Nüüd, peale jõule, on käes minu jaoks aasta kõige kiirem aeg. Kui enamus inimesi teevad suuremad koristustööd ja kodu kaunistamised ära jõululaupäevaks, siis minul on alati olnud traditsioon, et vana-aasta lõpuks ja uusaastaööks peab kõik olema kõige paremas võimalikus korras. No minu mõistes korras siis :), võibolla mõne teise jaoks oleks see ikka must ja segamini. Inimesed on ju erinevad ja eks ka arusaamad puhtusest on sageli erinevad...
Ka on see ainus kord aastas, mil mu külmkapp PEAB olema pungil täis ja uusaastaöö laud peab olema rikkalik. Kuna ma ei tea, kas ma sel aastavahetusel olen traditsiooniliselt üksi, või murran seekord oma jäikasid põhimõtteid ning olen koos Sidiga ja alkovaba aastavahetuse asemel võtan ka ise klaasikese veini, siis olen ma tegelikult natuke veel segaduses, mida ja kui palju sinna lauale valmistada. Eile õhtul küll mõtlesin, et ah, teen laua ikka kahele, et söön ise lihtsalt neid sööke 2 päeva asemel 3 nt. Kuid täna ma juba selles enam nii kindel pole... Minu tüüpiline omadus- sagedane otsustusvõimetus ja kaua kaalutletud otsuse tegemine alles viimasel minutil.
Ah ja, võimalikele norijatele vastuseks- me oleme Sidiga loomulikult rääkinud uusaastaöö plaanidest, aga ta kas pole ise ka veel päris kindel- eks tal ole ju teisigi võimalusi aastavahetuse pidustuseteks ja neis teistes kohtades ei ole tal mingit piirangut alkoholitarvitamisele- või ta tahab mulle üllatust teha. On selline kahtlev praegu ise ka... Prr, üllatused mulle ei meeldi!
Mis mu laual siis kindlasti olema peab? Enamasti on aastast -aastasse samad klassikialised asjad, mõnikord ka mingi eriline hõrgutis, mida ma tahaks ,et uuel aastal ka jätkuks. Sest no mul on loll uskumus-uusaastalaual või vähemalt kodus uusaastaööl peab olema seda ,mida tahad ,et jaguks terve aasta.
Kartulisalat (ise teen!)
Praad- praekapsas (Salvesti oma) ,keedukartul (loomulikult ise keedetud), mingi lihavärk... vot hetkel ei tea veel, kas koonerdada ja minna kergemat teed, osta lihtsalt viinereid või üritada küpsetada korralik seapraad
Täidetud munad- loomulikult teen ise
Heeringas hapukoores ja tomatiga- isetehtud ikka.
Tort- selles suhtes ma pole veel ka otsustanud kas osta sefiiritort või laduda ise küpsisetort... pole ka seda viimast mingi pool aastat vähemalt teinud-söönud.
Piparkoogid- ostsin kampaania ajal piparkoogi taigna ja glasuurid ja soperdan ise mingid asjad kokku :D
Brigitta lubas mulle saata maalt marineeritud seeni ja kõrvitsasalatit... no see on päris mitme eurone kokkuhoid juba.
Joogi peale mul raha ei lähe. Ma pean silmas alkoholi. Söögi kõrvale teen muidugi siirupist morssi.
Ja selline laud on minu jaoks laiamine... Tohutu rahakulu ja see toob muidugi kaasa ka närvikulu. Aga see on samas ka üks väheseid kordi, kus ma tõepoolest TAHAN midagi ise teha! Tavaliselt ma vaatan kuidas kiiremini hakkama saab, ja ma tean ,et nii mõnigi kord võib see olla veel suurem laiamine, kui see kord aastas pidulaud. Aga vot igapäevaselt neid kuluvaid eurosid justkui ei märkagi, kuid kui korraga paarkümmend ära läheb... vot see tekitab juba stressi küll. Kuigi samas loogiliselt ju on see paarikümne euro eest mitme korra söök...
Aga kõigele vaatamata see kiire aeg mulle meeldib! Alguses on küll raske end liikuma saada, et midagi tegema hakata ja ikka tahaks edasi lükata kõike viimase hetkeni, aga kui juba kord midagi tegema hakkan ja arvuti tagant üles saan, siis läheb mõnikord ennem meelest puhatagi, kui paari tunni pärast selg või psüühhika tunda annavad, et - stopp mõneks ajaks!
Sel aastal ma kahjuks kuuske ei raatsinud osta, see on fragment üleeelmise aasta kuusest. Eelmisel aastal oli mingi vilets kunstkuusk, selle tüübi oma, kes siis siin veel elas. Ja kellest ma kevadel vabanesin kindla teadmisega, et ma ei taha enam kunagi kellegagi koos elama hakata!
teisipäev, 27. detsember 2016
laupäev, 24. detsember 2016
neljapäev, 22. detsember 2016
Kaduma läinud jõulutunne- kuidas seda leida?
Raadiost kõlavad jõululaulud, enamus majade ja korterite aknad on vilkuvate tuledega kaunistatud, kauplustes tervitavad sisenejaid esimese asjana karrad-kuulid-kuused-küünlad ning laudlinad ja -nõud ,mida ainult kord aastas kasutatakse. Telekas on "Visa hing" ja Üksinda Kodus", lisaks veel kõikvõimalikud rahakogumise saated. Jõulud on juba paari päeva pärast...
Kuid minul on jõulutunne iga aastaga järjest rohkem ära kaduma hakanud. Olid ajad ,mil ma juba detsembri keskpaigas hakkasin õhinaga vaatama poes jõulukaarte, sädelevaid vanikuid; hakkasin mõtlema ,mida ja kellele kinkida. Jah, ma teen seda kõike veel nüüdki, aga kuidagi kiretult, ükskõikselt-lihtsalt, et nii on kombeks. Ja loodan sealsamas imele, et ma suudaksin hakata sellest kõigest taas siirast rõõmu tundma, nagu kunagi aastate või isegi aastakümnete eest...
Mis selle tundetuse põhjus on, ma ei tea. Sel aastal on mul ometi ju peaaegu kõik olemas, mida vaja- mul on kodu, mul on inimene,kes minust hoolib, mul on sõbrad ja ees ootab traditsiooniline jõuluõhtu nende keskel Haapsalus... Esimesed jõulukingid sain ma juba Võrust kätte- sealhulgas oli nii raha, juuksesirgendussprei, loteriipilet (mis võitis 10 eurot!)-ühesõnaga need kingid olid just see, mida ma kõige rohkem vajasin! Jõululaadal Võrus läks kenasti- ehk siis täitsa keskmine müük pea 20 euro eest umbes kolme tunniga... Põhjusi rahuloluks, ehk isegi õnnelik olemiseks peaks ju rohkem kui küll olema... Selle asemel olen mina aga väsinud, tegutsen nagu mingi autopiloodi peal.
Aga võib-olla on just see paar kuud kestnud jõulutriangel mind ära väsitanud, et nüüd pühade saabudes on mul sellest kõigest juba täielikult kopp ees?! Või on see ikka ja jälle tuttav sügismasendus, mis nende pimedata ja hallide ilmadega järjekordselt tekkinud on? No, olgu, pean vastu!
Soovin oma lugejatele ilusat jõuluaega, jõulutunnet südamesse ja rahu inimestevahelistes suhetes! Ka mina tegin rahu inimesega, keda ma ülekohtuselt kõikide anonüümsete nõmekommentaaride autoriks pidasin, kuid kes, vähemalt viimasel ajal neid ei kirjutanud. Tundub et mul on keegi aktiivne vihavaenlane, kellest ma ise midagi ei teagi, aga las see jääda siis tema südametunnistusele ja kui ta ise kord karma kättemaksu tõttu abivajaja seisus on, ehk siis ta saab ka aru, mida ta on teinud.
Veelkord -ilusaid jõulupühi ja ma püüan veel kindlasti enne enda jaoks aasta tähtsamat püha- aastavahetust- blogisse jõuda!
Kuid minul on jõulutunne iga aastaga järjest rohkem ära kaduma hakanud. Olid ajad ,mil ma juba detsembri keskpaigas hakkasin õhinaga vaatama poes jõulukaarte, sädelevaid vanikuid; hakkasin mõtlema ,mida ja kellele kinkida. Jah, ma teen seda kõike veel nüüdki, aga kuidagi kiretult, ükskõikselt-lihtsalt, et nii on kombeks. Ja loodan sealsamas imele, et ma suudaksin hakata sellest kõigest taas siirast rõõmu tundma, nagu kunagi aastate või isegi aastakümnete eest...
Mis selle tundetuse põhjus on, ma ei tea. Sel aastal on mul ometi ju peaaegu kõik olemas, mida vaja- mul on kodu, mul on inimene,kes minust hoolib, mul on sõbrad ja ees ootab traditsiooniline jõuluõhtu nende keskel Haapsalus... Esimesed jõulukingid sain ma juba Võrust kätte- sealhulgas oli nii raha, juuksesirgendussprei, loteriipilet (mis võitis 10 eurot!)-ühesõnaga need kingid olid just see, mida ma kõige rohkem vajasin! Jõululaadal Võrus läks kenasti- ehk siis täitsa keskmine müük pea 20 euro eest umbes kolme tunniga... Põhjusi rahuloluks, ehk isegi õnnelik olemiseks peaks ju rohkem kui küll olema... Selle asemel olen mina aga väsinud, tegutsen nagu mingi autopiloodi peal.
Aga võib-olla on just see paar kuud kestnud jõulutriangel mind ära väsitanud, et nüüd pühade saabudes on mul sellest kõigest juba täielikult kopp ees?! Või on see ikka ja jälle tuttav sügismasendus, mis nende pimedata ja hallide ilmadega järjekordselt tekkinud on? No, olgu, pean vastu!
Soovin oma lugejatele ilusat jõuluaega, jõulutunnet südamesse ja rahu inimestevahelistes suhetes! Ka mina tegin rahu inimesega, keda ma ülekohtuselt kõikide anonüümsete nõmekommentaaride autoriks pidasin, kuid kes, vähemalt viimasel ajal neid ei kirjutanud. Tundub et mul on keegi aktiivne vihavaenlane, kellest ma ise midagi ei teagi, aga las see jääda siis tema südametunnistusele ja kui ta ise kord karma kättemaksu tõttu abivajaja seisus on, ehk siis ta saab ka aru, mida ta on teinud.
Veelkord -ilusaid jõulupühi ja ma püüan veel kindlasti enne enda jaoks aasta tähtsamat püha- aastavahetust- blogisse jõuda!
kolmapäev, 14. detsember 2016
Rutiinist välja- Võrru!
Väike vaheldus seegi ju... SIMPLEekspressi eelmüügist sain juba mingi kuu aega tagasi osta 1 eurose pileti nii sinna-kui tagasisõiduks. Hea lahendus on selline odavbussifirma, kuigi nõme on selle asja juures see, et väga pikalt pead oma reisiplaane ette teadma. Samas jälle 1-2 eurone pilet kui jääbki kasutamata mingil põhjusel, siis see ei ole just eriline katastroof. Ilkujad, kellele mu suitsetamine ette jääb- sellest rahast ei saa pakki suitsugi :)
Tundub,et Telliskivi kirbukal pole talvel mitte midagi teha. Või oli mul siis järjekordselt "vale" kaup kaasas? Igatahes jäin seekord täielikult miinusesse, koharahagi ei saanud tagasi. Ja ma olin veel eriti "tubli"- järgisin oma teisipäevase Puuetega Inimeste Kojas toimuva eduka jõuluturu trendi : enne pühi ostetakse ka kallimaid ehteid. Ning kasutasin ära ühes oma põhilises pärlipoes toimuvat sooduskampaaniat ja ostsin peaaegu seitsme euro eest Swarovski kristalle. Ja vorpisin terve eelneva õhtu neist kõrvarõngaid teha... teisipäeval müüsin ma neid ju nii hästi, kust ma võisin arvata, et seekord on kõik see tühi vaev ja raharaiskamine.
No ühed Swarovski südametega kõrvarõngad müüsin ikka ära ka ! Hinnaks 3-eurot, mis tegelikult on arvestades materjalikulu päris hea kasumiga tehing. Ja tavalisi ehteid läks ka natuke, aga jah, jäin üle pika-pika aja Telliskivi kirbukal kahjumisse. Paneb lausa mõtlema natuke... no jaanuar on teadagi väga vaikne kuu kaubanduses, pole vist mõtetki. Kui just õnnestub K.-ga kokkuleppele saada, siis ainult ehetega võiks ju minna.
Aga Võrus on laupäeval toimumas kesklinna pargis jõululaat! Ilmad muidugi on kahtlaselt heitlikud, aga igaks juhuks võtan ma kogu oma ehtelaadungi kaasa (no ei oska valikut teha, minu jaoks on nad kõik nii ilusad :D) Niikuinii võtan ma seekord oma ratastel kohvri kaasa, sest kilekotiga on bussis suhteliselt ebamugav, eriti kui see on asju täis. No ei oska mina niimoodi minna, et mul poleks "poolt elamist" kaasa tassitud! See vist naiste igipõline kiiks :)
Aga igatahes homme head reisi mulle :) Ja kui ma varem blogisse midgi ei kirjuta, siis tagasi olles ehk järgmise nädala keskel ikka! Ja muidugi Võru inimesed, kes seda loevad- tasub tulla vaatama kesklinna parki jõululaadale laupäeval, sest Swarovski kristallide kõrvarõngad sobivad ju tegelikult väga ilusti ka kingikotti ning ka päkapiku sussi sisse sobivad lihtsad kõrvarõngad või käevõrud pisipiigadele...
Tundub,et Telliskivi kirbukal pole talvel mitte midagi teha. Või oli mul siis järjekordselt "vale" kaup kaasas? Igatahes jäin seekord täielikult miinusesse, koharahagi ei saanud tagasi. Ja ma olin veel eriti "tubli"- järgisin oma teisipäevase Puuetega Inimeste Kojas toimuva eduka jõuluturu trendi : enne pühi ostetakse ka kallimaid ehteid. Ning kasutasin ära ühes oma põhilises pärlipoes toimuvat sooduskampaaniat ja ostsin peaaegu seitsme euro eest Swarovski kristalle. Ja vorpisin terve eelneva õhtu neist kõrvarõngaid teha... teisipäeval müüsin ma neid ju nii hästi, kust ma võisin arvata, et seekord on kõik see tühi vaev ja raharaiskamine.
No ühed Swarovski südametega kõrvarõngad müüsin ikka ära ka ! Hinnaks 3-eurot, mis tegelikult on arvestades materjalikulu päris hea kasumiga tehing. Ja tavalisi ehteid läks ka natuke, aga jah, jäin üle pika-pika aja Telliskivi kirbukal kahjumisse. Paneb lausa mõtlema natuke... no jaanuar on teadagi väga vaikne kuu kaubanduses, pole vist mõtetki. Kui just õnnestub K.-ga kokkuleppele saada, siis ainult ehetega võiks ju minna.
Aga Võrus on laupäeval toimumas kesklinna pargis jõululaat! Ilmad muidugi on kahtlaselt heitlikud, aga igaks juhuks võtan ma kogu oma ehtelaadungi kaasa (no ei oska valikut teha, minu jaoks on nad kõik nii ilusad :D) Niikuinii võtan ma seekord oma ratastel kohvri kaasa, sest kilekotiga on bussis suhteliselt ebamugav, eriti kui see on asju täis. No ei oska mina niimoodi minna, et mul poleks "poolt elamist" kaasa tassitud! See vist naiste igipõline kiiks :)
Aga igatahes homme head reisi mulle :) Ja kui ma varem blogisse midgi ei kirjuta, siis tagasi olles ehk järgmise nädala keskel ikka! Ja muidugi Võru inimesed, kes seda loevad- tasub tulla vaatama kesklinna parki jõululaadale laupäeval, sest Swarovski kristallide kõrvarõngad sobivad ju tegelikult väga ilusti ka kingikotti ning ka päkapiku sussi sisse sobivad lihtsad kõrvarõngad või käevõrud pisipiigadele...
laupäev, 10. detsember 2016
Reklaam! Ehk siis täna Telliskivi Kirbukal!
Täna kella 10-13.30 ajal olen Telliskivi Kirbuturul. Kellel aega ja viitsimist tulge uudistama! Seekord mul uudisena swarovski kristallidega kõrvarõngad, hinnaga 3 - 3.50 eurot! Ja loomulikult ei puudu ka vana hea lihtne käsitöö, uues valikus kõrvarõngad ja eri suuruses käevõrud sümboolse hinnaa. Ja seekord on lisaks veel mänguasju, lasteriideid... ühesõnaga päris palju erinevat kaupa!
Paar näidet ka minu uutest tegemistest. Swarovski südametega kõrvarõngad. Piltide kvaliteet natuke kehv, sest pole ju õiget valgust, mis pildistamiseks sobiks ja käsi ka värises.
Paar näidet ka minu uutest tegemistest. Swarovski südametega kõrvarõngad. Piltide kvaliteet natuke kehv, sest pole ju õiget valgust, mis pildistamiseks sobiks ja käsi ka värises.
kolmapäev, 7. detsember 2016
Lõpuks ometi üks müügipäev!
Peaks vist natuke vabandama oma lugejate ees, et pole jälle tükk aega endast ja oma elust teada andnud! Aga no ei juhtunud ka midagi erilist ju- rutiin päevast päeva, mis viimased paar päeva olid mingil määral sisustatud ka ehete valmistamisega. Niipalju, kui valget aega oli... sest lambivalgel ei ole ikka see nägemine mis päevavalguses.
Nagu mul ehteid oleks veel vähe valmis olnud, eks :) Aga millegipärast on mul alati kombeks enne kuskile müüma minemist ikka ja jälle midagi juurde teha. Seekord panin rõhku laste käevõrudele- päkapikkude aeg ju ning pisikesed tüdrukud võiks sussi seest ka muud peale maiustuste leida .Aga tegelikult kujunes olukord selliseks, et lastega käijaid oli suht vähe ja ka neid "päkapikke" oli oodatust vähem. Nii et seekord olid minevamaks kaubaks kõrvarõngad ja veel paar asja suvel saadetud disaineripakist
http://tuhastt6usta.blogspot.com.ee/2016/08/ullatuspakk-ehtedisainerilt-ehk-hakkan.html
Ühesõnaga eile oli Puuetega Inimeste Kojas jõuluturg, mida ma olin juba mingi kuu aega oodanud. Ehk siis hetkest, mil ma ühe toreda blogilugeja kaudu saabuvast üritusest teada sain. Aitäh, Sulle! Nagu pikkade ootustega ikka- ja kuu on minu jaoks väga pikk aeg-jõudsin ma juba sada korda masendusse langeda ja arvata, et ah, niikuinii läheb metsa ja samapalju kordi suutsin ma ka jälle loota, et ehk läheb kõik kenasti. Võibolla oli minu vahepealse suure masenduse varjatud põhjus ka selles pabistamisese, ei tea? Nagu ma ei tea ka seda, kas see masendus on nüüd jälle pikemalt kadunud või on lihtsalt paar helgemat päeva.
29 eurot ei ole enamusele inimestele kindlasti jalustrabav summa, aga minu jaoks on seda palju. Kui võtta sealt maha osalustasu, mis oli seal ülimalt normaalne- 5 eurot-, siis 24 eurone poole päeva teenistus arvestades seda, kui vähe mul on viimasel ajal rahateenimiseks võimalusi, on lihtsalt super! Seda enam, et mul on vaja sel kuul taas ravimid välja osta ja et tahaks aastavahetusel ...no ütleme ausalt, ka väikse sefiiritordi osta :D Oi, ma kujutan juba ette neid kommentaare ,mis nüüd tulema hakkavad, aga ma olen arvamusel- kui juba blog pidada, siis teha seda siiralt ja ausalt ilma vassimise ja salgamiseta. Jah, olen liiga avameelne vahest, aga selge on see, et igal inimesel on õigus oma arvamusele ja kindlasti on ka neid, kes mõistavad, et üks 5 eurone tort paar korda aastas võib kellelegi niipalju tähendada...
Laupäevaks on mul broneeritud koht Tellisikivi Kirbuturule. Seekord ma lähen üksi, sest mul on kogunenud päris palju kaupa, mida on head inimesed mulle müümiseks andnud ja mida olen kokku kogunud siit-sealt sooduskampaaniatelt ning muidugi ka endal on jälle mõned riided millest tüdinenud olen. Ja ikka ja jälle ma tegelikult kirun seda Telliskivi kirbuturgu- 12 eurot osalustasu on minu jaoks liiga palju, eriti arvestades seda, et saan ju kaasa võtta vaid keskmise kohvritäie asju, kuna mul puudub transpordivõimalus peale bussi... Peaks vist ikka veel kord korraldajatega rääkima, kuigi nad pole eriti vastutulelikud varem olnud selle teemaga...
Nii et hetkel mul on natuke parem enesetunne, see võiks nüüd püsida ka vähemalt mõnda aega!
Olin eile ka uudistes, tv3 Seitsmesed Uudised kajastasid eilset üritust. Link loodetavasti töötab...
http://uudised.tv3.ee/eesti/uudis/2016/12/06/tallinna-puuetega-inimeste-kojas-toimunud-jouluturult-sai-jouluvana-kingikotti-soetada-erilisi-asju/
Ja paar pilti ka minust ja minu müügiletist.
