neljapäev, 29. juuni 2017

Kodune päev ja üks mõned pildid ka sellest. HOIATUS- maitselage :)

Täna oli siis taaskord selline ei-viitsi-kodust-välja-minna päev. Kuid seekord ma kasutasin oma aega natuke kasulikumalt ,kui lihtsalt arvutis istumisega. Kõigepealt võtsin ette suurema koristamise ja akende pesu. Viimane küll on suht asjatu tegevus elades linnas suure liiklusega tänava ääres elades... Aga aeg-ajalt tuleb seda ikka teha, kusjuures mulle tundub, et see aasta ma varem seda polnudki veel teinud. Häbi-häbi mulle, eks :D

Ja ülejäänud päeva tegevus on siis siin :



Jah, just siin on mitukümmend paari kõrvarõngaid! Teist samapalju on veel plaanis lähimal paaril päeval teha, sest järgmisel nädalal on Võru Folk (korrektse nimega siis Võru Pärimustantsu Festival) ja eelmise aasta muljed sealsest laadast on väga head. Käevõrusid tuleb ka veel umbes samapalju teha, sest neid on hetkel vaid kahe käe sõrmede jagu alles. 

Eile ja üleeile käisin Humanates ja Uuskasutuskeskustes soodusmüügi päevadel. Seekord oli plaanis endale midagi 1.- euro eest soetada. Kuid kaubavalik oli kõik S ja M suurustele, või siis juba suuremad XL-XXL. Nii et mina oma suurema L või mõne asja puhul ka XL suurusega sain küll mitmeid asju selga proovida, aga ikka oli midagi kas üle või puudu. Üks valge pluus oli päris ilus, pikkusest paras ja puha- aga isegi mulle rinna kohalt suur. Nii et ei ole ma sugugi mitte ainuke ,kellele rindade vähendamise operatsioon ära kuluks:D. Okei, okei, rahu nüüd, see oli nali ! Ma ei hakkaks elus mingi iluopi peale raha kulutama!!! 

Mõtlesin küll, et ma "kaupa" ei osta ,aga kui ikka Tsehhi kristallist viinapitsid 20 senti tükk ette jäävad, siis ei õnnestu kohe kuidagi mööda minna. Oskan oma pikaajalise kirbukastaaži tõttu juba antiiki ja retrot hinnata ja orienteerun päris hästi nende edasimüügihindades...

Ja siis ostsin sellise joogi:



Jube hea maitsega ja tegelikult ka odav, aga natuke jäi häirima mõte- ma ostan koju alkoholi ja kavatsen seda üksi juua! Ja seda põen ma isegi nüüd veel, kuigi saan aru, et tegelikult 2,5 kraadi alkoholi pooleliitrises purgis kahe päeva jooksul ei ole ju mingi joomine. Pealegi võis viimanegi protsent sealt ööga külmkapis ära kadunud olla. Aga ikkagi on nõme tunne...



Üldiselt ma oma kodust pilte ei armasta avalikult levitada. Aga ühe erandi siiski otsustasin teha. See on siis köögiukse juurest voodijalutsi ja seinapeegli vahel seistes tehtud pilt minu põhikohast toas. Jah, väike on see tuba- 12 m2 ja samas mõõdus ka köök, aga üksinda kannatab elada küll. Stiilifanatid saavad loomulikult kreepsu sellist stiililagedust nähes :D Aga mina.. ma ei oskagi midagi paremat tahta. Tapeet oleks plaanis uus panna, aga mina ei oska esiteks ja teiseks selline remonditöödega kaasnev kaos ja korralagedus mõjub mulle üsna ärritavalt. Nii et kui leian kellegi tuttavatest, kes nõusse jääb ja kui raatsin ükskord ka uue tapeedi osta, siis selle teeks ära küll. Soovitavalt sellel ajal kui mina Võrus olen... aga nagu ma ütlesin, pean kõigepealt raatsima raha tapeedi jaoks kulutada.



esmaspäev, 26. juuni 2017

Jaanipäev möödas, suvi ees?

Tegelikult suvi ju tõepoolest alles algas ametlikult. Kuid mulle tundub miskipärast sellel aastal eriti teravalt, et nagu oleks pärast jaanipäeva suvi läbi. Et juba on olnud nii ilusat ilma kui mitu laata, et olen juba niipalju ringi käinud (tegelikult olen suurema osa ajast hoopis toas istunud :D) ja mõtlen õudusega, et varsti on sügis käes. Kalendrisse vaadates ajab see mind ennastki naerma... pole veel sel aastal jõudnud mereveeski käia ega metsmaasikaid korjata ja juba tunnen sügise lähedust. Nojah...

