pühapäev, 31. juuli 2016

Ehteblogi. PILDID !!

Seekord ma siis otsustasin nii, et las pildid räägivad enda eest! No mõne kommentaari ehk lisan ka, sest ei oska mina vait olla :D
Suurem osa käevõrusid on eile tehtud. Mõtlesin Nõmmele täna minna, aga vihmaga pole väga mõtet seal passida...
Aga nüüd siis pildid, sellest, mis on mulle ühtlasi nii hobiks kui väikseks sissetulekuallikaks.

Need siis kõige väiksemad, umbes 4-6 aastastele on tavaliselt ostetud selles suuruses
Need keskmise suurusega, peaks minema umbes 10-12 aastastele

Need on kõige suuremad, parajad täiskasvanutele
Siin siis on koos kõik hetkel valmis olevad käevõrud.











Need kuldsed südamekesed on kõige haruldasemad, sest selliseid mul rohkem pole ja ei ole selliseid kivikesi ka  enam kuskilt leidnud normaalse hinnaga. Need kõrvarõngad maksavad 1.50...


Tegelikult pole need veel kaugeltki kõik, kõrvarõngaid on mul palju rohkemgi. Aga kui on huvi ,ma võin selliseid piltpostitusi teinekordki teha!

Ah ja! Üldiselt ootan kommentaaridesse arvamusi, mida ja millest ma veel võiksin kirjutada! Enda arust olen kogu aeg olulisest kirjutanud, aga vaatajanumbrid on erinevad...

reede, 29. juuli 2016

Shoppamine minu moodi.

Ma ei mäleta, kuna ma oleks endale mingi täiesti uue riideeseme ostnud. See pidi ikka väga-väga ammu olema, sest praegu oma riidekappi vaadates ei tule mul küll meelde, et neist asjadest miski oleks pärit mujalt kui teise ringi poodidest või kirbukatelt. Jajah, olen isegi pesu sealt ostnud! Kusjuures nüüd jah tuleb siiski meelde, et viimased päris uued asjad olid turult ostetud pesu. Jah, ma tean, et need on nõmedad ja mida iganes, aga ma tõesti ei raatsi maksta 7-8 eurot ,kui sama otstarbega asja saab euro-kahega. Pealegi- ma olen üksi, nii et ei peagi kogu aeg mingi megaseksikat pesu kandma.

Igatahes sel nädalal istusin ma juba mitu päeva oma põlenud jalgadega toas- esmaspäevane päevitus kujunes mul ikka päris karmiks, villid ja meeletu valu asendimuutusel- ja lootsin endamisi, et vähemalt reedel-laupäeval saan liikuma.Sest on käimas minu põhiline poodlemise nädal, ehk Humanates on allahindlus paarist eurost kuni lõpuks 50 sendini. Ma naeran vahel, et kui tohutu rahvamass käib alati Stockmanni hulludel päevadel, siis tegelikult käib pea sama palju rahvast nö Humana hulludel päevadel.

Minu tänane "saak" jäi kesiseks, sest suutsin käia vaid kahes Humanas. Ja ka ühes pärlipoes- Helmehaldjas- mille kinkekaart mulle mõni päev tagasi meilile saadeti. Aitäh, Mari H.!

Tänased leiud siis Humanast, kus iga asi maksis 1 euro...
Tuleb ju hakata varsti ka jahedamate aegade peale mõtlema...

Aga enne veel tunneks rõõmu suvest ja õhulisest riietusest...


Ja need asjad on mulle ehete valmistamiseks, ostetud kinkekaardi eest. Ja plaan on katsetada ka uut toodet- kaelekeed. Tahtsin juba ammu selleks tugevat niiti vms osta, aga hindasid vaadates enam ei tahtnud ka :) Nüüd mõtlesin, et kinkekaardi eest luban endale proovimiseks ühe tugeva niidisordi... müüja arvas, et see peaks sobima küll.

Enne koju minekut tahtsin veel vastasmaja Maximas käia, kuid pöördusin pm ukselt tagasi- järjekorrad, järjekorrad ja veelkord järjekorrad. No meie Maximas vähemalt on see juba nii tavapärane asi, et selle peale ei oska enam vihastada ka!
Koju jõudes olid jalad nagu pakud all. Aga sellegipoolest ma ei saanud lubada endale pikka lebotamist, sest oli ju ikkagi vaja poes käia. Veidi ootasin, siis läksin. Ja õnneks oli tipptund möödas... Piima, müslit ja paar pirukat...no selle kuumaga ju ei taha midagi süüa teha, eriti kui kõige parem asend jalgade jaoks on mul praegu pikali...
 Aaloe geeliga olen neid küll juba mitu päeva määrinud, algul aitas, aga nüüd oleks nagu paranemine seisma jäänud. Peaks katsetama vanarahva tarkust ja tegema kummelimähiseid ümber säärte. Mäletan, et kui mul kord oli käel tugev põletus päiksesest, siis see mõjus..

Tänan kõiki neid, kes on mind juba aidata jõudnud ja tahtnud! Summa, mis eelmises postituses olevale kontole on kantud, on minu mõistes juba päris korralik!  Leidub ikka häid inimesi....


kolmapäev, 27. juuli 2016

Kas psüühhilise puudega inimene on lihtsalt laisk luuser? Ehk siis töövõimereformist...

