Teisipäev, 11. detsember 2018

Tere siis taas!

Nii pikka pausi ma pole veel blogimises teinud! Ausalt öeldes oli mitu korda mõte, et panen mõne rea kirja, aga siis tundus jälle ,et pole ju midagi sellist, mida jagada. Nagu ikka- passin kodus ja enamasti siis arvutis, vahel teen ehteid ja käin laatadel. Selles mõttes on olnud seekordne november üllatav- kolm müügivõimalust. Njah, ühe nendest võib küll maha kriipsutada, saada 5 tunni eest 10 eurot on isegi minu jaoks kehv tulemus. Kuigi- kui oleksin need 5 tundi kodus istunud, poleks ma sedagi saanud. Nii et suhteline..

On detsember ja enamus valmistuvad juba jõuludeks. No kaubanduses on jõulud kestnud juba pea kaks kuud...lihtsalt nõme oli vaadata keset oktoobrit kuskil Jyskis vms vilkuvaid jõulutulesid ja päkapikkudega kruuse-linikuid-mida iganes veel. Ja see ongi kindlasti üks suurimaid põhjusi, miks mul seda õiget jõulutunnet ei tekigi kohe detsembri alguses. Teine põhjus muidugi on see, et mul pole peret- aga see on ju mu enda vaba valik. Minuga ei ole võimalik koos elada, jah olen egoist ja mis siis!? Ma ei pea tõestama end kellelegi suhte kaudu, ma saan ise hakkama. Kuigi...vahel võiks keegi olla, kes kallistaks, kuulaks, hooliks...keegi, kellega käsikäes jalutada mere ääres või istuda kamina ees või...tegelikult jah, kedagi ma vajan, aga mitte selleks et päevast- päeva koos olla.

Jõululaatade aeg on täies hoos. Kaks edukat on juba möödas, kolmas on ees. Nagu ma kord juba mainisin, siis saan ma tänu MTÜ-le osaleda esmakordselt Tallinna lauluväljaku jõulumaal. Ega ma just erilisi lootusi selle suhtes ei heieta, tundub et seal pigem lähevad ikka poolvääriskivid, kudumid ja talukaup- käsitöömesside külastaja muljed siis. Aga uus ja põnev väljakutse on see igatahes. Oot, mis ma just ütlesin- põnev väljakutse?! Mina- ja pean väljakutseid põnevaks...see on midagi uut viimase aasta jooksul. Kas hakkab midagi ometi muutuma? Kas hakkab muudetud raviskeem toimima? Või on mu elus mingi uus suur muutus tulemas?

Mis siis vahepealsesse aega veel mahtunud on? Plika käis külas, käisime ühise sõbra pool lauamänguõhtul, kus ma küll seekord kogu aeg kaotasin :D :D :D Käisin külas uutel sõpradel-  ma loodan, et võin neid juba sõpradeks nimetada. Me tundsime üksteist küll juba põgusalt varemgi, aga see külaskäik oli ausalt öeldes isegi natuke ...ootamatu ei saaks öelda, sest salajas ma seda ootasin juba ammu. Sain MTÜ-st uue tugiisiku- vedas seekord taas väga supertoreda inimesega. Remondimees MTÜ poolt käis korterit üle vaatamas ja hindamas, ausalt öeldes ta väga optimistlikult ei suhtunud mu korteri olukorda ja võimalusse soodaslt siin midagi ära teha. Aga põhiliselt ikka molutasin niisama...tuju oli ka enamasti kehvapoolne (no teadupoolest selline hall, rõske ja pime sügis on kõige jubedam aeg minu jaoks). Eriti, kui tundemaailmas mingi paras kaos on...aga sellest ma hetkel pikemalt ei räägi. Sest ma pean selle kõigepealt ise enda jaoks selgeks tegema ja üldse, vaatama mis edasi saab.

Seekord ma loodan, et enam nii pikka pausi ei tee! Endal oli ka vahepeal mõte, et  äkki ei kirjutaks enam üldse, aga samas..mulle meeldib kirjutada ja oma elust rääkida. Sest kahtlemata pole see päris tavaline 44 aastase naise elu..


28 kommentaari:

  1. Olen mitu korda mõelnud, kuhu oled kadunud. Rõõm kuulda, et midagi otseselt halvasti ei ole.
    Varsti juba jaanuar, läheb õues valgemaks ja elu rõõmsamaks. Pea püsti!