Jaanipäeva tähistamisega on mul vastandlikud tunded. Kunagi, nii umbes paarkümmend ja rohkem aastat tagasi olin ma väga ebausklik ja siis ei saanud olla minu jaoks koledamat asja, kui jaaniöine üksinda toas istumine. Vähemalt väljas ma pidin sel õhtul küll jalutama ja kasvõi ühtegi jaanituld nägema, muidu... aga ma ei mäletagi, mida ma arvasin muidu juhtuvat :) Vist oli ikka seoses mingite armumistega midagi, aga eks noorena unistavad ju kõik sellest. Ja tollel ajal mul enamasti ka vedas- ma käisin sõbrannadega ikka kuskil külajaanikul, mis sest et need üldkokkuvõttes olid lihtsalt ühed suured joomaläbud- aga ma olin rahul, sest ebausk oli nii jäik.

Nüüd ma enam juba ammu ei usu 5 lehelistesse sireliõitesse, ega jaaniöö maagiasse. Ei korja ma enam seitset eri sorti lille padja alla, ammugi ei otsi sõnajalaõit. Romantik minus on surnud. Olen muutunud 100% realistiks ja ei oskagi enam vastata küsimusele "Millest ma unistan?" Mõnikord teeb see mind kurvaks, aga enamasti ma pean seda oma tugevuseks, et oskan igat olukorda ja sündmust realistlikult hinnata, mitte ei lasku unelmatesse ega kaota reaalsustaju. Tean oma võimeid ja võimalusi ning ei ihka midagi kättesaamatut... või noh, soovida ju võin ,et mul oleks oma pood ja et mu toimetulek ei sõltuks enam vaid laatade hooajast. Aga ma tean, et see on hetkel veel täiesti ebarealistlik ja ma ei mõtle sellele.

Jaanitulel ma olen siiski enamus aastatel käinud. Enamasti kas Haapsalus või siis Tallinna eri linnaosade tasuta jaanituledel. Sel aastal esines Stroomi rannas, ehk minu kodust umbes 500 m kaugusel Jüri Homenja. Üks mu lemmikutest (jajah, mul on kehv muusikamaitse ma tean :D) Kontserdile sai ette heita vaid selle lühikest kestvust. Ja minu jaoks rikkus selle mingil määral ära ka üks imelik purjus? tüüp, kes muudkui tiris kõiki naisi tantsima ja juhtus kuidagi nii, et mina sattusin ta esimeseks "ohvriks" No okei, tantsida mulle meeldib, aga vot sellise hüperenergilise tegelasega ma sammu pidada küll ei suutnu :D Ja siis ühel hetkel, kui ta järjekordselt lava ees Homenjale kätt andis, ma lihtsalt kadusin vaikselt minema. Ja lootsin, et nüüd olen ma oma margi täis tegemisest pääsenud... lootus on teadagi kelle lohutus, eks :) Nii kui see tüüp mind jälle kuskil nägi- no ega siis mina ju saa esineja laval oleku ajal kuskil tagareas olla- nii ta jälle mind juba kaugelt viipas. Ja mina jälle põgenesin kuskile teiselepoole tantsuplatsi. Nii et rahulikult rahvamassi sees lauludele kaasaelamisest ei tulnud just eriti palju välja. Aga tagantjärele mõeldes- päris lõbus oli :D

Hiljem oli sealsamas siis disko. Sellest pool läks mul K. nahka ,sest kui mina oleksin terve pidu tahtnud lava ees tantsida- selleks ajaks oli rahval juba ammu ükskõik, kes kellega või lausa üksinda tantsis ja see kas oled noor või vana- siis K. eelistas rannapargis ringi jalutamist. Mingil hetkel peo lõpupoole me siiski jõudsime  lava juurde ja mina muidugi olin kohe ka seal rahva keskel tantsuoskusi meelde tuletamas. K. vaatas kõrval ja muudkui pildistas. Neid pilte ma ei tahtnud pärast ise ka näha :D mul on ikka eriline anne jääda enamikele piltidele ülinõmedalt.

Õigel jaaniõhtul ma aga istusin kodus, mängisin teiste omasugustega arvutis kaarte ja läksin tavapärasel ajal magama. Ei mingeid rituaale, ei mingeid ennete järgimist... lihtsalt tavaline päev ja tavaline õhtu.