Nagu mul ehteid oleks veel vähe valmis olnud, eks :) Aga millegipärast on mul alati kombeks enne kuskile müüma minemist ikka ja jälle midagi juurde teha. Seekord panin rõhku laste käevõrudele- päkapikkude aeg ju ning pisikesed tüdrukud võiks sussi seest ka muud peale maiustuste leida .Aga tegelikult kujunes olukord selliseks, et lastega käijaid oli suht vähe ja ka neid "päkapikke" oli oodatust vähem. Nii et seekord olid minevamaks kaubaks kõrvarõngad ja veel paar asja suvel saadetud disaineripakist
http://tuhastt6usta.blogspot.com.ee/2016/08/ullatuspakk-ehtedisainerilt-ehk-hakkan.html
Ühesõnaga eile oli Puuetega Inimeste Kojas jõuluturg, mida ma olin juba mingi kuu aega oodanud. Ehk siis hetkest, mil ma ühe toreda blogilugeja kaudu saabuvast üritusest teada sain. Aitäh, Sulle! Nagu pikkade ootustega ikka- ja kuu on minu jaoks väga pikk aeg-jõudsin ma juba sada korda masendusse langeda ja arvata, et ah, niikuinii läheb metsa ja samapalju kordi suutsin ma ka jälle loota, et ehk läheb kõik kenasti. Võibolla oli minu vahepealse suure masenduse varjatud põhjus ka selles pabistamisese, ei tea? Nagu ma ei tea ka seda, kas see masendus on nüüd jälle pikemalt kadunud või on lihtsalt paar helgemat päeva.
29 eurot ei ole enamusele inimestele kindlasti jalustrabav summa, aga minu jaoks on seda palju. Kui võtta sealt maha osalustasu, mis oli seal ülimalt normaalne- 5 eurot-, siis 24 eurone poole päeva teenistus arvestades seda, kui vähe mul on viimasel ajal rahateenimiseks võimalusi, on lihtsalt super! Seda enam, et mul on vaja sel kuul taas ravimid välja osta ja et tahaks aastavahetusel ...no ütleme ausalt, ka väikse sefiiritordi osta :D Oi, ma kujutan juba ette neid kommentaare ,mis nüüd tulema hakkavad, aga ma olen arvamusel- kui juba blog pidada, siis teha seda siiralt ja ausalt ilma vassimise ja salgamiseta. Jah, olen liiga avameelne vahest, aga selge on see, et igal inimesel on õigus oma arvamusele ja kindlasti on ka neid, kes mõistavad, et üks 5 eurone tort paar korda aastas võib kellelegi niipalju tähendada...
Laupäevaks on mul broneeritud koht Tellisikivi Kirbuturule. Seekord ma lähen üksi, sest mul on kogunenud päris palju kaupa, mida on head inimesed mulle müümiseks andnud ja mida olen kokku kogunud siit-sealt sooduskampaaniatelt ning muidugi ka endal on jälle mõned riided millest tüdinenud olen. Ja ikka ja jälle ma tegelikult kirun seda Telliskivi kirbuturgu- 12 eurot osalustasu on minu jaoks liiga palju, eriti arvestades seda, et saan ju kaasa võtta vaid keskmise kohvritäie asju, kuna mul puudub transpordivõimalus peale bussi... Peaks vist ikka veel kord korraldajatega rääkima, kuigi nad pole eriti vastutulelikud varem olnud selle teemaga...
Nii et hetkel mul on natuke parem enesetunne, see võiks nüüd püsida ka vähemalt mõnda aega!
Olin eile ka uudistes, tv3 Seitsmesed Uudised kajastasid eilset üritust. Link loodetavasti töötab...
http://uudised.tv3.ee/eesti/uudis/2016/12/06/tallinna-puuetega-inimeste-kojas-toimunud-jouluturult-sai-jouluvana-kingikotti-soetada-erilisi-asju/
Ja paar pilti ka minust ja minu müügiletist.
Ettevalmistused . |
Selline siis oli minu müügikoht. |
kolmapäev, 30. november 2016
Väsimus ja ärevus, ehk tegelikult -mõistke-ma pole päris terve!
Täna ma lõpuks otsustasin kirjutada sellest, mida ma kogu aeg olen tahtnud endasse hoida. Nimelt oma tervisest viimase paari kuu jooksul. Märksõnadeks on väsimus ja värinad. Jah, ma värisen, värisen hommikul üles tõustes, värinad tekivad mõnikord päeval lausa suvalises kohas -kõige sagedamini just kuskil poes. Värisen õhtul enne magama jäämist ja ärkan öösel värina peale võpatades üles. Süda peksleb, pea käib ringi, ja käed värisevad- viimane on loodetavasti ka ainus sümptom ,mis välja paistab.
See on üldistunud ärevushäire. Jah, sellel on sadu, kui mitte tuhandeid erinevaid väljundeid! Ja kui muidu tekib inimestel ärevus mingis kindlas olukorras, mingit kindlat asja tehes, siis üldistunud ärevushäire puhul ei ole vaja mitte mingisugust välist põhjust selleks, et end kohutavalt kehvasti tunda. Öeldakse ,et ärevus tekib ja on ja kaob iseenesest ,kuid millegipärast minul see enam nii pole. Tahaksin arstile pöörduda, kuid selleks aastaks on haigekassa rahad läbi ja tõenäoliselt ka kõik ajad täis. Ah ja, nüüd hakkab keegi kohe kindlasti ütlema- aga sul on raha ju! Jah, on, kuid kui mul sellega kindlad plaanid, eriti kui ma pole kindel, et kuskilt mulle seda enam juurde tulemas ei ole (ma pole kindel kas minu jõuluvanaprojektist midagi välja tuleb ja samuti ei tea ma ka mis toimub laatadel-kirbukatel). Ja ma ei taha sellel teemal enam arutleda, kes saab aru, see saab, teised ei mõista seda vist kunagi. Et kui inimesel on vaba raha no ütleme saja euro ringis, ja teadmata ajaks, siis ta tahab seda hoida niikaua kui vähegi võimalik...
Ma ei saa ise ka aru, millest see ärevushäire nüüd ägenenud on. Kui tavaliselt ägeneb sügistalvisel perioodil mul just depressioon ning masendus, siis sellel aastal pole mul sellist tühjusetunnet. Vastupidi- mul on tunne, et ma pean jõudma kümmet erinevat asja, et mul on tegemist nii palju- aga ma lihtsalt ei suuda midagi alustada. Kunagi varem ei ole ma lükanud ka tavaliselt meeldivaid tegevusi nagu ehete valmistamist või väljas jalutamist niimoodi edasi. Isegi arvuti taga istudes mõtlen pidevalt, et peaks vaatama mõnda oma lemmiksaadet või videosid, peaks laadima alla uut muusikat ...ühesõnaga tegema seda, mis mulle alati meeldinud on. Ja mida ma tegelikult teen- mitte kui midagi. Blogin, loen uudiseid, vaatan feissbuukis toimuva üle- suhelda üldjuhul ei taha- ja lähen mänguportaali. Kuid ma ei tee seda viimastki enam mitte lihtsalt sellepärast, et ma tahan, vaid lihtsalt ,et saada päev kiiremini mööda. Ja üldiselt olen praegu proovinud lükata just sinna minekut edasi niikaua, kui vähegi võimalik. Ma ise ka ei tea miks, aga mulle tundub, et hobist on saanud justkui kohustus- kohustus suhelda oma ühiste huvidega virtuaalsõpradega ja ... Sidiga.
Jah, see Sid... Mõtlesin ,et temast ma ei kirjuta, kuid raske on vältida teemat, mis tegelikult on mulle nii oluline. Ei, meil on kõik korras, me suhtleme ja ta on nüüd juba tema seisukohast võttes päris pikalt kaine olnud! Kuid ma enam ei tea, kas see on ikka see suhe, mida ma tahaksin.... Ja milline üldse võiks olla suhe mida ma tahaksin... Kooselu ma ju ka ei taha, nii et kord umbes paari nädala tagant kohtumine peaks ju olema -ja ma siiani ka arvasin- minu jaoks ideaalne suhtevorm. Aga viimasel paaril nädalal olen ma hakanud selles kahtlema. Ma ei tea enam ise vist ka mida ma tahan... Ma olen temasse armunud, tean ,et ka tema tunneb minu vastu midagi sellist, mida ta oma elus varem vaid korra teismelisena tundnud on, ma tean, et kui me ka pole koos siis me oleme vajadusel üksteise jaos alati olemas. Kuid kas mina siis tunnen järsku, et ma just tahaks ,et ta just praegu ja kohe oleks minu jaoks olemas? Alles eelmisel nädalal ma käisin ju maal tema juures... mismoodi ma siis saaksin temast juba puudust tunda?! Mõistmatu...
Palun ärge mulle selle postituse kommentaaridesse kirjutage soovitusi- et otsigu ma endale veel tegevusi! Ma ei suuda teha neidki, mis on mul pikemat aega plaanis! Kui te tahate aidata, siis andke palun konkreetselt märku sellest, kui teil on nt pakkuda jõuluvana või päkapikukostüüm 160 cm suurusele inimesele, kui teil on teada pere, kes tahaks kindlalt jõuluvana külastust ja kellel oleks võimalik ka transporti pakkuda (kui tegemist on kaugema linnaosaga)! Ja kui te soovite aidata mind arsti juurde pöördumisel... see maksaks minu raviarsti juures 35-50 eurot (vaadake sensus.ee kodulehelt psühhiaatri hinnakirja, kui soovite täpselt teada!) siis .... ma lihtsalt oleks tänulik. Ja palun ärge saage valesti aru- dilemma on ju selles: kui ma läheks arstile ,siis ei jätkuks mul enam sääste uueks aastaks ja aastavahetuseks, kui ma aga arstile ei läheks, siis ma ei saaks ka ju teada, millist võibolla uut või täiendavat ravi ma vajaksin!
esmaspäev, 28. november 2016
Advendiaeg toob jõulutunde?
Eile siis algas ametlikult jõuluootuse, ehk advendiaeg. Minu arvates oleks just nüüd kõige õigem hakata poodides jõulukaunistusi müüma, mitte poolest oktoobrist. Nüüd võiks hakata see PÄRIS jõulutunne tekkima, kuid see on tänapäeva kommertsmaailmas nii äralörtsitud, et no kohe mitte mingit tunnet ei ole. Üritasin täna siis käia seda jõulutunnet loomas nii vanalinna jõuluturul, kui erinevates poodides, aga see kõik tundub kuidagi nii võlts. See pole see, hoolimata jõulumuusikast- no ausalt öeldes seda ulgumist ja soigumist koondnimetusega jazz ((vist) ma küll jõulumuusikaks ei nimetaks- ja piparkoogihõngust ning sädelevatest kardadest-vilkuvatest tuledest.
Lund pole, võibolla on põhjus selles? Või olen ma muutunud tuimemaks ja emotsioonitumaks? Iga aastaga tunnen ma järjest vähem, et mulle see sügisest kestev jõulumöll korda läheb. Ja tegelikult on mul sellest natuke kahjugi... Võiks ju küpsetada piparkooke, võiks ju kuulata arvutist endale sobivat jõulumuusikat, vaadata kasvõi neid tobenaljakaid jõulufilme a´la "Üksinda kodus"... Aga ma ei tunne, et ma seda teha tahaksin ja õige tunne ju ei saa tekkida sundimisest. Seljuhul oleks see lihtsalt kohusetunne, mis tegelikult mulle alateadlikult kogu aeg justkui kuklasse taoks- sa ei tohi niimoodi logeleda, sa pead... sa pead...
Praktilise inimesena on minu kõige suuremad mõtted seoses jõulude saabumisega jõululaatade ja traditsioonilise Võrru minekuga. Selles mõttes on detsember hea kuu, et mul on vähemalt üks jõululaat ja üks kirbuturg broneeritud! Ja siis kuu keskel Võrru ning tagasi tulles...vot seda veel ei tea, kuidas ma veedan jõuluõhtu ja kuidas aastavahetuse. Tegelikult viimase tahaksin ma taaskord üksi veeta, katta endale väikese, kuid rikkaliku sordimendiga laua, vaadata telekat ja normaalse ilma korral ka väljas rakette. Helistada peale südaööd kõigile tuttavatele ja võtta ise nende kõnesid vastu... Ja seda kõike täiesti alkoholivabalt, isegi mitte šampust ei ole minu uusaastalaual, kui mul õnnestub see veeta oma plaanide järgi- üksinda kodus.
Advendiaeg toob tegelikult kaasa ka mõrudamaid mõtteid. Kõiksugused Jõulutunnelid jms saated ning kampaaniad on mõeldud vaid lastega peredele. Aga kui inimene on täitsa üksi? Kui ta tahab oma elu muuta, aga selleks pole võimalusi- miks ei toeta ükski projekt neid. Olen elu jooksul kokku puutunud paljude inimestega, kes tahaksid midagi ära teha, neil on kõik eeldused ja oskused selleks olemas, kuid mida pole see on raha. Ilma algkapitalita ei saa ju mitte midagi teha, isegi nt vanadest euroalustest mööblitegemisel on vaja ju transporti ja tööriistu ning kohta, kus tegutseda. Kangakudujatel on vaja kangastelgi ,õmblejatel õmblusmasinat... Need summad pole tihtipeale üldsegi mitte tuhandetesse, ammugi siis veel kümnetesse tuhandetesse küündivad, piisaks paarisajast eurostki. Kuid ükski fond ei võta seda isegi mitte päevakorda.. Aidatakse tihti ka neid, kes on ise süüdi oma viletses olukorras. Jah, ma olen võibolla karm, aga Kodutunde saates on tihti peresid, kes elavad kümme aastat lagunevas majapidamises ja noorim laps on vaevu kõndima hakanud. No inimesed, miks te muretsete lapsi kui te ei suuda neile elementeerseid elutingimusi luua! Jah, mina pole ehk see kõige õigem ütleja, aga teisest küljest- ehk just olengi. Sest mina tegin ju oma lapse puhul otsuse, et tema saaks kasvada turvalises ja normaalsete olmetingimustega kodus....
Tahaks kutsuda inimesi üles neil jõuludel pöörama tähelepanu just neile, kelle aitamine ei kuulu ühegi fondi ega telesaate kompetentsi! Olgu need siis üksi elavad vanainimesed, prügikastides sobravad kodutud või inimesed, kes oma tervise tõttu ei saa pidevalt tööd teha. Küsige kasvõi oma maja juures prügikastis tuhlavalt mehelt, kas saate teda aidata kuidagi. Mina olen küsinud ja uskuge- raha ei ole ainus, mida nad tahaksid! Kes tunneb puudust puhastest sokkidest, kes tahab leiba, kes tahab lihtsalt ,et keegi neid vaataks kui inimest, mitte kui prügikastikolli... Minge viige oma maja üksi elavale ja tihtipeale kõige tüütumale naabrimutile jõuluhommikul mõned piparkoogid... Annetage laste või loomade abistamisele vahelduseks kasvõi üks eurogi puuetega inimeste organisatsioonidele või tuttavale töövõimetule inimesele! Uskuge, see euro on väga suureks abiks neile...
Minul endal on hetkel kõik nii korras, kui minu olukorras inimesel olla saab. Süüa on ,jõulukingid on enamuses ostetud ja pool selleks arvestatud rahast isegi jäi üle et katta endale üks korralik aastavahetuse hõrgutistelaud ja kõigi eelduste järgi minna ka uude aastasse nii et taskus on kahekohaline summa. Jah poodi ma avada ei saanud, kuid see raha ,mis mulle arvele kogunes kindlustab mulle jõulud ja aastavahetuse! Ja ma olen selle eest väga tänulik!
Lund pole, võibolla on põhjus selles? Või olen ma muutunud tuimemaks ja emotsioonitumaks? Iga aastaga tunnen ma järjest vähem, et mulle see sügisest kestev jõulumöll korda läheb. Ja tegelikult on mul sellest natuke kahjugi... Võiks ju küpsetada piparkooke, võiks ju kuulata arvutist endale sobivat jõulumuusikat, vaadata kasvõi neid tobenaljakaid jõulufilme a´la "Üksinda kodus"... Aga ma ei tunne, et ma seda teha tahaksin ja õige tunne ju ei saa tekkida sundimisest. Seljuhul oleks see lihtsalt kohusetunne, mis tegelikult mulle alateadlikult kogu aeg justkui kuklasse taoks- sa ei tohi niimoodi logeleda, sa pead... sa pead...
Praktilise inimesena on minu kõige suuremad mõtted seoses jõulude saabumisega jõululaatade ja traditsioonilise Võrru minekuga. Selles mõttes on detsember hea kuu, et mul on vähemalt üks jõululaat ja üks kirbuturg broneeritud! Ja siis kuu keskel Võrru ning tagasi tulles...vot seda veel ei tea, kuidas ma veedan jõuluõhtu ja kuidas aastavahetuse. Tegelikult viimase tahaksin ma taaskord üksi veeta, katta endale väikese, kuid rikkaliku sordimendiga laua, vaadata telekat ja normaalse ilma korral ka väljas rakette. Helistada peale südaööd kõigile tuttavatele ja võtta ise nende kõnesid vastu... Ja seda kõike täiesti alkoholivabalt, isegi mitte šampust ei ole minu uusaastalaual, kui mul õnnestub see veeta oma plaanide järgi- üksinda kodus.
Advendiaeg toob tegelikult kaasa ka mõrudamaid mõtteid. Kõiksugused Jõulutunnelid jms saated ning kampaaniad on mõeldud vaid lastega peredele. Aga kui inimene on täitsa üksi? Kui ta tahab oma elu muuta, aga selleks pole võimalusi- miks ei toeta ükski projekt neid. Olen elu jooksul kokku puutunud paljude inimestega, kes tahaksid midagi ära teha, neil on kõik eeldused ja oskused selleks olemas, kuid mida pole see on raha. Ilma algkapitalita ei saa ju mitte midagi teha, isegi nt vanadest euroalustest mööblitegemisel on vaja ju transporti ja tööriistu ning kohta, kus tegutseda. Kangakudujatel on vaja kangastelgi ,õmblejatel õmblusmasinat... Need summad pole tihtipeale üldsegi mitte tuhandetesse, ammugi siis veel kümnetesse tuhandetesse küündivad, piisaks paarisajast eurostki. Kuid ükski fond ei võta seda isegi mitte päevakorda.. Aidatakse tihti ka neid, kes on ise süüdi oma viletses olukorras. Jah, ma olen võibolla karm, aga Kodutunde saates on tihti peresid, kes elavad kümme aastat lagunevas majapidamises ja noorim laps on vaevu kõndima hakanud. No inimesed, miks te muretsete lapsi kui te ei suuda neile elementeerseid elutingimusi luua! Jah, mina pole ehk see kõige õigem ütleja, aga teisest küljest- ehk just olengi. Sest mina tegin ju oma lapse puhul otsuse, et tema saaks kasvada turvalises ja normaalsete olmetingimustega kodus....
Tahaks kutsuda inimesi üles neil jõuludel pöörama tähelepanu just neile, kelle aitamine ei kuulu ühegi fondi ega telesaate kompetentsi! Olgu need siis üksi elavad vanainimesed, prügikastides sobravad kodutud või inimesed, kes oma tervise tõttu ei saa pidevalt tööd teha. Küsige kasvõi oma maja juures prügikastis tuhlavalt mehelt, kas saate teda aidata kuidagi. Mina olen küsinud ja uskuge- raha ei ole ainus, mida nad tahaksid! Kes tunneb puudust puhastest sokkidest, kes tahab leiba, kes tahab lihtsalt ,et keegi neid vaataks kui inimest, mitte kui prügikastikolli... Minge viige oma maja üksi elavale ja tihtipeale kõige tüütumale naabrimutile jõuluhommikul mõned piparkoogid... Annetage laste või loomade abistamisele vahelduseks kasvõi üks eurogi puuetega inimeste organisatsioonidele või tuttavale töövõimetule inimesele! Uskuge, see euro on väga suureks abiks neile...
Minul endal on hetkel kõik nii korras, kui minu olukorras inimesel olla saab. Süüa on ,jõulukingid on enamuses ostetud ja pool selleks arvestatud rahast isegi jäi üle et katta endale üks korralik aastavahetuse hõrgutistelaud ja kõigi eelduste järgi minna ka uude aastasse nii et taskus on kahekohaline summa. Jah poodi ma avada ei saanud, kuid see raha ,mis mulle arvele kogunes kindlustab mulle jõulud ja aastavahetuse! Ja ma olen selle eest väga tänulik!
pühapäev, 20. november 2016
November- aasta pikim ja igavam kuu minu jaoks.
Kui kaledrisse vaadata, siis 30 päeva kuus on pigem lühikesele kuule omane. Aga vot november on küll justkui topeltpikkusega! See pimedus, hallus, rõskus... Päeva justkui polekski, hommikust õhtuni elektrivalgus ja no ei raatsi ju osta sinna ka uusi ja valgemaid pirne sisse :D Ikka mõtlen, et ei, raha on mujale vaja... Ja nii ma siis olengi kogu aeg uimane ja kõige parema meelega lihtsalt magaksin terve selle kuu maha.
Aeg venib täiesti. Jõulukinkide ostmiseks on veel vara, muidu see annaks natuke põhjust toast välja saada. Vara, sest ma ei tea, kellelele mul sel aastal neid teha on. Jah, ma ei pea mingid plaane, sest elu on pahatihti näidanud et pikad plaanid lähevad alati... noh sinnasamusesse. Kui te nüüd vaatate jälle- et oh, vaene ja mõtleb jõulukinke teha-siis jah, mõtlen küll. Olen seda alati teinud, kui on olnud kellelegi teha, olenemata sellest, mis rahaline seis mul on. Ja olen seda meelt, et kingitus ei pea maksma kümneid eurosid vaid ka alla 5 euro leiab mingi vajaliku asja. Olgu see kasvõi purk mett või mõni lihtne köögitarvik- avaja, korgitser nuga+lõikelaud vms. Mulle meeldib tohutult kingitusi pakkida, ma ei oska seda nii profilt, et saaksin sellega lisa teenida (olen proovinud abitööliseks kingituste pakkimiseletti minna, esimene proovipäev jõi ka viimaseks- mind lihtsalt ei tahetud sinna enam, sest olin olnud liiga robustne?) ja just see pakkimine ongi minu jaoks jõuluaja algus. Tavaliselt teen ma seda alles detsembri keskpaigas, nii et need oktoobrikuust juba väljas olevad jõulukaunistused ja detsembri algusest kõlavad jõululaulud tunduvad mulle selge liialdamisena. Võibolla ma räägiksin teisiti, kui mul oleks pere ja lapsed, aga omal vabal valikul üksikuna on selline massihullustus minu jaoks absurdihõnguline.
