel küsisin ,siis ...ma ei tea, olin ma nüüd suur laiaja või mitte, aga see raha kulus mul jooksvalt alates novembrist kuni veebruarini küll ehtetarvikute, küll väiksemate lisaväljaminekute ja no võibolla ka endale millegi parema lubamise peale. Tegelikult on 20 eurot veel alleski seal arvel, kuid ma ei raatsi seda hakata kulutama, sest ma ju üldiselt ei küsi kunagi abi ja keegi ei ole kohustatud mulle sinna raha kandma!

Kopeerin siia siis ka arve andmed, millele VÕITE mulle väikese annetuse teha!  Raha jõuab sellelt kontolt otse minuni, ma ei saa oma kontot kasutada annetuste jaoks, kuna need läheksid arvesse toimetulekutoetuse saamisel sissetulekutena ja ma saaks selle võrra hoopis vähem raha. Sama kontonumber on näha ka blogipostituse lehe ülemises osas, paremal nurgas.

Brigita Arslamov EE77 2200 2210 6469 0390 SWEDBANK

Reede, 24. märts 2017

Kevade tulek. Tunded, ootused ja lihtsalt uitmõtted

Eile sai siis taas pikem tiir linna peal tehtud. Pidin minema Tõnismäele oma psühholoogi juurde, kuid seal selgus, et vastuvõtuaegadega oli mingi segadus ja sain kirja hoopis uue aja uuele nädalale. Üldiselt mulle ei meeldi, kui mu päevaplaan niimoodi sassi lüüakse- sai ju sellepärast ekstra paar tundi tavalisest varem tõustud. Ja ma ei osanud esmapilgul nagu üldse mitte midagi teha. Lonkisin lihtsalt üle tee Balti jaama suunas, et turul odavate riiete müügisaalis 50 sendiste asjade hunnikus sobrades edasi plaane teha, kui järsku tuli mõte teelt kõrvale ,parki, astuda. Ja siis ma märkasingi seda nii  tegelikult nii tavalist, aga minu jaoks ammuoodatud pilti. Lumikellukesed keset koltunud varakevadist muru ja kuivanud lehti! Kevad on tõepoolest käes!
Nüüd on siis ometi kevad vist käes. Lumikellukesed Toompuiestee ääres.

Üle tüki aja tuli mul soov kellegagi sõpradest reaalelus suhelda. Viimased paar kuud olen muutunud täielikuks arvutisõltlaseks- tegelikult olin seda vist varemgi- ja suhtlesin ainult veebisõpradega, kui üldse. Ja kui ma parasjagu kaarte ei mänginud ja seal ei jutustanud ,siis otsisin netist pilte ja videosid NSV liidu  linnavaadetega 60-90 aastatest. Jah, mulle meedib nostalgitseda, minu arust olid enamus linnasid siis kuidagi ...kodusemad, hubasemad, ma igatsen seda rohelust parkides, igatsen raskete kiviseintega maju, igatsen isegi neid lugematuid ausambaid haljasaladel, mille ümber olid kruusateed ja teede ääres pingid. Mulle ei meeldi need lagedad platsid ,kus on kiviplaatidest kõnniteed ja pingid, kuid roheluse ja lillepeenarte asemel on vaid laste mänguväljakud ja koerte jalutusplatsid ( mitte et mul nende vajaduses mingit kahtlust oleks) . Ja midagi on veel ,mis mind nende vanade piltide juures võlub nii et ma võin tundide viisi neid vaadata, aga ma ei saa aru, mis see on.
Park, mis tõesti on pargi nime väärt. Üks vähestest rikkumata platsidest minu arust.

Helistasin siis üle hulga aja Merkale, üritasin teda lapsega jalutama kutsuda, kuid tal polnud selleks aega ega vist ka tahtmist. Sellegipoolest lobisesime telefoniga päris pikalt- asi mida ma polnud teinud juba vähemalt paar kuud. Kogu selle aja jalutasin mööda Toompea nõlva alust teerada Schnelli tiigini ja seal pargis ning lihtsalt tundsin end kuidagi kergelt ja vabalt.  Siis tuli mul plaan minna jalgsi koju ja seda mitte kõige otsemat teed pidi, vaid ringiga. Loomulikult jäi Balti jaama turu asendusturg mulle ette, loomulikult ma tuhlasin natuke seal 50 sendiste riiete kuhjades ja loomulikult ...ei ostnud midagi :) No nii tüüpiline mina- käin sooduspäevadel või muidu odavates kaltsukates, vaatan kõik üle ja lahkun ilma midagi ostmata. Tegelikult  sealsetele müüjatele olen ma paras tüütus, tean ju ise oma kogemustest teiselpool letti, kuidas mõnikord sellised lihtsalt jalutajad võivad närvi ajada (sorri, aga ka klienditeenindaja on ju kõigest inimene!) , aga ma ei tea, miks ma ei suuda lihtsalt midagi osta isegi siis ,kui see asi mulle meeldib ja hind sobib. Ikka tuleb kõhklusemoment- kas mul on seda vaja- ja ikka leian siis, et ei ole ju.