Imelik, on alles juuni lõpp ja juba tundub mulle, et suvi on läbi. Kuigi ees on veel mitu suursündmustki- Võru Folk, Võru Lastefestival, Võru linnapäevade laat ja vahepeal paar Telliskivi kirbukat ja võibolla ka Nõmme turu juures ehete müümist. Aegnal tahaks käia, sealne vaikne Põhjarand on mu lemmikpaik ujumise harjutamiseks (ma ei oska ujuda, sest ma tõmbun vees krampi ja lihtsalt satun paanikasse, kui jalad -käed põhja ei ulatu) ning sellist  madalas vees"harjutamist " on kõige parem teha võimalikult inimtühjas rannas. Mõnes mõttes oleks muidugi parem kui keegi läheduses oleks, aga olen selles "harjutamise" staadiumis olnud juba aastaid ja tean oma võimete piiri. Ning suure rahvamassi sees rannas ma ennast hästi ei tunne... kaal kaaluks, aga lihtsalt ei meeldi end poolpaljalt sadade-tuhandete inimeste ees olla.

Tänane ilm muidugi on ka vastav sellele tundele, et sügis käes ja mis muud :) Tegelikult peaksin ma nüüd hakkama veel rohkem väljas liikuma- Brigita tegi mulle hilinenud sünnipäevakingi, millest ma talle õige sünnipäeva ajal rääkisin, et tahaks sammulugejat osta, ehk motiveeriks rohkem liikuma. No ja täna ta tõi selle ära ja paari tunniga olen ma teinud 32 sammu :D Jube tubli ,eks :D :D




neljapäev, 22. juuni 2017

Viimast korda töövõimereformist.

Alustuseks kirjutan ma siia väljavõtte kolmest erinevas paberist, kolmest otsusest, mis nagu te ise lugeda võite ,erinevad üksteisest nagu öö ja päev. Viimane ja esimene siiski mitte nii oluliselt, kui see vahepealne. Tekib tõesti küsimus, et kes selle teise otsuse üldse tegi?

Töötukassa otsus aprilli lõpust, tuginedes Töötukassa ekspertarsti, kes mulle sattus olema tegutsev perearst, arvamusele : "Isikul on osaline töövõime, kuna isiku töövõime on tervisest lähtuvalt piiratud. Esineb raske tegutsemispiirang ...(loetelu erinevatest valdkondadest). Arvestades tema tervisekahjustuse iseloomu on töövõime ja probleemid eelpool toodud valdkondades vähemuutuvad."

Sotsiaalkindlustusameti otsus mai algusest : "Sotsiaalkindlustusamet tugineb puude tuvastamisel Töötukassa ekspertarsti hinnangule. Teil ei tuvastatud tegutsemispiiranguid... valdkondades (loetelu samadest valdkondadest, mis töötukassa otsuses) ja seetõttu puuet ei tuvastatud"

Sotsiaalkindlustusameti otsus peale vaide läbivaatamist, juuni alguses :" Puude raskusastme tuvastamisel oleme aluseks võtnud Teie taotluses sisalduvad andmed ning
 Tervise infosüsteemis esinevad andmed.
Eriarsti poolt kirjeldatud terviseseisundi andmed
Sotsiaalkindlustusameti ekspertarsti arvamuse
E-tervise ja eelmise ekspertiisi andmed
Tuvastasime Teil keskmise puude, kuna Teie terviseseisundist tulenevalt esineb Teil tegutsemispiiranguid ja esinevad raskused igapäevaelus "

Küsimus suurele ringile- mis on valesti neis otsustes? Isegi kõige pimedam või rumalam inimene peaks aru saama, et teisel otsusel pole esimesega (ja nad ometi kinnitasid seal, et tuginesid just esimesele otsusele) mitte midagi ühist. Ja kuskohast siis järsku peale vaide esitamist ilmus välja Sotsiaalkindlustusameti ekspertarst, kelle olemasolust ma varem üldse midagi ei teadnud? Ja teises otsuses polnud sõnagi ei e-tervisest, ei eriarstist, ei minu varasematest ekspertiisitulemustest... Õhku jääb rippuma küsimus- mille alusel ja kes sellise "otsuse" üldse tegi. Aga ma ei viitsi hakata rohkem seda asja torkima ka! Sain juuni alguses korraga kahe kuu eest puudega inimese sotsiaaltoetust korraga, nii et ametnikud pidid oma soperdamise ka kinni maksma, paras neile!