Eile sai proovitud Mustamäe turul Mardilaadal oma ehteid müüa. Tulemus- 0. Õnneks kohatasu ma ei pidanud maksma, kuna olin vaid paar tundi ja siis sai villand. No mida ma passin, kui minu letini- mis kahjuks oli ka rea viimane -jõudis vaid mõni üksik inimene ja esimest korda ma nägin inimeste nii ükskõikset suhtumist. Kusjuures- mul olid lisaks enda ehetele veel müügis ka viimased kaelekeed ja kameed ja swarovski kristallidega kõrvarõngad suvel mulle saabunud ehtedisaineri üllatuspakist.
http://tuhastt6usta.blogspot.com.ee/2016/08/aaretekarbi-sisu-ja-natuke-arijuttu-ka.html
Nii et valik oli seinast seina...
Õnneks sai K. koha järgmise laupäeva Telliskivi kirbukale! Ja on nõus lahkelt loovutama osa lauast mulle..
Homme hakkab registreerimine detsembri kirbuturgudele, tahaks vähemalt kuu alguses korra osaleda...
Aga veel on 10 pikka päeva seda vastikut novembrit! Ja mul on jõud ning ideed täiesti otsas... Mulle ei meeldi selline molutamine, aga no võimatu on sundida end liigutama, kui ainus asi, mis ümbritsevat iseloomustab- on sõna HALL !
Aeg venib täiesti. Jõulukinkide ostmiseks on veel vara, muidu see annaks natuke põhjust toast välja saada. Vara, sest ma ei tea, kellelele mul sel aastal neid teha on. Jah, ma ei pea mingid plaane, sest elu on pahatihti näidanud et pikad plaanid lähevad alati... noh sinnasamusesse. Kui te nüüd vaatate jälle- et oh, vaene ja mõtleb jõulukinke teha-siis jah, mõtlen küll. Olen seda alati teinud, kui on olnud kellelegi teha, olenemata sellest, mis rahaline seis mul on. Ja olen seda meelt, et kingitus ei pea maksma kümneid eurosid vaid ka alla 5 euro leiab mingi vajaliku asja. Olgu see kasvõi purk mett või mõni lihtne köögitarvik- avaja, korgitser nuga+lõikelaud vms. Mulle meeldib tohutult kingitusi pakkida, ma ei oska seda nii profilt, et saaksin sellega lisa teenida (olen proovinud abitööliseks kingituste pakkimiseletti minna, esimene proovipäev jõi ka viimaseks- mind lihtsalt ei tahetud sinna enam, sest olin olnud liiga robustne?) ja just see pakkimine ongi minu jaoks jõuluaja algus. Tavaliselt teen ma seda alles detsembri keskpaigas, nii et need oktoobrikuust juba väljas olevad jõulukaunistused ja detsembri algusest kõlavad jõululaulud tunduvad mulle selge liialdamisena. Võibolla ma räägiksin teisiti, kui mul oleks pere ja lapsed, aga omal vabal valikul üksikuna on selline massihullustus minu jaoks absurdihõnguline.
Eile sai proovitud Mustamäe turul Mardilaadal oma ehteid müüa. Tulemus- 0. Õnneks kohatasu ma ei pidanud maksma, kuna olin vaid paar tundi ja siis sai villand. No mida ma passin, kui minu letini- mis kahjuks oli ka rea viimane -jõudis vaid mõni üksik inimene ja esimest korda ma nägin inimeste nii ükskõikset suhtumist. Kusjuures- mul olid lisaks enda ehetele veel müügis ka viimased kaelekeed ja kameed ja swarovski kristallidega kõrvarõngad suvel mulle saabunud ehtedisaineri üllatuspakist.
http://tuhastt6usta.blogspot.com.ee/2016/08/aaretekarbi-sisu-ja-natuke-arijuttu-ka.html
Nii et valik oli seinast seina...
Õnneks sai K. koha järgmise laupäeva Telliskivi kirbukale! Ja on nõus lahkelt loovutama osa lauast mulle..
Homme hakkab registreerimine detsembri kirbuturgudele, tahaks vähemalt kuu alguses korra osaleda...
Aga veel on 10 pikka päeva seda vastikut novembrit! Ja mul on jõud ning ideed täiesti otsas... Mulle ei meeldi selline molutamine, aga no võimatu on sundida end liigutama, kui ainus asi, mis ümbritsevat iseloomustab- on sõna HALL !
kolmapäev, 16. november 2016
Miks nii palju valearvamusi?
Mõtlesin kirjutada eelmises postituses just sellest, kuidas mul õnnestus natukenegi vaheldust saada oma igapäeva rutiinist, kuid tundub ,et oleks pidanud vähemalt osaliselt vaikima. Ma aga olen liiga siiras ja ei taha midagi varjata, seda enam et ma ju kirjeldasin ka oma tundeid seoses erinevata olukordadega. Ja ikka veel leidub neid, kes arvavad, et ma aktsepteerin "läbusid" ... Ikka veel leidub neid, kes arvavad, et mulle meeldib see... Eelmise postituse kommentaarid olid enamuses kõik sellises stiilis ja vot nüüd on siis käes mul esimene hetk, mil ma tunnen blogikommentaaride tõttu, et ma ei jaksa enam elada.
Kui ma saaksin muuta... kui ma saaksin midagi teha, et mu ümber ei koguneks alkoholilembesed inimesed! Kuid olen seda ju püüdnud teha aastakümneid ning ikka ja jälle on tulemus üks- mu tuttavad on peamiselt ikka vaid miinimumpalgalised, töötud, invapenskarid ja neid ei huvita mingi muu lõõgastumise viis, kui ainult joomine. Joomine niikaua, kui lihtsalt "ära vajutakse" et ärgates uuesti alustada. Ma ei oska tutvusi otsida, jah olen küll hea suhtleja, aga seda sellise small talki tasemel. Minuga aga otsivad tutvust vaid eelpool mainitud inimesed... ja ma ei tea, miks see nii on.
Minu ideaalne lõõgastumine- kuigi oma tervise tõttu 100% lõõgastuda ma ei oskagi- oleks :tantsimine eesti muusika nö "süldi" saatel, piljard ,bowling, paar lahjat kokteili õhtu jooksul. Aga mul pole selliseid tuttavaid! Haapsalu sõbrad mingil määral olid sellised, kuid ka seal on palju muutunud viimaste aastate jooksul.
Üldiselt meeldib mulle kõige rohkem üksi olla, kuid tohutu hellusevajaduse tõttu olen ma enda ellu lasknud tulla inimesel, kellega ma ei tahakski kunagi päevast-päeva koos olla, kuid kellelt ma siiski vajan pea igapäevaselt kinnitust, et ta hoolib minust. Olgu need siis telefonikõned või arvutivestlused. Jah, ta tarbib liiga palju alkoholi, jah tema jaoks on see probleem ka endale, aga vot teda ma tõesti aktsepteerin sellisena nagu ta on. Kas ma armastan? Olen armunud? Ma ei tea... Mingi tunne mul on, aga ma ei juurdle selle üle mis see on ja olen enda üle uhke, et suudan endale kindlaks jääda ning mitte kooselu alustada ja ka öelda otsekoheselt välja kui mind miski häirib. Miks seda siis ei tunnustata? Miks ei saa blogilugejad aru, et tegelikult vajaks ma just tunnustust iga väiksema edusammu eest, mitte hurjutamist- et, kuidas ma aktsepteerin ja et kuidas teistel inimestel pole selliseid sõpru jne?
Täna ma tõesti tunnen end nii kehvasti, et üle hulga aja, vist lausa üle aastate on selline tunne, et milleks ma üldse elan? Kõik mis ma teen, sellest nähakse vaid negatiivset, tuuakse välja aastatetagused vead (mis niigi kummitavad mind alateadvuses liiga tihti ja mille taagast vabaneda ma sooviksin). Miks on ainuke inimene, kes mind tunnustab ja mõistab, peale minu psühholoogi, alkohoolik Sid?
Kui ma saaksin muuta... kui ma saaksin midagi teha, et mu ümber ei koguneks alkoholilembesed inimesed! Kuid olen seda ju püüdnud teha aastakümneid ning ikka ja jälle on tulemus üks- mu tuttavad on peamiselt ikka vaid miinimumpalgalised, töötud, invapenskarid ja neid ei huvita mingi muu lõõgastumise viis, kui ainult joomine. Joomine niikaua, kui lihtsalt "ära vajutakse" et ärgates uuesti alustada. Ma ei oska tutvusi otsida, jah olen küll hea suhtleja, aga seda sellise small talki tasemel. Minuga aga otsivad tutvust vaid eelpool mainitud inimesed... ja ma ei tea, miks see nii on.
Minu ideaalne lõõgastumine- kuigi oma tervise tõttu 100% lõõgastuda ma ei oskagi- oleks :tantsimine eesti muusika nö "süldi" saatel, piljard ,bowling, paar lahjat kokteili õhtu jooksul. Aga mul pole selliseid tuttavaid! Haapsalu sõbrad mingil määral olid sellised, kuid ka seal on palju muutunud viimaste aastate jooksul.
Üldiselt meeldib mulle kõige rohkem üksi olla, kuid tohutu hellusevajaduse tõttu olen ma enda ellu lasknud tulla inimesel, kellega ma ei tahakski kunagi päevast-päeva koos olla, kuid kellelt ma siiski vajan pea igapäevaselt kinnitust, et ta hoolib minust. Olgu need siis telefonikõned või arvutivestlused. Jah, ta tarbib liiga palju alkoholi, jah tema jaoks on see probleem ka endale, aga vot teda ma tõesti aktsepteerin sellisena nagu ta on. Kas ma armastan? Olen armunud? Ma ei tea... Mingi tunne mul on, aga ma ei juurdle selle üle mis see on ja olen enda üle uhke, et suudan endale kindlaks jääda ning mitte kooselu alustada ja ka öelda otsekoheselt välja kui mind miski häirib. Miks seda siis ei tunnustata? Miks ei saa blogilugejad aru, et tegelikult vajaks ma just tunnustust iga väiksema edusammu eest, mitte hurjutamist- et, kuidas ma aktsepteerin ja et kuidas teistel inimestel pole selliseid sõpru jne?
Täna ma tõesti tunnen end nii kehvasti, et üle hulga aja, vist lausa üle aastate on selline tunne, et milleks ma üldse elan? Kõik mis ma teen, sellest nähakse vaid negatiivset, tuuakse välja aastatetagused vead (mis niigi kummitavad mind alateadvuses liiga tihti ja mille taagast vabaneda ma sooviksin). Miks on ainuke inimene, kes mind tunnustab ja mõistab, peale minu psühholoogi, alkohoolik Sid?
teisipäev, 15. november 2016
Vaheldus rutiinile-külalised.
Laupäeva pärastlõunal nad jõudsidki. Käisin bussijaamas neil vastas ja linnaliinis minu poole loksudes helistas mulle minu kallis (hüüdnimeks hakkan ma kasutama siin ühte multikategelase nime- Laiskloom Sid-, sest ta vahepeal on natuke liiga laisavõitu :D) ja kuna me kõik oleme selle internetiportaali kasutajad, kus meiegi tutvusime, siis muutus jutt kohe võrukatepoolseks küllakutseks. Sid muidugi oli teadlik noorte tulekust varemgi ja nii ta siis otsustaski, et miks ka mitte. Paari tunni pärast lubas kohal olla. Mina kusjuures ei olnudki niiväga vaimustuses- teadsin ,et meeste tutvumine toimub enamasti ikka viinapudeli taga. Jah, ma väga igatsesin Sidi järele, aga ma ei olnud kindel, kuidas me suudame Plikaga kahe joodikuga hakkama saada. Pealegi ma ju ei salli oma kodus mingit alkoholitarbimist!
Mul vedas- söögitegemise võtsid noored enda peale, sest ma ei ole väga osav ahjus toiduvalmistaja. Ahjuplaadi ahjust välja võtmine -ehk siis liigutus :kummarda ja tõsta paarikilost ahjuplaati- pole mu seljale ja koordinatsioonile eriti kerge. Ja ma üldjuhul väldin võimalusel ebamugavaid asju, nagu tegelikult enamus inimesi (kuigi alati me ju ei taha seda endale tunnistada). Nõmedalt tundsin ma end tegelikult hoopis sellepärast, et kogu see õhtusöök, kui ka järgnevate päevade kulutused tulid Plika ja tema elukaaslase (lühidalt R.) rahakotist. Ma ei suuda ju hoolimata oma pikaajalisest vaene olekust siiamaani leppida sellega, et ma ei saa elada nagu tavaline inimene- võõrustada külalisi, käia vahepeal väljas lõbutsemas... ah, no see läheks juba mõne arvates kindlasti vingumiseks, kui sellel pikemalt peatuda.
Sid jõudis kohale just söögivalmimise ajal, kuid söögist ta enam ei hoolinudki. Tema linnatulek tähendab tihtipeale millegipärast seda, et ta saab kokku mingite oma tuttavatega, kellega koos siis võetakse paar poolikut hinge alla ning alles siis jõuab siia. Alati see nii pole, aga seekord jälle "juhtus" Tavaliselt viskab ta siis enamasti tunniks-paarik pikali, aga seekord oli ju R. kohe hakkamas- davai, poodi viina järele. Läksidki. Ja hiljem siis veel teist kordagi. Mina piirdusin nagu alati ühe lahja õllega, Plika võttis ka paar siidrit, aga no mehed... Ei, meil oli päris lõbus, mängisime kaarte ja püüdsime üksteist vaimukustega üle trumbata, aga minu jaoks oli see kõik siiski väga väsitav. Sest olin justkui pidevas valveseisundis- ärge jumalapärast maja üldkoridoris kõva häält tehke kui rõdule suitsu tegema lähete, ärge muusikat valjusti pange, ärge üritage mingeid jõudemonstratsioone ja käesurumisi... Ma enamus ajast olin vait, keelasin vaid siis, kui tõesti mingi asi juba häirivaks muutus, aga ma ei suutnud end hetkekski vabaks lasta. Seega- lõbutsemine minu korteris on mulle üldjuhul paras piin! Ja tegelikult see alateadlik suhtumine häirib mind väga...
Õnneks olid mehed praktiliselt kohe peale öörahu algust juba "väsinud" ja ma loovutasin oma toas oleva voodi noortele, ise heitsime köögidiivanile. Kuid terve õhtu kestnud närvipinge tõttu ma ei suutnud uinudagi. Sid magas ka kehvasti- köögidiivan oli suht ebamugav ja eks muljed kohtumisest uute inimestega ja mulle tundus ,et vist ka suht vale viinasort oli tema jaoks- igatahes olin ma hommikul täielik zombi. Sid hakkas juba varavalges pead parandama- no hea küll, võib ju kannatada välja seda paari pitsi võtmist- aga tegelikult oli neil veel rohkemgi viina alles ja Sid äratas R.-i üles. Plika ja mina kes juba enne üleval olime hakkasime muidugi hurjutama, Sid isegi natuke kuulas mind ja püüdis piiri pidada. Aga magamatus ja õhtune viin tegid ta päris kähku purju. Minul aga olid närvid lõplikult pingul. Võtsin juba rahustit ja tegin üpris kõva häält- et minu kodus läbu ei korralda, et eilne õhtu okei, aga juba teist päeva järjest, seda siin majas EI TOIMU. Sid mõistis mind hoolimata oma seisundist, ta isegi ei solvunud ja otsustas koju sõita. Mul natuke hakkas süda küll valutama, aga kaks purjus meest juba teist päeva minu korteris- ei aitäh!
Sid jõudis ilusti koju .Vahepeal õnnestus meil kuidagi ka R. magama saada ja siis tegime endale "puhkuse naiste moodi" ehk poodides kolamise. Käisime kahes eri linnaosades olevas kaubakeskuses- arvestades pühapäevast bussiliiklust oli see muidugi omaette tsirkus- ja siis otsustas Plika, et aitab mind natuke toidukraamiga ja tassimisel. No mina ju üle kahe-kolme kilo korraga ei kanna... Nii et hetkel mul külmkapis midagi jälle on. Ega söögiraha mul praegu eriti polekski olnud, pensionist oli ju maksta suht palju ja osta oli vaja pesupulbrit jms mitte päris iga kuu otsa lõppevat kraami. Toimetulekutoetust saan alles neljapäeval heal juhul... Ja nagu öeldud- annetusteraha ma ei säästan aasta lõpuks!
Järgmine päev oli aga mulle tõeline vaheldus. Käisime bowlingut ja piljardit mängimas. Mina, Plika, R. ja K. No ma ennast eriti suureks ässaks muidugi pidada ei saa, aga see polegi oluline- tähtis on mängurõõm ja lahe seltskond. Mul kahjuks pole ju eriti sõpru Tallinnas, kes suudaksid maksta neid küllaltki krõbedaid tunnihindu bowlingusaalis. Saaks ju "klappida", aga minul pole tavaliselt sellekski võimalust ja nii ma pigem loobun. Jah, seekord olid küll R. ja K. need, kes ainsate töötavate inimestena arved maksid, see summa tuli tegelikult kokku vaid kolmandiku vähe, kui minu igakuine söögiraha...nii et üsna karm oli see, kuidas reaalsus irvitas mulle ka seal kogu aeg näkku ja täielikult lõõgastumisest jäi midagi ikka puudu. Mulle ei meeldi olla ülalpeetav, jah, ei meeldi! Ja tegelikult soovitaksin ma neil teatud inimestel, kes sellele vastu vaidlevad, minna Statoili ja sealt stardikomplekt osta :( Ausõna, selle arvamusega te konkreetselt solvate mind!
Aga kui välja jätta nädalavahetuse pidev pingesolek ja seetõttu unetult möödunud öö, oli siiski kõik väga super! Ja selliste väikeste, kindlasti paljude arvates suht tavaliste asjade tegemine, on minu jaoks ülimalt haruldane ja vajalik rutiinimurdja. Isegi siis, kui sellega kaasneb tavapärasest suurem ärevus...
Otse renni? Lootke aga :D |
Profilöök tuleb...vist :D |
kolmapäev, 9. november 2016
Poliitika- minevik vs tänapäev.
Viimasel ajal on päevakorral olnud poliitikateemad. Ka minul on oma arvamus sellest, mis muidugi ei pea kattuma keelegi teise arvamusega, aga tegelikult on ju minu elukäiku ja ja varasemaid blogipostitusi vaadates küllalt arusaadav, miks üks või teine maailmavaade minus nii sügavalt juurdunud on.
Mäletan hästi 80-ndaid. Ja väikelinnas elades ei puutunud minusse mitte ükski Viru ärikate teema, mitte ükski punkarite kogunemine kohvik Moskva ees ega jalgpallimatš,kus läks löömaks ning keelati paar bändi. Ma kuulsin neist asjust tegelikult suuresti alles aastaid hiljem, sest polnud ei minul ega ka mu vanematel kontakte väljaspool Lõuna-Eestit. Minuni jõudis poliitika alles siis, kui punkar Ain Saar kolis meie majja elama ja muutis meie maja hoovi oma kamba- mida ta suursuguselt nimetas Vabaks Sõltumatuks Noortekolonniks- kogunemiskohaks. Seal nägin ma ka esimest korda sini-must-valget lippu ja kuna mulle polnud sellest midagi räägitud, siis ei tekitanud see minus ka mingeid emotsioone. Ausalt öeldes, ma olin nii rahul eluga ENSV-s, et mind see ei huvitanudki enne, kui hakkas selguma, et turvaline ja stabiilselt püsiv keskkond võib hakata kokku kukkuma.
Minu tulevikusihid olid selged varasest lapsepõlvest peale. Käia põhikool läbi, minna Tartusse kutsekeskkooli nr. 17 kaubandust õppima, võimalik, et mitte isegi kooli lõpuni käia vaid praktika ajal end töökohta nö "sisse süüa" ja saada esialgu kassapidajaks vanade (ja mulle millegipärast väga meeldivate) Oka kassaaparaatide taga, hiljem võibolla tõusta vanemmüüjaks või isegi kaupluse juhatajaks. Teadsin ka, et saan ametikorteri, kui tööle asun väljapoole Võru linna. Kui mul oli koolis raske, siis andis mulle jõudu just see kindel teadmine- ma kannatan seda kõike vaid selle eesmärgi nimel.
Ma pidingi kutsekasse minema, kui vanemad polnud nõus mind peale põhikooli kodust ära lubama. Ja siis sai mu isa hakkama sellega, et pani mind -minu mäletamist mööda poolsalaja, sest nõusolekut ma kohe kindlasti ei andnud- Parksepa keskkooli linnast mingi 7 km kaugemale. Noh, mässumeelne teismeline siis alles näitas talle "parksepat" :D Jah, muidugi pole see asi millega uhkustada, aga tollal tundus see mulle nii õiglane ja lahe. Sõitsin küll hommikul kooli, kuid paari tunni pärast olin juba tagasi linnas, istusime naabritüdrukuga Rannatare nimelises baaris moorapäid süües või kolasime niisama ringi. Tihti läksin ma isa tööloleku ajal hoopis koju- tagantjärele mõeldes ju oli mõttetu end peita, koolidirektor ja mu isa suhtlesid omavahel ning minu popitamine oli talle kohe teada. No läks,kuidas läks, igatahes välja visata ma end sealt ei lasknud, tulin enne ise tulema.
