Huvi sai alguse juba varases lapsepõlves. Mäletan, et isegi numbrite loendamise sain selgeks tänavail vastutulevaid lapsevankreid kokku lugedes. Loomulikult olid kõikvõimalik paraadid ja rahvakogunemised siis minu lemmikkohad, igatahes oskasin vabalt tuhandeni lugeda enne kooliminekut ja muidugi ka siis neid numbreid kirjutada- pidasin vist isegi omamoodi "päevikut" kuhu märkisin ära mitut vankrit ma sel päeval nägin :) Tollel ajal ma muidugi olin ka ise tohutus beebivaimustuses ja mängisin nukkudega, nii et ei pööranud sellel mingit erilist tähelepanu.
Sellel ajal oli tavaline, et lapsed jäeti vankritega poe vms akende alla, kus siis nutma hakanud beebisid kiigutasid sageli möödakäijad. Mina käisingi sageli algklassi õpilasena linnas just eesmärgiga, et saan mõnda "titat kiigutada" Tekkisid tutvusesd laste emadega, sain mitmel korral loa jalutuskäikudel kaasas käia jne.
Okei, sain suureks, aga lapsevankrid paelusid mind endiselt. Lastega või mitte, aga vankrifänn olin ikka. Aastakümneid häbenesin seda, kuid siis hakkasin otsima netist infot, et kas ma olen tõesti ainus selline, või on neid kuskil veel. Ja avastasin Venemaal sellise grupi, Saksamaal koguni mitu sellist ja ka lausa vankrimuuseume erinevates riikides. Jälgisin aastaid Venemaa vankrikollektsionääride- just, seal on inimesi, kellel on kogus 10-20 retrovankrit, kusjuures lapsi neist paljudel väikeseid polegi- tegemisi ja eelmise aasta novembris otsustasin "kapist välja tulla".
Arvasin facebookis seda gruppi luues, et ehk mingi paarkümmend liitujat ehk tuleb, kuid juba esimese nädalaga oli meid üle saja. Ja nüüd, kus grupp pole veel aastatatki tegutsenud, on meid juba tänahommikuse seisuga 935. Ning liitujaid tuleb pea iga päev juurde. Ka meil Eestis on vankrite kollektsionääre ja on minu suureks üllatuseks ka neid naisi, kes tahavad oma beebile just mingit 30-40 aastatagust vankrimudelit. Minul endal mõistetavatel põhjustel vankrit pole, küll aga on mul ligi 2000 pildiga pildikogu arvutis ja ma täiustan seda pidevalt. Lisaks on mul viitsimist uurida infot erinevate mudelite kohta ning tihtipeale pöördutaksegi grupis minu poole küsimusega- mis mudel ja mis ajast see on?
Aga nüüd eelmisel pühapäeval toimus Eestis ühes väikelinnas midagi sellist, mida siinmail pole kunagi varem toimunud. Esimene Retrovankrite Kokkutulek! Jah, mina olin üks korraldajatest! Muidugi ma ei teinud seda üksi, tänan siinkohal ka teisi ,kui nad seda blogi lugema juhtuvad.. Meid polnud küll palju- etteteatamise aeg jäi natuke lühikeseks, sest idee paiskas üks grupi naistest õhku alles juuli keskel- aga meid võeti nii soojalt vastu, et tegelikult polnud üldse meie arv oluline. 19 retrovankrit erinevatest ajastutes veeres sel päeval läbi Põltsamaa linna, kus toimus samal ajal ka kodukohvikute päev. Paljudes kohtades oli meid oodatud (kohalikud organisaatorid-grupiliikmed olid infot usinalt jaganud), kuid kuna ilm oli kehv, siis ..tegelikult ma mõtlen tagantjärele ise ka, et oleks võinud ikka rohkem kohtades käia... me kõikjale ei jõudnud.
Nii liigutav oli minna oma grupiga "sebral" üle sõidutee- kui kõik peatusid ,filmisid, lehvitasid ja hüüdsid kiidusõnu! Nii liigutav oli mööda linna kolonnis liikuda, mööujate heatahtlike pilkude saatel ja näha kuidas inimesed olid end lausa tänava äärde rivistanud, et vaadata ja meile lehvitada. Pea igal sammul tuli keegi meie juurde ja ütles midagi stiilis "et appi kui vahvad te olete!" ja meenutasid siis, kellel või kelle lapsel või naabril oli olnud just selline vanker. See ühtekuuluvustunne, see positiivne vastuvõtt... on enam kui kindel, et see kokkutulek ei jäänud viimaseks ja suure tõenäosusega toimub see ka järgmisel aastal Põltsamaal.
Sellised kaelasildid olid kõigil osalejatel! Aitäh Tiina, Taimi ja trükikoda ValiPress! |
Grupi administraatori avakõne meie kogunemiskohas Trollitralli Vahvlikohvikus |
Esimene pikem peatus Põltsamaa mõisa juures |