Eilses õhtulehes ilmunud artikkel ,mille ma ka oma eilsesse postitusse kopeerisin, oli kirjutatud küll täiesti võõra inimese poolt. Aga samahästi oleks see võinud olla mina. Tegelikult näitas see artikkel ilmekalt välja veelkord seda ammu teada tõde, et psüühikahäired moodustavad väga suure osa kõikidest töövõimetuse juhtudest. Millegipärast on aga meie valitsus ja kõrged ametnikud selle päris ära unustanud...

Järgmisel kevadel ootab mind ees käik töötukassasse. Kui varem toimus iga mõne  aasta tagant põhjalik arstide-spetsialistide- sotsiaaltöötajate konsiilium, kus mitu inimest vestlesid minuga ja tegid siis paari nädala jooksul kokkuvõtte minu tervisliku seisundi kohta, siis järgmine kord... Ausalt öeldes, mul on juba praegugi hirm! Ma püüan küll seda alla suruda, aga no lihtsalt ei anna rahu mõned küsimused?

Esiteks- kas töötukassast saab siis polikliinik, kus töötavad eriarstid või? Kuidas saab üks tavapärane, ütleme nt juristiharidusega ametnik aru, et kuigi inimesel on käed-jalad olemas, ei ole ta kaugeltki terve? Teeb koostööd arstidega... aga milleks siis seda mõttetut töötukassa jama üldse vaja on? Ma leian, et kui inimene tunneb, et vaatamata oma haigusele ta suudab tööle minna, siis pöörduks ta ise töötukassasse. Ei tegelikult vist ei pöörduks ka, sest reaalselt ei tea mina küll mitte ühtegi inimest ,ega oma ka ise kogemust, et töötukassa saaks tööle aidata. Ikka leitakse kuskilt CV keskusest ms sobiv koht!

Kas töötukassa ametnikud usaldavad üldse arste, kes kirjeldavad pealtnäha terve inimese hingelist seisundit? Või kas see neid üldse huvitab- nemad ju said järjekordse "linnukese " kirja- et vaadake, kui aktiivselt puudega inimesed tööd otsivad ja kui rumalad olid varem need, kes arvasid, et sandid on lihtsalt laisad?

Kas ma olen siis tõepoolest laisk, kui ma tean oma kogemustest ja ka arstidega vestluste põhjal, et mulle ei sobi täiskoormusega töö? Kui arvestada, et olen 70% töövõimetu, siis see tähendabki ju tegelikult, et võiksin töötada vaid 30%-lise koormusega. Kuskohast aga sellist võimalust leida, milline asutus seda pakuks ja millises asutuses saaks selle eest ka rohkem raha, kui 130 eurot (praegune toimetulekutoetuse summa, mis siis ju ära kaoks)?

Ja nüüd siis tuleb kindlasti paljude arvates virin :)
 Ma ei suuda töötada üle 4-5 tunni järjest, sest ma tunnen kohe, kuidas vaimne väsimus hakkab juba paari tunni kollektiivis olemise järel tekkima ja siis võin ma plahvatada juba iga väiksema asja peale. Veidi aega ma suudan end veel talitseda- siinkohal tänu minu superpsühholoogile K-E-le, kelle juures käimisest aastate jooksul on ikka väga palju abi olnud)- aga mingil hetkel ma murdun. Eriti kui ma veel tunnen ,et tööülesannete hulgas on midagi absurdset ja ebaõiglast- tihti ka vaid subjektiivselt minu arvates, sest ma enam ei suuda alati  selgelt mõelda. Ehe näide sellest oli töötamine telefonimüügifirmas Müügimeistrid... Oo jaa, ma pidasin seal tänu lühikestele tööpäevadele ja muu töövariandi puudumisele isegi pea 2 aastat vastu! Aga mis hinnaga? Kui palju oli mul selle aja jooksul depressiooni tõttu haiguslehti, kuipalju kordi ma lihtsalt jooksin kontorist nuttes välja , kui palju kordi tülitsesin ülemustega... no igatahes lõppeski see minu lõpliku kokkuvarisemisega, kus ma olin raske depressiooniga lihtsalt paar nädalat kodus ja enam tagasi minna ei suutnudki. Sest saada päevas kümneid kordi sõimata nii klientide, kui ka ülemuste poolt ja sealjuures kogeda suhtumist, et kui ei täida mingeid müüginorme, võid veel kinga ka saada- umbes, et müüja on süüdi, kui ta püüab mingile tädi Maalile müüa kassikullast medalit ja see tädi Maali muidugi ei tea, mida sellega peale hakata ja ei osta... no see oli nõme ! Ausalt ka, ei soovitaks seda tööd oma vihavaenlasele ka mitte!

Ma ei suuda end 5 päeva nädalas tööle sundida. Ehk vaid siis, kui on tegemist mu unistuste tööga- müüja olemisega kasutatud kaupade kaupluses. Või veel parem.- olles ise selle kaupluse omanik, juhataja ja müüja ühes isikus... Meeldivad tegevused annavad mulle  tihti nii palju energiat juurde, et ma tõesti ületan kõiksuguse väsimuse ja piirid tööpäeva pikkusele või töö sagedusele. Seevastu midagi, mis on mulle ebameeldiv, ei suuda ma end üldse tegema sundida. Näiteks koristamine on kohe kindlasti üks selline tegevus, mida ma koduski sageli võimalikult kaua edasi lükkan... Koristajana ma usun, et ei peaks päevagi vastu. Olen proovinud kunagi aastaid tagasi koolimaja koristaja olla, tegin proovipäeva mõne tunni ära, aga järgmine päev oli selg nii valus, et ei saanud voodistki üles ja kogu aeg tahtsin jõuetust vihast enda ja kogu maailma vastu nutta...