Umbes aasta olin ma siis kodus. Tegelesin naabrite väikese poja hoidmisega ja jälgisin hirmuga poliitilisi arenguid. Sest kuidagi kahtlasena hakkas tunduma mulle mu unistuse täitumine juba 90-ndal aastal... Järgmise aasta suvel sain tekkiva tööpuuduse kiuste oma esimesele töökohale- ajalehekioskisse- kuid kiosk suleti mõne kuu pärast. Koondamistasusid tol ajal veel ei makstud ja nii ma jäin taaskord vanemate kaela peale.
Ja järgmisel suvel enam kutsekooli nr. 17 oma endisel kujul ei eksisteerinud ... Kool oli küll alles, kuid enam polnud ühikat ja väljastpoolt Tartust tulijad pidid hankima kohalikust Tarbijate Kooperatiivist suunamiskirja. Aga Võrus oli juba jõudnud kätte tööpuuduse, ettevõtete ja kaupluste sulgemise ja koondamiste (ilma koondamistasudeta alguses) aeg. Ja kooperatiivist öeldi mulle selgelt, et neil ei ole müüjaid enam juurde vaja, kuna pole neile tööd. Ka polnud mul Tartus elamispinda... Ühesõnaga- minu unistustele, kindlale tulevikule ja kõigele, mis tundus nii lihtne ning loomulik- tõmmati konkreetselt vesi peale.
Alguses süüdistasin ma NSV Liidu lagunemises Saare-Aini kampa :D Muidugi hiljem sain ma aru, et põhjused olid mujal, kuid mulle jäi siiski arusaamatuks, kuidas inimesed ei leppinud stabiilse ja rahuliku eluga ning tahtsid seda ebakindlust, mis kaasnes "uue ajastuga". Mina, kes ma ei olnud kogenud ja ei teadnud ka kedagi teist lähedalt, kes oleks kogenud NSV Liidu jõhkrusi, jäin seda stabiilsust aastakümneteks taga nutma. Ehk olin ma juba siis ka haige- ma ei tea seda. Isiksus hakkab ju üldiselt 17-18 aastaselt välja kujunema ja see valus pettumus tulevikuplaanide luhtumise näol jäi just neisse aastatesse...
Praeguses Eestis olen ma tõesti ülimalt pettunud. Euroliidu tobedate seaduste all olen ma ka ise pidanud ilma jääma ühest oma armastatud töökohast- 2000 aasta algul suleti külapood ,kus ma olin pea kaks aastat olnud nii müüja-juhataja kui kõrtsipidaja ning tundsin kohalikku olusid ning inimesi paremini ,kui midagi muud varem. Pikalt töötu abirahadest ja toimetulekutoetustest elanuna ei suuda ma kohe kuidagi leppida ebaõiglusega- need 101 ,kes peaaegu mitte midagi ei tee pistavad tuhandeid taskusse, teised kes tahaksid, kuid ei saa midagi teh elagu sandikopikatega! Kui ma saingi vahepeal tööle- noh siis ma elasin normaalselt, kuid oma tervise tõttu ma enam ei suutnud üldiselt üle poole aasta järjest tööl käia. Kui ma lõpuks saingi arstidelt kinnituse, et minuga pole kõik päris korras ja mulle määrati 70% töövõimetust, siis ajas ja ajab mind siiamaani jõuetust vihast nutma see, et miinimumpalk ja töövõimetuspension ei ole omavahel kuidagi loogiliselt seotud. Ehk siis -invapension ei ole 70% miinimumpalgast, nagu oleks tegelikult 70% töövõimetuse puhul ju loogiline. Ja vanaduspensionäridele kehtivad igasugused soodustused, neil on pensionid suuremad, aga minusugused on jäetud tänapäeva Eestis vaeslapse ossa. Kes küll mõtles välja absurdse toimetulekupiiri- 130 eurot? Proovigu nad ise selle rahaga kuu aega elada... edu neile selleks :D Kapitalism ja ettevõtjate ahnus on viinud selleni, et osalise tööajaga töötajaid eriti ei vajata- ning mulle on ka spetsialistid öelnud, rääkimata siis minu enda tunnetusest, et ma pole võimeline pikkade tööpäevadega tööl käima.
Kui kukub parempoolne valitsus, kellest on näha, et kuskilt maailma teisest otsast sisserändajaid poputatakse tuhandete eurodega mitte millegi eest ja oma abivajajad elagu 130- euroga kuus....Siis mu ainus soov oleks nii lihtne ja proosaline- et tõuseksid töövõimetuspensionid ning peatataks see tobe töövõimereform, mis võib kaasa tuua täieliku kaose ning enesetappude laine minusuguste hulgas, kellel pealtnäha on küll kõik korras, aga hing on parandamatult haige kümnete purunenud unistuste ja õrnas eas läbielatud psühhotraumade tõttu...
Mäletan hästi 80-ndaid. Ja väikelinnas elades ei puutunud minusse mitte ükski Viru ärikate teema, mitte ükski punkarite kogunemine kohvik Moskva ees ega jalgpallimatš,kus läks löömaks ning keelati paar bändi. Ma kuulsin neist asjust tegelikult suuresti alles aastaid hiljem, sest polnud ei minul ega ka mu vanematel kontakte väljaspool Lõuna-Eestit. Minuni jõudis poliitika alles siis, kui punkar Ain Saar kolis meie majja elama ja muutis meie maja hoovi oma kamba- mida ta suursuguselt nimetas Vabaks Sõltumatuks Noortekolonniks- kogunemiskohaks. Seal nägin ma ka esimest korda sini-must-valget lippu ja kuna mulle polnud sellest midagi räägitud, siis ei tekitanud see minus ka mingeid emotsioone. Ausalt öeldes, ma olin nii rahul eluga ENSV-s, et mind see ei huvitanudki enne, kui hakkas selguma, et turvaline ja stabiilselt püsiv keskkond võib hakata kokku kukkuma.
Minu tulevikusihid olid selged varasest lapsepõlvest peale. Käia põhikool läbi, minna Tartusse kutsekeskkooli nr. 17 kaubandust õppima, võimalik, et mitte isegi kooli lõpuni käia vaid praktika ajal end töökohta nö "sisse süüa" ja saada esialgu kassapidajaks vanade (ja mulle millegipärast väga meeldivate) Oka kassaaparaatide taga, hiljem võibolla tõusta vanemmüüjaks või isegi kaupluse juhatajaks. Teadsin ka, et saan ametikorteri, kui tööle asun väljapoole Võru linna. Kui mul oli koolis raske, siis andis mulle jõudu just see kindel teadmine- ma kannatan seda kõike vaid selle eesmärgi nimel.
Ma pidingi kutsekasse minema, kui vanemad polnud nõus mind peale põhikooli kodust ära lubama. Ja siis sai mu isa hakkama sellega, et pani mind -minu mäletamist mööda poolsalaja, sest nõusolekut ma kohe kindlasti ei andnud- Parksepa keskkooli linnast mingi 7 km kaugemale. Noh, mässumeelne teismeline siis alles näitas talle "parksepat" :D Jah, muidugi pole see asi millega uhkustada, aga tollal tundus see mulle nii õiglane ja lahe. Sõitsin küll hommikul kooli, kuid paari tunni pärast olin juba tagasi linnas, istusime naabritüdrukuga Rannatare nimelises baaris moorapäid süües või kolasime niisama ringi. Tihti läksin ma isa tööloleku ajal hoopis koju- tagantjärele mõeldes ju oli mõttetu end peita, koolidirektor ja mu isa suhtlesid omavahel ning minu popitamine oli talle kohe teada. No läks,kuidas läks, igatahes välja visata ma end sealt ei lasknud, tulin enne ise tulema.
Umbes aasta olin ma siis kodus. Tegelesin naabrite väikese poja hoidmisega ja jälgisin hirmuga poliitilisi arenguid. Sest kuidagi kahtlasena hakkas tunduma mulle mu unistuse täitumine juba 90-ndal aastal... Järgmise aasta suvel sain tekkiva tööpuuduse kiuste oma esimesele töökohale- ajalehekioskisse- kuid kiosk suleti mõne kuu pärast. Koondamistasusid tol ajal veel ei makstud ja nii ma jäin taaskord vanemate kaela peale.
Ja järgmisel suvel enam kutsekooli nr. 17 oma endisel kujul ei eksisteerinud ... Kool oli küll alles, kuid enam polnud ühikat ja väljastpoolt Tartust tulijad pidid hankima kohalikust Tarbijate Kooperatiivist suunamiskirja. Aga Võrus oli juba jõudnud kätte tööpuuduse, ettevõtete ja kaupluste sulgemise ja koondamiste (ilma koondamistasudeta alguses) aeg. Ja kooperatiivist öeldi mulle selgelt, et neil ei ole müüjaid enam juurde vaja, kuna pole neile tööd. Ka polnud mul Tartus elamispinda... Ühesõnaga- minu unistustele, kindlale tulevikule ja kõigele, mis tundus nii lihtne ning loomulik- tõmmati konkreetselt vesi peale.
Alguses süüdistasin ma NSV Liidu lagunemises Saare-Aini kampa :D Muidugi hiljem sain ma aru, et põhjused olid mujal, kuid mulle jäi siiski arusaamatuks, kuidas inimesed ei leppinud stabiilse ja rahuliku eluga ning tahtsid seda ebakindlust, mis kaasnes "uue ajastuga". Mina, kes ma ei olnud kogenud ja ei teadnud ka kedagi teist lähedalt, kes oleks kogenud NSV Liidu jõhkrusi, jäin seda stabiilsust aastakümneteks taga nutma. Ehk olin ma juba siis ka haige- ma ei tea seda. Isiksus hakkab ju üldiselt 17-18 aastaselt välja kujunema ja see valus pettumus tulevikuplaanide luhtumise näol jäi just neisse aastatesse...
Praeguses Eestis olen ma tõesti ülimalt pettunud. Euroliidu tobedate seaduste all olen ma ka ise pidanud ilma jääma ühest oma armastatud töökohast- 2000 aasta algul suleti külapood ,kus ma olin pea kaks aastat olnud nii müüja-juhataja kui kõrtsipidaja ning tundsin kohalikku olusid ning inimesi paremini ,kui midagi muud varem. Pikalt töötu abirahadest ja toimetulekutoetustest elanuna ei suuda ma kohe kuidagi leppida ebaõiglusega- need 101 ,kes peaaegu mitte midagi ei tee pistavad tuhandeid taskusse, teised kes tahaksid, kuid ei saa midagi teh elagu sandikopikatega! Kui ma saingi vahepeal tööle- noh siis ma elasin normaalselt, kuid oma tervise tõttu ma enam ei suutnud üldiselt üle poole aasta järjest tööl käia. Kui ma lõpuks saingi arstidelt kinnituse, et minuga pole kõik päris korras ja mulle määrati 70% töövõimetust, siis ajas ja ajab mind siiamaani jõuetust vihast nutma see, et miinimumpalk ja töövõimetuspension ei ole omavahel kuidagi loogiliselt seotud. Ehk siis -invapension ei ole 70% miinimumpalgast, nagu oleks tegelikult 70% töövõimetuse puhul ju loogiline. Ja vanaduspensionäridele kehtivad igasugused soodustused, neil on pensionid suuremad, aga minusugused on jäetud tänapäeva Eestis vaeslapse ossa. Kes küll mõtles välja absurdse toimetulekupiiri- 130 eurot? Proovigu nad ise selle rahaga kuu aega elada... edu neile selleks :D Kapitalism ja ettevõtjate ahnus on viinud selleni, et osalise tööajaga töötajaid eriti ei vajata- ning mulle on ka spetsialistid öelnud, rääkimata siis minu enda tunnetusest, et ma pole võimeline pikkade tööpäevadega tööl käima.
Kui kukub parempoolne valitsus, kellest on näha, et kuskilt maailma teisest otsast sisserändajaid poputatakse tuhandete eurodega mitte millegi eest ja oma abivajajad elagu 130- euroga kuus....Siis mu ainus soov oleks nii lihtne ja proosaline- et tõuseksid töövõimetuspensionid ning peatataks see tobe töövõimereform, mis võib kaasa tuua täieliku kaose ning enesetappude laine minusuguste hulgas, kellel pealtnäha on küll kõik korras, aga hing on parandamatult haige kümnete purunenud unistuste ja õrnas eas läbielatud psühhotraumade tõttu...
reede, 4. november 2016
Lihtsalt kõigest, ehk tegelikult mittemillestki !
Pikem vahe postitustes oli tingitud sellest, et lihtsalt ei juhtunudki mitte kui midagi. Ja polnud ka mingeid erilisi mõtteid, mida oleksin tahtnud teisega jagada. Sügis lihtsalt mõjub mulle nii, iga päev on täpselt ühtemoodi- hall ja pime, kogu päev toas tuli põleb, välja minemiseks riidesse toppimine on tüütu kohustus... Depressioon ägenenud? Ei, ma samas ei tunne end masenduses ega nuta, ma lihtsalt EI TAHA mitte midagi teha. samas, kui vaja, suudan end kokku võtta ja nt kiirkorras tuba koristada poole tunniga (väikese elamise eelis) või õue minna 10 minutiga. Laiskus? No olgem ausad, natuke vist on küll, aga samas- kelle jaoks ma pingutama peaks, mina ise olen endaga harjunud sellisena ,nagu ma olen ja hindan end just sellisena.
Maaklerile teatasin ära, et kahjuks poeruume ma ei saa rentida. Sel hetkel olin ma täiesti rahulik, ka järgnevad paar päeva ei langenud mu meeleolu eriti. Kuid vist kolmandal päeval jõudis see mulle lõplikult kohale- läksin arvutimängus kaotuse peale närvi ja suutsin end vaevu talitseda, et mitte virutada arvutile rusikaga :D Õnneks oli mul paralleelselt mänguga aktiivne ka vestlus oma armsamaga ja ma ütlesin talle, et nüüd vist hakkab tekkima masendus selle poeasja pärast, et ma vajaks praegu väga ühte kallistust või head sõna. Tema vastas, et kallistamiseks olen ma kaugel ja häid sõnu öelda ta ei oska (tüüpiline mees noh :D) aga et mis ikka põen. Ja uskumatu- see aitas mind! Ta ei öelnud midagi rohkem, aga ma mõistsin ,et ta saab minust aru ja tahaks öelda palju rohkem ... ja sellest piisas.
Viimase postituse all sain ma jälle mitmeid soovitusi käsitöö suhtes. Jah, ma tänan teid nõuannete eest, aga olen seda korduvalt öelnud- mul pole probleemi, et mul poleks MIDAGI müüa, vaid probleem on selles, KUS müüa! Jõululaatade osalustasud on kümneid eurosid, ma tõesti ei saa korraga seda summat välja maksta- olgugi, et võin selle topelt tagasi saada. Justnimelt VÕIN, aga ei pruugi... Ja riskija ma loomu poolest pole, eriti kui asi puudutab minu jaoks nii hella teemat, nagu raha.
Ütlete, et mul on nüüd annetustega saadud raha... Jah, mul on see, aga see seisab mul puutumatuna ja ma kasutan seda.... tegelt ma ei teagi, mis peaks juhtuma, et ma seda raha kasutama hakkaksin. Praegu ma olen kindel, et hoian seda raha jõuludeks, mul on alati olnud ikka kombeks teha ka pisikesi kingitusi oma vähestele lähedastele, mul on imeline oskus leida odavaid kuid praktilisi asju- kasvõi köögirätikud nt kuluvad igas majapidamises ära või toasussid vms. Ise ma saan ka vastu midagi samasugust ja nt rätikute või sokkide üle on mul alati hea meel, sest ma ei raatsi neid ise ju niikuinii osta.
Ainus ,mille pealt ma kokku hoida ei oska ,on söök. Kui mul ikka on isu grillkana järgi, siis ma selle ka ostan ja kuna ma söön päevas 1-2 korda, siis jätkub sellest , ütleme 4 eurosest kanst mulle kolmeks -neljaks päevas. Kui mul on ikka isu kindalt sorti jogurti järgi, siis ma selle ka ostan ja teine päev lihtsalt joon nt kohvi piimata- sest piima ei osta paar päeva, kuna ostsin jogurti. Samas- ma ei lähe välja sööma, isegi mitte McDonaldsisse või pizzat sööma- ühe söögikorra eest, mis pealegi ei toimu mugavalt kodus arvuti taga ja veni tundide pikkuseks (jajah, mõnikord on mul selline tunne, et ma kogu aeg ainult sööngi, aga see on täitsa tavaline hommikusöök, mis lõppeb alles kuskil pealelõunal :D) - 4-5 eurot maksta oleks minu mõistes liig.
Kusjuures eelmisel kuul ei olnud mul ühtegi laata ega kirbukat ja ma kasutasin annetusrahadest lisaks oma 90 eurosele söögirahale (peale maksusid siis) vaid 20 eurot! Ja sedagi mitte toiduks, ega suitsuks, vaid ravimiteks ja ka väikeseks investeeringuks stiilis- raha teeb raha. Ehk siis ostsin Uuskasutuskeskusest 5 euro eest 150l koti kaupa, kahjuks ei olnud seal küll enam nii suurt valikut, et kott täis saaks, ja kuna autot kuskilt ei olnud võtta, sõitsin taksoga koju. Kuid jäin igatahes kasumisse, sest saadud asjade müügist peaksin ma saama vähemalt 40 eurot ! Kui ainult saaks Telliskivisse koha! Minu kogemused riiulirentimistega kirbukates ei ole just kiita, olen katsetanud mitu korda ja plussi pole kordagi tulnud... Nii et -ma ei riski!
Aga 19 ,november on Mustamäe turul Mardilaat, kus on väga mõistlik osalustasu käsitöö müüjatele ja seal ma olen juba registreeritud! Ning veel ord väike üleskutse- kui kellelgi on Telliskivi kirbukale koht novembri alguses, sellel või järgmisel laupäeval siis, ja saaks teha lauanurgal natuke ruumi paarile ehtealusele ,andeke palun sellest mulle kommentaarides teada! Ma heameelega tuleksin ja ma tean, et mu püsikliendid on ka kindlasti kohal...
Maaklerile teatasin ära, et kahjuks poeruume ma ei saa rentida. Sel hetkel olin ma täiesti rahulik, ka järgnevad paar päeva ei langenud mu meeleolu eriti. Kuid vist kolmandal päeval jõudis see mulle lõplikult kohale- läksin arvutimängus kaotuse peale närvi ja suutsin end vaevu talitseda, et mitte virutada arvutile rusikaga :D Õnneks oli mul paralleelselt mänguga aktiivne ka vestlus oma armsamaga ja ma ütlesin talle, et nüüd vist hakkab tekkima masendus selle poeasja pärast, et ma vajaks praegu väga ühte kallistust või head sõna. Tema vastas, et kallistamiseks olen ma kaugel ja häid sõnu öelda ta ei oska (tüüpiline mees noh :D) aga et mis ikka põen. Ja uskumatu- see aitas mind! Ta ei öelnud midagi rohkem, aga ma mõistsin ,et ta saab minust aru ja tahaks öelda palju rohkem ... ja sellest piisas.
Viimase postituse all sain ma jälle mitmeid soovitusi käsitöö suhtes. Jah, ma tänan teid nõuannete eest, aga olen seda korduvalt öelnud- mul pole probleemi, et mul poleks MIDAGI müüa, vaid probleem on selles, KUS müüa! Jõululaatade osalustasud on kümneid eurosid, ma tõesti ei saa korraga seda summat välja maksta- olgugi, et võin selle topelt tagasi saada. Justnimelt VÕIN, aga ei pruugi... Ja riskija ma loomu poolest pole, eriti kui asi puudutab minu jaoks nii hella teemat, nagu raha.
Ütlete, et mul on nüüd annetustega saadud raha... Jah, mul on see, aga see seisab mul puutumatuna ja ma kasutan seda.... tegelt ma ei teagi, mis peaks juhtuma, et ma seda raha kasutama hakkaksin. Praegu ma olen kindel, et hoian seda raha jõuludeks, mul on alati olnud ikka kombeks teha ka pisikesi kingitusi oma vähestele lähedastele, mul on imeline oskus leida odavaid kuid praktilisi asju- kasvõi köögirätikud nt kuluvad igas majapidamises ära või toasussid vms. Ise ma saan ka vastu midagi samasugust ja nt rätikute või sokkide üle on mul alati hea meel, sest ma ei raatsi neid ise ju niikuinii osta.
Ainus ,mille pealt ma kokku hoida ei oska ,on söök. Kui mul ikka on isu grillkana järgi, siis ma selle ka ostan ja kuna ma söön päevas 1-2 korda, siis jätkub sellest , ütleme 4 eurosest kanst mulle kolmeks -neljaks päevas. Kui mul on ikka isu kindalt sorti jogurti järgi, siis ma selle ka ostan ja teine päev lihtsalt joon nt kohvi piimata- sest piima ei osta paar päeva, kuna ostsin jogurti. Samas- ma ei lähe välja sööma, isegi mitte McDonaldsisse või pizzat sööma- ühe söögikorra eest, mis pealegi ei toimu mugavalt kodus arvuti taga ja veni tundide pikkuseks (jajah, mõnikord on mul selline tunne, et ma kogu aeg ainult sööngi, aga see on täitsa tavaline hommikusöök, mis lõppeb alles kuskil pealelõunal :D) - 4-5 eurot maksta oleks minu mõistes liig.