Uus Balti jaama turg, mis paari kuu pärast valmima peaks aga mulle ei meeldi absoluutselt! Umbne katusealune kogu ulatuses, ei näe sinist taevast pea kohal ega päikest. Nõmme turg nr.2 -nii nagu tegelikult paljud inimesed varem ka sotsiaalmeedias olid arvamust avaldanud. Tõepoolest, ma ei saa aru ,kuhu on jäänud igasuguste arhitektide ja projekteerijate loovus, miks peavad kõik uusehitised olema nagu mingites kindlates raamides- majad kindlasti klaasplokkidest, maast laeni akende ja imepisikeste rõdudega, kauplused ja kaubanduskeskused mingid lamedad kastid, turud üleni katusega kaetud ja pargid lihtsalt mänguväljakud ja kivisillutis, ei purskkaeve ega lilleklumpe.  Elan vist vales ajastus :D et seda ei mõista.

Aga kevad siiski tuleb! Ja ma olen juba jõudnud end broneerida päris mitmele laadale! Hetkel on rahadega küll väga kitsas- no kui minu olukorras elav inimene lisaks oma põhihaigustele veel ka mingil muul viisil haigestub ja ravimeid vajab, siis on asi ikka päris hull! Hetkel on mul siis endiselt igapäevases "menüüs" rauatabletid ja rauarikkad toiduained (maasikad, liha, maks- mis teadupoolest maksavad mitte väga vähe). Ja lisaks oskasin ma leida üles ka mingisuguse tobeda bakteri, mille tõttu pean nüüd antibiootikumikuuri läbi tegema... Nii et viimane apteegiarve 15.-eurot oli päris kopsakas väljaminek minu sissetuleku juures. Aga nagu ma juba ütlesin- kevad ja suvi on ees!

P.S. Tänan kõiki, kes minu eelmisele postitusele nii posiitivselt reageerisid! On suur rõõm teada saada, et minu tegemisi ja mõtteid, isegi siis, kui need vahel natuke igavad on, jälgitakse! Ja hämmastav- ma ei pidanudki seekord  ühtegi kommentaari kustutama! Kõik olid asjakohesed...

Laupäev, 18. märts 2017

Blogimisest, kommentaaridest ja tunnustusest.

Mis on suurim rõõm kirjanikule või kunstnikule või näitlejale? Kiitus ? Vale vastus! Kõige olulisem on tunnustus, teadmine-kuulmine, et sind märgati. Just täna sain ma sellise efekti osaliseks Telliskivi kirbukal (no parandamatu ikka ma olen, oli jälle vaja minna, eks), kui tuli minu leti juurde kaks noort tüdrukut ja üks neist ütles esimese asjana, et ta loeb mu blogi. Ja  mis veelgi rõõmsam- ta leidis minu ehete hulgast endale päris mitu asja. Seega sain taas kinnitust, et paljusid inimesi mu tooted siiski huvitavad!

Vahepeal ma tõesti juba arvasin, et äkki peaksin selle kirjutamise siin lõpetama. Lugejate arv pole küll oluliselt vähenenud- teid on endiselt mitusada, kuid kommentaare pole enam ammu tulnud. Kas tõesti on nende lugejate hulka alles jäänud vaid need, kes ei hakka üldse kommenteerimagi, teades, et nende kommentaare ma niikuinii ei avalda? Tegelikult ei ole minu "tsensuur" nii range :) Jah, solvanguid ja teemasse mittepuutuvaid targutusi ma küll suures osas ei avalda, aga kui ma näen, et sellest võib tekkida diskussioon kommenteerijate vahel, siis ...intriigid ju müüvad ja eestlase lemmiktoit on alati teine eestlane.

Mitmele postitusele pole tulnud enam isegi negatiivseid kommentaare, positiivsetest rääkimata, Ah ja, viimasele postitusele siiski üks arvamus ilmus ja ma sellele ka vastasin! Kuid miks ma alustasin tänast postitust rääkimisega kirjanikest ja loomeinimestest? Neile on oluline olla keegi, oluline, et neid märgatakse... Ja ka mina tahan seda! Jah, materdage mind palju tahate, haletsege või õpetage palju tahes ,aga ma ei näe mingit mõtet blogi edasi pidada, kui see ei lähe üldse kellelegi korda...