Olen proovinud olla toateenija majutusasutuses. Jube suur probleem eks ju- voodikattele jäi kortsuke sisse ja peegli alla serva näpujälg! Mina võtsin seda aga isiklikult lausnöökimisena ja lihtsalt viskasin töökitli nurka, ütlesin vist ka mitte kõige viisakamalt, mida ma sellest tööst arvan (ärevushoog noh) ja lõin ukse väljastpoolt kinni.

Selliseid kogemusi on mul tegelikult veel palju. Vot see on ka tegelikult üks põhjus, miks ma pean töötukassat riigi nõmedamaks asutuseks (peale Stenbocki maja muidugi :D)- nemad selliseid töökohti mulle ainult leida ongi suutnud, kui ma ei eksi siis ka eelpool kirjeldatud kogemused olid mõlemad sealtkaudu soovitatud kohad.

Ja kevadel pean ma minema oma puuet pikendama ja tõestama, et päris terve ma siiski pole, justnimelt sellesse nõmedasse asutusse! Pole ju tegelikult imestada midagi, et ma selle üle iga päevaga rohkem muretsen...

P.S. Aitäh, kõigile mu blogilugejatele ja neile ümnetele inimestele, kes on mulle tänu sellele blogile ja eelnevale perekooli teemale, kirjutanud! Te olete nii armsad, et tahate lihtsalt võõrast inimest aidata ja aitategi... kes ehtematerjalide, kes sularahaga, kes lihtsalt hea sõnaga!
Eraldi aga toon välja ühe ülitoreda noore tüdruku -Brigita.! Temaealiste jaoks on heategevus küll üldjuhul viimane asi, millele mõelda... Aga me kohtusime temaga eile,pärast mõne kirja vahetamist ja tema tegi nüüd küll midagi sellist, mida ma ei osanud oodatagi... ma ei oleks seda vist ise küll iialgi teinud ja proovinud ikka oma naeruväärse (tegelt nutmaajava) summaga hakkama saada.
Ühesõnaga- avatud on üks arveldusarve. Jah , see pole minu nimele, kuna toimetulekutoetuse vormistamine sel juhul võiks osutuda võimatuks (oleneb muidugi summast) Aga kõigile ,kes tunnevad, et nad tahavad aidata... siis kopeerin siia Brigita loal tema facebooki lehel ja vist kohe-kohe ka Malluka blogis ilmuva lookese, koos pangaarvega.

Aitäh veelkord kõigile praegustele ja tulevastele kaasaelajatele ning aitajatele!



teisipäev, 26. juuli 2016

Minu jaoks tõeliselt harukordne suvepäev

Juba päris mitu nädalat olin ma plaani pidanud minna Aegna saarele ujumist harjutama ja endale piimaga söömiseks  mustikaid korjama. Kuna mu selg väga pikka kummardamist ei taha, siis oli juba ette teada, et hea kui ma plastämbri põhja pealegi midagi korjata suudaksin.

Kuidagi jutu sees rääkisin seda ka Merkale, kes on üks mu vähestest tõelistest sõbrannadest. Ja kuna tema on alles mingi paar aastat tallinlane ja polnud veel Aegnale jõudnudki, siis oli plaan paigas. Jättis oma mehe, keda siin blogis nende mõema soovil ma nimetan hüüdnimega hr. Imeline, 5- kuuse beebiga isa-poja päeva nautima, ning hommikul olimegi sadamas pool tundi enne laeva väljumist.

Ja mis selgus! Selgus ,et see Aegna laeva süsteem lonkab ikka kõvasti ja mõlemat jalga! Nende kodulehel http://www.veeteed.com/index.php?moodul=100&l=6&al=7&idc=101106510001000 on kirjas, et laev mahutab 47 reisijat ja eelmüügis müüakse KUNI 35 kohta. Pluss on siis reserveeritud 2 kohta saare kohalikele. Aga eile sadamas selgus, et broneeritud eelmüügi pileteid oli vähemalt 42 ja seega pääses levale paarikümnest huvilisest ainult 3 ! Ja meie Merkaga nende hulka ei kuulunud...

No siinkohal kirjeldan ma siis seda emotsiooni, mis mind valdas ja see annab päris ausa ülevaate minu haiguse ühest osast... Siis kui madrus või kes iganes ta oli, ütles peale eelmüügi piletitega inimeste pealelubamist, et nüüd veeel kolm, arvasin esmapilgul, et lastaksegi inimesi laeva kolmekaupa  et pileteid müüa või kontrollida rohelise kaardi kehtivust. Meie ees oli veel 3 inimest ja me juba muidugi kindlad, et mahume kohe kindlasti selle kodulehe järgi lubatud 10-ne inimese hulka...
Aga asi tundus kahtlane siis, kui seesama madrus seisis trapi ette ning meie ees olijad arusaamatuses lihtsalt seisma jäid. No mina muidugi ei suutnud vait olla ja küsisin" Kas see ongi nüüd kõik?" mille peale sain vastuse, et jah-laev on täis.
Tundsin ,kuidas hakkavad jalad värisema ja õhku jääb väheks. Ja närv läks ikka nii mustaks, et suutsin end vaevu tagasi hoida eriti roppude sõimusõnade kasutamisest ja lihtsalt hakkasin selgitama seal ,et mis värk see on- pidi olema vähemalt 10 elava järjekorra reisijakohta et mis 3 jne. Lubasin kaevata ja mida iganes... Kaptengi sekkus, ma ei mäleta täpselt mida ta seal selgitas päästevestidest jne, aga minu põhiküsimusele, miks broneeriti rohkem kohti, kui kodulehel lubatud, ei vastanud keegi.
Kuidagi võtsin oma viimase jõuvaru kokku ja kõndisin vandudes kailt minema, puude alla. Siis ma tundisn, et värisen juba üle kere ja ei suuda enam hingata ega rääkida. Teadvus aga oli mul seekord täiesti selge, teadsin, et tablett Diazepaami ja olen varsti jälle endine. Suutsin läbi värina ise rohu ja veepudeli kätte saada, mõnikord aga ma vajan selleks ka teiste abi, sest lihtsalt käed ei kuula sõna.
Umbes 15 minuti pärast, igatahes laev oli veel sadamas, tundsin end jälle inimesena. Ebaõiglane süsteem aga ärritas mind endiselt, läksin teiselepoole kaid ja üritasin rahulikult madrusele seletada, et nii need asjad ikka ei käi ja et no see 2 inimest...no mis see siis oleks. Peaaegu juba olekski vist kaubale saanud, kui kapten karjus ülevalt "Aitab küll! Liigume!"
Järjekorras seisvatelt inimestelt kuulsin veel "head matemaatikat" :D Kolm inimest arutlesid- aga meid on ka ju ka 2 ja teid (viipas käega neljanda suunas ) on kaks, mis vahet seal siis kas 2 või 3 ,meie oleksime võinud samahästi ja karjuda. Ma hakkasin naerma- 2+2 on kolmekesi! Nojah...