Kusjuures eelmisel kuul ei olnud mul ühtegi laata ega kirbukat ja ma kasutasin annetusrahadest lisaks oma 90 eurosele söögirahale (peale maksusid siis) vaid 20 eurot! Ja sedagi mitte toiduks, ega suitsuks, vaid ravimiteks ja ka väikeseks investeeringuks stiilis- raha teeb raha. Ehk siis ostsin Uuskasutuskeskusest 5 euro eest 150l koti kaupa, kahjuks ei olnud seal küll enam nii suurt valikut, et kott täis saaks, ja kuna autot kuskilt ei olnud võtta, sõitsin taksoga koju. Kuid jäin igatahes kasumisse, sest saadud asjade müügist peaksin ma saama vähemalt 40 eurot ! Kui ainult saaks Telliskivisse koha! Minu kogemused riiulirentimistega kirbukates ei ole just kiita, olen katsetanud mitu korda ja plussi pole kordagi tulnud... Nii et -ma ei riski!
Aga 19 ,november on Mustamäe turul Mardilaat, kus on väga mõistlik osalustasu käsitöö müüjatele ja seal ma olen juba registreeritud! Ning veel ord väike üleskutse- kui kellelgi on Telliskivi kirbukale koht novembri alguses, sellel või järgmisel laupäeval siis, ja saaks teha lauanurgal natuke ruumi paarile ehtealusele ,andeke palun sellest mulle kommentaarides teada! Ma heameelega tuleksin ja ma tean, et mu püsikliendid on ka kindlasti kohal...
esmaspäev, 31. oktoober 2016
Lühidalt- poodi ei tule ja eks ma proovin edasi hakkama saada samamoodi, kui varem!
Täna on viimane päev, mil ma arvasin, et veel proovin kuidagi raha kokku saada oma poe avamiseks. Kuid eelmisel nädalal selgus lõplikult, et laenu mulle ei anta (õnneks tegelikult, ma ei olekski seda tahtnud, see oli VIIMANE võimalus), toetusi juba olemasolevale ettevõttele või ka uuele jaekaubandusega tegelevale ettevõttele ei ole ette nähtud (täisabsurd ju tegelikult, mis see kaubandusettevõte siis teistmoodi on, kui mingi muu ettevõte, et neile algkapitaligi pole ette nähtud?), Puuetega Inimeste Koda ütles, et see pole nende prioteet- noh kui puuetega inimeste ettevõtluse arendamine nende prioteet pole, siis mis nende PRIOTEET üldse on?
Ja, ma olen väga tänulik neile inimestele, kes minu üleskutset mind oma unistuste poe avamisel aidata, järgisid! Jah ma tänan kõiki neid ,kelle kaudu kogunes mu arvetele 140 (Brigita Arslamovi pangakontole) ja 15 (Kauba Ringlus OÜ pangaarvele) kokku 155 eurot. Kahjuks ei olnud see mitte isegi ühe kuu rendi sissemakse ulatuses... ja täna teengi ma nüüd selle etteaimatud, kuid siiski hetkel väga valusa kõne maaklerile ning teatan, et mina loobun neist ruumidest. Tahaks tegelikult lausa nutta ja öelda, et mu unistusele on taaskord vesi peale tõmmatud, aga ma olen piisavalt tugev, et seda valu mitte välja näidata ja ma tean, et elu läheb edasi ning ma ei anna KUNAGI alla!
Olen proovinud ühendust saada juba mõnede annetajatega, et küsida, kes nad soovivad mulle saadetud rahalist abi tagasi saada, kuid mõnel neist ei ole facebooki (ainus suhtluskeskkond kus mul konto on, ei tea ma midagi twitterist jms ) ning ka kontakte avalikult ei leia. Seega ma palun K.S- teine perekonnanimi veel, kes Sa annetasid 100 eurot Brigita arvelduskontole ja tegid seda 13. oktoobril, anna mulle palun teada, kas Sa soovid seda raha tagasi või arvad, et las see jääb mulle edaspidiseks abiks (mida ma kasutan tõesti äärmisel vajadusel, nt lähenevate jõulude ajal). Ja samamoodi ootan ma ,et Sina, B. L., kes sa samuti Brigita kontole 20 eurot kandsid, tehes seda 14. oktoobril võtaksid minuga ise ühendust, sest ma ei suutnud googeldades Su kontakti leida. Minu meiliaadress peaks olema blogi ülevalservas nähtav, aga igaks juhuks kordan üle : hiireke41@mail.ee ja ma usun, et enamik teab juba ka minu facebooki kontot, mille kaudu on võimalik mulle sõnum saata.
Nüüd siis- kõne maaklerile ja uusi laatasid ning käsitöömüügi võimalusi vaatama aadressile http://www.fairsearcher.com/laat-laadakalender-laadad-laatade-otsing-kuhuminna-messid-messikalender
Osalustasud on neis muidugi tihtipeale ulmelised nagu nt
http://www.xn--tallinnaksitmess-3nb14aa.ee/index.php?page=94
Kuid selles viimases oleks mul tegelikult vaja ainult 50x50 pisikest müügiletti ja ma alustan läbirääkimisi hinnasoodustuse ja võimalike eritingimuste suhtes. Küsida ju ikka võib...
Aa, ma ei saanud seekord novembrikuusse kohta Telliskivi Kirbuturule! Kui minu blogi lugejate hulgas on nüüd keegi, kellel on nt 5. 12. või 19 novembril sinna koht broneeritud ja kellel oleks võimalik mahutada oma laua taha veel üks müüja väikese ehetealusega, siis oleks tohutult suureks abiks mulle, kui te annaks mulle teada sellest, et olete nõus mind aitama!
Ja, ma olen väga tänulik neile inimestele, kes minu üleskutset mind oma unistuste poe avamisel aidata, järgisid! Jah ma tänan kõiki neid ,kelle kaudu kogunes mu arvetele 140 (Brigita Arslamovi pangakontole) ja 15 (Kauba Ringlus OÜ pangaarvele) kokku 155 eurot. Kahjuks ei olnud see mitte isegi ühe kuu rendi sissemakse ulatuses... ja täna teengi ma nüüd selle etteaimatud, kuid siiski hetkel väga valusa kõne maaklerile ning teatan, et mina loobun neist ruumidest. Tahaks tegelikult lausa nutta ja öelda, et mu unistusele on taaskord vesi peale tõmmatud, aga ma olen piisavalt tugev, et seda valu mitte välja näidata ja ma tean, et elu läheb edasi ning ma ei anna KUNAGI alla!
Olen proovinud ühendust saada juba mõnede annetajatega, et küsida, kes nad soovivad mulle saadetud rahalist abi tagasi saada, kuid mõnel neist ei ole facebooki (ainus suhtluskeskkond kus mul konto on, ei tea ma midagi twitterist jms ) ning ka kontakte avalikult ei leia. Seega ma palun K.S- teine perekonnanimi veel, kes Sa annetasid 100 eurot Brigita arvelduskontole ja tegid seda 13. oktoobril, anna mulle palun teada, kas Sa soovid seda raha tagasi või arvad, et las see jääb mulle edaspidiseks abiks (mida ma kasutan tõesti äärmisel vajadusel, nt lähenevate jõulude ajal). Ja samamoodi ootan ma ,et Sina, B. L., kes sa samuti Brigita kontole 20 eurot kandsid, tehes seda 14. oktoobril võtaksid minuga ise ühendust, sest ma ei suutnud googeldades Su kontakti leida. Minu meiliaadress peaks olema blogi ülevalservas nähtav, aga igaks juhuks kordan üle : hiireke41@mail.ee ja ma usun, et enamik teab juba ka minu facebooki kontot, mille kaudu on võimalik mulle sõnum saata.
Nüüd siis- kõne maaklerile ja uusi laatasid ning käsitöömüügi võimalusi vaatama aadressile http://www.fairsearcher.com/laat-laadakalender-laadad-laatade-otsing-kuhuminna-messid-messikalender
Osalustasud on neis muidugi tihtipeale ulmelised nagu nt
http://www.xn--tallinnaksitmess-3nb14aa.ee/index.php?page=94
Kuid selles viimases oleks mul tegelikult vaja ainult 50x50 pisikest müügiletti ja ma alustan läbirääkimisi hinnasoodustuse ja võimalike eritingimuste suhtes. Küsida ju ikka võib...
Aa, ma ei saanud seekord novembrikuusse kohta Telliskivi Kirbuturule! Kui minu blogi lugejate hulgas on nüüd keegi, kellel on nt 5. 12. või 19 novembril sinna koht broneeritud ja kellel oleks võimalik mahutada oma laua taha veel üks müüja väikese ehetealusega, siis oleks tohutult suureks abiks mulle, kui te annaks mulle teada sellest, et olete nõus mind aitama!
kolmapäev, 26. oktoober 2016
Avameelselt alkoholist ja valikute puudumisest.
Eelmises postituses tahtsin ma eelkõige kirjutada sellest, kuivõrd erineb maaelu linnaelust ja kui harjumatu ning võõras see mulle on. Kuid sujuvalt kerkis selles teemas esile hoopis üks teine teema- joomine. Joomine, mis on kahjuks saatnud mind suuremal osal elust, kuid pole ealeski suutnud mind enda võimusse haarta! Jah, ma tean, et enamus inimesi ei usu mind ja ma ei saa kedagi ka sundida uskuma- sest igaühel on õigus oma arvamusele. Aga mul oleks siiralt hea meel, kui kasvõi mõnigi blogilugejatest hakkaks selle postituse peale mind vaatama teise pilguga!
Alustaks ehk siis päris algusest, ehk lapsepõlvest. Kodus meil alkoholi ei tarvitatud. Baarikapis võis aastaid seista korgi all mingi likööripudel, siis mingil tähtpäeval korgiti lahti, võeti paar pitsi inimese kohta ja pandi tagasi. Et siis võibolla poole aasta pärast uuesti jälle peolauas pitsike külalistele pakkuda. Ema ei joonud üldse- no ei saa ju õhtu jooksul pitsi aastas paaril korral joomiseks lugeda. Isal ikka tuli mõnikord ette veidi ehme keelega ja kõikuval sammul koju tulemist ja ka mõne sõbra kaasa võtmist, kuid lapsena olid need mulle pigem meeldivaks erandiks, kui häirisid. Sest olgem ausad- miks peaks eelkooliealine laps olema vihane "onude" peale, kes alati tõid kaasa kommi või mõne mänguasja, ajasid poole ööni minuga juttu (no mis siis ,et nende juttudest ei saanud ma enamusest ju aru veel). Ema üritas mind alati nendest eemale hoida, aga mina ei mõistnud, mis seal halba oli, kui mind "suurte" seltskonnas aktsepeeriti.
Enda esimesed kokkupuuted alkoholiga jäävad ka umbes samasse aega, ehk siis varasesse lapsepõlve. Olin hästi agar alati peolaudadelt nõusid kööki viima ja muidugi ahvatlesid mind ka siis pitsipõhja kogunenud tilkadest (tol ajal olid enamasti kasutuses jalaga pitsid, kus jala kohal väike süvend pitsi see oli) tulevad magusad lõhnad. No kes poleks meist lapsena neid tilgakesi keelega maitsnud ja siis tihtipeale pettunud ,et magusalt lõhnav asi oli tegelikult kibe ja vastik :D
Olin mingi 15 aastane, kui sõbranna sünnipäeval sai esimest korda põhjalikumalt vägijooki proovitud. See oli nisuviin ja tingis selle proovimise nagu ikka soov jätta enast muljet kui "suurest"- eriti ,kuna seltskonnas oli üks vanem poiss, kes mulle meeldis vist. No mäletan seda nisuviina joomist, esimesi suitsupahvimisi ja martsipantordi söömist ja seda kuidas mul ühel hetkel kõik sees keerama hakkas. Kirusin "pahaks läinud" torti ja olin jube tige, et kõik minu üle naersid :D
Mingit huvi joogi vastu minul ei tekkinud. Suvel eakaaslastest naabripoisid ikka said aeg-ajalt kuskilt mingi veini või õlle, mina üldiselt harva proovisin neid isegi. Siis aga juhtuski ehk see sündmus, mis määras minu edasise suhtumise alkoholi...
Sellest olen ma väga harva rääkinud ja üritanud ka ise unustada seda- vanemate näägutamise ,et see on ikka nii suur häbi, tõttu. Nimelt tekkis mul umbes 16 aastasena naabritüdruku ja tema sõbrannaga suur tüli. Mis põhjus ,seda ei mäleta, aga tõenäoliselt ikka poiste tähelepanu. Ja siis ühel õhtul kutsuti mind välja, kasutades "söödana" ühte meie seltskonna poissi, kellesse ma ehk natuke armunud olin ja maja nurga taga ootasid mind 4 tüdrukut. Kaks neist haarasid minust kinni, kolmas hoidis suud lahti ja mulle valati otse kurku umbes pool pudelit Vana Tallinnat. Ma imestan, et ma ei lämbunud...
Mida ma tegin, ei mäleta. Mingid pildikatked justkui oleks, aga tõeliselt tuli mul pilt ette siis, kui lamasin haigla vastuvõtupalatis ja ema kõrval muudkui korrutas nuttes- mida sa tegid, kas sul häbi pole. Ma ei suutnud siis seletada midagi, tahtsin vaid magada, kuid ma ei tohtinud. Mäletan ema sõnu, et arst olevat öelnud, et nüüd on kaks varianti- kas hakkab alkohol mulle maitsema ja minust saab sõltlane, või ei taha ma peale seda enam üldse ühtegi pitsi võtta.
Mu esimesed tõelised sõbrannad olid kaksikõed Võrust paarkümmend kilomeertrit eemalt maakohast. Nende pere oli viinalembene- ema jõi, kasuisa jõi ja vaevu täisealiseks saanud kaksikud jõid samuti. Kuiid nad olid nii toredad ja lõbusad, alati sai nalja... olime "kuldne kolmik" nagu meid Võru linnas 90-ndatel aastatel kutsuti. Oli just krooniaja algus, oli väikelinna elu, oli tööpuudus... Ja hakkas välja kujunema selgelt kaks klassi noorte hulgas :rikkamad, kes käisid klubides ja baarides ning vaesemad, kelle seltskondlik läbikäimine oli nö "korteriläbud". Kahjuks kuulusime meie viimaste hulka... Kui ülejäänud tüdrukutel oli sellest hea meel, et saab juua, siis mina käisin nendega kaasas vaid selleks, et kodust eemal olla ja tunda end hinnatuna, kasvõi joodikute seltskonnas. Meil vedas- haruharva sattusime seltskonda, kus oleks vägivaldsed inimesed olnud ja kuna me polnud keegi ka mingid seksikad tibid, siis ei tekkinud meestel ka mingeid ahvatlusi meid ära kasutada. Pealegi oli meil põhimõte- mitte kunagi ei jäänud me ööseks võõrasse kohta magama.
"Kuldse kolmiku" ajal õppisin ma olema ainus kaine inimene seltskonnas ja kuna mul pole olnud kunagi põhjust kurta oma huumorimeele üle, siis hakkas see kõik mulle täitsa meeldima. Ja kuna mul polnud ka mingit valikut- väikelinnas oli "klassisüsteem" väga tugev ja keegi teistsugust elu elav ei teinud meietaolistega tegemistki- siis ainus koht kus end vabalt tunda olidki need seltskonnad. Neist arenesid välja suhted, arenesid välja võimalused kodust välja kolida ja arenes ka minu näiline tugevus. Kaitsekilbiks naer nii iseenda kui teiste üle, oskus igas olukorras midagi koomilist näha... Sisimas aga tundsin ma vastikust, tundsin vastikust elustiili vastu, mis koosnes viimase raha kokkuotsimisest, et järjekordne pudel saada, elustiilist, kus päev ei alanud hommikuga ega lõppenud õhtuga, vaid sellega ,millal jäädi täis ja millal ärgati pohmakaga üles. Ja ma nägin seda kõike päevast-päeva, kuid kordagi ei tekkinud mul endal soovi järjekordset pitsi täis valada... üldjuhul ma ei võtnud üldse midagi, aga vahest klaas õlut õhtu jooksul või ka pitsike kangemat tuli ette.
Aastad möödusid, "kuldne kolmik" läks laiali, mina kolisin Võrumaalt ära. Sõbrannad jätkasid oma harjumuspärast elustiili, kuid alkohol oli neid juba liiga tugevalt enda võimusse haaranud ja ma ei leidnud enam huvi nendega suhelda. Kuid mingil müstilisel kombel ei saanud ma lahti ühest needusest- ükskõik, kuhu ma läksin, alati olid ainsad inimesed ,kes minust hoolisid need kella kümneks poe juurde kogunevad tüübid. Leidsin sealt järjekordse, kes mind enda juurde elama võttis, tegin seal süüa ja koristasin, vastutasuks sain tunda kasvõi natukenegi hellust ja teise inimese kehasoojust ning koha kus elada. Jah, alkoholihaisused kallistused polnud need ,mida ma oleksin tahtnud, aga kui polnud valikut. Kui oli variant- kas elada tänaval või taluda alkohooliku lähedust... võibolla oleksin ma siis pidanud tänavale jääma ja ma poleks kindlasti enam siin neid ridu kirjutamas?! Äkki ma oleksingi pidanud seda tegema?
Ajad läksid paremaks, sain tööle, sain üürikorteri ja ei sõltunud enam kellestki "poetagusest". Kuid mu välimus oli läinud päriliku haiguse tõttu järjest hullemaks. Selle raviks aga... ütleme, et selleks on vaja kordi suuremat summat ,kui hetkel aktuaalne oleva poe avamise jaoks! Ja ma olin nii pagana üksi... Ma naersin selle üle, ma tundsin rõõmu sõprdaest- esimest korda elus olid mul ka sõbrad, kelle jaoks alkohol oli lihtsalt nädalavahetuse lõõgastus. Aga ma olin 4-5 aastat nii, et keegi vastassoo esindaja mind isegi ei kallistanud, rääkimata siis rohkemast. Ma vajasin nii tohutult hellust, tahtsin ,et mul oleks keegi kelle õlale pea panna, kelle kaisus uinuda... Ja minu poole ei vaadanud keegi..
Mind märgati lõpuks. Märgati alkoholilembese mehe poolt. Ma ei tahtnud algul suhet ega kooselu, kuid lähedusevajadus sai minu üle võimust. Järgnes pool aastat kooselu, rikutud jõulude ja aastavahetuse, kuid sealsamas tohutu õrnuse ja tähelepanuga. Kuni mul lõpuks sai mõõt täis... Tegin endale selgeks, et olen siiski sobilik vaid üksi elama ja ei kavatse sellest enam taganeda.
Kuid hellusevajadus jäi... Jäi soov tunda end kasvõi korrakski ihaldatuna, naisena, kellestki ise hoolida ja olla hoolitud. Taaskord peitsin ma end maski- mul on kõik korras- taha. Ja sattusin segadusse, kui avastasin, et ühest netitutvusest ühiste huvide keskkonnas on tekkimas midagi enamat. Aimasin ,et sel mehel on probleeme joomisega, kuid minu jaoks polnud selles ju midagi uut. Nii me kohtusimegi... Ma saan temalt positiivset tähelepanu, ma saan tunda, et keegi minust hoolib, ma saan ise hoolida... Jah, te ei mõista seda, et kuidas saab hoolida sellisest ,kelle päev kulgeb kaheliitriste õllepudelite ja teiste omasuguste seltsis? Kuid mina ei ole peaaegu kunagi muud oma elus näinudki...
On kohutavalt kurb, et alkohol on muutunud maal ja väikelinnades justkui kohustuslikuks elu osaks! Ja endast on kahju, et ma ei jää kunagi silma mitte kellelegi sellisele, kel poleks alkoholiga probleeme...Et mu ainus valik on olla üksi ja mitte kunagi tunda teise inimese kehasoojust, või leppida selle piskuga, mis mulle Saatus toonud on...
Küll aga on mul kindel põhimõte olnud ükskõik ,kui hes või halvas seisus ma majanduslikult olen- alkoholi jaoks minu käest ei tasu raha küsida! Sest ma lihtsalt ei anna seda ja enamusel meestel tegelikult on olnud ka see põhimõte endal- sellelt, kes ise ei joo, sellelt viinaraha ei küsita. Nii et võite selles kindlad olla- ei lähe ükski sent ka teie annetatud rahadest kuskile "punkrisse" ,nagu mõned kommenteerijad arvanud on. Ma ei suuda seda kahjuks teile kuidagi tõestada, aga ütlen- see raha on mul alles ja kui see poeplaan mul ebaõnnestub (kahjuks tundub, et nii see ka juhtub) võin annetajatele soovi korral selle tagasi kanda!
Alustaks ehk siis päris algusest, ehk lapsepõlvest. Kodus meil alkoholi ei tarvitatud. Baarikapis võis aastaid seista korgi all mingi likööripudel, siis mingil tähtpäeval korgiti lahti, võeti paar pitsi inimese kohta ja pandi tagasi. Et siis võibolla poole aasta pärast uuesti jälle peolauas pitsike külalistele pakkuda. Ema ei joonud üldse- no ei saa ju õhtu jooksul pitsi aastas paaril korral joomiseks lugeda. Isal ikka tuli mõnikord ette veidi ehme keelega ja kõikuval sammul koju tulemist ja ka mõne sõbra kaasa võtmist, kuid lapsena olid need mulle pigem meeldivaks erandiks, kui häirisid. Sest olgem ausad- miks peaks eelkooliealine laps olema vihane "onude" peale, kes alati tõid kaasa kommi või mõne mänguasja, ajasid poole ööni minuga juttu (no mis siis ,et nende juttudest ei saanud ma enamusest ju aru veel). Ema üritas mind alati nendest eemale hoida, aga mina ei mõistnud, mis seal halba oli, kui mind "suurte" seltskonnas aktsepeeriti.