Olen kuulnud kümnetest, kui mitte sadadest sellistest juhtumitest. Facebookis on paar sellistele teemadele mõeldud gruppi ,kus ma mõlemas aktiivselt osalen ja sealt on näha, et ma pole mitte ainuke ,kes sellise ajuvabaduse ohvriks on sattunud. Ja kahjuks paljud inimesed on löönud lihtsalt käega... Ja ametnikud saavad piltlikult öeldes peenikest naeru pidada, sest neile jääb õigus vaatamata otsuse absurdsusele. Minuga neil aga nii ei läinud! Ja kui seda postitust siin loeb keegi, kellel on endal või kellelgi tuttaval tehtud mingi ajuvaba otsus, mis erineb eelmistest otsustest nagu siga ja kägu, siis kindlasti- esitage vaie!

teisipäev, 20. juuni 2017

Võru-Vastseliina-Võru...ja eile lõpuks koju!

Tere taas üle pika aja ,kallid lugejad! Arvasite, et olen Teid maha jätnud ?:) Oh ei! Ma lihtsalt olin kodust ära ja millegipärast ma ei saa ühestki teisest arvutist oma blogi kirjutamise lehele ligi. Mul koduarvutis see kõigi paroolidega jne salvestatud, ning otse loomulikult ei mäleta ma neid peast. Nii et riskisin mitmel korral vale parooli pannes konto blokeerimisega viimase võimaluseni ja siis loobusin. Ja ega ausalt öeldes väga palju sellist arvutis passimise aega nagu polnudki...

Jõudsin Võrru 15. juunil ja kohe järgmisel päeval oli mul laat. Võru kohalik kord kuus toimuv suvelaat. Varem ma polnud seal kunagi käinud, sest ei hakanud ju ometi selle paari tunni pärast Eesti teise otsa sõitma. Eriti teades, kui vähe rahvast Võrus tavaliselt liigub laatadel. Aga seekord lihtsalt klappis! Ja oli päris keskmine müük isegi! See tuli tegelikult täieliku üllatusena, sest rahvast tõesti oli vaid mõnisada. Ja tundub vist ,et pean hakkama rohkem rõhku panema Swarovski kristallidega kõrvakatele- need on viimasel ajal päris laadahittideks kujunenud. Hind muidugi paneb ka asja paika... Vastseliinas olid rohkem kui kaks korda kallimalt praktiliselt samasugused, kuid hõbedast konksudega, müügil. Minule hõbedast konksudega teha ei meeldi- hõbe on nii pehme materjal, et kui üks pisike vääratus või vale painutus on, nii on see toorik kohe rikutud. Mina jään oma niklivabade materjalide- kirurgiline teras jne- juurde.

Selle suve üks suursündmustest- Vastseliina laat on nüüd siis ka möödas. Kuna kohamaksud on seal täiesti laes, siis ma pole seal kunagi müümas käinud, kuid nii hea ongi vahest lihtsalt mööda laadaplatsi ringi käia, degusteerida erinevaid sööke-jooke, otsida kodukalja mis oleks võimalikult sarnane sellele vanale heale nõuka-aegsele kollase vaadi kaljale. Ja seda muidugi ka osta.. Seekord isegi õnnestus paarist kohas seda õige maitsega leida, kuid vähemalt üks müüs küll kodukalja reklaami all kõige ehtsamat suurtootja kalja. Ja ma muidugi astusin sellesse ämbrisse kolinal sisse ka :D. Täpselt sama sildiga müüs keegi eelnevalt ehtsat kodukalja, gaseerimata ja puha. Ja hiljem teisest kohast vaatasin et sama silt pudelil- ju siis on sama. Alles kui olin ära ostnud ja maitsenud, taipasin et midagi on valesti. Ja vaatan pudeli teisele küljele- suurtootja nimi peal! Ja kell oli selleks ajaks nii palju, et pidime kähku- käisin koos Plikaga- bussi peale jooksma.

Laat oli aga nagu alati super! Kaup loomulikult enam-vähem sama mis kõikjal mujalgi ja söögihinnad kohapeal lihtsalt hullumeelsed. Aga see viimane meid ei huvitanudki, šaslõkki teha saab Võrus koduaias ka. Ja mitu korda odavamalt teadagi... Mina otsisin taga pikka kleiti, mis aga ei oleks see tüüpiline aliexpressi kummidega rinna alt variant. Võite 3 korda arvata ,kas ma leidsin :D Loomulikult mitte! Kõik olid ühe lõikega ja vahe oli vaid mustris, kuigi needki olid enamuses kõik suhteliselt maitsetud minu arust. Lühemat, põlvini kleiti  või veidi pikemat ma aga ei taha, ma leian et mu jalad pole päriliku nahaprobleemi (psoriaas vähesel määral) tõttu just eriti kenad. Ja maksiseelikud-maksikleidid ka sobivad mulle lihtsalt kõige paremini. Aga neid lühemaid kleite oli seal muidu päris kenasid küll... ah, mis ma ikka põen- raha jäi ju ka alles :D Ja ehk trehvab mul veel kunagi nii, nagu paar aastat tagasi, et leidsin just täpselt OMA kleidi kaltsukast 2 euri eest. Ja seda ma kannan veel praegugi hea meelega, kuid ...no tüüpiline naiste teema- tahaks ikka vaheldust.