Merka otsustas siis helistada hr .Imelisele, et põlise tallinlasena tema ju teab igasugu kohti. Minupoolne tingimus oli ainult, et oleks võimalikult vähe inimesi, sest... no ei ole endale raatsinud ujumistrikood osta, kuna ma kasutaks seda paar korda aastas heal juhul. Hr. Imeline sõitiski kohale, laps turvahälliga muidugi kaasas, ja asus teele mööda Keila maanteed. Alguses oli siht nagu Kloogaranna, siis aga tuli tal meelde ,et Vääna-Jõesuu on ka ilus rand. Kuna mulle olid mõlemad kohad täiesti tundmatud- on ju hr. Imeline mu esimene ja ainuke sõber Tallinnas, kellel on auto ja bussiga kuskile sõita ma pole jälle raatsinud...tüüpiline mina; siis mul vahet polnud.

Akguses oli tõesti vaikne ja tühi rand. Päikest ka eriti polnud, aga vesi oli mõnusalt soe juba. Istusime ja lobisesime niisama, siis järsku avastasime, et rahvast on päris koralikult juurde tulnud ja ka ujujad juba on meres. Päike ka oli välja tulnud ja muidugi mis siis enam- vette!
Ühesõnaga -veetsime rannas oma 5 tundi. Peale seda läksime tee äärde jäävasse metsa mustikaid korjama, no tegelikult selgus, et mustikaid korjasin vaid mina, sest ma näitasin Merkale roosasid pilvikuid , mida seal kohati ikka kasvas ja tema otsustas siis hoopis seeni korjama hakata. Mina sain mingi tunni ajaga pool liitrit mustikaid... sattusin tõsieselt hea koha peale.

Siis helistas Merka hr. Imelisele ja uuris ,kuis neil läheb. Selgus ,et nad olid juba kuskil päris lähedal- kusjuure Merka polnud teatanud ennem ,et kaua me oleme jne. Hr. Imelisele tuli siis veel pähe natuke ringi sõita ja no mina muidugi olin väga vaimustuses. Merka jaoks muidugi oli autoga ilusates kohtades käimine üsna tavapärane... aga muidugi oli ta nõus. Käisime Laulasmaal pubis söömas, siis sõitsime Lohusalu sadamat vaatama, sealt edasi jäi meile tee peale mets, kus Merka arvas seeni ja mustikaid olla ning keerasime metsateele. Seeni ta ikka mõned sai, mustikatest olid aga järel vaid varred ja lehed :D

Pelae ehk tunnikest metsas kolamist, sõitsime Keila- Joale. Fantastiliselt ilus koht tõesti, soovitan minna kõigil, kes pole veel käinud. Ainus asi ,mis seal võiks paremini olla, on rippsild üle jõe - see kõigub (no rippsild peabki kõikuma muidugi!) ja seal pole käsipuid. Nii et kõrgusekartusega ja natuke tasakaaluhäiretega minusugune või siis liikumispuudega inimene sinna lihtsalt ei pääsegi.
Tagasiteel käisime Türisalu pangal loojangut ootamas, aga päike oli veel liiga kõrgel ja ei olnud enam püsivust seda ootama jääd. Pealegi meie seltskonna noorim liige muutus juba rahutuks...


Aga igal heal asjal on ka oma halb külg olemas. Tegelikult muidugi võib siinkohal öelda- ise loll. Eile õhtul juba hakkasid mu jalad põlvede ja säärte kohalt punetama ja valutama, käsivarred ka kuumama ja suht keedetud vähi värvi minema :) Kui hakkasime tagasi sõitma ,siis olid mul juba natuke külmavärinad ja valu päris vastik, õhtul kodus selgus,.et on palavik 38 ja ega enam eriti kündida ei saanud. Ja ometi sai rannas iga paarikümne minuti järel pihustatud päiksekaitse spreid! Avoni oma, peaks ju ikka natuke mõjuma?! Seda ma siis muidugi õndsas usus kasutasin veel koduski, aga tulemuseks on ikka see, et palavik vist on küll kadunud, aga jalad on paistes, valutavad meeletult ja on tumeroosat värvi . Nii et peamiselt istungi ühe koha peal ja nuputan, kuidas jõuaks poodi piima järele- mustikad piima ja suhkruga ...nämm

Ja enne kui lisan mõned pildid eilsest päevast, ka üks viide minu järgmise postituse sisule... See artikkel on nagu üks-ühele minu elust maha kopeeritud. Ja kevadel ootab see teekond ka mind ees..

http://www.ohtuleht.ee/750049/psuuhikahairega-naine-kui-toole-lahen-siis-muudavad-stress-ja-pinge-haiguse-hullemaks




rannaselfie
võtan päikesest viimast enne metsa minekut
Keila-Joal
Keila juga
Türisalu pank... päris karm koht

pühapäev, 24. juuli 2016

Uus telefon- minu esimene nutikas!