Kui kedagi see postitus kõnetas, siis kommentaariumis andke sellest mulle julgelt teada! Ja võite mulle soovitada ka neid teemasid, mida te veel minu blogist lugeda sooviksite...

Teisipäev, 14. märts 2017

Algas töövõime hindamise kadalipp!

Eile siis sai ka minul see etapp alguse! Käisin töötukassa ametniku juures ja vastasin seal arvutiekraanil olevatele küsimustele. Kas mul nüüd vedas, või on seal kõik ametnikud nii sõbralikud ja pigem ikka inimsõbralikud, või juhtus mulle selline konsultant? juhtumikorraldaja?, igatahes minu mitu päeva kestnud ärevus ja hoolimata rohuvõtmisest juba enne kabinetti astumist tekkinud värin möödus seal kiiremini ,kui tavaliselt. Nii sooja ja rahuliku suhtumisega võiksid olla kõik sotsiaaltöötajad, arstid ja üldse need, kes puutuvad kokku inimestega, eriti veel need, kes natuke teistsuguste inimestega peavad töötama.

Küsimustiku enda kohta võin ka öelda ainult positiivset. Võrreldes eelmiste aastatega on seal pööratud rohkem tähelepanu ka inimese vaimsele seisundile, küsitud energia ja tahte ja tundmuste kohta. Palju rohkem on ka just selliseid selgitamise lahtreid, kuhu saab siis oma sõnadega kirja panna seda, mis mõtteid küsimus laialdasemalt tekitas ja mis reaalselt on selle lühikese valikvastuse taga peidus. Ja ametnik, kas ütles seda minu rahustamiseks, või arvas ta tõepoolest nii- igatahes ütles ta ,et minu puhul pole jutt kas täieliku või osalise töövõime hindamisest, vaid hoopis osalise või puuduva töövõime hindamises. Lõpliku otsuse teeb muidugi ekspertarst, kellel on ka ligipääs minu e-tervise andmetele ehk siis sellele, mida on arstid minu kohta kirjutanud. Muidugi olen  need ka ise  läbi lugenud ja olen päris rahul- no perearst on nagu ta on, pinnapealne ja liiga lühidalt ja pooled asjad märkimata jätnud- aga üldine tervisekirjeldus eriarstide poolt oli küll paljutõotav, et mind ikka täiskohaga ja kõikjale tööle suunata ei tohi.

Tõenäoliselt kutsutakse mind ka ekspertiisi ette vastuseid andma ja soovitakse rohkem infot just minu füüsilise võimekuse kohta, sest just see on see koht, millele mu perearst pole kunagi tähelepanu pööranud. Aastaid tagasi saatis küll neuroloogi juurde ja siis oli kõik peaaegu korras, aga nüüd ta isegi ei teinud kuulmagi, kui ma talle rääkisin ,et liigestega on mingi jama ning tasakaaluga. Noh, eks ma tegelen muidugi uue perearsti otsingutega, aga kõigil on nimistud pilgeni täis ja kui pole veel sama st piirkonnast ka, siis.... leppigu ma oma praegusega .

Kusjuures praegu tundub mulle, nii naljakas kui see ka pole, et see töövõimereform tähendaski sisuliselt ühest asutusest töö teisele üle andmist ja terminite muutmist. Ma väga loodan, et see tõesti ka oleks nii! Et ei tuleks mingeid tervisest mitemidagi teadvate "spetsialistide" hinnanguid, et ei tegeleks asjaga lihtsalt mingid ametnikud, kelle eesmärk on inimest iga hinna eest tööle panna, hoolimata sellest, mida see inimese tervisele teeb!

Ja kusjuures on huvitav asi töövõimereformi seisukohalt veel ka see, et ma tegelikult TÖÖTAN ! Sest ettevõtte juhatuses olemine on konkreetselt tööga võrdsustatud tegevus ja kuigi ettevõte momendil ei tegutse, on see äriregistris töiesti olemas ja mina selle juhatuse liige ning omanik. Seega on ainus asi, mille pärast pabistada see, et mind täielikult töövõimeliseks hinnatakse ...aga siis võibolla on töötukassa abi loota ka oma firma uuesti tegutsema hakkamiseks, ehk siis poeruumide rentimiseks, sisustuseks ja esialgseks kaubaks.

Teisipäev, 7. märts 2017

Naistepäev, töölootused, esimesed müügivõimalused ja ...hirm.