    VastaKustuta
  2. Millest küll on tekkinud arusaam, et inimesed on suhtes millegi tõestamiseks? Suhtes ollakse ikka tavaliselt seepärast, et koos on parem kui üksi. Ja just koos raskuste ületamine ja teineteisele toeks olemine muudab suhte tugevaks. Käsikäes mererannal jalutamine on muidugi suurepärane romantikahetk, kuid elu koosneb ju suures osas ikkagi argipäevadest, väikestest rõõmudest ja muredest, kohustustest ja võimalustest. Aga no tore ikkagi, et sul vähemalt sõpru on, kellega aega viita ja kes su masendust leevendavad. Sul näib olevat kohe eriline oskus ka positiivsed asjad oma kirjatükkides negatiivseks keerata, selliste inimestega ei taha loomulikult keegi pikalt aega veeta.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jah, mul on hirm ja seepärast ma ei julgegi liiga positiivne olla.. See ongi ärevushäire üks osadest!
      Argipäevad tulevad segama siis, kui inimesega päevast-päeva koos olla. Aga kui mul lihtsalt vahepeal on soov kellegagi koos olla, siis esialgu muutub ka argipäev eriliseks ja seda et see erilisus kaduma hakkab, sellel ma juhtuda ei lase.

      Kustuta
    2. Aga äkki on võimalik ka koos olles argipäevad eriliseks muuta? Kas selle pideva argipäeva hirmus ja erilise hetke ootuses sa mitte ei muudagi ise oma reaalsust selliseks nagu see hetkel on. Mitte keegi ei suuda sulle lõputult neid erilisi hetki ette kanda, need tuleb ise luua. Ja siis osata neid ka nautida ja lasta minna. See tegelikult tähendabki ju seda, et me loome oma elu ise ja mitte miski siin maaailmas pole püsiv. Hetke teebki eriliseks selle kordumatus, korduvatest hetkedest saab aga argipäev, stabiilsus ja elu.

      Kustuta
    3. Kahjuks on see mulle liiga raskesti mõistetav teooria. Ma ei oska õnnelik olla iga päev, iga hetk. Ma ei oska pidada eriliseks kõige tavalisemat hetke, sest see lihtsalt on- ma ei tahakski võibolla ,et see üldse oleks...

      Kustuta
    4. Mis siin raskesti mõistetavat on? Suhe on kahepoolne pingutus ja kui vaja, siis ka iseenese heaolust loobumine. Mitte nii, et kui sina tahad, siis olgu sul mees, kes hoiab su kätt, kallistab ja julgustab. Aga kui sa üksi tahad olla, siis ärgu tema oma soovidega segagu sind. Sa käitud nagu kapriisne laps, ise juba keskealine inimene.

      Kustuta
    5. Ok Raili, siis sa ju eksisteerid niisama siin. Mis mõtet on sellisel eksisteerimisel?

      Kustuta
    6. Minu vastus oli mitte suhete kohta, vaid just selle "hetke nautimise" kohta, 13.42. Loomulikult, kui ma inimesest väga hoolin, siis ma olen tema jaoks alati olemas, kuid see ei pea ikkagi tähendama päevast-päeva koos olemist. Olen iseseisev ja hindan ka mehe juures seda, et tal on elus peale minu ka mingeid huvisid.

      Kustuta
    7. Mõtlen samamoodi (Anonüümne13. detsember 2018 21:56).
      Suhe on ikka kahepoolne koostöö, aga kui tahetakse kedagi vaid enda vajaduste rahuldamiseks, siis on see egoism ja ärakasutamine, mis üldjuhul kipub end ka kätte tasuma.

      Perekoolis tegid samuti jõule maha ja kuigi see tingel-tangel ei olegi kohustuslik, et nautida, siis näe, kasutad ju isegi olukorda, et JÕULUlaatadel käia. Üsna silmakirjalik, kas pole?

      Mina küll ootan pühi: hetki lähedastega, seda mõnusat rahu peale sebimist, valget lund.
      Aastavahetus on pigem nõukaaegne "paneme pidu, kärts ja mürts!". Ei tekita suuremaid emotsioone, lihtsalt aastanumber muutub.