Eile õhtul mõtlesin kindla plaani, et olen hommikul kell 9-10 ajal Nõmme turu juures kohal. No, mis te arvate, mis kell ma tegelikult sinna jõudsin... kell 12. Jälle lihtsalt oskasin passida ,tegelikult täna nii väga ei passinudki- sain ju eile uue telefoni. Minu esimene nutitelefon Samsung Galaxy , mis mulle saadeti koos suure paki toiduainetega... aitäh veelkord ,Monika!

Ütleme nii ,et kuna mul käed on suhteliselt kobad veel puutetundliku ekraaniga töötamisel, siis esimesed pildid tulid mingid virvendused ainult. Pildistamise ikooni leidsin kähku üles, loomulikust intelligentsist :D oskasin kohe neid ka arvutisse salvestada. Üllatuseks oli mulle selfie- funktsioon :vajutasin mingile ikoonile ja korraga vahib ekraanilt minu nägu vastu :)

Siis vaatasin kella ja panin "uue mänguasja" käest, et mitte turupäeva lõpuks kohale jõuda. 33 buss oli korralikult rahvast täis ja umbne- taaskord üks Tallinna Linnatranspordi apsakas- panna pühapäevasel päeval liinile ,mis niigi sõidab tunnis vaid mõned korrad, lühike buss. Ja ometi on see pikk liin ja sõitjaid alati palju... ma ei tea, mis kohaga need ametnikud mõtlevad :D

Nõmmel mõtlesin esimese poole tunni järel, et aitab küll, mina siin enam ei passi! Aga siis mõtlesin jäle, et mul on nii vähe müügivõimalusi, et ma ikka peaksin veel proovima. Ainuõige otsus- sain ülejäänud 2 tunni eest 11 eurot ! Kauem ma täna ei olnudki.  Mul lihtsalt oli täna vaja kella neljaks Balti jaamas olla, sest oli kokku lepitud kohtumine blogilugeja Kristiinaga, kes lubas mulle pärleid anda. Kõik sujus täpselt, nii nagu pidi ja pärlid lähevad suures osas juba täna õhtul kasutusse !

Nõmmel oli mul kaasas veel  ainult oma vana telefon, sest polnud veel eriti kindla käega pildistama õppinud uuega. Seega alguses panen siia postituse lõppu paar udukogu minu "letist" Nõmmel, kuhu ma kindlasti uuesti lähen. Ja siis lisan oma esimese peaaegu õnnestunud pildi uue telefoniga- kusjuures mul ei tulnud midagi targemat pähe, kui pildistada võrdlusmaterjaliks oma vana telefoni :)



laupäev, 23. juuli 2016

Veidi väsinud, kuid rahulolev!

Kõigepealt ma tahaksin veelkord anda edasi oma kõige soojemad tänusõnad neile, kelle kirjadele vastamine mul juba paar tundi kestnud on! Aitäh, kallid blogilugejad ja head inimesed, kes mind mõistavad!

Tänane hommik oli küll algselt selline sombune ja vastik, aga sai ju otsustatud, et lähen ikka Telliskivi kirbukale. Ja ma ei kahetse! Sain 31.50 nii oma ehete kui ka asjade, mida mõned  tuttavad mulle justnimelt selle eesmärgiga andnud ongi, et ma saaksin nende müügist mõne kopika.

Ühesõnaga, kell 7 hommikul äratus- mida nagu ikka paar korda edasi lükatud sai :) Siis pool tassi kohvi ja mõned viinerid oma kiviaegsesse, aga  superhästi toimivasse mikrouuni, kausike müslit piimaga ja arvutist uudiste lugemine. Sinnani oli hommik, nagu iga teinegi... Siis aga oma M suuruses ratastega kohver käe otsa, lifti (mille põrandale oli järjekordselt kellegi "toreda" majaelaniku kutsuke kaka teinud, hea et sisse ei astunud) ja üle tee bussipeatusse. Buss oli õnneks madalapõhjaline, aga tegelikult seal suurt vahet polekski- niikuinii on kohvrit vaja peale tõsta. Olen oma pika kirbukastaaži ajal seda liigutust juba kümneid kordi teinud ja juba harjunud. Ka tee Telliskivi Comarketi juurest loomelinnakusse on juba pähe kulunud... No seekord siis avastain ma sellel teelõigul, et ühel kohvrirattal on mingi nõme hääl juures. Ülla-ülla, seal oli pealmine kummiosa peaaegu pooleks läinud!  Etteruttavalt pean siiski ütlema, et mu truu kaaslane teenis mind korralikult veel ka tagasitee ja nüüd peale natukese liimiga turgutamist on see peaaegu nagu uus...