Laada suurim ahvatlus muidugi oli minu jaoks käsitöötarvikute lett. Neid oli seal koguni kaks. Esimeses olin ma ikka üliandekas- valisin paar toodet euro eest välja ja kavatsesin kaardiga maksta. Müüjal läks terminaali seadistamisega aga veidi aega ja ma panin valitud kauba kuskile leti peale käest ära, et veel ringi vaadata. Ja kui lõpuks sain makse ära teha, siis... no kauba jätsingi sinna leti peale :D Ja muidugi avastasin selle alles tagasi linnas olles... Normaalne!

Teises letis sellist apsakat ei juhtunud, kuid seal ma lihtsalt kulutasin uute ehtetarvikute peale ära suurema osa oma eelmise päeva teenistusest. Nii et säästmisest jällegi ...ainult unistus. Aga no muidugi, materjali on iga asja tootmiseks ka vaja ,nii et mõttetu kulutus see ju ka polnud.

Õhtul muidugi olin ma suht väsinud. Sai ju laadal ikka vähemalt mingi 6-7 kilomeetrit maha kõnnitud. Mängisime natuke Mamma juures kaarte ja siis läksin suht vara magama. Järgmisel päeval pool päeva molutasin niisama, õhtul hakkasime siis Plika, tema elukaaslase ja naabrimehega aias grillima. Täitsa lahe olemine oli...ei mingit läbustamist ega padujoomist, väike õlu ikka käis grilli juurde. Minul küll oli seegi alkoholivaba...

Kuid juba andis tunda, et olen liiga kauaks jäänud kodust ära. Hakkasin tundma puudust üksiolemisest ja vaikselt muutusin närvilisemaks. Aga pidasin seekord siiski üllatavalt hästi vastu, ega pidanud kordagi rahustit võtma. Eile ,enne tagasisõitu käisin ka traditsioonilisel kaltsukaringil Võrus- avastasin ,et kolm poodi on vahepealse poole aastaga jälle kinni pandud- ja veendusin uuesti, et Võru kaltsukates-kirbukates on ikka meeletult ülehinnatud kaup. Ja sellist klassikalist kaltsukat seal enam polegi vist- kõik on Poolast-Hiinast tellitud turukaupa täis poolenisti. Vot see on tegelikult päris imelik, kas siis inimesed tõesti ostavad seda nii massiliselt, et igal pool samu asju müües need poed vastu peavad?!

Nii et paras pettumus oli muidugi see "kaltsukaring "seekord. Tegelikult on see seda juba viimastel aastatel pidevalt, aga ikka on vaja käia vaatamas :D

Koju jõudsin ma alles kell 9 õhtul . Võrust Tallinnasse sõidab ju buss üle nelja tunni! Õnneks trehvas mul linnaliinibussidega väga hästi- ei pidanudki ootama ja bussijaamast Pelgulinna saada umbes poole tunniga, vot see juba oli saavutus! Eriti õhtusel ajal, mil bussigraafikud on küllaltki hõredad..

Nüüd on siis jaanipäev tulemas. Ausalt öeldes ma üldse mingeid plaane ei teegi selleks. 22. juunil esineb mul kodu lähedal üks mu lemmikuid Jüri Homenja, sinna kindlasti püüan minna. Kui muidugi ilm alt ei veaks...

Ja lõpuks ka paar pilti minu reedesest laadast.
Vaiksem hetk suht inimtühjal laadal.
Kliendiga. Kaubaks läheb kolm paari Swarovskitega kõrvakaid.

Ja kommenteerige ka palun! Ootan tagasisidet, millest ma veel võiksin kirjutada ja mida te üldes arvate minu blogist ja elust. Võtsin kommenteerimise piirangud ka maha... ehk on mõni mürgiprits mu luhgejate hulgast ära läinud kah ?

pühapäev, 11. juuni 2017

Blogiauhindade gala- kas see ongi siis glamuur ja glamuurne huumor?