Enda esimesed kokkupuuted alkoholiga jäävad ka umbes samasse aega, ehk siis varasesse lapsepõlve. Olin hästi agar alati peolaudadelt nõusid kööki viima ja muidugi ahvatlesid mind ka siis pitsipõhja kogunenud tilkadest (tol ajal olid enamasti kasutuses jalaga pitsid, kus jala kohal väike süvend pitsi see oli) tulevad magusad lõhnad. No kes poleks meist lapsena neid tilgakesi keelega maitsnud ja siis tihtipeale pettunud ,et magusalt lõhnav asi oli tegelikult kibe ja vastik :D
Olin mingi 15 aastane, kui sõbranna sünnipäeval sai esimest korda põhjalikumalt vägijooki proovitud. See oli nisuviin ja tingis selle proovimise nagu ikka soov jätta enast muljet kui "suurest"- eriti ,kuna seltskonnas oli üks vanem poiss, kes mulle meeldis vist. No mäletan seda nisuviina joomist, esimesi suitsupahvimisi ja martsipantordi söömist ja seda kuidas mul ühel hetkel kõik sees keerama hakkas. Kirusin "pahaks läinud" torti ja olin jube tige, et kõik minu üle naersid :D
Mingit huvi joogi vastu minul ei tekkinud. Suvel eakaaslastest naabripoisid ikka said aeg-ajalt kuskilt mingi veini või õlle, mina üldiselt harva proovisin neid isegi. Siis aga juhtuski ehk see sündmus, mis määras minu edasise suhtumise alkoholi...
Sellest olen ma väga harva rääkinud ja üritanud ka ise unustada seda- vanemate näägutamise ,et see on ikka nii suur häbi, tõttu. Nimelt tekkis mul umbes 16 aastasena naabritüdruku ja tema sõbrannaga suur tüli. Mis põhjus ,seda ei mäleta, aga tõenäoliselt ikka poiste tähelepanu. Ja siis ühel õhtul kutsuti mind välja, kasutades "söödana" ühte meie seltskonna poissi, kellesse ma ehk natuke armunud olin ja maja nurga taga ootasid mind 4 tüdrukut. Kaks neist haarasid minust kinni, kolmas hoidis suud lahti ja mulle valati otse kurku umbes pool pudelit Vana Tallinnat. Ma imestan, et ma ei lämbunud...
Mida ma tegin, ei mäleta. Mingid pildikatked justkui oleks, aga tõeliselt tuli mul pilt ette siis, kui lamasin haigla vastuvõtupalatis ja ema kõrval muudkui korrutas nuttes- mida sa tegid, kas sul häbi pole. Ma ei suutnud siis seletada midagi, tahtsin vaid magada, kuid ma ei tohtinud. Mäletan ema sõnu, et arst olevat öelnud, et nüüd on kaks varianti- kas hakkab alkohol mulle maitsema ja minust saab sõltlane, või ei taha ma peale seda enam üldse ühtegi pitsi võtta.
Mu esimesed tõelised sõbrannad olid kaksikõed Võrust paarkümmend kilomeertrit eemalt maakohast. Nende pere oli viinalembene- ema jõi, kasuisa jõi ja vaevu täisealiseks saanud kaksikud jõid samuti. Kuiid nad olid nii toredad ja lõbusad, alati sai nalja... olime "kuldne kolmik" nagu meid Võru linnas 90-ndatel aastatel kutsuti. Oli just krooniaja algus, oli väikelinna elu, oli tööpuudus... Ja hakkas välja kujunema selgelt kaks klassi noorte hulgas :rikkamad, kes käisid klubides ja baarides ning vaesemad, kelle seltskondlik läbikäimine oli nö "korteriläbud". Kahjuks kuulusime meie viimaste hulka... Kui ülejäänud tüdrukutel oli sellest hea meel, et saab juua, siis mina käisin nendega kaasas vaid selleks, et kodust eemal olla ja tunda end hinnatuna, kasvõi joodikute seltskonnas. Meil vedas- haruharva sattusime seltskonda, kus oleks vägivaldsed inimesed olnud ja kuna me polnud keegi ka mingid seksikad tibid, siis ei tekkinud meestel ka mingeid ahvatlusi meid ära kasutada. Pealegi oli meil põhimõte- mitte kunagi ei jäänud me ööseks võõrasse kohta magama.
"Kuldse kolmiku" ajal õppisin ma olema ainus kaine inimene seltskonnas ja kuna mul pole olnud kunagi põhjust kurta oma huumorimeele üle, siis hakkas see kõik mulle täitsa meeldima. Ja kuna mul polnud ka mingit valikut- väikelinnas oli "klassisüsteem" väga tugev ja keegi teistsugust elu elav ei teinud meietaolistega tegemistki- siis ainus koht kus end vabalt tunda olidki need seltskonnad. Neist arenesid välja suhted, arenesid välja võimalused kodust välja kolida ja arenes ka minu näiline tugevus. Kaitsekilbiks naer nii iseenda kui teiste üle, oskus igas olukorras midagi koomilist näha... Sisimas aga tundsin ma vastikust, tundsin vastikust elustiili vastu, mis koosnes viimase raha kokkuotsimisest, et järjekordne pudel saada, elustiilist, kus päev ei alanud hommikuga ega lõppenud õhtuga, vaid sellega ,millal jäädi täis ja millal ärgati pohmakaga üles. Ja ma nägin seda kõike päevast-päeva, kuid kordagi ei tekkinud mul endal soovi järjekordset pitsi täis valada... üldjuhul ma ei võtnud üldse midagi, aga vahest klaas õlut õhtu jooksul või ka pitsike kangemat tuli ette.
Aastad möödusid, "kuldne kolmik" läks laiali, mina kolisin Võrumaalt ära. Sõbrannad jätkasid oma harjumuspärast elustiili, kuid alkohol oli neid juba liiga tugevalt enda võimusse haaranud ja ma ei leidnud enam huvi nendega suhelda. Kuid mingil müstilisel kombel ei saanud ma lahti ühest needusest- ükskõik, kuhu ma läksin, alati olid ainsad inimesed ,kes minust hoolisid need kella kümneks poe juurde kogunevad tüübid. Leidsin sealt järjekordse, kes mind enda juurde elama võttis, tegin seal süüa ja koristasin, vastutasuks sain tunda kasvõi natukenegi hellust ja teise inimese kehasoojust ning koha kus elada. Jah, alkoholihaisused kallistused polnud need ,mida ma oleksin tahtnud, aga kui polnud valikut. Kui oli variant- kas elada tänaval või taluda alkohooliku lähedust... võibolla oleksin ma siis pidanud tänavale jääma ja ma poleks kindlasti enam siin neid ridu kirjutamas?! Äkki ma oleksingi pidanud seda tegema?
Ajad läksid paremaks, sain tööle, sain üürikorteri ja ei sõltunud enam kellestki "poetagusest". Kuid mu välimus oli läinud päriliku haiguse tõttu järjest hullemaks. Selle raviks aga... ütleme, et selleks on vaja kordi suuremat summat ,kui hetkel aktuaalne oleva poe avamise jaoks! Ja ma olin nii pagana üksi... Ma naersin selle üle, ma tundsin rõõmu sõprdaest- esimest korda elus olid mul ka sõbrad, kelle jaoks alkohol oli lihtsalt nädalavahetuse lõõgastus. Aga ma olin 4-5 aastat nii, et keegi vastassoo esindaja mind isegi ei kallistanud, rääkimata siis rohkemast. Ma vajasin nii tohutult hellust, tahtsin ,et mul oleks keegi kelle õlale pea panna, kelle kaisus uinuda... Ja minu poole ei vaadanud keegi..
Mind märgati lõpuks. Märgati alkoholilembese mehe poolt. Ma ei tahtnud algul suhet ega kooselu, kuid lähedusevajadus sai minu üle võimust. Järgnes pool aastat kooselu, rikutud jõulude ja aastavahetuse, kuid sealsamas tohutu õrnuse ja tähelepanuga. Kuni mul lõpuks sai mõõt täis... Tegin endale selgeks, et olen siiski sobilik vaid üksi elama ja ei kavatse sellest enam taganeda.
Kuid hellusevajadus jäi... Jäi soov tunda end kasvõi korrakski ihaldatuna, naisena, kellestki ise hoolida ja olla hoolitud. Taaskord peitsin ma end maski- mul on kõik korras- taha. Ja sattusin segadusse, kui avastasin, et ühest netitutvusest ühiste huvide keskkonnas on tekkimas midagi enamat. Aimasin ,et sel mehel on probleeme joomisega, kuid minu jaoks polnud selles ju midagi uut. Nii me kohtusimegi... Ma saan temalt positiivset tähelepanu, ma saan tunda, et keegi minust hoolib, ma saan ise hoolida... Jah, te ei mõista seda, et kuidas saab hoolida sellisest ,kelle päev kulgeb kaheliitriste õllepudelite ja teiste omasuguste seltsis? Kuid mina ei ole peaaegu kunagi muud oma elus näinudki...
On kohutavalt kurb, et alkohol on muutunud maal ja väikelinnades justkui kohustuslikuks elu osaks! Ja endast on kahju, et ma ei jää kunagi silma mitte kellelegi sellisele, kel poleks alkoholiga probleeme...Et mu ainus valik on olla üksi ja mitte kunagi tunda teise inimese kehasoojust, või leppida selle piskuga, mis mulle Saatus toonud on...
Küll aga on mul kindel põhimõte olnud ükskõik ,kui hes või halvas seisus ma majanduslikult olen- alkoholi jaoks minu käest ei tasu raha küsida! Sest ma lihtsalt ei anna seda ja enamusel meestel tegelikult on olnud ka see põhimõte endal- sellelt, kes ise ei joo, sellelt viinaraha ei küsita. Nii et võite selles kindlad olla- ei lähe ükski sent ka teie annetatud rahadest kuskile "punkrisse" ,nagu mõned kommenteerijad arvanud on. Ma ei suuda seda kahjuks teile kuidagi tõestada, aga ütlen- see raha on mul alles ja kui see poeplaan mul ebaõnnestub (kahjuks tundub, et nii see ka juhtub) võin annetajatele soovi korral selle tagasi kanda!
esmaspäev, 24. oktoober 2016
Ei saa minust maainimest! Ehk rõõm igapäevastest mugavustest...
Sel nädalavahetusel murdsin end täielikult rutiinist välja- mind kutsuti maale. Kõhklesin küll pisut, sest kutsujaks oli seesama mees, kellega ...no ütleme, et on rohkem kui sõprus aga vähem kui kooselu. Ehk siis suhe visiitsuhtena pikkade telefoni-ja netivestluste, umbes kord nädalas paaripäevaste kohtumiste ja teadmisega, et oleme teineteisel olemas.
Kahjuks on ka temal probleeme alkoholiga. Jah, ma ei tea, ma ei saa aru, miks- aga mul pole kunagi olnud suhet mehega, kellel neid pole. Millegipärast olen ma "joodikumagnet", kuigi ise pole kunagi tundnud mingit huvi ega vajadust alkoholi suhtes. Viimati võtsin paar pudelit õlut selle aasta kevadel... Ja kangemaid jooke ma pole kunagi võtnud- no vbolla paarkümmend aastat tagasi oli ka selliseid aegu, kus ma ikka pitsi õhtu jooksul võtsin ka, samal ajal ,kui teised hävitasid mitu liitrit viina.
No reedel ta siis helistas mulle ja kutsus enda juurde. Küsisin, kas ta on ikka selles täiesti kindel, sest sain aru, et ta oli järjekordselt... no mitte eriti kaine. Ta ütles, et on. Etteruttavalt võin öelda, et ta võib küll purjus olla, aga ta suudab loogiliselt mõelda ja oma otsuste või tegude eest vastutada. Üllatav, aga nii see praegu vähemalt tundub ka... Muidugi ma kõhklesin veel bussis linnast välja sõites, et kas teen õigesti või mitte, varuplaan oli muidugi ka olemas- sõita järgmise bussiga (liiklus seal päris tihe) tagasi, kui selgub, et tegelikult mind ei oodatagi .
Aga tegelikult oli ta koos oma sõbraga mul vastas. Ja esimene käik oli siis, nagu maameestel kahjuks ikka kombeks suuremalt jaolt on, poodi. Minult küsiti, mida ma tahan- ma ei pidanudki ise vastama, seda tegi mu kutsuja ise- ja siis läksime ühe teise sõbra poole. Huvitav, joodikud olid nad küll, aga ükski käidud kohtadest ei kannataks välja määratlust "punker". Steriilset puhtust muidugi polnud, aga räpasust jms kaugeltki mitte.
Üle aastate esmakordselt ei tundnud ma ennast joodikute (no tahaks öelda viisakamalt, aga see siiski on karm tõsiasi) seltskonnas ebamugavalt. Ärevus, mis oli tekkinud aastate eest, mil purjus elukaaslane mind lõi (esimene sedatüüpi juhtum elus, nii uskumatu, kui ka poleks kõigi mu kooselude jooksul) oli praktiliselt kadunud. Kuigi oli kohe selge, et ma võin nii paari päeva jooksul tund-paar seda taluda, kuid see pole minu koht. Õnneks on mu kutsujal kombeks alati peale piisavat joomist (tema mõistes piisavat, ehk siis ikka päris purjus olles) koju minna. Ja me läksimegi.
Ta elab koos vanaemaga. Tüüpiline silikaatvoodriga maamaja külateede ristumiskohas, asulakeskusest ehk kilomeetri kaugusel..Suur aed täis lillepeenraid ja õunapuid, saun ja abihooned. Aeg oleks seal justkui paarkümmend aastat tagasi seisma jäänud... selline mõnus rahu oli kohe esimesel hetkel sinna sattudes. Kuna vanaema, ehk siis mina hakkasin teda koheselt "memmeks" hüüdma, ei tarbi grammigi alkoholi, siis oli maja ka seestpoolt hubaselt korras. Kindlasti oleks enamusele lausa unistuste maakodu selline, kuid mina mõistsin kohe, et ei, see pole minu jaoks.
Soojustamata välikäimla ja dušinurga puudumine, nõudepesu külma veega või siis keedetud veega kausis, ahiküte ja värsketest juurviljadest söögitegemine... Jah, ma võisin seda kõike paar päeva kannatada, kuid kui ma pühapäeva hommikul koju jõudsin ja soojaveekraani lahti keerasin... vot seda tunnet ei oska ma kirjeldadagi. Uskumatu, kuidas võib sellistest lihtsatest asjadest nii palju rõõmu olla! Pesta ennast ja toidunõusid sooja veega, tualetis vett tõmmata, vaadata oma tuba, kus küll ei valitse mingi ülisteriilne puhtus (jajah, olen natuke laisavõitu ka vahest :D) aga siiski on asjad enamasti kappides, mitte suvaliselt toolileenil ja nähtavate kulumisjälgedega asjadele kohta ei leidu... alles siis ma tundsin esmakordselt oma korteris KODU tunnet. Esmakordselt, kuigi olen siin elanud juba poolteist aastat...
Jah, maal on ilus, memmega saan hästi läbi, I. hoiab mind väga, sain hakkama ka värskest mitte sügavkülmutatud toorainest toidutegemisega gaasipliidil- mul on alati olnud kiiks ,et mina pean elama kohas kus on el. pliit, kardan vist natuke lahtist tuld siseruumis- aga ma tundsin juba järgmise päeva õhtul et olen väsinud. Ja igatsesin sooja duši alla, kuigi kodus olles ma sageli üritan sinna minemist niiakaua edasi lükata, kui võimalik :D.
Ka laupäeva hommik algas tegelikult ju täitsa maapiirkondadele tavaliselt- kella kümneks poe juurde kogunemisega. Jälle mõned kaheliitrised õlled, jälle kuskile sõbra poole, siis tuli keegi veel viinaga... nojah, paarkümmend aastat tagasi kui mina külapoes töötasin käis kõik täpselt samamoodi. Paari tunni pärast oli I. jälle parajas staadiumis, et koju minna. Nagu ikka sai ta memme käest noomida, aga mina olen võtnud sellise seisukoha- kuna meil pole plaaniski koos elama hakata, liiga suured individualistid oleme mõlemad, siis ma ei hakka ka mingeid piiranguid ja ettekirjutusi tegema- ja ütlesin seda ka hiljem memmele. Tema imestas, et tänapäeval on veel olemas selliseid naisi, kes lepivad nii vähesega ja ei püüagi teist inimest muutma hakata. Vastasin, et olen sellest aru saanud juba ammu: inimest on võimalik muuta ainult siis,kui ta ise juba tahab ennast muuta ja seda proovib...
Pühapäeva hommikul saatis I. mind bussi peale. Ja läks küll siis koju tagasi, kuid paar tundi hiljem mulle helistades oli ta juba kuskil mujal Ehk siis järjekordse sõbra pool... Nojah, vaba inimene vabal maal, teeb mis tahab! Kurb muidugi, aga jah, ma ei hakka "kurja naist" mängima. Ma võtan teda sellisena nagu ta on, ja kui ükskord saab kõrini või saab ta mingi lollusega hakkama, eks ma siis otsustan edasi, mis temaga teha!
Ja lõpetuseks- sellel nädalal ma ootan veel endiselt annetusi oma poe avamiseks, aga hakkan juba vaikselt leppime ka olukorraga, et kui ikka ise ennast aidata ei saa, siis keegi teine ka ei aita. Ootaksin tegelikult vastukaja inimeselt, kes Brigita kontole kandis 100 eurot- kas ta soovib, ma kannaks selle talle järgmisel nädalal tagasi- juhul kui ma tõesti ei juhtu imet ja ma poe avamiseks raha kokku ei saa... Tänan kõiki neid, kes on aidanud ja ka neid kes veel plaanivad aidata kui ka neid, kes lihtsalt mulle siiralt kaasa elavad!
Kahjuks on ka temal probleeme alkoholiga. Jah, ma ei tea, ma ei saa aru, miks- aga mul pole kunagi olnud suhet mehega, kellel neid pole. Millegipärast olen ma "joodikumagnet", kuigi ise pole kunagi tundnud mingit huvi ega vajadust alkoholi suhtes. Viimati võtsin paar pudelit õlut selle aasta kevadel... Ja kangemaid jooke ma pole kunagi võtnud- no vbolla paarkümmend aastat tagasi oli ka selliseid aegu, kus ma ikka pitsi õhtu jooksul võtsin ka, samal ajal ,kui teised hävitasid mitu liitrit viina.
No reedel ta siis helistas mulle ja kutsus enda juurde. Küsisin, kas ta on ikka selles täiesti kindel, sest sain aru, et ta oli järjekordselt... no mitte eriti kaine. Ta ütles, et on. Etteruttavalt võin öelda, et ta võib küll purjus olla, aga ta suudab loogiliselt mõelda ja oma otsuste või tegude eest vastutada. Üllatav, aga nii see praegu vähemalt tundub ka... Muidugi ma kõhklesin veel bussis linnast välja sõites, et kas teen õigesti või mitte, varuplaan oli muidugi ka olemas- sõita järgmise bussiga (liiklus seal päris tihe) tagasi, kui selgub, et tegelikult mind ei oodatagi .
Aga tegelikult oli ta koos oma sõbraga mul vastas. Ja esimene käik oli siis, nagu maameestel kahjuks ikka kombeks suuremalt jaolt on, poodi. Minult küsiti, mida ma tahan- ma ei pidanudki ise vastama, seda tegi mu kutsuja ise- ja siis läksime ühe teise sõbra poole. Huvitav, joodikud olid nad küll, aga ükski käidud kohtadest ei kannataks välja määratlust "punker". Steriilset puhtust muidugi polnud, aga räpasust jms kaugeltki mitte.
Üle aastate esmakordselt ei tundnud ma ennast joodikute (no tahaks öelda viisakamalt, aga see siiski on karm tõsiasi) seltskonnas ebamugavalt. Ärevus, mis oli tekkinud aastate eest, mil purjus elukaaslane mind lõi (esimene sedatüüpi juhtum elus, nii uskumatu, kui ka poleks kõigi mu kooselude jooksul) oli praktiliselt kadunud. Kuigi oli kohe selge, et ma võin nii paari päeva jooksul tund-paar seda taluda, kuid see pole minu koht. Õnneks on mu kutsujal kombeks alati peale piisavat joomist (tema mõistes piisavat, ehk siis ikka päris purjus olles) koju minna. Ja me läksimegi.
Ta elab koos vanaemaga. Tüüpiline silikaatvoodriga maamaja külateede ristumiskohas, asulakeskusest ehk kilomeetri kaugusel..Suur aed täis lillepeenraid ja õunapuid, saun ja abihooned. Aeg oleks seal justkui paarkümmend aastat tagasi seisma jäänud... selline mõnus rahu oli kohe esimesel hetkel sinna sattudes. Kuna vanaema, ehk siis mina hakkasin teda koheselt "memmeks" hüüdma, ei tarbi grammigi alkoholi, siis oli maja ka seestpoolt hubaselt korras. Kindlasti oleks enamusele lausa unistuste maakodu selline, kuid mina mõistsin kohe, et ei, see pole minu jaoks.
Soojustamata välikäimla ja dušinurga puudumine, nõudepesu külma veega või siis keedetud veega kausis, ahiküte ja värsketest juurviljadest söögitegemine... Jah, ma võisin seda kõike paar päeva kannatada, kuid kui ma pühapäeva hommikul koju jõudsin ja soojaveekraani lahti keerasin... vot seda tunnet ei oska ma kirjeldadagi. Uskumatu, kuidas võib sellistest lihtsatest asjadest nii palju rõõmu olla! Pesta ennast ja toidunõusid sooja veega, tualetis vett tõmmata, vaadata oma tuba, kus küll ei valitse mingi ülisteriilne puhtus (jajah, olen natuke laisavõitu ka vahest :D) aga siiski on asjad enamasti kappides, mitte suvaliselt toolileenil ja nähtavate kulumisjälgedega asjadele kohta ei leidu... alles siis ma tundsin esmakordselt oma korteris KODU tunnet. Esmakordselt, kuigi olen siin elanud juba poolteist aastat...