Kirbukas oli tavapärane. Kõige lahedam seik oli prantslastega seoses. No tahavad nemad siis ehteid osta, küsivad prantuse keeles midagi ja näitavad hinnasildile. No mina puterdan kuidagi inglise keeles vastu ,et jah hind on see ja et kui ostad 3 saad neljanda kingiks (vahel ma harrastan sellist rahva ligimeelitamise nippi ja see toimib ülihästi). Aga selgus, et nemad oskavad inglise keelt veel vähem, kui mina :D Nii me siis seal seletasime ja vahtisime üksteisele otsa, kuni mu lauanaaber K. ütles, et kirjutagu ma paberile ,mitu kui palju maksab. No tegingi seda siis, aga tegu oli vist kirjaoskamatutega, vähemalt matemmatikat mitte tundvate inimestega. Võtavad rhulikult 3 käevõru ja annavad 50 senti :D No mida iganes, nii lahke ma nüüd ka pole ju, eks! Üritasin siis teha pantomiini ja osutasin paberile, inglisekeelsed sõnad läksid venekeelsetega segamani... no korralik tsirkus ikka!

Lõppes asi siis sellega, et üks prantslane võttis ühe käeõru ja vaatas küsivalt, et kas ma 50 sendisest midagi tagasi ei annagi. Siis leidis tema kaaslane teise käevõru ja seekord ulatati järgmine 50 senti küll arusaamatuses õlgu kehitades, aga mina enam ka ei hakanud seletama.

Üldse oli välismaalasi täna päris palju. Soomlased muidugi enamuses. Ega ma soome keeltki nii eriti ei oska, aga mõned fraasid on juba pähe kulunud ning ostu-müügi tehinguga ja asjade kirjeldamisega saan hakkama küll.

Olin nagu tavaliselt viimaste lahkujate hulgas, jälle tuttava teekond ,siis veel loperdava kohvrirattaga, bussipeatusse ja taaskord madalapõhjaga buss. Kahjuks rahvast küllaltki täis...tegelikult ajab päris tigedaks see, et Tallinna linnaliinide graafikuid pole oluliselt muudetud juba vist nõuka-ajast peale. Igatahes on laupäeval-pühapäeval ainult ühest bussist Kesklinna ja Pelguranna vahel, mis läbiks Sõle tänavat, ilmselgelt liiga vähe. Ja no ka tööpäevadel see paar tundi hommikul ja paar tundi õhtul liikuv ekspressliin...täielik ajuvabadus ju panna mingi buss ainult mõneks tunniks sõitma, kui ülejäänud ajal on inimesed bussides nagu sprotid karbis!

Nüüd ma siis lebotan niisama. Peaksin poodi minema, leib sai hommikul otsa, aga kohe kuidagi ei suuda end jälle arvuti tagant püsti ajada :D  Eh, muidugi ma lähen, ega ma mingi arvutisõltlane pole siis :)

Sai selline mõttetu postitus, aga lubasin ju teada anda, kuidas mul kirbukal läks.

reede, 22. juuli 2016

Kui vähe on õnneks vaja !

Kui ma siin paar tundi tagasi kirjutasin ,et ei saa homme Telliskivisse minna ja et see ka masendab mind, siis nüüd võin öelda kõigile lugejatele ja kindlasti ka  soodsate ehete huvilistele- kohtume homme Telliskivi kirbukal homme. Minu koht on B8 ja olen seal koos oma ...no ma üldjuhul vist pean teda ikka oma sõbrannaks, mis tema arvab, seda ma ei tea. Igatahes aitäh sulle, K. !

Päikesesõltlane?

No nagu alati, kui ilm on pilves või vihmane, olen ma täna taas sellises meeleolus, et tegelikult kahtlesin, kas sellest üldse kirjutadagi. Aga siiski otsustasin, sest halb tuju ning passivsus on ka osa minust.
Istun siin hommikumantlis ja sassis juustega arvuti taga, kohvitass kõrval ja kõige parema meelega keeraks magama tagasi. Juba eile õhtul enne magama minekut mõtlesin pikalt-laialt oma tänase päevaplaani välja- et lähen Nõmme turu juurde müüri äärde oma ehteid müüma, et siis olenevalt teenistusest minna kas soodushinnaga Pärlipesast materjali juurde ostam ( sealt saab 2-3 euroga päris palju asju, samas on see 2-3 eurot umbes seitsme asja hind) või lihtsalt otse koju tagasi tulla.
Aga hommikul juba enne kardinate eest tõmbamist langesid mu plaanid kõik kolinal nulli. Ma ei saanud aru, kas sajab ja tegelikult ma ei tea, kas praegugi sajab, aga see hallus... Ma ei tea, miks, aga see mõjub kohe mu enesetundele. Lihtsalt nii raske on ennast "käima tõmmata" ja kuigi nüüd ma enam-vähem oleks ehk valmiski minema Nõmmele, sellisel kellaajal poleks enam väga mõtet, eriti kuna mu sinna jõudmiseks läheks umbes tund.
Telliskivisse ma homseks kohta ei saanud. 10 eurot on hetkel minu jaoks liiga suur summa, et seda korraga välja käia. Tavaliselt olen ma küll selle raha tagasi teeninud ja plussigi jäänud, aga kunagi ju ei tea.
Ehk on homme natuke päikest näha ja ma jõuan siis homme Nõmmele?