Arvasin kuni tänaseni, et tegelikult suht-koht savi, et selline üritus toimub ja et mind see ei huvita, siis mingil hetkel sai siiski uudishimu minust võitu. Ja vaatasin Õhtulehe ülekande peaaegu täispikkuses ära. Miks peaaegu- sellest ma hiljem ka kirjutan. Eelnevalt muidugi olin juba facebookis saanud infot mõne kategooria võitja kohta ning ehkki ma loen teiste blogisid suhteliselt vähe, on mul ka mingid oma lemmikud tekkinud. Ja kuna mulle tohutult meeldib Henry blogi ( amidahenryteeb.eu)- no lihtsalt on naljakas ka minusuguse mitte üldse pereinimese jaoks- ning ta ka võitis, siis tekkis huvi ,et kes veel.

Ma ei loe üldse moe-, trenni,-reisi ja kokandusblogisid. No ei huvita, sorry! Aga paradoksaalselt meeldib mulle lugeda pere-ja beebiblogisid. No see kõlab ju tegelikult täitsa absurdselt- mina, nii perekauge inimene, kui veel olla saab ja loen vahepeal huviga Lilli blogi või Lipsukest vms :) Kui tuleb vahepeal mingi eriti ninnu-nännu postitus, siis selle jätan vahele, aga üldiselt mulle meeldib nende sõnakasutus ja väljendusoskus. Ehkki enamus arvamusi titenduses läheb minu omadest 100% lahku, ei loe suhtu ma neisse kuidagi negatiivselt- mida mina ka tean, eks ju :). Oma paljudes põhimõtetes ja ellusuhtumises veel nõuka-aegne inimene...

Aga tegelikult tahtsin ma rääkida galast ,kui sellisest. Ja ma loodan, et nüüd keegi mind täielikult risti ei löö, kui ma mainin ära teatud isikute nimetähed ainult! Kes on kursis teemaga, teab niigi, kes ei ole...no see ei tea lihtsalt. Mõni asi jäi mulle suhteliselt palju kõrva kraapima ja kui ma ülekande alguses vaatasin ,et vau lahe, miks mitte järgmine aasta ise ka proovida :D (nali ! ). Siis mida edasi ,seda rohkem hakkasin tundma et ei -see pole minu jaoks. Kui saatejuht A.S. oli tõesti vaimukas oma küsimustega- no natuke otsekohesust ja allapoole-vööd nalja seal ju oli, aga seda ei saanud üldse pahaks panna... siis J. F. (justnimelt ma kirjutasin tema tegeliku eesnime-tähe) mõjus iga hetkega ärritavamalt. Kas see siis ongi stiilne huumor? Kui öelda inimesele nt, et saab konkurenti fileerima hakata, või et TITT (no glamuursel üritusel selline sõnavara!) on haige, või et näita hambaid, kuni sul veel midagi näidata on...  No selliseid "pärleid" tuli ikka kogu aeg, nii et lõpuks ainuüksi selle saate vaataminegi hakkas närvidele käima ja ma loobusin enne elustiili blogide auhinna kätteandmist. Aga ma tean ,kes võitis :) Nii et ,palju õnne Mallukas! Ma ei loe su blogi küll igapäevaselt, aga ma loen seda suht tihti... sa lihtsalt jõuad tihemini postitada, kui mina lugeda :D

J.F. üritas vist nalja teha oma arust, aga need naljad tundusid lõppkokkuvõttes palju labasemad kui A.S-i otsekohesed küsimused. Peoperenaise kohta ei oska midagi ette heita... pole väga kursis tema tegemistega, kuid võtsin kord temalt natuke šnitti (sorri, ära pahanda!) See oli kevadisel Viimsi kirbukal, kus neil oli oma leti juures väljas blogireklaam ja ma visandasin sealsamas ka endale midagi sellelaadset kokku :D Aga korraldada selline üritus, juba ainuüksi see on suur saavutus. Vähemalt minu mõistes, kes ma pole kunagi isegi kordagi sellises kohas ega ühelgi pidulikul üritusel käinud... Mul poleks sellisesse kohta üldse midagi selgagi panna vist- ma ei oskaks isegi kaltsukast midagi sinnasobivat osta :D Mis teha, stiilipuhas stiilitu :D

Ühesõnaga- ma ei usu, et ma järgmisel aastal osaleksin, aga tont seda teab. Igatahes õhtujuhi võiksid nad küll välja vahetada.. ma arvan, et seal võis olla solvujaid ka seekord, mina tõin välja ainult paar eriti kõrvajäänud "kildu" aga neid oli hulgim.

Mõtlesin,et lisan ka lingi antud ülekande kohta, aga siis hakkasin mõtlema, et sellega ma ehk rikuksin kellegi õigusi ja parem googeldage ise, kes ei näinud kuid keda huvitab!

neljapäev, 8. juuni 2017

Ühiskonnakriitik on rääkinud vol. 1

Seda postitust kirjutades saan ma kohe kindlasti palju negatiivset vastukaja. Kuid niipalju ,kui on inimesi, niipalju on ka erinevaid mõtteid. Ja eks meil kõigil ole oma maailmapilt välja kujunenud teatud vanuseks. Ning teatavate sündmuste või siis isiksuseomaduste mõjul on neid erinevaid pilte sadu, kui mitte tuhandeid.