      Kustuta
    8. JÕULUlaadad on äri, mitte et- oi mul on jõulutunne vms.
      Hetki lähedastega- huvitav, kuskohast ma need lähedased välja võlun, kellel samal ajal pole kushugi mujale minekut?
      Ja aastavahetus on minu jaoks alati olnud ja jääb suuremaks pühaks! Ja just see on selline vaikne, iseendaga olemise aeg, aeg mil soovida ja uskuda, et need soovid ka täituvad. Kuigi seekord ma väga-väga ootaks teistsugust aastavahetust..

      Kustuta
    9. Kui seda jõuluaega ei oleks, ei saaks ka äri olla. Seega sa ikkagi sõltud jõuludest, kuigi kirjutad neist nii halvasti.

      Minu teada on sul ju õde? Ja tütar? Mingi mehemoodi asi oli ka vist.

      Milline see aastavahetus siis peaks olema, mis sind (seekord?) rahuldaks? Räägid kogu aeg sõpradest - kus nad siis on aastavahetusel? Tehke midagi koos!

      Kustuta
    10. Olen 14:46 kommenteerijaga nõus. Sul on ju tütar ja tema ongi su kõige lähedasem inimene. Iseasi, kas ta sinuga suhelda tahab. Peikad ja sõbrad tulevad ja lähevad, aga oma laps jääb ikka, olgugi, et suhted ei ole kõige paremad. Ma üldse ei saa aru, kuidas üks keskealine kirjutab oma blogis, kuidas ta väga tahaks meessõpra leida. Selliseid tekste toodavad tavaliselt teismelised. Keskealistel on ammu suhted olemas ja kui ka ei ole, siis nad ei hala selle puudumisest. Sul on suur, täisealine laps. Kas sa tema peale ei mõtle, et tal võib oma sõprade ees piinlik olla sellise ema pärast? Endale olulisi hetki tuleb ikka ise tekitada. Kas siis koos kellegiga, või üksi. Keegi ei saa neid sulle hõbekandikul ette tuua.

      Kustuta
  3. No see on nüüd natuke vildakas ettekujutus, et suhtes olevad inimesed päevast päeva ninapidi koos passivad ja erilisi hetki ootavad. Inimesed käivad tõõl, tegelevad hobidega, kasvatavad lapsi, arendavad ennast ja justnimelt pingutavad eriliste hetkede nimel. See annab elule mõtestatuse ja eesmärgipärasuse. Tõsi, elus tuleb ette ka ebaõnnestumisi ja läbikukkumisi ja sellistel hetkedel ongi teiste tuge ja head nõu vaja. Mitte keegi meist ei ole absoluutselt sõltumatu ja iseseisev. Selles suhtes on sul õigus, ei ole ilmselt just kuigipalju inimesi, kes sinusarnast elustiili viljelevad aga nagu sa ütled, siis see on olnud su oma valik. Sellisel juhul jääb arusaamatuks su postitustest tihti läbikumav rahulolematus ja ühiskonna süüdistamine. Jah, meil on paljugi, mida paremaks muuta aga seda saame teha koos, mitte vastandudes ja käed rüpes oodates, et keegi meile hüved ette kannaks. Teguderohket jõuluootust sulle!

    VastaKustuta
  4. Minu valik on üksi elamine, küll aga mitte puudega inimesena riigis, kus meiesugused peavad iga päev mõtlema, kuidas arveid maksta ja ravimeid osta, nii et pärast saaks ka süüa ja nt kulunud pesu asemele uut osta, rääkimata jalanõudest-riietest (ja ma pean silmas kaltsukatest ostetavaid asju).
    Ma ei süüdista ühiskonda selles, et üksi elan ! Nii, et tegelikult on need kaks eriasja- ühiskonnaga rahulolematus ja samas rahulolu oma elukorraldusega. Kui ma veel suudaksin elada, nii et ma kunagi ühte teatavat tunnet ei tunneks...see muidugi on ebareaalne soov...siis ma oleks oma eluga isiklikul tasandil väga rahul.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Miks sa siis mõnda teise riiki ei koli? Selleks ei ole midagi erilist vaja. Marsid mõnda teise riiki sisse, öeldes, et meie riigis on sandil paha elu ja ma tahan teie riigi hüvesid nautima tulla, kus pension ja toetused on tublisti suuremad ja kus ma saan endale kalamarja, viimase moe järgi riideid ja kõike luksust lubada. Võta kätte, osta üheotsa pilet ja pühi selle riigi tolm jalge alt. Mis sind takistab siit lahkumast?