Jah, maal on ilus, memmega saan hästi läbi, I. hoiab mind väga, sain hakkama ka värskest mitte sügavkülmutatud toorainest toidutegemisega gaasipliidil- mul on alati olnud kiiks ,et mina pean elama kohas kus on el. pliit, kardan vist natuke lahtist tuld siseruumis- aga ma tundsin juba järgmise päeva õhtul et olen väsinud. Ja igatsesin sooja duši alla, kuigi kodus olles ma sageli üritan sinna minemist niiakaua edasi lükata, kui võimalik :D.
Ka laupäeva hommik algas tegelikult ju täitsa maapiirkondadele tavaliselt- kella kümneks poe juurde kogunemisega. Jälle mõned kaheliitrised õlled, jälle kuskile sõbra poole, siis tuli keegi veel viinaga... nojah, paarkümmend aastat tagasi kui mina külapoes töötasin käis kõik täpselt samamoodi. Paari tunni pärast oli I. jälle parajas staadiumis, et koju minna. Nagu ikka sai ta memme käest noomida, aga mina olen võtnud sellise seisukoha- kuna meil pole plaaniski koos elama hakata, liiga suured individualistid oleme mõlemad, siis ma ei hakka ka mingeid piiranguid ja ettekirjutusi tegema- ja ütlesin seda ka hiljem memmele. Tema imestas, et tänapäeval on veel olemas selliseid naisi, kes lepivad nii vähesega ja ei püüagi teist inimest muutma hakata. Vastasin, et olen sellest aru saanud juba ammu: inimest on võimalik muuta ainult siis,kui ta ise juba tahab ennast muuta ja seda proovib...
Pühapäeva hommikul saatis I. mind bussi peale. Ja läks küll siis koju tagasi, kuid paar tundi hiljem mulle helistades oli ta juba kuskil mujal Ehk siis järjekordse sõbra pool... Nojah, vaba inimene vabal maal, teeb mis tahab! Kurb muidugi, aga jah, ma ei hakka "kurja naist" mängima. Ma võtan teda sellisena nagu ta on, ja kui ükskord saab kõrini või saab ta mingi lollusega hakkama, eks ma siis otsustan edasi, mis temaga teha!
Ja lõpetuseks- sellel nädalal ma ootan veel endiselt annetusi oma poe avamiseks, aga hakkan juba vaikselt leppime ka olukorraga, et kui ikka ise ennast aidata ei saa, siis keegi teine ka ei aita. Ootaksin tegelikult vastukaja inimeselt, kes Brigita kontole kandis 100 eurot- kas ta soovib, ma kannaks selle talle järgmisel nädalal tagasi- juhul kui ma tõesti ei juhtu imet ja ma poe avamiseks raha kokku ei saa... Tänan kõiki neid, kes on aidanud ja ka neid kes veel plaanivad aidata kui ka neid, kes lihtsalt mulle siiralt kaasa elavad!
reede, 21. oktoober 2016
Meeldiv tegevus-energiaandja, mittemeeldiv-energiavõtja.
Kindlasti on see enamikel inimestel nii, aga psüühikahäirega ning depressiooni all kannatavad inimesed on selle suhtes veel kohe eriti tundlikud. Ja see on üks asi, mida minusugused ei suuda küll mitte kunagi ümbritsevatele inimestele selgeks teha! Isegi psühholoogil on olnud raskusi alguses- on ju tegelikult iga isiksus (eriti veel "viltukasvanud isiksus") erinev ja alles peale mõneajast suhtlemist sai ta aru, et jah, ma võin end küll suure vaevaga sundida midagi tegema, kuid see lõppeb varem või hiljem krahhiga. Ebameeldivat ja sundkorras tegevust suudaksin ma ilma depressiooni ägenemata tavaliselt vaid paar kuud teha...
Jah, ma tean, et seda on raske uskuda. Sest elus on kahjuks kõigi jaoks ebameeldivaid kohustusi. Kuid üks asi on teha seda paar tundi päevas ja mitte igapäevaselt- näiteks koristamine on tihtipeale üks selline asi- või teha seda 8 või enam tundi päevas, igapäevaselt pikema perioodi jooksul. Ja minu ebastabiilse elu pagasina on mul ka natuke nihkes ajataju- minu jaoks on juba üks kuu väga pikk aeg. Sest on olnud perioode, kus iga päevaga võis mu elu teha kannapöörde ja mõni nädal stabiilsust oli ülim, mida ma võisin loota...
Miks ma seda kirjutan? Aga sellepärast, et olen saanud väga palju kahtlevaid kommentaare -mõni nendest ei ole oma mõnitava alatooni tõttu üldse ilmunudki- kas ma saaksin hakkama oma poe pidamisega. Selge on see, et 7 päeva nädalas paari kuu vältel läheks juba väga raskeks, kuid kui arvestada seda, et loodetud kohas tööle minemiseks ja töölt tulemiseks lisaaega ei kulu, siis on mul igapäevaselt piisavalt aega oma lemmiktegevustega tegelemiseks ja suhtlemiseks lähedaste inimestega. Ja kuna see töö on ka just see, mida ma kogu aeg olen teha tahtnud- ehk siis meeldiv tegevus- siis see mitte ei väsitaks mind vaid annaks energiat juurde.
7 päeva nädalas töötamise miinus oleks tegelikult vaid see, et ma ei saaks kuskil käia. Aga samas- kuipalju ma sügistalvisel perioodil üldse oma linnaosast väljapoole liigun? Mõni päev läheb mitu tundi aega sellenigi, et ma end üldse riidesse panen ja üle hoovi poodi lähen. Ja, tegelikult ma tean ka ühte põhjust, miks see nii on- mind on selle poe kaubavalik täielikult ära tüüdanud- aga kuskile kaugemale minna minusugune külmavares ka ei viitsi :)
Meenutades oma ettevõtluskogemust eelmisel aastal, võin öelda küll 100% kindlusega, et mina oleksin selle asjaga edasi tegelenud, kui rent oleks olnud mõistlikuma hinnaga ja kui mul oleks olnud võimalik jätta kauplusse tasuta kogu sisustus, mille äripartneri elukaaslane hankinud oli. Kuid nemad loomulikult tahtsid õigustatult selle eest renti, aga oli ilmselge, et kui juba ruumide rent on 2300 eurot ja kuukäive vaevalt sinnanigi küündis, ei tulnud see kõne allagi. No ja läks nagu läks...
Kuid tegelikult peaksin ma ehk unistamise ja plaanide tegemise lõpetama... Sest 10 päeva on jäänud tähtajani, mil ma pean oma otsuse teada andma ja mul on kogunenud 145 eurot. Ja, mõnes teises kontekstis oleks see mulle VÄGA suur raha, aga äritegevuse taasalustamiseks pole see isegi kümnendikku...
Ma ei hakka tegema mingit üleilmset kogumiskampaaniat, et kuulutada facebookis nt, et palun annetage jne! Selline abipalumine pole minu loomuses! Oli suur eneseületamine juba siin blogiski selle püstitamine! Pealegi- mis kasu oleks facebookis postitamisest, kui postitusi näeksid ju umbes 50 inimest- sest just niipalju neid mu sõbralistis on- ja nemad näevad niikuinii kui ma annan märku oma uuest blogipostitusest. Palvele jagada reageerivad neist tavaliselt vaid 2-3...
Aga ma ei loobu veel oma unistusest! Jah, olen naiivitar küll, aga ma loodan ,et keegi siiski usub veel minusse ja aitab mul uuesti "tuhast tõusta"!
Jah, ma tean, et seda on raske uskuda. Sest elus on kahjuks kõigi jaoks ebameeldivaid kohustusi. Kuid üks asi on teha seda paar tundi päevas ja mitte igapäevaselt- näiteks koristamine on tihtipeale üks selline asi- või teha seda 8 või enam tundi päevas, igapäevaselt pikema perioodi jooksul. Ja minu ebastabiilse elu pagasina on mul ka natuke nihkes ajataju- minu jaoks on juba üks kuu väga pikk aeg. Sest on olnud perioode, kus iga päevaga võis mu elu teha kannapöörde ja mõni nädal stabiilsust oli ülim, mida ma võisin loota...
Miks ma seda kirjutan? Aga sellepärast, et olen saanud väga palju kahtlevaid kommentaare -mõni nendest ei ole oma mõnitava alatooni tõttu üldse ilmunudki- kas ma saaksin hakkama oma poe pidamisega. Selge on see, et 7 päeva nädalas paari kuu vältel läheks juba väga raskeks, kuid kui arvestada seda, et loodetud kohas tööle minemiseks ja töölt tulemiseks lisaaega ei kulu, siis on mul igapäevaselt piisavalt aega oma lemmiktegevustega tegelemiseks ja suhtlemiseks lähedaste inimestega. Ja kuna see töö on ka just see, mida ma kogu aeg olen teha tahtnud- ehk siis meeldiv tegevus- siis see mitte ei väsitaks mind vaid annaks energiat juurde.
7 päeva nädalas töötamise miinus oleks tegelikult vaid see, et ma ei saaks kuskil käia. Aga samas- kuipalju ma sügistalvisel perioodil üldse oma linnaosast väljapoole liigun? Mõni päev läheb mitu tundi aega sellenigi, et ma end üldse riidesse panen ja üle hoovi poodi lähen. Ja, tegelikult ma tean ka ühte põhjust, miks see nii on- mind on selle poe kaubavalik täielikult ära tüüdanud- aga kuskile kaugemale minna minusugune külmavares ka ei viitsi :)
Meenutades oma ettevõtluskogemust eelmisel aastal, võin öelda küll 100% kindlusega, et mina oleksin selle asjaga edasi tegelenud, kui rent oleks olnud mõistlikuma hinnaga ja kui mul oleks olnud võimalik jätta kauplusse tasuta kogu sisustus, mille äripartneri elukaaslane hankinud oli. Kuid nemad loomulikult tahtsid õigustatult selle eest renti, aga oli ilmselge, et kui juba ruumide rent on 2300 eurot ja kuukäive vaevalt sinnanigi küündis, ei tulnud see kõne allagi. No ja läks nagu läks...
Kuid tegelikult peaksin ma ehk unistamise ja plaanide tegemise lõpetama... Sest 10 päeva on jäänud tähtajani, mil ma pean oma otsuse teada andma ja mul on kogunenud 145 eurot. Ja, mõnes teises kontekstis oleks see mulle VÄGA suur raha, aga äritegevuse taasalustamiseks pole see isegi kümnendikku...
Ma ei hakka tegema mingit üleilmset kogumiskampaaniat, et kuulutada facebookis nt, et palun annetage jne! Selline abipalumine pole minu loomuses! Oli suur eneseületamine juba siin blogiski selle püstitamine! Pealegi- mis kasu oleks facebookis postitamisest, kui postitusi näeksid ju umbes 50 inimest- sest just niipalju neid mu sõbralistis on- ja nemad näevad niikuinii kui ma annan märku oma uuest blogipostitusest. Palvele jagada reageerivad neist tavaliselt vaid 2-3...
Aga ma ei loobu veel oma unistusest! Jah, olen naiivitar küll, aga ma loodan ,et keegi siiski usub veel minusse ja aitab mul uuesti "tuhast tõusta"!
teisipäev, 18. oktoober 2016
Seekord ma palun tõesti- aidake mul avada oma pood!
Kõigepealt tänan neid inimesi, kes juba mu eelmisele postitusele reageerisid oma toetavate kommentaaride ja täiendavate küsimustega ja eriti veel neid, kes ei pidanud paljuks usaldada Brigitat, kandes tema kontole minu unistuse täitmise tarbeks raha! Tänase postituse lõppu lisan ma veel ühe arvenumbri, millele saate soovi korral mulle raha oma poe avamiseks, kanda. Võtsin ühendust minu ettevõttele kunagi raamatupidamisteenust pakkunud inimesega ja uurisin, mis on vaja teha selleks, et taas firma pangakontole ligi pääseda. Olin selle ju deaktiveerinud veebruaris... siis kui olin otsustanud om äritegevuse määramata ajaks peatada. Määramata ajaks, ehk siis sobivate ruumide ja algkapitali leidmiseni...
Nüüd siis on seis selline, et leidsin küll ruumid, kuid algkapitali pole. On olemas äriplaan (kunagi juba tegutsenud firmal seda ei olnudki ametlikult vaja muuta), on olemas kindel ja täiesti reaalne nägemus, missugused kulud-tulud ja kohustused mind ees ootavad. Tean, kuskohast saada kaupluse sisustust, tean juba umbkaudu mida ja kuipalju mul vaja on- umbkaudu, sest olin nii "andekas" ja unustasin ruumi vaatamas käies seda mõõdulindiga üle mõõta. Tean, kust saada esialgset kaupa ja mis hinnaga...
Eelmise, või noh õigemini siis üleeelmise (sest vahepeal ma kirjutasin ka paar rida ju) postituse kommentaarides ma kül vastasin suuremale osale mulle esitatud küsimustest, kuid ausalt -päris tülikas on neid sealt ükshaaval üles leida. Püüan need küsimused -vastused kuidagi selles postituses kokku tuua. Kindlasti jääb midagi veel õhku rippuma, aga siis saab neid küsida kas samuti kommentaarides või otse mu meilile kirjutades.
Miks ma arvan, et minu kaltsukas (tegelikult mulle see sõna väga ei meeldi, aga kuna tegemist on üldlevinud väljendiga sedasorti poodide kohta ja seetõttu ma võtan seda enamasti juba küllalt neutraalselt!) hakatakse käima?
Esiteks -asukoht. Tegemist on suure elamurajooni ainukese seda tüüpi poega. On küll kuskil mõnisada meeter kaugemal üks teisel korrusel asuv heategevus?pood, aga hinna ja kvaliteedi suhe on seal natuke nihkes ning teisele korrusele ei viitsiks paljud inimesed üldse minnagi.
Teiseks- hinnad. Ma tean ,mis hinnaga ma ise neid asju ostaksin ja oma majanduslikust olukorrast tulenevalt vist suuremat "koid" olemas polegi. Minu puhul on oht pigem see, et hindan asju odavamalt kui nad väärt on. Aga samas- see polegi ehk eriline viga- soodsamaid asju ostavad inimesed rohkem ja tulevad kindlasti teinekordki tagasi. Eriti, kui need asjad on hoolikalt üle kontrollitud ja nt vahetust vajava lukuga jopesid ja plekilisi lasteriideid minu poes müügis olema ei hakka.
Milline oleks minu käibeprognoos ja miks ma usun et see selline oleks?
Oman piisavalt kogemusi seda tüüpi poodides ja olen arvestanud, et selles asukohas on täiesti reaalne saada minimaalselt päevakäive 50 eurot. See teeks siis ju 1500 eurot kuus, sest pood hakkaks lahti olema (esialgu prooiks muidugi) 7 päeva nädalas. Kui arvestada, et maksudega koos oleks mul renditasu 350-400 eurot kuus ja iga kuu mul poleks kindlasti vaja ka kaupa tellida- seda enam, et hakkaksin asju vastu võtma ka inimestelt annetustena- siis peaks 900 eurot iga kuu kätte jääma. Appikene, 900 eurot! Mul hakkavad käed värisema juba seda numbrit kirjutades :D Sellest summast maksta umbes poole miinimumpalga suurune summa teisele müüjale- kindlasti ma otsin selleks kellegi endasarnases olukorras inimese, kes suudab rõõmu tunda iga euro üle- jääb ikka 750 eurot üle. No mingi aeg tulevad tulumaksud ,käibemaksud jms, hetkel Kauba Ringlus OÜ käibemaksukohuslane veel pole... Orienteeruvalt ehk 100 eurot läheks sinna, raamatupidajaga saab kokkuleppida teenuse hinnas- kuna tegemist on väikeettevõttega, kus paberimajandus on põhiliselt vaid kord kuus aruandlus- siis see ei tohiks kuidagi üle 100 euro olla, pigem ma mäletan, et isegi poole? väiksem oli see summa Õismäel. Ja ülejäänud summa oleks kasum, millest muidugi saaksin ma ka ise 0,5- 0,75 koha miinimumpalga. Muidugi, rikkaks selle ettevõtmisega ei saaks, mingeid tohutuid kasumeid selle poega ma ka teenima ei hakkaks, aga peamine- ma saaksin ISE hakkama, ilma sots.toetusteta, ilma annetusteta ja muidugi eelkõige- ma saaksin teha seda, mida TAHAN !
Ja see oli ainult ,ütleme kõige üldisem arvutus võttes aluseks minimaalse käibe...
Ja nüüd tuleb siis tegelikult minu jaoks postituse kõige raskem osa- jutt reaalselt vajaminevatest summadest poe alustamisel! Kellele see tundub kerjamisena, palun arvake seda omaette, mitte ärge tehke teemasid Perekooli või kommenteerige siin ( üldiselt peaksid tuntumad sapipritsijad juba teadma, et nende kommentaaare ma niikuinii läbi ei lase!)! Aga ma tean, et on ka väga palju häid inimesi... ja alljärgnev tekst ongi suunatud eelkõige neile!
Poe avamisel tuleb sissemakse teha hiljemalt 1. novembriks! Ja see summa on suurusjärgus 3x kuuüür, ehk siis 750 eurot (okei, 3 eurot vähem :D) Rendihinnale ei lisandu käibemaksu, ainult kommunaalid, mis selle pinna juures on umbes 100 eurot kuus.
Loomulikult peaksin ma alustama koheselt tegevust- hakkama tegema natuke remonti- enne oli selles ruumis sushibaar ja nende sisekujunduses on minu jaoks täiesti vastuvõtmatu element- mustaks värvitud seinad! Remonditarbed muidugi väga palju ei maksaks, tööjõu, ma usun, et leian oma väheste tuttavate hulgast ka... Reklaami on kindlasti kohe algul vaja. Olen arvestanud selle hinnaks 300 eurot...
Kauba saaksin ma erinevatest kohtadest erinevate hindadega, pean mingi valiku langetama. Aga maksimaalselt läheks see maksma 500 eurot.
Ja sisustus- kõige kallimaks läheks kindlasti stanged ja lett. Tean aga kohta, kust ma need saaksin- Jadasson OÜ, kus ma olen ka ise töötanud ja tean nende hinnakirju ,kaubavalikut jms. Sealt saaksin ka kassaaparaadi, riidepuud jms. Ka on tihtipeale kuulutusteportaalides müüa või koguni ära anda poesisustust... igal juhul üle 500 euro ma sellele kulutada ei plaani.
Sain kokku esialgseks summaks poe avamiseks ja käivitamiseks 2050 eurot. No võib ju lisada veel paarsada eurot ettenägematuteks kulutusteks... ehk siis 2250 eurot peaks olema igati ammendav summa. Teate, kui ebamugav on seda kirjutada, teate mitu korda ma olen neid ridu kirjutanud-kustutanud-ja jälle kirjutanud... Mul pole seda raha kuskilt võtta, ma pean lootma ainult Teie abile!
Luban ka seda, et kui mingil põhjusel- ruum antakse nt rendile kellelegi teisele, kes kohe maksab, ei saa vajaminevat summat kokku, selguvad mingid puudused ruumi või asjaajamise suhtes, et saadan soovijatele kõik annetatud rahad tagasi! Soovid siis esitada mulle meiliaadressile hiireke41@mail.ee
Ja nüüd ma siis lisan siia Kauba Ringlus OÜ pangaarve numbri.
Swedbank EE882200221061961873
Selgitus: ANNETUS äritegevuse alustamiseks või lihtsalt ANNETUS
Soovitav oleks ülekanne teha eraisiku kontolt, muidu läheks ka tulumaks maha! Ja ülekande viimane kuupäeva võiks olla 31. oktoober, sest 1. novembril pean ma oma otsusest teada andma- kas ma saan alustada äritegevust või alustab selles ruumis tegevust keegi teine...
Tänan kõiki juba ette!
Nüüd siis on seis selline, et leidsin küll ruumid, kuid algkapitali pole. On olemas äriplaan (kunagi juba tegutsenud firmal seda ei olnudki ametlikult vaja muuta), on olemas kindel ja täiesti reaalne nägemus, missugused kulud-tulud ja kohustused mind ees ootavad. Tean, kuskohast saada kaupluse sisustust, tean juba umbkaudu mida ja kuipalju mul vaja on- umbkaudu, sest olin nii "andekas" ja unustasin ruumi vaatamas käies seda mõõdulindiga üle mõõta. Tean, kust saada esialgset kaupa ja mis hinnaga...
Eelmise, või noh õigemini siis üleeelmise (sest vahepeal ma kirjutasin ka paar rida ju) postituse kommentaarides ma kül vastasin suuremale osale mulle esitatud küsimustest, kuid ausalt -päris tülikas on neid sealt ükshaaval üles leida. Püüan need küsimused -vastused kuidagi selles postituses kokku tuua. Kindlasti jääb midagi veel õhku rippuma, aga siis saab neid küsida kas samuti kommentaarides või otse mu meilile kirjutades.
Miks ma arvan, et minu kaltsukas (tegelikult mulle see sõna väga ei meeldi, aga kuna tegemist on üldlevinud väljendiga sedasorti poodide kohta ja seetõttu ma võtan seda enamasti juba küllalt neutraalselt!) hakatakse käima?