Ma ei loe paberlehti, ma ei vaata eriti telekat, aga ma olen kursis kõikide uudistega, mida eestikeelsed uudisportaalid kirjutavad. Ja ma olen olnud kommentaariumites vahepeal päris aktiivne sõnavõtja. Nimetus "ühiskonnakriitik" on just üks minu kommenteerijanimedest. Sest ma olen alati öelnud välja väga otsekoheselt ning julgelt, kui kuskil on minu arvates ebaõiglaselt käitutud. Viimasel ajal olen küll rohkem sõna võtnud facebooki gruppides, aga see näitab ju tegelikult seda, et ma julgen esitada oma arvamust enda nime alt ja võtta vastutust oma sõnade eest.

 Eriti tige olen ma kahe valdkonna- sotsiaalprobleemide lahendamise oskamatuse ja kriminaal-karistussüsteemi  nõrkusega või õigemini argusega teha midagi teisiti, kui Euroopa Liidus. No ei ole ju normaalne, kui narkojoobes nolk tungib kallale suvalisele möödujale ning saab aasta aega tingimisi! Tegemist oli näitega, kuid tegelikult enam-vähem sama absurdsed karistused meil ongi. Ja kui kellelgi "õnnestubki" vangi sattuda- tõesti "õnnestub" sest elutingimused on seal enamusel paremad ,kui väljaspool- siis no sellises luksuses võib ju täitsa mõnus vedeleda. Söök parem, kui enamike perede kodudes, kõiksugused soodustused ravi suhtes, huvialadega tegelemine tasuta...  Ühe kurjategija ülalpidamiseks läheb mitutuhat eurot kuus ! No kas pole ajuvaba riigis, kus näiteks pensionär või puudega inimene peab hakkama saama 300 euroga kuus!?

Viimase aja üks kuumim tema Tallinnas on uute süstlavahetuspunktide rajamine. No ausalt, kuhu edasi?! Miks me peaksime narkomaane sel moel hellitama, miks me ei võiks hoopis luua neile sundravi keskusi ja kui nad abi ei saaks ka sealt, siis peaks leppima vaid loodusliku valikuga. Ah et süstlad vedelavad maas ja on ohtlikud möödujatele? No ei vaidlegi vastu, aga täie aruga inimene ei lähe neid puutuma ja tibuemmed võiksid oma võsukestel ikka silma peal hoida, mitte ninapidi telfonis istuda ja siis sotsiaalimeedias vinguda-" oi seal ja seal oli süstal maas ja ma ei tea ,kas mu nunnukene seda puutus ja mis ma pean tegema "  Niikaua ,kui meil ei kehtestata sundravi ühiskonnale ohtlikele sõltuvushaigetele- narkomaanidele ja alkohoolikutele, niikaua ei saa me mitte kunagi tagada seda, et kuskil ei vedeleks maas kasutatud süstal või klaasikillud või mingi surrokaadipudel.

Miks just sundravi? Aga elu on näidanud, et enamus sõltlasi ei tunnista oma probleemi. Ja kui probleemi pole, siis pole ju ka lahendust vaja :D Kuid tegelikkus... kui palju on purunenud suhteid ning peresid, kui palju on kuritegusid, kui palju on kõikvõimalikke õnnetusi sõltuvushaige inimese süül, kus saavad kannatada süütud kõrvalolijad... Kordamedi ja Wismari jms kliinikud aitavad raske raha eest neid, kes ise sinna pöörduvad, aga ausalt öeldes- see kellel sa soovitaksid sinna pöörduda, soovitaks hoopis sinul endal Paldiski maanteele pöörduda :D

Ja absurdne on olukord veel nii eluaseme, arstiabi, sotsiaaltoetuste ning pensionite ja oi kui paljude valdkondade suhtes. Aga ma üritan oma närvirakke natukenegi säästa ja lõpetan tänase postituse enne, kui mind taas ärevushoog tabab. Kordan- need on minu mõtted ja minu suhtumine, ma ei ootagi, et kõik samamoodi arvaksid ja ma püüan seekord avaldada enamik kommentaare. Väljaarvatud siis vaid sellisei ,kus mind otsesõnu mõnitatakse. Aga tundub vist, et isegi see anonüümne "sapiprits" on kuidagi maha rahunenud. Ehk tunnistas lõpuks, et probleem pole mitte minus, vaid temas endas ja võttis sellega midagi ette?! Igathes tubli sel juhul!


pühapäev, 4. juuni 2017

Kuidas end sundida ilma, et see tekitaks lisastressi?