      Kustuta
    2. Kas sa tõesti arvad, et n.ö terved inimesed, kes käivad päevast päeva tööl, kasvatavad lapsi ja mõned toetavad veel oma eakaid vanemaid ei pea mõtlema, kuidas arveid maksta ja peret majandada? Lisaks maksavad nad oma sissetulekutest riigimakse, millega siis neid puudega inimesi ülal pidada. Sa ise mainisid ülalpool, et oled egoist, miks peaks siis ühiskond sinusse teisiti suhtuma? Igapäevane minimaalne toimetulek on sulle ju riigi poolt tagatud, ka arstiabi, ju siis pole hetkel meie riik enamaks võimeline. Ja minu arust on eestis ikkagi väga palju heatahtlikke ja suure südamega inimesi, just lihtsaid inimesi, kes igapäevamurede kõrval märkavad ka abivajajat ja ulatavad abikäe.

      Kustuta
    3. Päris huvitav suhtumine, elan üksi, kellegagi arvestada ei soovi, teen ainult seda mida tahan ja mis meeldib, olen väga rahul oma elukorraldusega aga see va ühiskond ei tahagi kõigi minu vajadustega arvestada? Lapsik, ma ütleks.

      Kustuta
    4. Maksta maksud, osta ravimid...
      Need viimased on sul küll absoluutselt oma valik. Tean vaid ühte zombistunud inimest, kes on nüüdseks 8 aastat mingeid rahusteid ja muud sõltuvusttekitavat keemiat sisse ajanud ja ausalt öeldes on see jube. Oleks ta s*ta perioodi lõppedes oma ad-st loobunud, oleks praegu inimene tavaline elurõõmus naine, aga ta laseb neid siiamaani omale välja kirjutada, sööb ja varsti hakkab helendamagi. Ja enam oma jõududega lahti ei saa: ravimifirmad ja psühhiaatrid muidugi plaksutavad käsi. See raha, mida ta igakuiselt magama paneb, on muidugi muljetavaldav.
      Jutu järgi oled sina ka 10+ aastat sõltlane olnud. Miks? Miks sa seda lõpetada ei taha? Kardad, et siis on maailm veel reaalsem (selle naise põhjendus!)? Aga mis papi sa sealt säästaks!

      Ei mina usu, et sa rohkem haige oled, kui keegi muu. Kolm neljandikku on see peas kinni, muidugi on osa ka mugavusel.

      Kustuta
  5. Kas osaled jõululaatadel ka väljaspool Tallina?

    VastaKustuta
  6. Puudega? Sa ei ole ju puudega, sa oled selle omale ise välja mõelnud.
    Sa oled lihtsalt ärevik ja natuke ka laisk ja mugav.
    Puudega inimene on ikka see, kes ei näe, ei liigu või on tal mõni jäse puudu või füüsiliselt disfunktsionaalne.
    Sinul on kõik jupid kenasti küljes ja töötavad, ainult tahtejõud puudub.

    Mine tööle. Mees läheks ka tööle igal hommikul. Ja ongi suurepärane peale tööpäeva igal õhtul jälle kokku saada.
    Ikka nii, nagu täiskasvanud inimestel see elu käib.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Avarda natuke oma silmaringi! Sõbralik soovitus Sulle, mitte Su sõbraliku kommentaari peale!

      Kustuta
    2. Puudusteadvus ja ohvrimentaliteet käsikäes suhteliselt äärmusliku negativismi ja egotsentrilisusega on selle asja nimi.

      Kustuta
    3. Kuule, 13:32 kommenteerija. Peale füüsilise puude, on ka vaimne(intellektipuue) olemas. Ju siis Railil see ongi, sest niipalju, kui mina tema blogipostitusi loen, kumavad nendest läbi madala intellektiga inimese probleemid. Terve mõistusega inimene ei kirjutaks järjepidevalt blogisse asju, mis lugejaid teda veel rohkem mõnitama panevad. Ega see, kui sa kõiki enda ümber kritiseerid, kuid ise midagi ette ei võta oma olukorra parandamiseks, ei tee su praegust olukorda paremaks.(See viimane lause on mõeldud Railile).