Haa, paar "ägedat "pilti minu külmkapi tavalisest sisust. Lisame sellele juurde veel mõne pakki kiirnuudleid, paar pakki müslit (oi mis luksus !) ja natuke kartulit ning see ongi mu suhteliselt tavaline menüü. Eriti muidugi veel siis, kui tuju ka selline on, et ei suuda end toastki välja ajada. Ega ka kodus midagi teha... peaks koristama hakkama, peaks voodi korda tegema, peaks... no teha oleks palju, aga täna lihtsalt ongi üks nendest päevadest, kus ma LIHTSALT ei suuda...

kolmapäev, 20. juuli 2016

Minu hetkeolukord ...ehk invapenskari elu kogu oma trööstituses ja absurdis.

Ma pole üldjuhul inimene, kes halab ja viriseb, või kui ma seda teengi vahest, siis tuleneb see mu psüühhikast ja igal juhul ma ei jää käed rüpes passima. Jah, ma mõtlen kogu aeg, kuidas midagi teisiti teha, kuidas sissetulekuid suurendada, kuidas hakkama saada samas võimalikult väikese rahaga ja nii ,et mul ei tekiks vahepeal kohutavaid isusid mille hea ja parema järgi. Näiteks jäätisekokteil...mmm :D

Saan töövõimetuspensioni 240 eurot. 150 maksan korteriomanikule üüri, keskmiselt 60 on kommunaalid, lisaks veel telefon ja internet ning kunagi paremate aegade lootuses (firma alustamiseks, mis isegi pool aastat tegutses kuni äripartneriga lahkhelid tekkisid) võetud laen 11 eurot kuus. Toimetulekutoetuses aga arvestatakse sissetulekuks kasvõi 1 sent, mille ma kuskilt arvele saan, aga väljaminekuteks vaid üür ja kommunaalid. Kõik muu ei huvita kedagi, ka ravimeid kompenseeritakse alles siis, kui igakuine summa ületab 15 eurot, aga isegi ilma soodustuseta mu ravimid selleks piisavalt ei maksa.

Lihtne matemaatika- 240-150-60 tähendab seda, et pensionist jääb järgi 30 eurot. Toimetulekupiir- no see kes selle tobeda summa välja mõtles, elagu tõesti ise sellega paar kuud karistuseks oma rumaluse eest- on 130 euri. Ehk siis minu puhul on toimetulekutoetus 100 eurot, millest siis tuleb maksta kõik ülejäänud asjad. Olen planeerinud maksmisi erinevatele aegadele ja kuidagimoodi toime tulnud, aga ma enam lihtsalt ei jõua... 

Tegelen pärlitest ehete valmistamisega. Hinnad on 0.50-1 euro tükk. Käin neid vahel Telliskivi kirbukal müümas, kuid ei ole alati raha, et sinna kohta broneerida.  10 eurot osalustasu on minu jaoks selgelt lüle jõu käiv summa.

 Ühesõnaga- napp 100 eurot kuus söögiks, hügieeniks ja ravimiteks… ikka eriti HEA elu ju :(

Olen mõelnud oma ehteid internetis müüma hakata, aga kuna see on minu jaoks täiesti tundmatu valdkond, siis küsiks nõu ,kuidas alustada. Ja kuskohas üldse? Tehnilised võimalused on mul väga kehvad- 7 aastat vana kaameraga Nokia telefon, mis pildistab küll, aga no suht uduselt.
Teine probleem on asjade saatmisega. Ma pole kunagi kasutanud pakiautomaati ja mis veel kõige hullem on- postikulu maksaks ju loomulikult kauba saaja ning seda mu pangaarvele. Aga kua ma olen ka toimetulekutoetuse saaja, siis iga laekunud summa loetakse sissetulekuks ja arvestatakse järgmise kuu toetuse arvestamisel maha. Kuid kes teab, kuidas mul nt järgmisel kuul müük on ja kuidas tervis… Pensionist jätkub mul ju vaid üüriks ja kommunaalideks.
Proovisin Viru tänava alguses, kuid sealsed püsimüüjad ei suhtunud minusse sugugi hästi ja see tekitas stressi. Pealegi oli seal kogu aeg hirm, et territooriumi valdaja tuleb ja ajab politseiga minema- mul üklskord napilt vedas…
Ühesõnaga- kui keegi oskaks mulle nõu anda, siis olen avatud nõuannetele! Küll aga ei tasu mulle soovitada neid kirbukaid, kus tuleb maksta minu jaoks tohutu summa mingi perioodi eest korraga sisse… sest mul lihtsalt pole raha…
Teate, kui valus on näha oma pangakontol 110 eurot ja siis maksta kommunaalid, internet ja telefon, osta retseptiravimid ja vaadata pärast taskupõhja jäänud 35 eurot. Millega peab siis hakkama saama järgmise kuu 5-ndani…Pensionist allesjäänud 50 eurot on juba otsas…

Lisan väikese galerii siis sellest, mida ma teen. Lihtsad ja odavad on nad küll, aga minu arust peitubki ilu mõnikord lihtsuses...
Kusjuures see on vaid väike osa minu toodangust. Teen ka käevõrusid pärlitest, aga sellest järgmistes postitustes.  Kirbuturgudel ja laatadel, kuhu ma olen suutnud minna (loe: kus on olnud mõistlikumad kohatasud või on mul lihtsalt eelmisel müügikohal eriti hästi läinud) on neid väga hästi ostetud. Viimane kogemus oli sõita Simpleekspress bussiga 2 euroga Võru folklooripäevadele, maksta seal 18 eurot 3 päeva eest ja saada 60 eurot kasumit. Ok, pool sellest läks küll uuele materjalile, aga see tegevus on mulle ka hobiks ning teate, kui hästi veel rahustab!
Võrus oli hea veel ka sellepärast ,et polnud muret öömajaga- ema elab kohe kesklinnas. Ja suur tänu ka laada korraldajale, kes organiseeris mulle pisikese müügilaua laada peatänava äärde!