Esiteks -asukoht. Tegemist on suure elamurajooni ainukese seda tüüpi poega. On küll kuskil mõnisada meeter kaugemal üks teisel korrusel asuv heategevus?pood, aga hinna ja kvaliteedi suhe on seal natuke nihkes ning teisele korrusele ei viitsiks paljud inimesed üldse minnagi.
Teiseks- hinnad. Ma tean ,mis hinnaga ma ise neid asju ostaksin ja oma majanduslikust olukorrast tulenevalt vist suuremat "koid" olemas polegi. Minu puhul on oht pigem see, et hindan asju odavamalt kui nad väärt on. Aga samas- see polegi ehk eriline viga- soodsamaid asju ostavad inimesed rohkem ja tulevad kindlasti teinekordki tagasi. Eriti, kui need asjad on hoolikalt üle kontrollitud ja nt vahetust vajava lukuga jopesid ja plekilisi lasteriideid minu poes müügis olema ei hakka.
Milline oleks minu käibeprognoos ja miks ma usun et see selline oleks?
Oman piisavalt kogemusi seda tüüpi poodides ja olen arvestanud, et selles asukohas on täiesti reaalne saada minimaalselt päevakäive 50 eurot. See teeks siis ju 1500 eurot kuus, sest pood hakkaks lahti olema (esialgu prooiks muidugi) 7 päeva nädalas. Kui arvestada, et maksudega koos oleks mul renditasu 350-400 eurot kuus ja iga kuu mul poleks kindlasti vaja ka kaupa tellida- seda enam, et hakkaksin asju vastu võtma ka inimestelt annetustena- siis peaks 900 eurot iga kuu kätte jääma. Appikene, 900 eurot! Mul hakkavad käed värisema juba seda numbrit kirjutades :D Sellest summast maksta umbes poole miinimumpalga suurune summa teisele müüjale- kindlasti ma otsin selleks kellegi endasarnases olukorras inimese, kes suudab rõõmu tunda iga euro üle- jääb ikka 750 eurot üle. No mingi aeg tulevad tulumaksud ,käibemaksud jms, hetkel Kauba Ringlus OÜ käibemaksukohuslane veel pole... Orienteeruvalt ehk 100 eurot läheks sinna, raamatupidajaga saab kokkuleppida teenuse hinnas- kuna tegemist on väikeettevõttega, kus paberimajandus on põhiliselt vaid kord kuus aruandlus- siis see ei tohiks kuidagi üle 100 euro olla, pigem ma mäletan, et isegi poole? väiksem oli see summa Õismäel. Ja ülejäänud summa oleks kasum, millest muidugi saaksin ma ka ise 0,5- 0,75 koha miinimumpalga. Muidugi, rikkaks selle ettevõtmisega ei saaks, mingeid tohutuid kasumeid selle poega ma ka teenima ei hakkaks, aga peamine- ma saaksin ISE hakkama, ilma sots.toetusteta, ilma annetusteta ja muidugi eelkõige- ma saaksin teha seda, mida TAHAN !
Ja see oli ainult ,ütleme kõige üldisem arvutus võttes aluseks minimaalse käibe...
Ja nüüd tuleb siis tegelikult minu jaoks postituse kõige raskem osa- jutt reaalselt vajaminevatest summadest poe alustamisel! Kellele see tundub kerjamisena, palun arvake seda omaette, mitte ärge tehke teemasid Perekooli või kommenteerige siin ( üldiselt peaksid tuntumad sapipritsijad juba teadma, et nende kommentaaare ma niikuinii läbi ei lase!)! Aga ma tean, et on ka väga palju häid inimesi... ja alljärgnev tekst ongi suunatud eelkõige neile!
Poe avamisel tuleb sissemakse teha hiljemalt 1. novembriks! Ja see summa on suurusjärgus 3x kuuüür, ehk siis 750 eurot (okei, 3 eurot vähem :D) Rendihinnale ei lisandu käibemaksu, ainult kommunaalid, mis selle pinna juures on umbes 100 eurot kuus.
Loomulikult peaksin ma alustama koheselt tegevust- hakkama tegema natuke remonti- enne oli selles ruumis sushibaar ja nende sisekujunduses on minu jaoks täiesti vastuvõtmatu element- mustaks värvitud seinad! Remonditarbed muidugi väga palju ei maksaks, tööjõu, ma usun, et leian oma väheste tuttavate hulgast ka... Reklaami on kindlasti kohe algul vaja. Olen arvestanud selle hinnaks 300 eurot...
Kauba saaksin ma erinevatest kohtadest erinevate hindadega, pean mingi valiku langetama. Aga maksimaalselt läheks see maksma 500 eurot.
Ja sisustus- kõige kallimaks läheks kindlasti stanged ja lett. Tean aga kohta, kust ma need saaksin- Jadasson OÜ, kus ma olen ka ise töötanud ja tean nende hinnakirju ,kaubavalikut jms. Sealt saaksin ka kassaaparaadi, riidepuud jms. Ka on tihtipeale kuulutusteportaalides müüa või koguni ära anda poesisustust... igal juhul üle 500 euro ma sellele kulutada ei plaani.
Sain kokku esialgseks summaks poe avamiseks ja käivitamiseks 2050 eurot. No võib ju lisada veel paarsada eurot ettenägematuteks kulutusteks... ehk siis 2250 eurot peaks olema igati ammendav summa. Teate, kui ebamugav on seda kirjutada, teate mitu korda ma olen neid ridu kirjutanud-kustutanud-ja jälle kirjutanud... Mul pole seda raha kuskilt võtta, ma pean lootma ainult Teie abile!
Luban ka seda, et kui mingil põhjusel- ruum antakse nt rendile kellelegi teisele, kes kohe maksab, ei saa vajaminevat summat kokku, selguvad mingid puudused ruumi või asjaajamise suhtes, et saadan soovijatele kõik annetatud rahad tagasi! Soovid siis esitada mulle meiliaadressile hiireke41@mail.ee
Ja nüüd ma siis lisan siia Kauba Ringlus OÜ pangaarve numbri.
Swedbank EE882200221061961873
Selgitus: ANNETUS äritegevuse alustamiseks või lihtsalt ANNETUS
Soovitav oleks ülekanne teha eraisiku kontolt, muidu läheks ka tulumaks maha! Ja ülekande viimane kuupäeva võiks olla 31. oktoober, sest 1. novembril pean ma oma otsusest teada andma- kas ma saan alustada äritegevust või alustab selles ruumis tegevust keegi teine...
Tänan kõiki juba ette!
pühapäev, 16. oktoober 2016
Uus põhjalikum postitus juba lähipäevil!
Aitäh elava vastukaja eest minu eelmisele portitusele! Hetkel on nädalavahetus ja ma ei saa midagi täpsemalt kirjutada, aga tahtsin Teile öelda, et ma tegelen selle plaaniga edasi! Ja tahaksin tänada veel eriti neid kahte inimest, kes pole pidanud liiga raskeks mind toetada rahaliselt oma unistuse elluviimisel!
kolmapäev, 12. oktoober 2016
Realistlik unistuse elluviimise unistus ja selle takistused. Ehk siis ikka ja jälle RAHA...
Selles postituses ma teen tõesti esimest korda seda, mida ma pole kunagi teha tahtnud! Ma palun abi... Jah, ma ei loodagi tegelikult, et ma seda siit saan, aga ma vähemalt annan sellega natuke ka mõista, et ma pole üldse mitte lootusetu luuser ja laiskvorst Mul lihtsalt on unistus, suur-suur unistus... Ja piisavalt oskusi selle unistuse elluviimiseks! Aga mida mul pole... jah, mul pole raha...
http://www.city24.ee/et/kinnisvara/aripindade-uur/Tallinn-Pohja-Tallinn/7733844?selectedTabMenu=list
Eile saatis K. mulle facebookis selle lingi. Ma hakkasin esmapilgul lausa nutma, sest see ei tundunud üldse reaalsena. Äripind otse minu kodu juures...hind sama, mis samas suuruses eluruumil...asukoht super- ehk siis väga käidav koht ja läheduses poleks mulle ka konkureerivat ettevõtet... Ilus unistus ühele "riiulifirma" omanikule, kes üle kõige ilmas tahaks alustada taas omale hingelähedast tegevust.
Sellest tuleks minu nägemuses taaskasutuskeskus, kuhu küll mööblit ja suuri asju ei mahuks, aga üleliigsed ja korralikud riided, mänguasjad, nõud leiaksid seal koha, kus oma uut omanikku oodata. Esialgu oleks vaja muidugi panustada natuke finatsilisi vahendeid reklaamile ja esialgse kauba ehk peaks ka sisse ostma. Aga arvestades seda, et ruumi rent on nii soodne ja keskmiseks päevakäibeks julgeks prognoosida 50 eurot, siis see tasuks nii või teisiti ära. Ja pealegi- see oleks just see ,mida ma kõige rohkem teha tahaks- olla iseenda tööandja, tegeleda ise nii asjade sorteerimise, müügiks ettevalmistamise ning müügiga... Raamatupidamisteenust hakkaksin sisse ostma, on juba välja uuritud palju see maksma läheks. Äriplaani pole minu teada olemasoleval ettevõttel uut vaja koostada, võimalik ,et tuleb ainult mingid korrektuurid teha selles.
Uurisin toetuse kohta töötukassast. No mida oligi arvata- isegi kui ma oleksin töötuna arvel, isegi siis ei saaks jaekaubandusega tegeleva ettevõtte jaoks nende poolt mingit toetust. Ettevõtluse Arenduse Sihtasutusest öeldi sama, ma proovisin seal olla veel kaval öeldes, et tegelen ka tootmisega- ehete tootmisega nimelt. See aga polnud neile piisav argument. Ja üsna konkreetselt saadeti mind pikalt...
Puuetega Inimeste Koda- huvitav, ise nad kuulutavad kogu aeg, et aitavad puudega inimestel ühiskonda sulanduda ja aktiivne olla jms... aga kui lähed nende jutule sooviga ettevõtlusega alustada (või taasalustada), siis on kohe vastu konkreetne- meie sellega ei tegele. Saadetakse töötukassasse ja EAS-i.... no surnud ring täielikult.
Tegelikult ma praegu loen ise üle seda eelkirjutatud juttu ja saan aru, et unistused jäävadki vaid unistusteks... Ma ei tea isegi, miks ma seda siia postitan... tunnen end ääretult ebamugavalt seda tehes. Aga isegi juhul, kui mind hakatakse halvustama, isegi juhul, kui mind naerdakse välja... mul on siiski üks reaalselt kindel eesmärk ja unistus elujärje parandamiseks! Mis sest, et unistused ei täitu ...
http://www.city24.ee/et/kinnisvara/aripindade-uur/Tallinn-Pohja-Tallinn/7733844?selectedTabMenu=list
Eile saatis K. mulle facebookis selle lingi. Ma hakkasin esmapilgul lausa nutma, sest see ei tundunud üldse reaalsena. Äripind otse minu kodu juures...hind sama, mis samas suuruses eluruumil...asukoht super- ehk siis väga käidav koht ja läheduses poleks mulle ka konkureerivat ettevõtet... Ilus unistus ühele "riiulifirma" omanikule, kes üle kõige ilmas tahaks alustada taas omale hingelähedast tegevust.
Sellest tuleks minu nägemuses taaskasutuskeskus, kuhu küll mööblit ja suuri asju ei mahuks, aga üleliigsed ja korralikud riided, mänguasjad, nõud leiaksid seal koha, kus oma uut omanikku oodata. Esialgu oleks vaja muidugi panustada natuke finatsilisi vahendeid reklaamile ja esialgse kauba ehk peaks ka sisse ostma. Aga arvestades seda, et ruumi rent on nii soodne ja keskmiseks päevakäibeks julgeks prognoosida 50 eurot, siis see tasuks nii või teisiti ära. Ja pealegi- see oleks just see ,mida ma kõige rohkem teha tahaks- olla iseenda tööandja, tegeleda ise nii asjade sorteerimise, müügiks ettevalmistamise ning müügiga... Raamatupidamisteenust hakkaksin sisse ostma, on juba välja uuritud palju see maksma läheks. Äriplaani pole minu teada olemasoleval ettevõttel uut vaja koostada, võimalik ,et tuleb ainult mingid korrektuurid teha selles.
Uurisin toetuse kohta töötukassast. No mida oligi arvata- isegi kui ma oleksin töötuna arvel, isegi siis ei saaks jaekaubandusega tegeleva ettevõtte jaoks nende poolt mingit toetust. Ettevõtluse Arenduse Sihtasutusest öeldi sama, ma proovisin seal olla veel kaval öeldes, et tegelen ka tootmisega- ehete tootmisega nimelt. See aga polnud neile piisav argument. Ja üsna konkreetselt saadeti mind pikalt...
Puuetega Inimeste Koda- huvitav, ise nad kuulutavad kogu aeg, et aitavad puudega inimestel ühiskonda sulanduda ja aktiivne olla jms... aga kui lähed nende jutule sooviga ettevõtlusega alustada (või taasalustada), siis on kohe vastu konkreetne- meie sellega ei tegele. Saadetakse töötukassasse ja EAS-i.... no surnud ring täielikult.
Tegelikult ma praegu loen ise üle seda eelkirjutatud juttu ja saan aru, et unistused jäävadki vaid unistusteks... Ma ei tea isegi, miks ma seda siia postitan... tunnen end ääretult ebamugavalt seda tehes. Aga isegi juhul, kui mind hakatakse halvustama, isegi juhul, kui mind naerdakse välja... mul on siiski üks reaalselt kindel eesmärk ja unistus elujärje parandamiseks! Mis sest, et unistused ei täitu ...
esmaspäev, 10. oktoober 2016
Eesmärk nr 1- hoiduda sügismasendusest!
Viimasetel päevadel taaskord laisk blogija olnud, aga lihtsalt ei ole midagi väga erilist juhtunud ka. Praegu on küllaltki stabiilne aeg, kuigi vaikselt hakkab ligi hiilima sügismasendus. Jah, ma ei salli sügist! Mulle ei meeldi hall taevas, tuul ja vihm, mulle on vastumeelt varane pimedus ja elektrivalgel istumine juba poolest päevast. Olen päikeseinimene, nii kummaline tegelikult- päevitamist ei talu, aga kui päikest pole, olen kohe rusutud ja närviline.
Eile lõppes siis suvine-sügisene laatadeperiood. Viimane üritus oli Lasteasjade Turg TTÜ peamajas. Kuna mul hetkel muud lastekaupa ,peale käevõrude ja mõne paari villaste sokkide (ei, ma ei oska kududa, aga selles eest oskan hästi osta odavalt ja müüa kallimalt) polnud, siis "haakisin end K.-le sappa" ja sain väikese nurgakese tema laua kõrval kastivirnast kombineeritud laua peal. 10 eurot sain...asi seegi. Saab vähemalt paar päeva jälle kergemini hakkama.
Telliskivi kirbukad on nüüd jäänud mu ainsaks müügivõimaluseks kuni jõululaatadeni, mille osalustasude kohta ma veel ei tea ka midagi. Seega- tulemas on natuke keerulisem periood rahalises mõttes, aga ma olen nagu Scarlett O`Hara raamatust "Tuulest viidud"- ütlen endale kogu aeg "Mõtlen sellele homme!" Helistasin täna kolmele Linnalehest leitud töökuulutusele ja kuulsin vana tuttavat vastust- meil on inimene juba olemas. No tore küll, mida te siis üldse kuulutate netis või ajalehes, kui tegelikult leiate vajamineva inimese teisel moel!
Raha küll ei tee õnnelikuks, aga tagab kindlustunde. Kuid kindlustunde emotsionaalselt võib tagada veel miski... see on teadmine, et on keegi, kellele sina ju su elu korda lähevad. Netitutvusest alguse saanud suhtlemine on muutunud nüüd igapäevasteks pikkadeks telefonikõnedeks- hea et mul on selline telefonipakett, kus on fikseeritud kuutasu ja minutihinda pole. Ühes oleme siiski mõlemad veendunud, kooselu ei tule, sest oleme liiga mugavad ning harjunud üksi elama. Aga selline püsisuhe mulle sobikski...
Jälgisin vahepeal hoolsasti, nagu ma arvan, et suurem osa inimestest, presidendivalimisi... Tegelikult jätab poliitika mind ükskõikseks, aga mingi lootus oli, et ehk saame riigipeaks inimese, kes suudaks näha ka mitte ainult piiri taha vaid reaalselt oleks kursis oma riigi inimeste eluga. Suht tühi tunne jäi tegelikult pärast valimistsirkuse (no sorry, aga see oli lihtsalt naljakas ,kuidas presidendi valimist pilluti nagu palli ühelt võistkonnalt teisele!) lõppu. Kas suudab üks välispoliitikaga tegelenud inimene vaadata korraks ka oma rahva poole? Kahtlen...
Muidugi, meil pole presidendil ka mingit võimu... Ja need, kellel võim on, on minusuguste ja veel paljude teiste ühiskonnakihtide suhtes kurdid ja pimedad. Aga sinna ei saa lihtne inimene midagi parata... Ja poliitika on üldiselt teema, millest mulle meeldib küll rääkida, aga enamasti koos nendega, kelle kohta on teada, et mul on nendega sarnane maailmavaade...
Mõtlesin, et peaks võtma endale kindlaks eesmärgiks sügismasenduse ära hoidmise või vähemalt leevendamise. Teades ennast, siis kohusetunne on mu peamine liikumapanev jõud... Kõige nõmedam on tegelikult asja juures see, et mulle ei aita mitte ükski eneseabi raamat ega jooga ega mõtlemise muutmine! Olen aastakümnete jooksul katsetanud erinevaid tehnikaid, aga ainus sobiv on ikka silmast silma vestlus oma psühholoogiga. Kelle juurde kahjuks saan ma nüüd alles novembri lõpus...ühesõnaga pool sellest karmist ajast olen veel ilma vajaliku teraapiata kah. Tobedad on ikka need ravijärjekorrad...
Sai natuke tühi postitus, aga ma luban, et mõtlen järgmiseks korraks midagi sisukamat välja!
Eile lõppes siis suvine-sügisene laatadeperiood. Viimane üritus oli Lasteasjade Turg TTÜ peamajas. Kuna mul hetkel muud lastekaupa ,peale käevõrude ja mõne paari villaste sokkide (ei, ma ei oska kududa, aga selles eest oskan hästi osta odavalt ja müüa kallimalt) polnud, siis "haakisin end K.-le sappa" ja sain väikese nurgakese tema laua kõrval kastivirnast kombineeritud laua peal. 10 eurot sain...asi seegi. Saab vähemalt paar päeva jälle kergemini hakkama.
Telliskivi kirbukad on nüüd jäänud mu ainsaks müügivõimaluseks kuni jõululaatadeni, mille osalustasude kohta ma veel ei tea ka midagi. Seega- tulemas on natuke keerulisem periood rahalises mõttes, aga ma olen nagu Scarlett O`Hara raamatust "Tuulest viidud"- ütlen endale kogu aeg "Mõtlen sellele homme!" Helistasin täna kolmele Linnalehest leitud töökuulutusele ja kuulsin vana tuttavat vastust- meil on inimene juba olemas. No tore küll, mida te siis üldse kuulutate netis või ajalehes, kui tegelikult leiate vajamineva inimese teisel moel!
Raha küll ei tee õnnelikuks, aga tagab kindlustunde. Kuid kindlustunde emotsionaalselt võib tagada veel miski... see on teadmine, et on keegi, kellele sina ju su elu korda lähevad. Netitutvusest alguse saanud suhtlemine on muutunud nüüd igapäevasteks pikkadeks telefonikõnedeks- hea et mul on selline telefonipakett, kus on fikseeritud kuutasu ja minutihinda pole. Ühes oleme siiski mõlemad veendunud, kooselu ei tule, sest oleme liiga mugavad ning harjunud üksi elama. Aga selline püsisuhe mulle sobikski...
Jälgisin vahepeal hoolsasti, nagu ma arvan, et suurem osa inimestest, presidendivalimisi... Tegelikult jätab poliitika mind ükskõikseks, aga mingi lootus oli, et ehk saame riigipeaks inimese, kes suudaks näha ka mitte ainult piiri taha vaid reaalselt oleks kursis oma riigi inimeste eluga. Suht tühi tunne jäi tegelikult pärast valimistsirkuse (no sorry, aga see oli lihtsalt naljakas ,kuidas presidendi valimist pilluti nagu palli ühelt võistkonnalt teisele!) lõppu. Kas suudab üks välispoliitikaga tegelenud inimene vaadata korraks ka oma rahva poole? Kahtlen...
Muidugi, meil pole presidendil ka mingit võimu... Ja need, kellel võim on, on minusuguste ja veel paljude teiste ühiskonnakihtide suhtes kurdid ja pimedad. Aga sinna ei saa lihtne inimene midagi parata... Ja poliitika on üldiselt teema, millest mulle meeldib küll rääkida, aga enamasti koos nendega, kelle kohta on teada, et mul on nendega sarnane maailmavaade...
Mõtlesin, et peaks võtma endale kindlaks eesmärgiks sügismasenduse ära hoidmise või vähemalt leevendamise. Teades ennast, siis kohusetunne on mu peamine liikumapanev jõud... Kõige nõmedam on tegelikult asja juures see, et mulle ei aita mitte ükski eneseabi raamat ega jooga ega mõtlemise muutmine! Olen aastakümnete jooksul katsetanud erinevaid tehnikaid, aga ainus sobiv on ikka silmast silma vestlus oma psühholoogiga. Kelle juurde kahjuks saan ma nüüd alles novembri lõpus...ühesõnaga pool sellest karmist ajast olen veel ilma vajaliku teraapiata kah. Tobedad on ikka need ravijärjekorrad...
Sai natuke tühi postitus, aga ma luban, et mõtlen järgmiseks korraks midagi sisukamat välja!
Tellimine:
Postitused (Atom)