      Kustuta
    4. Ta ei tahagi midagi ette võtta, et asi muutuks. Lihtsam on ju 365 päeva halada ja vabanduseks tuua, et tal ongi selline puue ja psüühikahäire. Mina nimetan sellist asja aga õpitud abituseks. Söögi tegija ta pole, aga kui silmad lahti, arvutis istuks küll koguaeg. Kui raha on vähe ja priisata pole, tuleb ju ikkagi odavam, kui teed omale mitmeks päevaks midagi valmis ja saad siis seda toitu soojendada. Oma mugavustsoonist tuleb lihtsalt ise välja astuda ja palun mulle mitte jälle vastata, et see on liiga targutav- ja õpetav jutt. Kui sa ise mittemidagi ei tee ja sul polegi selleks motivatsiooni, siis miks peaks olema teistel motivatsioon, et sind üldse mõista? Mina võtan ka juba kümme aastat antidepressante ja minu elu ei ole ka lust ja lillepidu, aga ma vähemalt püüan ja teen selleks kõik, et ma 365 päeva ei halaks. Raili, kui sind huvitab, mis diagnoos mul on, siis vastan kohe, et raske korduv depressioon. Vahel vingun ka ja olen ka voodis pikali, aga neid päevi on nüüd palju harvem. Kuna siin oli täna väga vaikne ja mõnus talveilm, siis käisin ma jalutamas ja sain nii hea tunde. Lisaks depressioonile on mul ka jubedad unehäired ja need on olnud juba 21 aastat. Igapäevaselt ma unerohtu ei tarvita, sest muidu võib sellest sõltuvaks jääda, aga vahel võtan küll, et kordki nädalas end välja puhata. Praegu, kui ma sulle seda teksti trükin, olen ma kõvasti üle 24-tunni juba üleval olnud. Mul on ka ebastabiilne isiksushäire ja olen jube raske iseloomuga ja mul on endal ka raske selline olla, aga ma tean, et keegi teine mind aidata ei saa. Mina sain just rehabilitatsiooniteenusele ja hakkan käima füsioteraapias, loovteraapias, tegevusteraapias, psühholoogi juures ja sotsiaaltöötaja juures. Miks sina, Raili, selliseid võimalusi ei kasuta? Kas sul ei ole selliseid teenuseid vaja või mõtled jälle, et sellised asjad on täitsa vaimsete puuetega inimestele ja sina sinna sihtrühma ei kuulu? Sa oled siin blogis ka seda kirjutanud, kuidas sulle kodukülastused ei meeldi, kuna sa pole see sihtrühm. Ok, kui ei ole, siis hakka elama. Saa aru, et lisaks ravimitele pead sa ise ka samme astuma, aga jah, on ka ütlemine, et kes saab santi sundida, kui sant ei taha kõndida. Ma ei oska rohkem seletada ega nõu anda, aga kordan veel, kui mina oma raske korduva deprekaga, unetusega ja ebastabiilse isiksushäirega suudan ikkagi ennast ka toast välja ajada, siis ei ole mittemingit vabandust, et sina seda ei suuda. Kes sulle peaks kandikul kõik asjad ette tooma? Jah tõesti, ma ei mõista enam sind ega hakkagi mõistma. Kui arvad, et need diagnoosid mida ma enda kohta siin kirja panin, on valed, siis see olgu sinu arvamus, sest ma tean jälle sinu mõtteid, et kui sa oleksid ikka tõeliselt raske korduva deprekaga, ei tahaks sa ükski päev mittemidagi teha. Mul on olnud selliseid aegu ja on vahel ka praegugi, aga kordan veel, lisaks ravimitele olen astunud ma ise ka samme ja otsinud teenuseid, mis aitavad mind mustadest aukudest välja ja et neid auke vähem oleks.

      Kustuta
    5. Sul on suurem depressioon kui Railil - joo sõpradega viina, see aitab paremini kui antidepressandid (eriti siis kui oma raha eest sõpru või täiesti võõraid inimesi kostitad) Häid jõule!

      Kustuta
    6. Alkohol on depressant.

      Kustuta
  7. ma olen täna nii põnevil. Olen näinud kommentaare inimestelt, kes olid juba LAPO M-F-lt laenu saanud, nii et otsustasin taotluse esitada populaarsete soovituste põhjal ja alles mõni tund tagasi kinnitasin oma kontol kogusummat 10 500 eurot. See on tõesti suurepärane uudis ja soovitan kõigil, kes vajavad tõelist laenu, taotleda oma e -posti teel: lapofunding960@gmail.com
    Whatsapp +447883183014

    VastaKustuta