Kahjuks on aga laatadel kohamaksud üldiselt 15 eurot päev ja väljaspool Tallinna saaksin osaleda ka sel juhul ,kui seal ühistranspordiga käia saaks ja tasuks. Ööbimisvõimalusi on mul ainult Võrus ja Haapsalus, kuid viimases toimuva käsitöölaada hinnad.... ma parem ei kommenteeri, sest üritan ilma ropendamata oma blogis hakkama saada :D
















Kes ma olen ja miks just fööniks?

Mütoloogias on fööniks tulilind ,kes elab terve igaviku ,vahepeal küll täiesti tuhaks põledes, kuid ikka ja jälle taas lendu tõustes. See iseloomustab ka mind- olen käinud läbi erinevate raskuste, olnud olukordades, kus enamus inimesi polegi ehk olnud ja ikka ja jälle olen suutnud mingil hetkel taas tuhast tõusta, ehk siis üle paarikümne korra täiesti nullist uuesti alustada. Võiks oma blogi nimetada ka "kass ,kes kukub alati käppadele" kuid see oleks ilmselge liialdus- mina kukun tavaliselt ikka pea ees ,aga kuidagi suudan alati välja rabeleda.

Olen hetkel paar aastat üle 40-ne. Ma ei hakka oma minevikku siin praegu pikalt lahti seletama, sest ainuüksi sellest, mis ma olen enamikust inimestest teistmoodi läbi elanud ,võiks kirjutada mitu raamatut. Kusjuures, üks raamat on mul juba ka ilmunud, 2006 aastal andis kirjastus Ersen välja minu raamatu "Armastades kodutut". Tegemist oli siis ühe keerukama, kuid võibolla siiski veel kõige hullema, eluetapiga minu elust, millest ma midagi ilustamata kirjutasin. Tõsi küll, raamatu lõpuga tormasin natuke ajast ette, tegelikult sai see lõpp tõeks alles 3 aastat hiljem ja mitte päris nii roosiliselt, nagu raamatus. Kindlasti tuleb mu blogis veel juttu nii sellest raamatust kui ka selle peategelasest, keda ma vist küll eluilmaski ei unusta...

Üldiselt võibki minu elu juba lapsepõlvest saati iseloomustada sõnaga "erinev". Kasvasin üksiku lapsena, mul on poolvennad, kes olid minu sündides juba täiskasvanud ja kellega on mul ...no mitte just kõige paremad suhted. Luban, et kirjeldan mingi aeg ka mõningaid teravamaid olukordi nendega suhtlemisel. Ema on siiani elus ja no eks ole temagi teinud mõnda asja valesti( nagu me kõik), aga temaga suhtleme sõbralikult. Isa aga... no ei räägita üldjuhul surnutest midagi halba, aga kuidas ma ka ei püüaks, midagi positiivset tema suhtumises minusse ma ei suuda nüüd 16 aastat hiljemgi leida. Suuresti on just tema süüdi selles, et mu psüühhiline seisund on selline ,nagu ta ,kahjuks krooniliselt ,on.

Jah, ma olen haige. Invaliid, osaliselt töövõimetu, sant, hull....nimetusi minusugusele on tuhandeid. Mul on krooniline depressioon, üldistunud ärevushäire, erinevad foobiad, segatüübiline isiksusehäire ja igasugused sümptomid, mis sellega kaasnevad. On raske leida mälus sobrades päeva, mil mul poleks päris ühtegi kaebust olnud vaatamata juba üle 10 aasta kestud rohuvõtmisele. Võimalik, et mind oleks saanud ravida, kui mu haigused oleks avastatud kümmekond aastat varem, aga kui olin laps ,arvati, et ah, kasvab välja. Kui sain teismeliseks, valitses suhtumine- pubeka värk ja et olen ikka eriti vastik pubekas. Mõned aastad hiljem hakkasin aga aru saama, et midagi pole vist nii ,nagu võiks olla. Arvasin ,et no olen lihtsalt noorusest rahutu ja et oli väga palju ka ebaõnnestumisi ja olid ka segased 90-ndad, et ah, kõik möödub niikuinii. Kuid 2006 aastal otsustas perearst mind saata täiendavatele uuringutele- ja sellest ajast peale on mul 70% töövõimetust ehk siis praeguse hindamise järgi 30% töövõimet.

Mis aga ei tähenda, et ma kunagi töötanud pole. Oman ligi 20 aastat müüjastaaži, kahjuks küll enamus kohti on olnud sagedaste elukohavahetuste ja ka ka muutliku tervise tõttu lühiajalised tööotsad, paljud neist ka nö "mustalt". Olen proovinud kätt ka ettevõtluses ja ehk oleks kõik õnnestunudki, kui mul oleks olnud rohkem raha ja ma poleks pidanud olema majanduslikus mõttes sõltuv oma äripartnerist ja tema mehest.  No läks kuidas läks, lõppude lõpuks hindasin ma oma sõprust M. ja T. ning nende lähedastega rohkem, kui seda ,et meil olid äriliselt sootuks kardinaalsed vaated.  Samas pole ma veel lõplikult maha matnud unistust taaskord hakata tegelema alal, mis mulle alati hingelähedane on- taaskasutus ehk siis miks visata korralikke asju prügikasti, kui leidub inimesi, kes sümboolse summa eest neid võiksid endale ihaldada. Kuid... ikka ja jälle tuleb teemaks see, millest siin blogis kindlasti väga-väga palju juttu tuleb - RAHA