Ei ole just eriline pühade või tähtpäevade tähistaja enam viimased paarkümmend aastat olnud, aga vaadates praegu neid lillebukette kauplustes ja inimesi ,kes ostavad meeletutes kogustes torte ja igasugust pidupäevakraami, tuli endalgi mõte üks pisike sefiiritort osta. Lilled sain ma juba nädalavahetusel ette ära- Sid oli paar päeva linnas- ja rohkem ma ei usu, et mulle neid keegi tooks ka. Ega ma ootagi...kõige tähtsam on siiski see, et keegi minust tõsiselt siiralt hoolib ja kuigi ma kaalusin siin vahepeal päris usinalt suhte lõpetamist... ah las ta siis ikka olla. Ma tean, et ise ma kahjuks pole enam võimeline sügavateks tunneteks, kuid ma pole samas Sidi vastu ka päris ükskõikne

Viimasel nädalal on kuidagi huvitav- ma ise ei tegelenudki eriti töökuulutuste otsimistega, aga ikkagi kandideerin ma nüüd kahele tööpakkumisele. Üks neist on kirbukas Viimsis- kauge küll, aga lühikesed tööpäevad ja tuttav töö. Teine on aga kodupoes- ehk siis mingi 50 m kodumajast asuvas kaubakeskuses kuivatatud puuviljade jms letis müüjana. Selle koha plussiks on muidugi asukoht ,aga miinuseks pikad, 10-tunnised tööpäevad. Arvatavasti peaksin ma sellel tööl ainult paar kuud vastu... sest no ei suuda olla suures kaubakeskuses lärmi sees niikaua. Aga kandideerimine ei garanteeri ju tööle saamist, ning ega ma ei loodagi midagi nii väga...

Kevadhooaeg on saabumas ja koos sellega juba ka esimesed pääsukesed laatade-turgude valdkonnas. Märtsis veel midagi erilist ei toimu- peale järjekordse Telliskivi kirbuka (no lootusetu ma ikka olen, vaja ikka ja jälle uuesti proovida :D )- aga aprillis on lasteasjade kevadturg TTÜ peahoones. Kui te nüüd küsite, kustkohast mul need lasteasjad on, siis esiteks nimetavad paljud mu ehteidki lapsikuteks ja tõepoolest lapsed on ka neid ostnud TTÜ kevad- ja sügisturgudel ja teiseks... no on see nüüd aus või mitte, aga saab vahest ka odavalt üht-teist kokku ostetud ja natuke kõrgema hinnaga edasi müüdud. Ka on mulle tegelikult väga palju pakutud tasuta igasuguseid asju müümiseks, kuid kahjuks on mu korter nii pisike ja seal pole ühtegi panipaika. Köök-eskus riidepuude toru all olevad kaks riiulit kaubakotte juba täis, sinna enam midagi ei mahutaks küll. Ja eks ma pean arvestama ka seda, et korraga saan ma ühele müügikohale kaasa võtta vaid keskmise kohvritäie asju... mul ju on ainus transpordiliik ühistransport ja "tallatakso" ( ehk siis jala käimine). Päris takso ei tule üldjuhul kõne allagi! Maksta osalustasule veel vähemalt viiekas lisaks- tänan ei!

Aga kohamaks muidugi on esimese suurema müügiürituse jaoks natuke liiga kõrge... 25 eurot. See tasub end kindlasti ära küll, aga mul lihtsalt pole seda raha hooaja alguses kuskilt võtta. Kui just Telliskivis seekord 18. märtsil imesid ei juhtu. Muidugi on võimalus minna ka koos K.-ga, kuid sel juhul ma vaevalt peale ehete muud tema lauanurgale ära ei mahutaks :)  Ah, eks näha ole!

Kuid ikka ei saa ju kunagi kõik vaid hästi olla! 13. märtsil pean minema töötukassasse ja hakkab ka mul see jube töövõime hindamise kammaijaa pihta...  Tõesti, ma kardan seda! Kuigi mu psühholoog on enam kui kindel, et ma ei kaota selle reformiga midagi, et olen ju niikaua puudega olnud ning minu tervisehäired pole täielikult välja ravitavad mitte kunagi. Kuid mul on hirm... ma ei ole suuteline ju täisajaga töötama ega vastu võtma igat tööd, mida nad mulle pakkkuda kavatseksid. Ja noh, mis tööpakkumistest siin üldse rääkida- kui mind hinnatakse töövõimeliseks, siis kaob mul ju pension ära ja millest ma siis elama hakkan... Nii et olen praegu päris hirmul, aga kõige hullem aeg, ehk siis ekpertiisiotsuse ootamise aeg on veel ees...