Midagi on tõesti väga valesti! Ma ei suuda ennast enam kohe üldse tegutsema sundida! Vahepeal on isegi laatade-turgudega juba selline olukord, et ma tegelikult tahan väga minna, olen valmistunud selleks juba pikalt ning siis minekupäeva hommikul- no ei saa end jälle kuidagi riidesse ja toast välja. Kõik tundub nii ületamatult keeruline- pesemine, juuste sättimine, riiete sobitamine. Pidevalt mõtlen, et võiks ka natuke silmalaugusid toonitada ja küüsi lakkida, aga no kuidagi ei suuda end niikaugele saada.

Kui ma aga olen suutnud end kuidagiviisi sundida seda tegema ja juba uksest välja astun, siis pole mingi probleem olla mitu tundi väljas, kõndida vahel pea kümme kilomeetrit või siis sõita näiteks ühest linnaotsast teise mingi konkreetse toote järele. Aga ma lükkan seda minekut kogu aeg edasi ja edasi... ka täna on mul selged plaanid olemas, kus tahan ära käia, aga -siin ma siis olen. Sassis juustega, väljaveninud T-särgis ja dressipükstes. Ja ma tean ,et ma tahan ,et ma lihtsalt ei pea vaid ka tahan minna, aga vot- ma ei suuda end tegutsema sundida. Ning nõiaring algab peale : tahan minna, ei taha sättida, ja kammimata-pesemata-riidesse panemata ei saa ju minna. Ja see tekitab minus kohutavat stressi ning enese süüdistamist:

 Kas see on tõesti lihtsalt laiskus? Ja kui on, mida sellega ette võtta? Ennast sundida... aga sundimine tekitab stressi ning ärevust ja see omakorda süvendab jälle seda "laiskust" ning minnalaskmise meeleolu. Püüan endale selgeks teha, mis mind täpsemalt häirib... aga ma kas ei leia midagi häirivat, või siis häirib jälle kõik. Häirib mu kehakuju (mitte just paksuks ma end ei pea, küll aga olen vormist väljas oma arust- samas stabiilselt 10 lisakilo on mul juba aastaid olnud ja see ei häiri) , häirib juukselõikus- aga pole ka niipalju julgust et eksperimenteerida millegi uuega ja enam ei mäleta ka seda veebilehte, kus sai oma pildi üles laadida ja siis virtuaalselt katsetada ,mis võiks sobida ja mis mitte. Häirib loomulikult ka see iluviga- PALUN  SEDA MITTE  KOMMENTEERIDA, sest see on mulle liiga tundlik teema! Kuigi samas- see ehk häirib isegi juba kõigest kõige vähem- olen lihtsalt sellega juba nii harjunud, et ei mäletagi kuna midagi teisiti oli.

On see depressioon? Mingil määral kindlasti, kuid samas pole mul ju selline olukord, kus see peaks olema eriti tugev. Veel paar kuud tagasi oleks ma võinud ehk tõesti oma tahet mitte enda eest hoolitseda sellega põhjendada. Aga praegu... varjatud depressioon teadmata põhjusel? Krt, arsti juures sai ka viimati käidud alles 3 kuud tagasi ja psühholoogi juures kuu tagasi. Ma tunnen ,et mulle on sellest vähe, aga vastuvõtu järjekorrad on nii pikad, et ma tõesti olen mõnikord juba uurinud teiste spetsialistide aegu ja graafikuid. Kuigi ma ei taha alustada taas nullist oma probleemidest rääkimist, sest tegelikult mind on võimatu isegi spetsialistil üdini mõista, kui ta ei tea kogu mu elukäiku. Isiksusehäired on kujunenud ja süvenenud teadupoolest pikema perioodi vältel, kuid mis just oli selleks teguriks ühel või teisel eluperioodil, seda võib vaid oletada. Ja miks on üldse olnud need, olgem ausad, üpris ebatavalised eluperioodid, seda pole ka võimalik mõista ühe-kahe sõna põhjal.

Juba on pool kaks! Ja mina ei ole suutnud end ikka arvuti tagant üles ajada ! See pole ka arvutisõltuvus tegelikult! Kui ma ka ei istuks hommikut süües arvuti taga, vaid teeksin kohvi juues ehteid või loeksin või vaataksin telekat- ikka ma ei suudaks end sundida välja minema. Kuigi tahaks! No pagan küll...